Enn Tarto (25. september 1938 – 18. juuli 2021) oli Eesti poliitik ja vabadusvõitleja, üks aktiivsemaid Eesti Vabariigi taastamise eest võitlejaid. 1956. aastal kuulus ta salajasse organisatsiooni Eesti Noorte Malev. Levitati lendlehti Ungari ja Eesti vabaduse toetuseks. Okupatsioonivõimud arreteerisid osalejad ja saatsid nad vangilaagrisse. Seejärel oli ta uues vastupanuorganisatsioonis Eesti Rahvuslaste Liit. Võimud arreteerisid ka selle liikmed. Enn Tarto saadeti taas vangilaagrisse, kust ta vabanes 1967. aastal. 1968–1983 osales ta vastupanutegevuses koos paljude teisitimõtlejate ning rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud ringkondadega Eestis ja ka Venemaal, Leedus jm. 1979. aastal nõudis ta koos 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikuga Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist, nende õigustühiseks kuulutamist ning Balti riikide iseseisvuse taastamist. 1983. aastal arreteeriti Enn Tarto uuesti ning saadeti kolmandat korda vangistusse. 1988. aastal nõudsid paljud inimesed ja organisatsioonid tema vabastamist. Samal aastal ta ka vabanes ning osales seejärel aktiivselt Eesti Vabariigi taastamisel. Ta oli Eesti Kongressi liige, Eesti Komitee aseesimees ja kaitsetoimkonna esimees, Põhiseaduse Assamblee liige, Kaitseliidu vanematekogu esimees, Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu ja Tartu linnavolikogu liige ning Tartu aukodanik. Teda tunnustati paljude teenetemärkide, medalite ja ordenitega. Ta kuulub Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.
Siinsed mälestuskillud pärinevad valdavalt 1970. aastatest, mil tegutsesime Tartus väikestes konspireeritud gruppides.
KGB või julgeoleku kohta ütles ta alati „Jupo“, mis oli rahvapärane lühend Saksa okupatsiooni aegsest Julgeolekupolitsei nimest.
„Määndav jutt“ tähistas tema kõnepruugis seda, kui ülekuulamise või vestluse lõpul hakati rääkima, et kuule, mis sa jamad, me kõik oleme ju ka eesti mehed ja Eesti asja peal väljas…
Mälu oli tal suurepärane, eriti nooruses. Enne esimesest vangistusest vabanemist lasid laagrikaaslased tal pähe õppida pika venekeelse teksti, millest ta ise arugi ei saanud, et see siis vastu tulevatele sõpradele sõna-sõnalt edasi anda. Ja see õnnestus. Teisel korral hoiti teda enne vabastamist paar nädalat üksikvangistuses, et sellist võimalust ära hoida.
Ajaloolastega suheldes armastas ta neid kiusata, öeldes, et ta teab integraalarvutusest ka rohkem kui nemad Eesti ajaloost. Nagu ta selgitas, teab ta integraalarvutusest ainult seda, et selline asi on olemas. Eesti ajaloolased aga ei tea sedagi, et Eestil on ajalugu.
Kellegi aktiivset tegevust kommenteerides: Kui neljakümnendatel aastatel oleks keegi ütelnud, et tal on NKVD-ga head suhted, siis oleks ta kuuli saanud. Viiekümnendatel oleks talle antud korralik keretäis. Kuuekümnendatel oleks teda hakatud vältima ja tõrjuma. Aga kui nüüd teatab keegi, et tal on KGB-ga kõik kooskõlastatud, hõiskavad kõik rõõmsalt, et oh kui tore, siis pole ju mingit muret…
Ta ei kahtlustanud kedagi ega otsinud nuhke või koputajaid. Ta soovitas otsida sõpru, mitte vaenlasi, muretseda pigem selle pärast, keda saab usaldada. Tol ajal arutleti selle üle palju, et kes võib olla kuskil nuhk või koputaja, KGB kaastööline, keda tuleks kahtlustada. Enn soovitas sel puhul panna tähele, kes seda räägib ja kellele on see kasulik, keda tahetakse kompromiteerida, vastuolusid õhutada. Eks sellist umbusaldamise õhkkonda küttis ju KGB ka ise üles. Kõik need jutud, et igas kollektiivis on nende silm ja kõrv sees jne. Oli see nii või ei olnud, aga just seesugused hirmud hoidsid inimesi kontrolli all isegi siis, kui mingit silma või kontrolli parajasti ei olnudki.
Nagu Enn seda selgitas, ülehindavad inimesed üldiselt nende tegevuse ulatust, kartes ja otsides igal pool nuhke ning uskudes, et igas asutuses on nende koputaja. Samal ajal aga alahinnatakse nende võimet minna sügavuti. Ei teata ega osata arvestada, et nad võivad tegeleda vägagi põhjalikult selle isikuga, kes neile just parajasti huvi on hakanud pakkuma.
