Üldjoontes taanduvad meie pakilised mured kaheks: kuidas vähendada kasvuhoonegaaside emissioone ning kuidas ümber käia meid ümbritsevate maastikega (ja veestikega) nii, et säiliksid teised liigid, toimivad ökosüsteemid ja kogu nendega seotud looduse toimimine. Ilma esimeseta ei suuda me takistada kliimakriisi eskaleerumist üle inimkonnale ohtlike piiride, ilma teiseta jääme hätta nii kliimamuutuse pidurdamise, selle mõjude leevendamise kui ka meile vajaliku elukeskkonna säilitamisega. Veel üks väljakutse seisneb selles, kuidas neid kahte ülesannet täita nii, et „kõik oleks söönud“ ehk oleks tagatud õiglane ühiskond ja hea elu.
Loodussäästlik ja tark maakasutus on võtmetegur nii kliimakriisi kui elurikkuse ja looduse säilimisega seotud küsimuste lahendamisel. Õigupoolest on kliimamuutus ja looduskeskkonna hävimine ühe mündi kaks poolt, kus nii põhjused kui lahendused on sedavõrd tihedalt seotud, et neid eraldi käsitleda ei saa ega tohigi. Juba esimese põlvkonna biokütuste näitel näeme, kuidas kliimamuutuste leevendamise ettekäändel hüpatakse pooltoorestesse praktikatesse ning unustatakse elurikkuse ja ökosüsteemide säilimise vajalikkus. Nii probleeme ei lahenda.
Globaalselt pärineb maakasutusest (peamiselt põllumajandus, metsandus ja seejärel väiksemad kasutusalad) ca 23% kasvuhoonegaaside praegustest emissioonidest.[1] Kui arvesse võtta ka degradeerunud alade või põllumajandusmaade kaotatud võimalus süsinikku siduda ja toimivaid ökosüsteeme toetada, on maakasutuse panus kliimamuutuste võimendamisse oluliselt suuremgi.[2] Maakasutuse muutus – esmajärjekorras põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumisest tulenenud elupaikade hävimine viimase 70 aasta vältel – on aga ka kõige olulisem elurikkuse kao põhjustaja. Alles tükk maad hiljem tulevad ülejäänud tegurid – saaste, invasiivsed liigid, ülemäärane ressursikasutus. Needki on kõik üliolulised, kuid siiski kahvatuvad elupaikade kao mõju ees: eks ole ju eri väljakutsetega võimalik rinda pista vaid siis, kui on alustuseks olemas koht päikese all. Nüüdisajal on inimese aktiivses kasutuses umbes kolmveerand maakera maismaapinnast ning oma tarbeks kasutame ligikaudu kolmandiku kogu maismaa primaarproduktsioonist.[3] Maa degradeerumine ehk ökosüsteemide funktsioneerimise kahanemine allapoole jätkusuutlikkuse taset mõjutab 3,2 miljardit inimest ning toob otsest majanduslikku kahju ca 8,7 triljonit USA dollarit ehk ca 10% maailmamajanduse kogutoodangu jagu.[4] Juba praegu ei funktsioneeri suur osa maastikest tasemel, mis võimaldaks nende pakutavate ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede säilimist. Loodushüved aga on midagi, millest inimesed otseselt sõltuvad, olgu nendeks aineringe regulatsioon, puhas õhk, puhas vesi, viljakas muld vmt toidutootmise ja hea eluga seotud aspektid.[5] Seega on väga tähtis, kuidas me maaga ümber käime ning kas suudame toidutootmise ja maastikukasutuse lükata degradeerumise rajalt taastumise teele. Maastike ökoloogiline taastamine on tohutu potentsiaaliga tegevus. Praegu on ÜRO ökoloogilise taastamise dekaadi (2021–2030) eesmärgiks seatud 350 miljoni hektari degradeerunud maastike taastamine, mis aitaks luua oluliselt elamiskõlblikumad maastikud miljonitele inimestele, taastada elupaigad hävivale elustikule ning siduda 13–36 gigatonni süsihappegaasi. Olemasolevate elupaikade maksimaalne hoidmine ning kahjustunud elupaikade ja maastike ökoloogiline taastamine on täiesti vältimatu kliimakriisiga toimetulekuks ja elurikkuse kao pidurdamiseks. Muudmoodi ei saa.
Kuidas asjad Eestis on?
