VANA VÄGEV NÕIDUS
Kapingamarangi atoll, Mikroneesia
„Vana nõidust ei tehta enam. Minu saarel Kapingamarangil jätsid kohalikud suure nõidumise maha, kui kirikuinimesed tulid. Nad jätsid maha oma tantsud ja juttude jutustamise. Ära ja minema! Siis nad ei kasutanud enam mokopuna’t, seda meie vana nõidust.“
Nii ytles Latik. Ta punus lilli selle kandi peaehtesse mwaar’i. Aitas oma sõpra, et teha kolmkymmend yheksa lillepärga, mida läks vaja katoliku leeripäeva pyhitsemise jaoks. Nad olid peaaegu kogu öö yleval olnud, punudes lilli neisse kirevaisse kroonidesse. See väike tuba, kus ta istus ja töötas, oli õisi täis. Yle vana plekkpange ääre vahtisid kreemikad plumeeriad. Põrandal vedelesid eri värvi bugenvillea õite kimbud – fuksia, roosa, punane, purpur, isegi oranž. Ta kõrval olid haljaste väätide kuhjad. Ruum nägi välja nii, nagu plaaniks keegi vikerkaart kududa.
„Sa võid kartma hakata, kui sa minu saarele tuled. Ma arvan, et kui sa sinna tuled, siis oled päris hirmul,“ naeris Latik. Ta nägu oli ymar nagu kookospähkel ja samasugust kena pruuni värvi. Naervad silmad sädelesid.
„Miks ma kartma peaksin?“ kysisin, endal värinad yle selja jooksmas. Ma meenutasin ta juttu vanast vägevast nõidusest.
„Seepärast, et kuhu sa ka ei vaata, igal pool on ookean,“ naeris Latik.
„Igal pool. Vaatad põhja – ookean. Ida, lääs, isegi lõuna – sama lugu. Muudkui ookean igal pool.“
Ta asetas pooliku mwaar’i põrandale. Tõstis käed kõrgele pea kohale ja lasi vuhinal alla.
„Umbes nii tulevad need lained igalt poolt myhinal randa. Meie saar on ainult natukene ookeanist kõrgemal ja ega ta suur ei ole. Lainemyha on kogu aeg kuulda. Ja näha ka. Mõõna ajal käime saarelt saarele. Siis on vesi meile ainult põlvist saati.“
Latik võttis mwaar’i yles, hakkas sinna lilli lisama ja muigas:
„Mõõna aegu käime me ikka kohtamas. Me teeme mõnusa lõhnaga lilledest mwaar’i. Päris paljud tydrukud käivad isegi öösiti. Me lepime kokku ja lähme. Ega me poissi enne pulmi enda poole tuua ei tohi. Seepärast me lähmegi niimoodi salakesi. Mõtleme mingi ettekäände välja ja lähme mõnele lähedasele saarele sõbrustama. Meil on lavalava-seelik puusade ymber ja mõnusa lõhnaga lilled juustes ja õhtuti lipsame minema.“
Seejärel jäi Latik vait. Ta tumedad silmad läksid veel tumedamaks. Ta sosistas, nagu kardaks, et keegi või miski teda pealt kuuleb:
„Aga kui sa mu saarele lähed ja seal yksi ringi käid, siis tule kindlasti enne pimedat koju tagasi. Enne pimedat. Või muidu jääd kadunuks.“
„Miks?“
Mu käsi on kananahal ja kylmavärinad käivad yle kere.
„Tont tapab su ära.“
Ta nägu on tumedam, pilk vaatab maha, kulmud kortsus. Häälde pole jäänud kybetki endisest lõbust.
„Mis tont?“
„Ega sa ta kuju ei näe. See on nõidus. Mokopuna. Sa kukud surnult maha ega tule kunagi tagasi.“
Värisen jälle. Tean, et ta ei aja tyhja juttu.
