Vilja Kiisler
Luuletaja, kes teab ussisõnu
Mari Vallisoo, “Tabamatu toalävel”, “Koidutäht koolivihikus”
Vallisood ei ole näha. Ei võta ta kuskil sõna, ei räägi kultuurisaadetes ega esine festivalidel, ei saa suurt kokku lugejategagi. Ei ela kaasa nn aktiivset kirjanduselu, ei käi ega kohtu, nagu kirjanikud ikka teevad, tema juures ei kogune ta loomingu imetlejad. Intervjuusid annab imeharva, neis rohkem varjates kui avaldades. Kirjanike liidu teatmikus pole ta telefoninumbritki, rääkimata meiliaadressist. Pilte on Vallisoost vaid üksikuid, ühe käe sõrmedest piisab, kui kokku lugema hakata.
Enne vastset valikkogu polnud talt kümme aastat raamatut tulnud, ehkki uusi tekste oli ilmunud küll, peamiselt Loomingus. Ometi otsivad ja leiavad kriitikud üha tema mõju paljude nooremate eesti luuletajate loomingus. Mõjud saavad aga teoks ainult tekstide kaudu, väga vähe leidub neid, kes Vallisood üleüldse näinud on, ammugi tunnevad. Otsustanud kõnelda ainult oma tekstides, on Vallisoo valinud isikliku silmapaistmatuse ja isegi isolatsiooni.
Pole kuulda, et keegi Vallisoo luulest monograafiat kirjutaks, kuigi pärast autori kuuekümnendat eluaastat võiks sellega ju alustada küll. Elulookirjutajad ei mõistakski Vallisooga midagi peale hakata – kuidas luua portreed luuletajast, kes kõike oma isikusse puutuvat nii hoolega varjab? Kirjandusteadlastel pole ilmselt vähimatki lootust kord tapeedi vahelt leida kirju või päevikuid, mis Vallisoo “inimliku mõõtme” avalikkuse ette tooksid. Pole vist teist eesti luuletajat tõsiseltvõetavate seas, kes oleks nii kinnine, nii salapärane.
Kriitika on Vallisoo suhtes olnud heatahtlik, aga natuke ebalev, justkui langeks loomingulegi loojat katva vaikimise vari. Näib paratamatu, et kui tekste autori isikuga seostada ei suudeta, st millegi väljenduseks pidada ei saa, siis kõneleb kriitik enamasti endast, oma mõtetest ja tunnetest, mis tal lugedes tekkisid – või proovib ette kujutada, missugused on need tunded ja mõtted, mida autor tema meelest vahendab. Kirjeldatakse nii- ja naasugusena luuletaja “lüürilist mina”; otsitakse ja leitakse rahvaluule motiive ning allusioone eesti kunstluulele, mis muidugi on olemas.
Päris luule aga ei tegele vist mõtete ja tunnetega, eriti mitte Vallisoo oma. Ma ei usu üldse, et mõtetest või tunnetest saaks luuletusi teha. Võib-olla ainult algajad või kehvad saavad, aga seda pole Vallisoo kunagi olnud, “Kallitest koertest” (1979) peale on ta luules eriline kindlus ja nägelikkus, mis saab sündida ainult tunnetest ja mõtetest kõrgemal – taipamise seisundis, milles nähakse, kuidas asjad on. See nägemine või taipamine asub emotsionaalsusest ja kognitiivsusest kõrgemal, inimese päris olemuse lähedal, olemata ometi see olemus ise, sest puhtasse olemasolusse jõudnuna pole enam ei vajadust ega võimalust midagi kirja panna.
Selles nägemises, mida inimene, luuletaja ise ei tekita ega tee, on maailm näha niisugusena, nagu ta on, puhastatuna mõtetest, tunnetest ja ka ajast. See võib sündida unenägemise ja ärkvelolemise piiril, kui ollakse rohkem ärkvel kui päris ilmsi: “On nii kustunud valge, / et see ühtki ei ärata. / Ainult mind. / Olen ärkvel / nagu elus ei kunagi”; “Sooniline käsi / salasõnu kirjutab, / silm aga tukub.”
Vallisoole omaselt paistab olemasolu asjade kaudu, vahest polegi teist nii asjalikku luuletajat. Katkine pliit, hiirte näritud madrats, koitanud kapp. Lillelised linad, lahke laega tuba, säng ja laud. Padjad ja peeglid, peidu- ja panipaigad, keldrid ja kummutid. Toad, millest keegi on lahkunud kas alles äsja või aastasadade eest (vahet pole), ja kääksuvad, kohe-kohe hingelt langevad uksed, mida üha kellegi võõra ja tabamatu eest suletakse (ise ära lennata võib alati ka akna kaudu) – või siis avatakse, kui tulija on kerjus, vallasant, sõjast naasnu või külakoer.
Ehkki sageli ballaadiliseks nimetatud, st näiliselt jutustava, kirjeldava ülesehitusega tekstid justkui näitaksid meile mingit pilti või lugu, on neis aeg pigem seisma jäänud kui liigub. Õigemini, aega pole, sõnasse jõudes tõusevad inimesed ja asjad ajast välja, sest ajastud liiguvad kohutava kiirusega (“kambrium / devon / kriit”); selleks et midagi näidata, tuleb aeg seisma panna. Aga nägemises jääb aeg seisma iseenesest, sest siis on niikuinii korraga kõik see, mis enne oli ja mis veel tuleb. Suured sajud ja silmaveed on kohal juba siis, kui vanaeit lapsega alles niitmata heinamaalt raudrohtu korjab. Aja lugu on hetkes, mis kestab igavesti.