Eesti maismaapindala on ca 4,35 miljonit hektarit. Sellest pool on metsamaa, millest ca 17% katavad vanemad metsad kui 81 aastat. Ligikaudu miljon hektarit on põllumajandusmaa, mis jaotub Eesti maakondade vahel üsna ebavõrdselt – põllumajanduslikult kõige intensiivsemas kasutuses on Järvamaa, Lääne-Virumaa, Jõgevamaa ja Tartumaa. Turbaalad ehk turbalasundiga kaetud maastikuosad katavad 22% Eesti pindalast, kuid vaid veerandil ladestub jätkuvalt turvast. Kuivendatud sood ja kaevandamisjärgselt maha jäetud jääksood on põlevkivienergeetika järel järgmine olulisim kasvuhoonegaaside emiteerija Eestis. Ligikaudu 30% meie metsadest ning 8% põldudest asub turbaaladel.
Looduskaitsealad katavad Eestis väiksemat osa maismaapindalast (18,8%) kui Euroopa riikides keskmiselt (21%). Täpselt nii nagu mujal Euroopas, oleme ka Eestis hoogsalt kaotanud ja jätkuvalt kaotamas elurikkust hoidvaid olulisi ökosüsteeme – meie maastikest on viimase 70 aastaga kadunud 95% niiduelupaikadest, metsadest vaid 2,8% on vanemad kui 121 aastat. Need trendid seavad ohtu nii avatud alade kui ka vanade metsadega seotud elustiku säilimise. Igal aastal kahaneb Eesti metsalindude arvukus ca 60 000 ja põllumajandusmaastike lindude arvukus 24–52 tuhande paari võrra.[6]
Kas Eesti maastikel on ruumi paremaks muutuda?
Vastus on jaa. Sammume oma maakasutuses üsna sarnasel rajal koos ülejäänud Euroopaga ning elupaikade ja elurikkuse trendid ei luba rõõmustada. Mida siis teha, et muuta Eesti kliimamuutusekindlaks elurikkuse kantsiks? Pakun mõned võimalused, kusjuures tuleb kindlasti tähele panna, et see loetelu on kaugel täielikkusest.
Näen, et kaitsealad – see kogu 18,8% ja tegelikult veel pisut rohkemgi, ideaalis kolmandik kogu maismaapinnast – võiksid olla Eesti looduse tõelised turvaalad. Sellised alad, kus loodus toimetab omasoodu või kus inimtegevus on suunatud vaid loodust soosivatele tegevustele (näiteks pärandkoosluste karjatamine). Tänapäeval päris nii ei ole – enamasti pööratakse tähelepanu looduse säilimisele loodusreservaatides või sihtkaitsevööndites, kuid suurel osal kaitsealadest ei ole näiteks piiranguid agrokemikaalide kasutamisele või põllumajandusliku maakasutuse intensiivsusele.
Maastikud olgu aga loodussõbralikud ja mitmeotstarbelised ka kaitsealadest väljaspool. Nüüdseks on ülemaailmselt selgeks saamas, et vaid kaitsealadele keskenduv looduskaitse ei suuda täita eesmärki – tagada liikide, elupaikade ning seeläbi inimestele oluliste looduse hüvede säilimist. Kui suudaks, ei oleks me ökoloogilises kriisis. Looduskaitsealad saavad olla tuumikaladeks, tugialadeks, kuid ka kaitsealade vaheline maa peab elurikkust toetama.[7] Eestis on väljaspool kaitsealasid maastike seisund varieeruv. Kui näiteks saarte või Lõuna-Eesti künklike piirkondade maastikud on üsna heterogeensed, võimaldades inimese toimetamiste kõrval ka eri elupaikade olemasolu, siis suurtes põllumajanduspiirkondades, aga ka suuremate linnade ümbruses ning nõukogude ajal edukalt kuivendatud sooaladel on olukord teine. Kui aga tahame kindlustada elurikkuse ja loodushüvede jätkuva säilimise Eestis ning luua kliimamuutustele hästi vastupidavad maastikud, peame rajama rohkem niidu-, metsa- ja soolaigukesi igasse piirkonda. Ka sinna, kus need praegu on hävinud. Tuleb tagada, et vana metsa oleks metsamaastikus alati piisavalt. Näiteks: nagu üks mahukas uuring ilmsiks toob, on selleks, et kindlustada liikide edukas levimine taastatavatesse ja noortesse metsadesse, vaja, et 10 km raadiuses ümbritseks neid vähemalt 50% ulatuses vana mets.[8]
Peab hoolitsema, et liigirikkaid niidukooslusi oleks igas külas, linnas, põlluservas ja kõikjal mujal. Peab tooma rohkem kariloomi õue, laskma neil laiemalt maastikus ringi käia, et nad saaksid tuua tagasi ja hoida lilli, linde, putukaid, kes on meieni kandunud aegadest, mil Euroopa maastikes liikusid ringi suured rohusööjad ning kelle jätkuv säilimine nüüd sõltub lilleliste niitude, vanade häiludega metsalaikude, puisniitude ning puiskarjamaade käekäigust.