„Ma räägin nyyd yhe loo. Et kuidas esimesed inimesed meie saarele tulid. Nad tulid Samoalt. Jah, nii see oli. Ammu aega tagasi, kui nõidus veel vägev oli. Yks väekas Samoa pealik oli oma naise ära kaotanud. Ta teadis, et naine on kusagil ookeani peal. Naine oli kanuuga Samoalt minema sõudnud ja tema peale väga vihane olnud. Mees läks teda otsima. Ja seal ta oli! Mere peal. Juba väga nõrk, peaaegu suremas. Siis see Samoa pealik nõidus muudkui saari, et naine ära ei sureks. Ta tegi kõik Kapingamarangi saared, et naine saaks puhata ja ära ei sureks. Aga kui ta selle asjaga valmis sai, oli naine jällegi kadunud. Pealik teadis, et naine on kusagil yhel saarel. Aga kus? Pealik sõudis Samoale ja tuli siis hulga oma inimestega jälle tagasi. Tuli kaldale, vaatas ringi ja tundis tugevat nõidust. Ta muutus murelikuks ja kysis:
„Kas keegi juba elab siin? Kui ma lähen sellisele saarele, mis on kellegi teise oma, siis nad tapavad mu oma nõidusega ära.“
Ta ootas, kuni öö saabus. Kõik sõjakanuus olnud mehed läksid koos temaga sellele saarele. Nad tegid suure lõkke. Ja siis pealik ootas, et kas keegi teeb teise tule ka. Aga igal pool oli ainult öö ja ookeani tumedus. Kõikjalt kostis lainte myha. See kõlas nii, nagu tahaks lained ta pea kohal kokku lyya. Siis nägi ta valgust. Suure lõkke valgust, mis põles saare teises otsas. Ta teadis, et tont on selle tule oma nõidusega teinud.
„Lähme teisele saarele,“ ytles ta seepeale ja järgmisel päeval mindigi teisele saarele. Kapingamarangil on kolmkymmend kuus saart. Pealik tegi igal ööl tuld. Ja igal ööl pani ka tont saare teises otsas lõkke põlema. Igal hommikul läksid pealik ja ta mehed edasi. Ta läks ikka edasi ja edasi. Lõpuks kuulis ta valju häält kysivat:
„Kes sa oled? Kes sa oled?“
Ta ytles:
„Ma olen Samoa pealik ja otsin oma naist ja oma saart.“
Tont vastas:
„See on minu saar. Minu haud on siin.“
Samoa pealik ytles:
„Ma kuulun siia ja see saar kuulub mulle.“
Seepeale hyydis tont:
„Olgu, võitleme siis. Vaatame, kelle nõidus on kangem.“
Ja Samoa pealik vastas:
„Jah, katsume rammu. Ma olen valmis.“
Seepeale hyydis tont:
„Kui sa kuulud siia, siis võta see väike saar ja liiguta vat sinna.“
Pealik tegi seda.
„Hea kyll,“ ytles tont, „võta nyyd see saar sealt paremalt äärest ja tõsta selle väikse saare manu.“
Pealik tegi seda. Siis oli vaikus. Keegi ei öelnud midagi.
Lõpuks hyydis tont:
„Paistab, et me oleme sama tugevad. Võta sina see saar endale. Ma panen talle nimeks Touhou, Uussaar. See on sinu oma. Võta ta.“
Jälle oli vaikus. Ja siis ytles tont:
„Ja see teine saar, Vai’duah on minu oma. Pea seda meeles. Kõik, mis siin juhtub, on sinu oma ja kõik, mis seal juhtub, minu oma. Pea seda meeles.“
Pealik polnud rahul. Tema saar Touhou oli väga väike. Tal oli oma naise jaoks suuremat vaja. Ja nii ta ytles oma sõjameestele:
„Mõõtke see saar ära. Tehke sellele ring peale ja mõõtke ära.“
Nii tehtigi. Siis ytles pealik saarele:
„Kasva suuremaks.“
Ja saar kasvas iga ööga muudkui suuremaks. Igal hommikul ytles pealik oma meestele:
„Mõõtke ära! Mõõtke uuesti.“
Lõpuks oli see saar piisavalt suur.
Latik vaatab mulle otsa.
„Vot siuke on minu saare lugu. Sa võid sinna minna ja ise selle pealiku hauda kaeda. Ta oli väga hea pealik ja elas seal kaua aega koos oma naisega. Kirikuinimesed ehitasid ta haua juurde kiriku.“
Ta vaatab mulle otsa.
„Aga sul hakkab hirm. Suhhh! Lained on sellised, nagu lööks nad su pea kohal kokku. Igalt poolt tulevad myhavad lained.“
Ma hakkasin naerma. Mõtlesin, kuidas oleks seista ahtal liivasel atollil, mida ymbritseb lainete myha. Võibolla ytleksin kellelegi:
„Mõõda see ära. See atoll on liiga väike. Tee see suuremaks.“
Latik korjas kollaseid õisi, et neid peaehtesse põimida.
