Deuteerium

avastanud end Türgist, kus laial prospektil tšillid,
joo kohvi, lausu “Bismillah” ja silmitse vett,
osta naisele kirikakraid, või parem mungalilli
(neid ta armastab vähem), ja lämmata haigutus, et

kõndida, kuhu sind kutsub ahvatlev parandžaa,
kolkunud räpase kangi alla tal luba end juhatada,
pea temast lugu, räägi talle, et sinu emand on ta,
lausu “Bismillah” ja tõmba taskust välja sada,

ei, mitte liiri, vaid padruneid kamaluga – teatraalse žestiga löö
need ta jalge ette, et näeks, pole lihtsalt turist, vaid võitleja
vapramast vaprama südamega, vastavalt tärnid ning töö,
ja ei ole Istanbulis leida sinule väärilist võistlejat

iludus paljastab näo ja hingatab su peale tsüaniidi
või mingeid aurusid muid, mitte vähem kuid ilget kraami
ja sa unustad kõik – et sind kutsutakse Leonidiks
et elad sa oma mõisas, kust vaid natuke maad on Rjazani

et armastad oma naist – näe kuidas pigistad veelgi
kahvatund sõrmede vahel seda õnnetut mungalillepunti,
ja olematussegi langedes sa kuidagi ära ei seedi,
mis pagana moodi sa üldse võisid sattuda Türki,

kui päevinäind Opel Vectral – et madalat proofili hoida –
olid Suzdali teel, vana tädikest ta nimepäeval kaema
“Elus, mu kallis Leonid, teie loogika ei toida,”
ütles kaunitar laibale ega lakanud naermast

Mormooni piibel

Kuidas veeti oinas vaatama võõraid uksi,
kuidas seal oinale kõlas sümfooniline džäss.
Kuidas kostis oinalt üksnes hüsteerilist luksu.
Kuidas, torgates silma noa, tõurastati päss.

Kuidas voolas oinast veri, segi merede veega,
kuidas agoonias määgis midagi Dylan T-st.
Kuidas oli oinal surra tänavalampide peeglis,
kogu maailma keereldes sabal, öösel, apteegi ees.

Kuidas lahti prahvatas maa ja uuesti kinni kaikus,
võttes oina keha ja tehes ka midagi hingega seal.
Kahvatult helkis Kuu, teistmoodi, kui võinuks päike.
“Noor kommersant olla,” torkas pähe, “vaat see oleks hea.”

Ärida kellelegi maha kaksteist vagunit palke,
sulgudes pidades fakti, et kaks korda tõusis hind,
osta jaht Maltal mulatitariga pardal – ja rõõmusta, nälkjas,
et mõtted ei riku su rahu ja surm ei kohuta sind.

Meine kleine

Pedofiil juhtmega köitis lapse radiaatori külge
ja iga päev kolm-neli korda vägistas last siis.
Sul meeldis laulda, meine kleine, saatjaks Borease ulged,
ja kandsid pesu Armanilt, musta ja strassidega.

Pedofiil tõi oma ohvrile kord päevas hernesuppi,
ilmselt pedofiilile tundus nii elu magusam ja ägedam.
sulle kinkisin, meine kleine, kannikesi ja kullerkuppe,
neid ehtides kuslapuuoksaga, et lõhnaks vägevamalt.

Kaladel sinu akvaariumis harva vaikus kestis,
sa poetasid neile, meine kleine, söögiks kõike mis juhtus.
Pedofiil leidis lõpu, kuis ikka, klemmide vahel testis’ed,
aga sinul veel ees pealt nelikümmend aastat, kui midagi ei juhtu.

Metempsühhoos

Kui jumalelevant Ganeša
minu sisse puhub lahkelt,
aga põlevast maneežist
pälvin kuuma leekekstrakti,
siis saan ränduriks at leisure
ja peast heidan ebaprakti-
lised luuletajaluulud,
kallistused feede noorte,
minus mets ja mägi rullub,
minus ringi vaatab Orpheus,
siis saan mandragorajuureks,
siis saan mõruks kofe-
iiniks, tangoks, urtikaariaks,
kuhtund ahmi tuhmiks tukuks,
tolmuterakeseks Maarja
huulel, Brõki burundukiks,
õhuks, milles ma ja sa ja
kellakägu, kes ei kuku
Sünnitab koletisi

kõrvetab peent fajanssi motoor,
kihutab traktor, uhke ja noor
ees ootamas laibad ja leinakoor –
magab valgusfoor
ja, needes saatust ja kevadkuud,
magavad soldatid, ammuli suud,
haiglasel lainel, pohmellile truud:
“maga, mis muud”
krimmi steppi vaid põuatuul nöögib,
verd rikkudes möllab ja röögib,
ilja muromets, kulm kipras, ööbib
magab ööbik

sulepeal roidunud sõrmedest kukk
nii erksat kord pilku klaasistab tukk
on johndonne ja tühi see maailmanukk –
magab politruk
kõik valdjad magavad, magab genofond
magab pärsia malev, ees meri kui front
töölisklass magab, põõnab beau monde
magab xenophon

nõtkub pilliroog unes, uinub raba
ei kassil ei hiirel liigu kõrv ega saba
peaaegu kuulmatult kostab aga
“siimon, sa magad?”