Rohkem kui neli aastat pärast finantskriisi algust on maailma peamised arenenud majandused ikka veel sügavas surutises, mis liigagi lähedalt meenutab 1930. aastaid. Ja põhjus on lihtne: me toetume samadele ideedele, millest juhindus 1930. aastate majanduspoliitika. Need ideed, mis on juba ammu ümber lükatud, sisaldavad sügavaid vigu nii kriisi põhjuste, olemuse kui ka asjakohase vastutoime osas.
Need vead on juurdunud sügavalt avalikkuse teadvusse ning sellega saab seletada üldsuse toetust paljude maade praeguse eelarvepoliitika äärmuslikele kasinusmeetmetele. Seega on aeg küps manifestiks, kus peavoolu majandusteadlased pakuksid avalikkusele meie ees seisvate probleemide analüüsi, mis oleks tõenditega paremini toestatud.
Põhjused. Paljud poliitikakujundajad rõhutavad, nagu olnuks kriisi põhjuseks avaliku sektori vastutustundetu laenamine. Väga väheste eranditega – peale Kreeka – on see vale. Kriisiks lõid tingimused hoopis ohjeldamatu laenuvõtmine ja -andmine erasektoris, sealhulgas ülevõimendatud pangad. Selle mulli lõhkemine viis toodangu ning seega ka maksutulu ränga languseni. Seega on need suured valitsusdefitsiidid, mida me praegu näeme, kriisi tagajärjed, mitte põhjus.
Kriisi olemus. Kui kinnisvaramullid mõlemal pool Atlandi ookeani lõhkesid, kärpisid erasektori paljud osad oma kulutusi, soovides võetud võlad tagasi maksta. See oli üksikisikute poolt ratsionaalne reaktsioon, aga – nii nagu võlgnike samasugune reaktsioon 1930. aastatel – kollektiivselt on see osutunud ennasthävitavaks, sest ühe inimese kulutus on teise sissetulek. Kulutamise kokkukukkumise tulemuseks on majandussurutis, mis on teinud avaliku sektori võlakoorma hullemaks.
Kohane vastus. Ajal kui erasektor tegeleb kollektiivselt kulude kärpimisega, peaks avalik majanduspoliitika toimima stabiliseeriva jõuna ja püüdma kulutamist ülal hoida. Vähemalt ei peaks me valitsuskulutusi drastiliselt kärpides või tavainimeste maksumäärasid suurendades asja hullemaks ajama. Kahjuks just seda paljud valitsused teevad.
Suur viga. Reageerinud majanduskriisi esimesele, akuutsele faasile õigesti, tegi konventsionaalne poliitiline tarkus valepöörde – keskendus riigieelarvedefitsiitidele, mis tulenevad suures osas riigitulude kokkutõmbumisest, mille tõi kaasa kriis, ning väitis, et avalik sektor peaks käsikäes erasektoriga oma võlgu kärpima. Selle tulemusel on eelarvepoliitika hakanud stabiliseeriva rolli mängimise asemel hoopis võimendama erasektori kulukärbete lämmatavat mõju.
Seistes silmitsi ränga šokiga, peaks rahapoliitika ohjad enda kätte haarama. Aga kuna intressimäärad on nullilähedased, siis ei saa rahapoliitika kogu tööd ära teha – kuigi peaks tegema kõik, mis tema võimuses. Mõistagi on tarvis keskmise perspektiiviga plaani valitsusdefitsiidi kahandamiseks. Aga kui selle kallale asuda liiga vara, siis võib see tappa juba eos majanduse taastumise. Praegu on võtmeprioriteediks tööpuuduse vähendamine, enne kui see muutub endeemiliseks, tehes majanduse taastumise ja defitsiidi kahandamise veelgi raskemaks.
Kuidas praeguste majanduspoliitiliste sammude toetajad vastavad meie argumendile? Oma seisukoha õigustamiseks kasutavad nad kaht üpris erinevat argumenti.
Kindlustunde argument. Nende esimene argument ütleb, et valitsuste defitsiidid tõstavad intressimäärasid ja seega takistavad majanduse taastumist. Seevastu kasinus, nende sõnul, tõstaks kindlustunnet ja julgustaks majanduse taastumist.
Kuid selle argumendi poolt ei leidu vähimaidki tõendeid. Esiteks, hoolimata erandlikult suurtest defitsiitidest on praegused intressimäärad pretsedenditult madalad kõikides suuremates riikides, millel on normaalselt funktsioneeriv keskpank. See on nõnda isegi Jaapanis, kus valitsusvõlg ületab praegu 200% aastasest SKT-st ning kus riigireitingu alandamised agentuuride poolt ei ole avaldanud mõju Jaapani intressimääradele. Intressimäärad on kõrged ainult mõnes euro-riigis, sest EKP-l puudub luba tegutseda viimase instantsi laenuandjana valitsustele. Mujal saab keskpank alati vajaduse korral defitsiiti rahastada, ilma et see mõjutaks võlakirjaturge.