„Usu mind, mu saar meeldib sulle. Seal on palju ookeani ja palju nõidust. Aga pea meeles, et kui sa seal ringi käid, siis tule alati enne pimedat koju tagasi. Või muidu kukud surnuna maha.“
Jutustanud Latik John, kuulatanud Nancy Bo Flood kusagil kahekymnenda sajandi lõpul…
SURNUD NAINE JA HINGEDE SAAR
Ulithi (Wulthiy) atoll, Mikroneesia
Yks abielupaar elas Falalopi saarel ja pärast seda, kui naine rasedaks jäi, läksid nad koos oma esimese pojaga Losiepi saarele, kus naisele kuulus yks lapike maad. Ja kui nad olid ennast seal sisse seadnud, tulid mõned kohalikud mehed Falalopilt toitu toomast tagasi. Nad jutustasid, et sealne rahvas peab ikka uhkeid tantsupidusid. Mees tundis kohe koduigatsust ja iha seda tantsupidu vaatama minna ja ytles naisele, et ta tahab kindlasti minna ja tuleb tagasi, kui nad on Falalopil oma toiduvarusid täiendanud. Naine ytles, et ta ei peaks minema, sest lapse syndimise aeg on ligi ja kui mees lahkuks ja temal looteveed jooksma pääseksid, poleks kedagi teda synnituse juures aitamas, sest kogu saarerahvas oleks ära tantsupeol. Mees ytles, et ärgu ta muretsegu midagi, sest ta tuleb kohe tagasi, kyllap juba järgmisel päeval. Nad vaidlesid natuke aega ja lõpuks andis naine järele. Mees sõitis oma semude kanuus ära. Ta vaataski tantsimist, aga jäi sinna tykiks ajaks ega läinud naise juurde tagasi. Kui tuhud algasid, polnud naisel kedagi abiks. Ta poeg oli randa õngitsema läinud. Naine lamas majas ja proovis kõigest väest pressida, aga laps ei tulnud välja. Ta piinles ja suri, laps ikka veel kõhus. Naise hing tuli, tõstis ta laiba magamismatile ja riputas selle yle hibiskusekiust moskiitovõrgu. Hing läks lävele, istus maha ning jäi poega vaatama. Ja sellal kui ta seal sedasi vaatas, pyydis poiss aina uusi kalu. Ema hing hyydis:
„Aitab kyll, poja! Tule nyyd koju, sellest kalast jätkub meile!“
Aga poiss ei tahtnud tulla. Hing hyydis jälle. Kui poiss oli taas yhe kala pyydnud ja seda konksu otsast valla võttis, nägi ta äkki, et kala kõht oli lõhki lõigatud. Ta viskas kala vette, aga järgmine pyytu oli samasugune. See juhtus mitu korda järjest. Ta kysis ema käest, mis nende kaladega lahti on, ja too vastas:
„Ma ju ytlesin, et jäta see pyydmine ja tule ära koju, sest sul on kyllalt kala.“
Poiss ohkas seepeale, võttis oma bambusõnge, pani kalad kotti ja hakkas koju tulema. Kui ta kodu poole tuli, hakkas emal tast väga kahju. Poega vaadates tundis ta suurt kurbust. Poiss astus kotta, aga vaim läks moskiitovõrgu alla ja nuttis. Ta ei öelnud pojale, mis taga juhtunud oli, vaid jäi võrgu alla peitu ja ytles:
„Ole hea, prae meile kala. Ma ei jaksa praegu midagi teha. Mul on siuke tunne, et jään päris haigeks.“
Poiss praadis kala ära ja kutsus ema sööma, aga too ytles, et ta ei taha midagi. Et söögu poeg yksi ja tulgu peale seda moskiitovõrgu manu, kui temaga rääkida tahab. Poiss sõigi, tuli ja istus võrgu manu ning kuulas ema juttu, sellal kui päike loojus.
