Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla
maja ees terve öö
seisis üks villis
pidurituledki põlesid
otsekui oleks ta nüüdsama
kohale jõudnud otsekui
tahaks ta otsemaid ära sõita
olin avanud akna et tuulutada
enne magamaheitmist vaatasin välja
nii tegin ikka enne kui
akna kinni panin ja siis
silmasingi pidurituledega villist
no kurat lipsas mul suust
mis juhtus küsis mu naine
ei midagi ütlesin ainult üks maastikuauto
mis maastikuauto sihuke
villis ütlesin kardinat
ette tõmmates siitki ehk
paistab ütlesin akna-
serva tõmbudes
siitki kardina tagant
kui sulle just huvi pakub
ega pole vastasmajalgi
kõike vaja näha ütlesin
väikese osava kiikamisega
parajalt valitud nurga alt
võib suletud aknastki
märgata kröömikest kõnni-
teedki silmas pidada
eks olnud ka omajagu rõõmu ses
avastuses et
paarkümmend aastat juba
elatud siin neljandal korrusel ja
kuni tänini polnud taibanud
kui suhteliselt soodsalt
me saame alla piiluda
kas see on veel seal küsis
pärastpoole juba teki alt
mu naine ah kas on või
ma õige vaatan kui sa arvad
võin ju vaadata ütlesin oli seal
pidurituled põlesid
otsekui oleks ta nüüdsama
kohale jõudnud otsekui
tahaks ta otsemaid ära sõita
huvitav ütlesin ning
läksin ära vannituppa
kohmitsesin niisama koguni kuris-
tasin sest kurk oli
justnagu veidike
kare või tont teab
see on ikka veel seal
sosistas mu naine
ma isegi kohkusin pisut
kui ta niiviisi kardina tagant
sosistas mil tuppa astusin
pressisin ennastki ligemale
ja häbi oli meil mõlemal
tundes kui kuuldavalt põksub
me süda küll läheb minema
kui ära tüdib heitsime voodisse
ootasin ja ootasin et naine
magama jääks
siis aga üliettevaatlikult
hiilisin uuesti akna alla
on see veel seal küsis
mu naine ja mina kohmetuses
vastu et ainult
taevast korraks tahtsin
et tundus kui
hakanuks vihma sadama
ja kas ei saja küsis ta
ei saja ütlesin ja
on see veel seal tema
seal ta seisis hõõguvate stopptuledega
otsekui nüüdsama
kohale jõudnud otsekui
otsemaid startima valmis
seal seisab ta veelgi kuid
koidab ju juba seal seisab
ta veelgi kus ma seda värssi
toksin sest mida muud
saaksin ma teha magama jääda
pole nagunii enam lootust
1977
1989, nr 4