Pealegi ei leidu minevikukogemuses ainsatki asjakohast juhtumit, kus eelarvekärped oleksid ka tegelikkuses majandustegevust elavdanud. IMF on uurinud 173 eelarvekärbete juhtu üksikutes riikides ja leidnud, et nende järjekindlaks tulemuseks on majanduse kokkutõmbumine. Käputäie juhtumite puhul, kus eelarve konsolideerimisele järgnes kasv, oli selle peamiseks kanaliks valuuta devalveerumine tugeva maailmaturu suhtes, mis ei ole praeguses olukorras võimalik. IMF-i uuringu õppetund on selge – eelarvekärped pidurdavad taastumist. Ja seda me näeme ka praegu – suurimate eelarvekärbetega riikides on toodang langenud kõige enam.
Sest, nagu me nüüd näha võime, on tõde selles, et eelarvekärped ei tekita ärilist kindlustunnet. Firmad investeerivad ainult siis, kui nad näevad ette piisaval hulgal tarbijaid, kellel on piisavalt sissetulekuid, mida kulutada. Kasinus ei õhuta investeerima.
Seega leidub kindlustunde-argumendi vastu ülekaalukaid tõendeid; kõik väidetavad tõendid selle doktriini kasuks aga pudenevad lähemal vaatlusel laiali.
Struktuurne argument. Teine argument nõudluse laiendamise vastu väidab, et toodangut piirab hoopis pakkumise pool, selle struktuurne tasakaalutus. Kui aga see teooria vastaks tõele, siis peaksid vähemalt mõned meie majanduste osad töötama täiel pingel, samuti mõned tegevusalad. Aga enamikus maades ei pea see lihtsalt paika. Kõik tähtsamad majandussektorid virelevad ja igal tegevusalal valitseb tavalisest suurem tööpuudus. Seega peavad probleemiks olema üldisemad puudujäägid kulutamises ja nõudluses.
1930. aastatel kasutati samasugust struktuurset argumenti USA-s proaktiivse kulutamispoliitika vastu. Aga kui kulutamine 1940. ja 1942. aasta vahel kasvas, tõusis ka toodang 20%. Seega nii nagu nüüd, oli ka toona probleemiks nõudluse, mitte pakkumise vähesus.
Nende ekslike ideede tõttu põhjustavad paljud Lääne poliitikamäärajad oma rahvastele tohutuid kannatusi. Aga ideed, mida nad majanduslangusega toimetulekuks välja pakuvad, lükati peaaegu kõigi majandusteadlaste poolt tagasi juba pärast 1930. aastate katastroofe, ning järgneval umbes neljakümnel aastal nautis Lääs võrreldamatu majandusstabiilsuse ja madala tööpuuduse perioodi. See, kuidas need vanad ideed on viimastel aastatel taas hakanud juuri ajama, on traagiline. Aga me ei tohi enam kauem leppida olukorraga, kus ekslikud hirmud kõrgemate intressimäärade ees omavad poliitikakujundajate silmis suuremat kaalu kui massilise tööpuuduse õudused.
See, millised oleksid paremad majanduspoliitilised sammud, erineb riigiti ja nõuab üksikasjalikumat debatti. Aga need sammud peaksid põhinema probleemi korrektsel analüüsil. Seetõttu me kutsume üles kõiki majandusteadlasi ja teisi, kes jagavad selle manifesti üldist suundumust, registreerima oma nõusolekut aadressil www.manifestoforeconomicsense.org ning kaitsma avalikkuses mõistlikumat lähenemisviisi. Kui inimesed vaikivad sellest, mille ekslikkusest nad on teadlikud, kannatab kogu maailm.
Paul Krugman, Richard Layard, A Manifesto for Economic Sense. www.manifestoforeconomicsense.org
Käesolev manifest ilmus 27. juunil Financial Timesis ja mainitud võrgulehel, kus see kogus esimese nädalaga üle 7000 allkirja. Paul Krugman (1953) on Nobeli majanduspreemia laureaat (2008), The New York Timesi kolumnist ja aktiivne vasaktsentristlik blogija. Richard Layard (1934) on Briti majandusteadlane, “õnneökonoomika” rajajaid. Käesolevas majanduskriisis on Krugman järjekindlalt seisnud peavoolu makroökonoomikaga põhjendatud positsioonidel ning tema prognoosid on viimasel kolmel aastal suurel määral täppi läinud (näiteks skepsis inflatsiooniga hirmutajate suhtes). Samas tasub silmas pidada, et manifestis soovitatud retseptid ei tarvitse sobida väikestele avatud majandustele, kus inflatsioon on kõrge ning puudub oma raha ja “normaalselt funktsioneeriv keskpank”. Krugman, kellelt on Vikerkaares ilmunud kaks esseed (2009, nr 5; 2011, nr 4/5), pälvis juunis Eestis suurt meediatähelepanu, kui tema blogis avaldatud kahtlus, kas Eesti majanduse taastumist saab nimetada kasinusest tingitud triumfiks, ajas endast välja T. H. Ilvese.