Kojas läks pimedaks. Neil oli leelõugas ja selles hõõgusid kaks puuoksa. Kahe oksa söed hõõgusid ja hääbusid siis. Ema ytles pojale:
„Ma olen juba surnud ja elan nyyd hingena. Sinu vennake ei saanudki ilmavalgust näha ja jäi surnuna minu kõhtu. Aga ära karda midagi. Ma olen koos sinuga siin.“
Hing tegi nii, et poisil polnud mingit vaimude kartust. Ta jätkas:
„Su isa valetas meile ja pole siiani tagasi tulnud. Me jääme veel neljaks päevaks siia ja siis tuleb yks teine vaim ja viib mu ära.“
Ta palus poisil koja keskele augu kaevata. Poiss asus tööle ja kaevas koiduni, kuni auk oli piisavalt sygav. Siis ytles ema:
„Pane sinna põhja kaks kookosmatti, võta kepp ja lykka mu laip auku.“
Poiss tegigi seda ja ema ytles, et pangu ta selle augu kohale kaks keppi ja laotagu mõned kookosmatid sinna peale ning siis on asi korras. Selle öö veetsid nad kojas. Järgmisel hommikul tuli mees Falalopilt tagasi. Ta oli kaaslastega toitu tooma sõitnud, aga kohapealses melus oma naise unustanud, sest teda köitsid tantsimine, noored piigad ja muu selline. Nad said Losiepi rannale, tegid kaupa ja puhkasid natuke. Muu rahvas laadis kanuu kraami täis, aga mehel tuli janu ja ta läks saare teisele kyljele kookospiima jooma, sest seal olid madalad palmid. Nii ta seal siis jõi ja kuna palmide varjus oli mõnus ning jahe, tuli talle uni peale. Ja heitiski magama. Teised mehed ootasid ja ootasid, aga teda ei tulnud. Siis arvasid nad, et ta oli oma naist vaatama läinud ja jääb saarele, ning sõitsid ilma temata Falalopile tagasi. Mees magas pika une. Alles hilisel õhtul tõusis ta yles ja jooksis sinna, kus kanuu oli ankrus seisnud, aga ei leidnud enam kedagi.
Ta hakkas kartma. Siis tuli talle pähe, et vast võiks naise juurde tagasi minna.
Enne kui mees kotta jõudis, käskis naise hing poisil augult katte võtta. Ta viis poja eemale ja peitis ära. Mees tuli ja hyydis lävelt ta nime, aga naine ei vastanud. Mees läks kotta ja kui ta auku vaatas, vaatas naise laip talle sealt otse silma. Mees jooksis karjudes ära. Päike loojus. Mees oli hirmul ja teadis, et ega tal peale koja kuhugi minna ei ole, sest ta kartis pimedat metsa. Ta läks kotta, kõnetas laipa ja palus andestust. Ta ronis isegi moskiitovõrgu alla ja jäi sinna hirmusegasena konutama. Läks aina pimedamaks ja kui mees uuesti alla auku vaatas, lõi naine helendama. Mehele tuli veelgi suurem hirm peale. Naise hing, kes oli koos poisiga eemal peidus olnud, tuli kotta tagasi. Aga enne naasmist oli ta igalt poolt kõik deemonid kokku kutsunud. Kotta tulles hirmutas ta meest ka niiviisi, et tegi igasugu jubedaid hääli. Mees lömitas võrgu all, aga hirmus nii ära, et hyppas leelõukasse. Kaevas väikse augu ja kargas sisse, tõmmates kookosmati yle pea. Kui naine koja manu jõudis, oli see deemoneist ymber piiratud. Kui hing nägi, et kõik kurivaimud on kohal, ytles ta:
„Need suured kivid mu koja ymber – kas ma lykkan nad laiali ja annan inimolevuse haistvate vaimude kätte?“
Ja vaimud hyydsid: „Lykka ja anna!“
Naine viskas kõik kivid välja ja vaimud kugistasid need alla.
Siis ytles naise hing:
„Kas ma viskan välja kõik väiksed kivid koja ymbert?“
Ja deemonid hyydsid:
„Jah!“
Ta viskas ja deemonid panid ka väiksed kivid nahka. Naine läks koja katusele ja hyydis:
„Kas võtan katuse maha?“
„Katus maha!“ karjusid vaimud.
Naine viskas selle neile jupikaupa hambusse ja kogu katus pandi nahka. Kojas redutav mees taipas, et see lõhutakse laiali, ja hakkas värisema. Siis päris naine:
„Kas murran seinad ka maha?“
Ja vaimud hyydsid:
„Murra aga maha!“
Naine viskas neile kõik palgid ja need pandi viimse pinnuni nahka.
