Ruumi loomist võib pidada kunstiks, kuid igapäevaselt mõistetakse selle all linnaplaneerimist, kinnisvaraarendust, projekteerimist, ehitamist ja lammutamist. Pehmete väärtuste kõrvale toob kõva äri karmid arvud. Euroopa Komisjoni andmetel tarbivad hooned ca 40% energiast ja tekitavad 36% süsinikuheitmest (ehituse ja materjalide tootmise kaudu), mis teeb neist suurima energiatarbija Euroopas. Lisaks toodab ehitussektor koos lammutusjäätmetega 30% Euroopa prügist. Praeguse seisuga on ca 35% hoonetest enam kui 50 aastat vanad ja pea 75% neist ei ole energiatõhusad.[1]
Energiatõhusust mõõdetakse tihti, sh Eestis, liiga piiratult, võttes arvesse ainult hoone kasutusaega ning ignoreerides ehituse, materjalide tootmise ja lammutamise heitmeid, rääkimata taaskasutamise potentsiaalist. Ka ei arvestata hoone lähedust ühistranspordisõlmedele ega keskkonnasõbralikke liikumisviise. 2014. aastal andis ehitussektor koos kinnisvara-alase tegevusega Eestis 17,2% sisemajanduse koguproduktist,[2] mis näitab, et tegu on keerulise ja olulise mõjuga süsteemiga, mille sisseharjunud (loe: tulutoovaid) rööpaid teisele rajale kangutada pole kerge.
Energiatõhususe normid, e-ehitus, liginullhooned on vaid meik, mis katab küll suuremad kortsud jm iluvead, aga ei leevenda ega ravi tõsiseid haigusi. Uus ja energiasäästlik maja ei ole lahendus, sest ka vanade majade lammutamine on kulu. Olemasoleva kõpitsemine, soojustamine jm lihtsad odavad võtted aitavad kliimamuutuste vastu võitlemisel rohkem. Elukeskkonna ja sisekliima parandamise hinnaks on loobumine senistest hoiakutest, mõtteviisidest ja harjumustest – mugavusrööbastest välja astumine tarbimise vähendamise suunas ka ruumiloomes.
Tulevikkuloovad märksõnad on vastutustunne ja empaatia, kogukondlikkus ja kodanikuaktiivsus, mille kasvatamine ja väe(s)tamine peaks olema iga inimese ja riigi eesmärk. Aktiivse kogukonna loomine, teadlikkuse ja ruumiotsustes osalemise suurendamine, ruumis omanikutunde tekitamine ning seekaudu inimeste võimestamine, et nõuda rohkem ja paremat, nõuda muutust – see on ruumilooja võimuses. Oma eriala eksperdina kohustub ta valgustama (ehitus)soovi tegelikke, kaugemaleulatuvaid mõjusid ja pakkuma paremaid alternatiive. Selline ruumiaktivism võtab vastutuse nii ruumi loomise kui kasutamise eest ja seab esikohale ühiskondliku heaolu (õiglus) ja keskkonna parandamise (ökoloogiline jalajälg).
Indrek Neivelt on välja toonud vastuolu, kui justkui tahetakse vähendada kasvuhoonegaase, aga samal ajal peab majandus endiselt kasvama: „Ehk siis – vähema saastamisega peame tootma rohkem ja rohkem.“ Majanduskasvust on saanud mantra, mille eesmärki keegi enam ei mäleta ega viisakas seltskonnas isegi ei küsi. Lahenduse pakub Neivelt ootamatult lihtsa – tuleb vähem tarbida, kulutades sellega vähem toorainet ja saastates vähem: „Keskkonna säästmine ei hakka ju ometi uutest investeeringutest, vaid meie igaühe tarbimisharjumustest.“[3]
Sama valem kehtib ka ruumiloome keskkonnaprobleemide lahendusel. Säästlik tuleb olla igas mõõtkavas, mõista oma tegelikke vajadusi, osta ja ehitada vähem asju, kvaliteetsemaid ja kestvamaid – vähendada tarbimist ja raiskamist. Ruumi tervise säilitamine peitub sisus, passiivsest tarbijast aktiivseks osalejaks kasvamises, mitte kaunis või tehniliselt andekas vormis.
Ka hoonete elukaart tuleb vaadata pikemana kui tavapärane lähteülesandes või regulatsioonides püstitatud kasutusaeg – õieti polegi see kaar, vaid ring. See viib ehitatud keskkonna ringmajanduseni, mis hõlmab nii ruumi- kui ka materjalikasutust, kus eluringid on maksimaalsed ja kujundatud taas- või uuskasutuseks. Ruum peab vastama kasutajate muutuvatele vajadustele ja nendega kohanduma, olema paindlik ja lihtsalt (sh bürokraatiavabalt) ümber tehtav. Efektiivne ruumiloome võtab arvesse ja võimaldab mitmekesist ja ühist ruumikasutust.