See on siis, kui tuul äkki tubadest läbi tuhiseb, perememm aimab ohtu, paneb lusika käest ja küsib rohtu “suure valge jumala käest”. Siis, kui lapsed piiblit lehitsevad ning pildilt tõuseb üks, kes “paneb läänetaeva sisse käe”. Kui tuleb keegi “keskajast läbi” ja toob kaasa tuliseid küpsekartuleid. Siis, kui vaarema pärandatud hallid riided on äkki kadunud (“…ei ole / selles hunnikus kirevas”). See on siis, kui kella löögid lähevad segi, kui on “Ikka veel pealelõuna / Täna / Kuusteist null viis”; “Iga kord esimest korda / kuus jääb tal löömata”.
Alati võib keegi minna ja tulla “kaugete ilmade kaudu”, kus elusid enam ei loeta. Mehed on kas just sõtta läinud, sinna minemas või sealt poolemeelsena tagasi tulnud, sest lõppematu Liivi sõda käib kogu aeg; alles pöidlapikku vennakegi ihub mõõka (“Mõtleb, et mõõgaga / üheksapäise”). Õed aga aina kuulatavad, “kas ju sõda siia saab”. Naine, ilmade ema, seisab õues või tühjas toas, mäletades kõiki oma sündinud ja sündimata poegi, nõelub siis kartulikotti, kui “Supp keedetud, sool lisatud. / Liha võetud ja kondid visatud / koerte ette, et lase närivad”.
Ilmasambast naisele on see loomulik, sest alati on olnud, et lapsed ja mehed on juba läinud või pole veel tulnud. Raske on hoopis luuletajal, sest omas nägemises on ta kõik need naised: “Siinsamas õue taga sõda kõmab. / Vist veri, hukkunute hala kajab. / Ja veelgi pimeneb. / On luuletajal / nii raske!” Nägemine sünnib valude vaheajal, kui selgus on nii suur, et “üksühe otsa segamini sõnad” võivad õigesse järjekorda minna, pärast uneta ööd, teadvuse selgeimas seisus. See ongi luuletaja saatus: olla ärkvel magavas majas.
Ega selles mõttes nõidumisel ja luuletamisel suurt vahet olegi. Mõlema jaoks on tarvis näha, kuidas ja mis miski on, olla ärkvel, teadvel. Selleks peab olema küllalt väge, et nägemisel tekkida lasta ja see seisund n-ö välja kannatada. Peab olema väga keskendunud, et kuulda, kuidas lambarauad räägivad. Igaühega ju ei räägi, selle poolest on luuletuses rohkem antut kui tehtut. Luuletajale antakse nägemine, et näidata. Ühine on luuletajal ja teadmanaisel see, et sõnad peavad tingimata õiged olema ja neid tuleb õigesti ütelda, muidu ei toimi. Kodu pole kummalgi, sest elamise ja tegutsemise paik ongi sõna.
Selles mõttes on kahju, et “Ussisõnadest” (2001) pole Vallisoo valikkogusse ühtki teksti võtnud. Liiga vähe on ta ilmselt arvanud olevat noid, kes kaunist idamurret mõistavad, ja küllap see nõnda ongi, mõistjad on kas ammu surnud või pole veel sündinud. Nii ei jõua teadmanaise ja luuletaja ilmseim ühisosa “Tabamatusse toalävel”, mis koondab tekstid 1979–2000, kuigi olemas on see kõigis ilmunud kogudes. Ühtki pärast 2000. aastat ilmunud luuletust pole Vallisoo valikkogusse võtnud. Range, vahest liigagi range käega on see valikkogu kokku pandud.
Kellele “Tabamatu” liiga kange on, võib tagasi pöörduda varem ilmunud luulekogude juurde – neid ei saa luuletaja õnneks tagasi võtta, kätkegu nad pealegi ka vähem täiuslikke tekste – või lugeda vastset “Koidutähte koolivihikus”. Viimane teeb tundeuskugi lugejale ilmsiks, et luuleks saanud kirjatähel on taevatähtede ja arvudega rohkem sugulust kui emotsioonide ja meeleoludega (kes heaks nõiaks tahab saada, tudeerigu aritmeetikat ja füüsikat). See, kes on juba lapsena sõrmede abil arvutades teada saanud, et mc2on E, ja ära tundnud, et ta ise ongi πr2, ei vaja jumalate nägemiseks mikro- ja teleskoope “ega muidu kolu”. Ta võib kergelt, leivateo ja leemekulbi liigutamise kõrvalt, naljaga poolekski näidata teisi maailmu, neid ajaviiteks liita ja lahutada, ruutu tõsta või kuupjuurida; ilmutada kosmose mustreid, mille teaduslikuks kirjeldamiseks võib kuluda inimpõlv, taipavaks nägemiseks aga üksainus hetk.
Iseenesest mahub kogu Vallisoo luule ühe käe pihku ära, kõik ta raamatud. Sõnad on ju nii kerged, ja Vallisoo kaalub igaüht nii kaua, enne kui lugeda lubab. Keegi ei saa tema luulest ka ükskord viimase sõnani kokku kogutuna kokku panna mitmekilost klotsi, nagu mõni kuulus üliproduktiivne autor juba ise eluaegu teinud on. Kui üldse keegi, siis vahest tema võiks kord kogu oma luuleteekonna koondada ühteainsasse teksti, mis oleks kange kui mürk. Või koguni ühteainsasse silpi, mille kordamisega võib üheainsama elu vältel viimsesse vabadusse jõuda.