Siis ytles ta:
„Kas ma lõhun vundamendi ka laiali?“
Ja vaimud vastasid:
„Lõhu aga laiali!“
Naine viskas neile vundamendi ja see söödi ära.
„Kas ma viskan kookosmatid ka välja?“
Ja vastuseks hyyti:
„Viska aga välja!“
Naine viskas matid välja ja needki pandi nahka. Matid olid deemonite jaoks kõige maitsvamad, sest need olid ju mehe vastas olnud. Nyyd jäi veel ainult see vennike ise. Naine läks tema kohale ja vaatas alla ja mees vaatas talle andestust anudes vastu. Ta kahetses ja palus, et naine aitaks teda ja katsuks teda kaitsta. Teeks nii, et vaimud teda ära ei tapaks. Naine nähvas:
„No seda ei ole! Ma ytlesin sulle, et mul on laps tulekul ja et sa ei peaks mu juurest ära minema, ja sina lubasid varsti tagasi tulla. Ma ootasin ja ootasin ja sind ei tulnud, nii et mingit andestust ei tule. Sinust saab vaimude toit!“
Vaimud röökisid naisele:
„No ytle juba midagi!“
Ja siis kysis naine:
„Kas ma viskan oma mehe välja või ei?“
Ning vastuseks kriisati:
„Viska aga välja!“
Naine viskas mehe välja ning vaimud tapsid ja sõid ta ära. Verepiiskagi ei kukkunud maha, sest see vaimude jaoks nii suupärane mees pandi viimseni nahka. Naine ytles kurivaimudele, et nyyd on nad tema heaks kõik teinud ja peaksid minema tagasi sinna, kust on tulnud. Siis läks ta poja juurde. Ema seletas poisile, et järgmisel päeval tuleb vaim talle järele ja poisil on parem koos nendega tulla, sest mida muud ta yksinda peale hakkakski, ja lisas, et tal on targem ka igale ta korraldusele alluda.
Kui järgmise päeva videvik kätte jõudis, sõudis mere poolt rannale kanuutäis naisvaime ja nad võtsid ema kaasa. Naine oli poisi oma selga pannud ja niiviisi kinni katnud, et vaimud teda ei märkaks. Kui nad olid liikvele minemas, ytles ta seni kanuud tyyrinud vaimutarile, et ta tahaks õige ise tyyri hoida, sest soovib istuda kanuu tagaosas kalasaba kujulise ketihalsi vastas ja selle vastu selga toetada, sest ta oli alles uus maa pealt tulnud vaim, kes oli rasedusse surnud ja tahtis seda istekohta, et harjuda ja end natukese mugavamalt tunda. Ta valetas neile, sest tahtis oma last varjata. Nad lubasid tal tyyrida ja talle pidevalt suunajuhiseid hyydes, muudkui kas: „Hakh!“ või „Fang!“, jõutigi avamerele. Nad jõudsid Piel Ngoli, Hingede Leete randa. Vaimud ronisid kanuust välja ning ema võttis tyyrimismõla ja poja ja peitis mõlemad merikapsa, või mis see Linné-taadi „scaevola frutescens“ teite keeli ongi… noh, sinna alla. Ta käskis poega koos mõlaga sinna neid ootama jääda ja mitte kuhugi hulkuma minna, vaid paigal pysida, sest nad lähevad tantsima ja tulevad seejärel tagasi. Nad läksid naiste nõupidamise kotta ja tantsisid selle ees ja nõukoja naised vaatasid seest nende tantsu. Poiss kuulis tantse saatvaid huilgeid ja trillerdusi ja tal tuli tahtmine seda kaema minna. Ta jättiski mõla sinnapaika, läks ja kiikas neid liikumisi lõkkekuma paistel. Siis väsis vaatamisest ja jäi oma piilupaika tukkuma. Kui vaimud tantsu lõpetasid ja kanuu juurde tagasi tulid, et minema sõita, läks ema peidupaika, aga ei leidnud sealt poega, vaid ainult mõla. Naised hyydsid talle:
„Läki!“
Aga tema vastas:
„Oodake! Ma otsin oma mõla. Kuskil siin ta ju oli!“