Seda iseloomustavad kohanduv uuskasutus, jagamine ja rentimine, toodete ja materjalide võimalikult pikk ja mitmekesine (taas)kasutus. Mida vähem on hiljem, teistsugustes tingimustes muudatusi vaja teha, mida rohkem võimalusi kohe alguses välja pakkuda, seda väiksem on koormus keskkonnale ja kasutajal vähem kulusid. Süsinikujalajälge aitab vähendada ka materjaliteadlikkus – betooni asemel puitu valides on vahe kümnekordne.
Linnade süsinikuneutraalne ja keskkonnateadlik juhtimine, kohalik jäätme- ja mürgivaba toidukasvatus ja linnaaiandus, aktiivne transport ja energiaefektiivne ehitus mõjutavad kliimamuutuste ja elurikkuse kõrval kodanike heaolu ja tervisega. Poliitiliselt saab seda soodustada kasvõi riigihangete kaudu, kus ei otsusta ainult hind, ühekordne sääst, vaid reaalne jalajälg (sh materjalitootmine ja lammutus), terve eluring.
Nii nagu liigirikas mets on ökoloogiliselt vastupidavam ja majanduslikult tulusam, on seda ka mitmekesine linnaruum. Monofunktsionaalsed linnaosad (näiteks magalad), segregeeritud elukohad, piiratud ligipääsetavus ja lühiajalise vaatega tükikaupa planeerimine on võrreldav lageraie või puupõllundusega, mis kestlikkust, tervislikkust ega elurikkust ei loo.
Liigne tehnooptimism ei ole päästerõngas. See suurendab kuluvaid energia- ja materjalikoguseid, samas kui tegelikud vajadused ja eesmärgid ununevad ja/või kasvavad mõttetult. Nii neelab järjest odavnev tehnika kogu energiasäästu – transpordikilomeetrid ja eluruumi ruutmeetrid inimese kohta ning kõiksugu vidinate ja jäätmete hulk kasvab. Samamoodi nagu lammutamine on lisakulu, paisub ka iga hooldustööga linna süsinikujalajälg. Maastikuarhitekt Kadi Tuule sõnul suurendavad süsinikujalajälge kõik lahendused, mis ei kasuta ära looduslikke protsesse: „Mida keerulisem on tehniline lahendus, seda haavatavam on see ka ilmastiku ekstreemolukordades.“ Kliimamuutuste järel sagenenud paduvihmadest tingitud üleujutused püütakse pressida eelmisest sajandist pärit sajuveekanalisatsiooni, sest maasse immutamise võimalus tihedas linnas puudub, puid kasvatada konteinerites ja voolikute otsas, aga võti on lihtsuses: „Mida rohkem toetutakse looduslikele protsessidele, seda kestvamad ja lõppkokkuvõttes soodsamad on lahendused.“[4]
3D printimise, robotehituse, digitaalse vormigeomeetria ja loodust kopeerivate tehislahenduste kõrval tundub säästlikum ja seega jätkusuutlikum bioloogiline tootmine (biofabrication), mis tegeleb materjaliloomega eluslooduse abil, kujundades tillukestele elusorganismidele sobivad tingimused ja kasvatades nii näiteks telliseid jt ehitusmaterjale. Süsinikuheitme ja energiakulu vähenemine on muljetavaldav, materjal täielikult lagunev ja toode tugevamgi kui praegune variant, kuid takistuseks on iduettevõtlusest või teadustööst masstootmiseni jõudmine, mis eeldab senise ehitussektori põhjalikku reformi.
Tihti peetakse lahenduseks tihedamat linna, aga sealgi ei tohi kalduda äärmustesse (hoonete kõrgusvõistlused). Hea linna eeltingimus on ühistranspordil ja jalakäimisel põhinev kvaliteetne avalik ruum, mis seob omavahel inimesed ja kohad. See on oluline linnade tootlikkuse, sotsiaalse sidususe ja elukvaliteedi säilitamiseks, samuti kodanikuaktiivsuse eeltingimusena, võimaldades paremat juurdepääsu poliitilisele ruumile ja tuues kokku väga erinevaid inimesi. Keskkondlikus mõttes suurendab hästi planeeritud avalik ruum elurikkust, parandab õhukvaliteeti ja vähendab mürareostust.[5] Nii nagu loodus tugineb rohe- ja sinivõrgustikule, mis on sidus ja katkematu, sõltub ehitatud keskkond avaliku ruumi võrgustikust.
Maailma päästmise ruum ei järgi seniseid rööpaid. Hukutavast tarbimiskultuurist välja saab astuda vaid tugev kogukond, mis juhindub tehnitsistliku energiasäästu asemel eluringi arvestavast ruumi (taas)kasutusest ja loodusega koostööst nii isiklikul kui ka poliitilisel tasandil.
[1] Energy Performance of Buildings. European Commission, 2018. https://bit.ly/2UncsxY.
[2] Vt European Construction Sector Observatory. Euroopa Komisjon. https://bit.ly/2HByKEw.
[3] I. Neivelt, Eurooplased peaksid tarbimist vähendama. ERR, 30.07.2019.
[4] K. Tuul, Süsinikjalajälg ja tiheda linna suur jalanumber. Sirp, 02.08.2019.
[5] Great Public Spaces: What Makes a Place Great? Project for Public Spaces, 2008. https://bit.ly/2UkhtVN.
Lisa kommentaar