Soode jt märgalade hoidmisest ning oskusest taastada kuivendatud turbaalade funktsioneerimine sõltub suur osa meie maastike võimest kasvuhoonegaase siduda. Võimalik, et kliimaneutraalset majandust ei saa luua ilma toimivate märg-aladeta: kuna vältimatuid emissioone on ka ring- ja biomajanduse puhul, on just sood oma aina kasvava turbalasundiga need, mis üleliigset heidet puhverdavad. Põllumajanduslikel kuivendatud aladel võiks praeguste praktikate asemel kaaluda veerežiimi taastamist ning märgalaviljeluse rakendamist.
Hädavajalik on liikuda targema ja loodussäästlikuma toidutootmise suunas ning hakata rakendama põllumajanduspraktikaid, mis elurikkuse ja looduse hüvede kahjustamise asemel neid hoopis jõustavad ning osavalt kasutusse võtavad. Ökoloogilised võtted põllumajanduses on suuresti seotud mitmekesisemate maastike loomisega. Miks mitte kaaluda ka ühiskondlikku kokkulepet, et maaelanik ja põllumajandustootja oleksid Eesti „maastike ja loodushüvede vardjad“ – need, kes hoolitsevad meie kõigi ühiste hüvede säilimise eest ning kelle sellealaseid tegevusi kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed toetavad.
Mis veel? Igaüks peab muutuma looduskaitsjaks. Me kõik vajame tänastest paremaid teadmisi maastike toimimise ja elurikkuse kohta. Kodanikena peame õppima ära tundma loodusväärtusi ning oluliste loodushüvedega seotud maastikuelemente, oskama neid hoida ja taastada. Iga tegu loeb, iga elurikkust toetav maastikuelement loeb. Kuigi me inimestena tavatseme mõelda suuremas mõõtkavas, on väga suurele osale elustikust olulised just päris väikesed kohad: väike säilinud niidulaik, õiterohke tagaaed, kinnikasvav tiigike, põõsatukk, mahakukkunud puu ja muud säärased märkamatud kohad on miljonitele meie kaasteelistele terve universumi eest. Meie kohus on kindlustada, et neid paigakesi oleks maastikus palju.
[1] IPCC Special Report on Climate Change, Desertification, Land Degradation, Sustainable Land Management, Food Security, and Greenhouse Gas Fluxes in Terrestrial Ecosystems, 2019.
[2] T. D. Searchinger, S. Wirsenius, T. Beringer, P. Dumas, Assessing the Efficiency of Changes in Land Use for Mitigating Climate Change. Nature, 2018, nr 564, lk 249–253.
[3] S. Díaz jt, Summary for Policymakers of the Global Assessment Report on Biodiversity and Ecosystem Services of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services. IPBES, 2019; IPCC Special Report on Climate Change…
[4] L. Montanarella, R. Scholes, A. Brainich, The IPBES Assessment Report on Land Degra-dation and Restoration. Secretariat of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services. Bonn, 2018.
[5] T. Newbold jt, Global Effects of Land Use on Local Terrestrial Biodiversity. Nature, 2015, nr 520, lk 45–50.
[6] R. Marja, R. Nellis, Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo, 2018, nr 31, lk 49–68; R. Nellis, Haudelinnustiku punktloendused 2016. aastal. Riikliku keskkonnaseire programmi „Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire“ aruanne, 2016.
[7] A. Helm, Head maastikud. Sirp, 21.12. 2018.
[8] R. Crouzeilles, M. Curran, Which Landscape Size Best Predicts the Influence of Forest Cover on Restoration Success? A Global Meta-Analysis on the Scale of Effect. Journal of Applied Ecology, 2016, kd 53, nr 2, lk 440–448.
Lisa kommentaar