Aga kuna teised teda muudkui kaasa kutsusid, tuli tal ilma pojata nendega yhes minna. Poiss põõnas suure valgeni välja ega leidnud ärgates kedagi eest. Ta tundis nälga ja seadis sammud nõukoja poole. Vaatas yles ja nägi suurt matusematti mahos’t põikpalgilt alla rippuvat. Ja nagu yles vaatas, nii kukkus mahos maha. Poiss hakkas pelgama ja jooksis kojast välja mere poole. Ta lobistas vees ringi. Poisil oli ikka veel nälg ja ta leidis mõned korallrahu kylge kinnituvad merikarbid, mis on meie keeli thokh ja teite vana Linné jaoks tridacna, ja sõi nende sisu. Kui pimedaks läks, tulid naisvaimud tagasi ja tantsisid taas ja poiss piilus neid uuesti. Ta tegi ikka nii – päeva ajal jooksis ringi ja redutas meres, sest kartis matusematti, ja öösiti käis muudkui aga neid vaimude tantse vahtimas. Ta otsis oma ema, aga ei tundnud teda enam teiste naisvaimude hulgast ära. Ja ta ema mõtles jälle, et vast on keegi poisi maha tapnud, sest öösiti käis seal palju vaimukanuusid ja kõigil neil olid oma tantsud. Ja nii see asi jätkus ja aeg läks, kuni poisist sai noor mees. Ta unustas oma ema, sest ei suutnud teda leida. Yhel ööl tuli noormees jälle tantsu vaatama ja nägi seal tydrukut, kes talle väga meele järele oli. Noormees hiilis ligi ja tõmbas ta kiirete liigutuste pöörises tantsuringist välja. Tydruk vaatas oma äratõmbajale otsa, nooruk meeldis talle ja nii nad yhes läksidki. Jõudsid mere äärde rannakapsa põõsaste vahele. Jäidki sinnapaika, ajasid juttu ja hellitasid teineteist. Poiss hoidis tydrukut syles. Nende pika jutupuhumise peale hakkas tasapisi koitma ja jõudis kätte hingede lahkumisaeg. Tydruk palus end lahti lasta, sest päike tõuseb peagi, aga poiss hoidis teda ikka oma embuses. Kui neiu paratamatu lahkumise aeg saabus, rebis ta end poisi käte vahelt lahti ja seejärel nägi poiss oma embuses vaid konte. Ta viskas need maha ja hyppas vette. Jäigi vetevalda, sõi merikarpe ja läks pimeda tulekul jälle tantsimist kaema. Ja nagu ta tydrukut märkas, nii ta tolle tantsust välja tõmbas. Nad läksid oma endisesse armupaika ja jäid sinna pidama. Juba kuu aega oli Taevamaailma Valvur Lugeiläng nooruki tegemisi vaadanud. Tal oli poisist kahju, sest ta teadis kõike, mis temaga juhtus – seda meres varjumist ja tydruku armastamist. Yhel ööl, kui nooruk tuli ja tydruku tantsult ära tõmbas ja nad olid oma harjunud kohta läinud, laskus Lugeiläng nende juurde. Ta kysis, kas nad armastavad teineteist, ja mõlemad vastasid „jaa“. Tydruk kartis Lugeilängi, sest ta oli kõigi vaimude pealik, aga ta ei saanud poisi juurest pageda, sest pealik seisis juba sealsamas. Lugeiläng muutis tydruku inimolendiks. Ta ytles, et kuna nad yksteist armastavad, paneb ta nad paari. Nyydsest saadik kuulub see saar neile ja suur nõukoda on samuti nende jagu.
„Ma võtan kõik need hinged endaga kaasa. Jääge siia ja ma annan teile midagi. Ja igat mu antud asja on ainult yks: yks vana kookospalm, mille otsas on ainus noor pähkel, ainus kyps pähkel ja ainus vana pähkel, yks banaanitaim ainsama viljaga ja fasu või teie keeli suur rõõneskarp, mille uurdes loksub ka veidike vett.“
Igat neile antud toitu oli vaid yks. Siis pealik lahkus. Noorpaar läks nõukotta ja nägi seal kogu seda toitu. Ka söögi tegemiseks ja muuks eluks vajalik kraam oli seal. Toit ei lõppenud kunagi otsa. Kui nad võtsid korvist banaani, oli kohe teine selle asemel ja selle äravõtmisel ilmus järgmine. See kehtis kogu toidu ja vee kohta, mis neile kuulus. Sellest päevast oli saar nende elupaigaks.
Rääkinud Taiethau 1960. aastal.
SESERE
Badu (Badhu) saar, Torrese väin, Austraalia
See lugu räägib Sesere-nimelisest mehest, kes elas omaette yhes kohas Tulu kylast põhja pool. Tol ajal oli Tulust lõuna pool hulk väikseid kylasid – Bait, Bokan, Zaum, Aubu Kösa, Kulkai ja Sisal Ngur. Tema elukohta kutsutakse nyyd Seserengagait, Sesere paik. Yhel hommikul mõõna aegu, kui see mees mööda korallrahu hulkus ja ahinguga kalu pyydis, nagu tal kombeks oli, märkas ta mudas mererohtu, mis oli kummaliselt lyhikeseks näksitud. Paistis, et mingi suur kala oli sealt söönud. Ta polnud elu sees midagi sellist näinud. Teisel päeval nägi ta tõusu poolt kaldale uhutud sitta, mis polnud yhegi seni nähtud pasa moodi. Sesere mõtles, et mida need uued ja kummalised märgid kyll tähendada võiksid? Mis loom seal korallrahul käib? Kas ta kõlbab syya? Eks ta tuleks kinni pyyda, siis saaks selgust. Aga kuna ta ei teadnud, kuidas seda teha, siis otsustas ta surnud vanematelt nõu kysida.
Niisiis läks Sesere koopasse, kus ta kõukude kolpasid hoidis, võttis need välja, pesi ja hõõrus lõhnavate takar’i ja matua lehtedega ja pöördus nende poole:
„Amadual, babadual (mu ema ja isa), andke mulle täna head und. Mingid võõrad loomad käivad korallrahul söömas. Kes nad sellised on? Ja kuidas neid pyyda?“
Tol ööl magas ta, pea koljude ligi. Unes kuuldus kyynekrabinat ning varsti nägi Sesere oma vanemaid. Need ytlesid:
„Purkur! Mis sa tahad? Roni homme mäe otsa. Otsi, kuni leiad koha, kus palju väikesi linde koos siristab. Seal on kõik vajalik merilehma ehk dugongi pyydmiseks, sest tema ongi see olevus, kelle julka sa ennist nägid.“
Järgmisel hommikul ärgates lykkas Sesere kolbad eemale ja tõreles:
„Kyll te andsite mulle täna öösel halva une.“
Kuid peaaegu kohe tõmbas ta nad tagasi ja ytles neid vastu rinda surudes:
„Ei-ei. See oli ikka hea uni.“
Peale sööki ronis ta kohe oma kodu taga oleva mäe otsa ning kõndis ringi, kuni jõudis selle koha manu, millest ema ja isa talle unes rääkinud olid. Seal kasvas puu, mille peal ja kohal siristas palju pelglikult lendavaid linde. Puu tyvele toetusid wap (dugongikyti oda), kuir (kidaline harpuun), kodai amu (tugevast väädist köis) ja postid niat’i (dugongi kyttimise platvormi) ehitamiseks. Sesere viis kõik need asjad koju.
Pärastlõunase mõõna aegu torkas Sesere kepi põhjaliiva, et märkida ära koht, kus dugong viimati söömas käis. Siis pystitas ta platvormi ja pani pyygiriistad sinna otsa. Kui öine tõus algas ja korallrahu vee alla jäi, ronis Sesere platvormi otsa ja jäi ootama, et dugong tuleks ja oma söömist jätkaks. Peagi heitis ta harpuuni ja sai saagi. Nyyd oli Seserel alati dugongiliha. Osa kypsetas ta maa-ahjus ja osa praadis lõkke peal restil. Tal jäi liha yle ning ta riputas varud oma kodu räästa alla. Tal polnud enam vaja kalal käia.
Veidi aja pärast hakkas Tulu kyla rahvas Sesere yle imestama. Et miks ta enam iga päev odaga rannas ei longi. Yks mees tegi kookospähkli lehtedest koera kuju, puges sinna sisse ja lippas Seserengagaiti asja uurima. Sesere nägi teda tulemas ja mõtles:
„See on vist yks suure kyla koer.“ Ning kutsus teda: „Tule siia, kutsu. Äkki tahad natuke dugongiliha?“
Koera sees olev mees lippas talle visatud liha manu, pistis selle nahka ja pani padavai Tulusse tagasi.
„Sesere pyyab dugongi,“ rääkis ta kylarahvale, „ta andis mulle ka palakese maitsta. Tema maja räästast ripuvad alla toore ja praetud liha ribad.“
Järgmisel päeval lippasid kolm koerteks maskeeritud Tulu meest Sesere manu, said tema käest dugongi liha maitsta ja tulid koju tagasi. Ylejärgmisel päeval oli koeri juba viis. Seekord ei läinud nad pärast toitmist minema, vaid istusid maha ja pidasid Seseret silmas. Too imestas nende käitumise yle ja läks kodust kõndima. Tagasi tulles olid koerad kadund ja mõned liharibad niisamuti. Järgmisel kylaskäigul tuli neid libakoeri veel rohkem ja pärast söötmist istusid nad kõik liivale ja jõllitasid Seseret. Too vaatas neid tähelepanelikult, uurides eriti hoolikalt nende silmi. Ja taipas, et neil koertel on inimeste silmad. Seepärast läks ta ainult korraks kodust eemale ja nägi tagasi tulles, kuidas koerad vehkat tegid, endal liharibad hambus. Ta lasi yhe varganäo noolega maha. Tollel ööl palus ta oma vanemate kolpadelt und, mis õpetaks, kuidas võidelda nende Tulu meestega, kes tulevad kindlasti hulgakesi oma sugulase surma eest kätte maksma.
Hommikul relvastusidki kõik Tulu mehed hambuni ja marssisid Seserengagaiti, kus Sesere neid oma kojas ootas. Tulu pealik hyydis:
„Tule välja!“
Peale Sesere ilmumist sõnas ta:
„Goigoika nagi! Vaata yles päikese poole! Me tapame su ära. Vaata veel viimast korda päikest!“
Siis tormasid tululased talle kallale, valmistudes nuiadega ta pead purustama. Kuid tema muutus västrik-lehviksabaks ja lendas yhe mehe pea peale. Teine mees sihtis oma nuialöögi Sesere suunas, kuid pani täiesti mööda, sest linnuke lendas kähku minema ja nii ei saavutanud ta muud kui oma sõbra surma. Sesere lendaski yhe pea pealt teisele, päästes end alati ryndajate käest ja pannes lahmivad Tulu mehed yksteist maha tapma. Nõnda suutis ta vanemate käest unes saadud nõu järgi talitades oma ryndajad yle kavaldada. Ainult yks mees läks elusana Tulusse tagasi. Too ellujäänu kogus kokku väikeste naaberkylade Baiti, Bokani, Zaumi, Aubu Kösa, Kulkai ja Sisal Nguri mehed. Nad läksid koos Seserengagaiti.
Sesere muutis end jälle västrik-lehviksabaks ja hakkas lummutama. Aga võitluse käigus väsis ta ära ja lendas austraalia trompetkarbi (bu) sisse peitu. Kui vaenlased bu-karbi nuiadega puruks lõid, lendas ta tihnikusse. Siis hakkasid vaenlased sõnuma ja ytlesid:
„Saagu saagu ma sajatan!
Saagu sa lõplikult linnuks!
Jäägu sa ilma otsani siia paika
ja kui sa võsas sinna-tänna siuhkad,
siis lase aga laulu:
„Sesere pude, Sesere bubung kupai ia pude,
Sesere läks ja peitis end bu-karpi.““
Rääkinud Mota Charlie 27. oktoobril 1967. Selle loo teistmoodi lõpu rääkis Jomen Tamwoy.
Inglise keelest tõlkinud Lauri Sommer
Need lood on osake muinasjutuantoloogiast „Ilmaveere jutud 2“. Kui esimene jagu kattis põhiliselt boreaalseid alasid Siberis ja Põhja-Ameerikas, siis teise osa lood on pärit väikestelt soojade merede saartelt, Aafrikast, Aasiast, Indiast, Egiptusest – nimekiri pikeneb pidevalt. Soe meri, teistmoodi taimed ja loomad, teine valgus ja tunnetus – ju on selle tõlkimise taga sygistest ja talvedest tydinud põhjamaalase igatsus. Tõlgitud väljaannetest: Nancy Bo Flood, Beret E. Strong, William Flood, Pacific Island Legends. Honolulu, 1999; William A. Lessa, More Tales from Ulithi Atoll. Berkeley etc, 1980; Margaret Lawrie, Myths and Legends of Torres Strait. St Lucia (QLD), 1970.
Lisa kommentaar