Enn ei olnud eriti usklik ega müstikast huvitatud. Aga ta külastas aeg-ajalt Kaika Lainet ehk „Kaika nõida“ Võrumaal ja lasi siis tollel mõnikord vaadata tuttavate fotosid ning ütelda, kas seda inimest võib usaldada või mitte. Lainega olid nad head sõbrad ning Enn sai temalt tihtipeale abi ka mitmete tervisehäirete puhul. Üks teine selgeltnägija või nõid oli kord Ennule kirjeldanud, kuidas tal on selja taga kaks reisi kroonu kulul ning et tuleb ka kolmas. Esimese puhul oli ta saanud targaks, teine tegi ta kuulsaks ning kolmas teeb ta rikkaks. Enn nõustus, et ta võib ka kolmandat korda kinni minna, aga kuidas see teda võiks rikkaks teha, sellest ei saanud ta tookord küll aru.
Ta ei lasknud ennast segada isiklikust suhtumisest kellessegi, kui oli vaja ja võimalik koos tegutseda. Siiski mainis ta ükskord, et mõne inimesega ta muus olukorras vaevalt tahaks suhelda.
Ühele ülekuulamisele minnes öeldi talle, et ta võib oma koti jätta ooteruumi ega pea kartma, et sealt midagi ära võetakse. „Ega ma kardagi, et sealt midagi ära võetakse,“ kostis ta. „Ma kardan, et sinna midagi juurde pannakse.“ – „Nii kogenud!“ imestati selle peale. „Kogenud või mitte,“ vastas ta rahulikult, „aga see kogemus pole imporditud, vaid kohaliku päritoluga.“
Lahkudes ei andnud ta kunagi kätt. See komme pärines tal ajast enne teist arreteerimist, kui ta oli just kätt surunud kellegagi, kes osutus nende organisatsiooni äraandjaks.
Ta ei pidanud oma tegevust „nõukogudevastaseks“, ei tunnistanud ennast kunagi selles süüdi ega palunud armu. Nagu ta ütles, ei ole ta millegi vastu, vaid Eesti poolt. Kui mingi võim on Eestile kahjulik, siis on ta loomulikult selle vastu, olgu see kasvõi türklaste või araablaste oma.
Ta suhtles paljudega, kes tema poole pöördusid, küsides nõu või soovitusi. Nende hulgas oli kirikuringkondadega seotud inimesi, budismihuvilisi, ufolooge, müstikuid, sõltumatuid mõtlejaid, kirjanikke, luuletajaid, muusikuid, ka komsomoli- ja parteitegelasi. Aga tuldi ka niisama, lihtsalt abi või toetust pakkudes. Ennuga suhtlemine nõudis inimestelt parajat eneseületamist. Paljud kartsid, et neid hakatakse siis kohe hoolikamalt jälgima ning edaspidi võivad tekkida takistused karjääris, töö- või elukoha valikul või muus eluolulises.
Ühel korral pöördus tema poole mees, keda taheti sundida astuma rahvamalevasse. See oli tollal üks nõukogude miilitsat toetav poolvabatahtlik organisatsioon, midagi abipolitseinike taolist, kuid läbinisti korrumpeerunud. Enn soovitas tal sinna astuda ning hakata seal siis ka aktiivselt tegutsema. Esimesel ööl läksid nad patrullima suure restorani juurde, et avastada ebakaines olekus viibivaid kodanikke. Too mees aga juhtis teiste rahvamalevlaste tähelepanu hoopis parklas toimuvale, kus üks väga purjus tegelane üritas oma autosse saada ja ära sõita. „Hull peast,“ öeldi talle. „Sa ei tea, kes ta on!“ Ja kui mees siis tahtis teada, kellega tegemist oli, öeldi talle, et ta on nii loll, et talle ei tohigi seda ütelda. Rohkem teda enam rahvamalevasse ei kutsutud.
Nõukogude inimene pidi võimude silmis vastama teatud kirjutamata reeglitele. Igaüks, kes millegi poolest erines või silma paistis, oli juba kahtlane. Seetõttu pidi olema ettevaatlik isegi siis, kui küsiti näiteks, kas alkoholi tarvitad. Ei saanud vastata, et tarvitan küll, sest selle peale võidi sind hakata pidama joodikuks, alkohoolikuks. Ei saanud aga ka ütelda, et üldse ei joo, sest siis olid sa juba eriti kahtlane, nagu mingi usklik või taimetoitlane. Ennu arvates võiks täiesti ideaalne vastus sel puhul olla järgmine: „Muidu ei võta tilkagi, aga eriti suurte riiklike tähtpäevade puhul pitsikese ikka võtan.“
KGB hoidis silma peal kõigil vähegi tavapärasest erinevatel seltskondadel ja ringkondadel. Tartus olid nende jaoks loodud vastavad operatiivgrupid oma autode ja jälitusüksustega. Ühel õhtul, kui Enn oli koju jõudnud, küsis naine: „Kas said jälle Jüri Lina jüngritega kokku?“ – „Miks sa nii arvad?“ – „Noh, nende auto seisab juba tükk aega maja ees.“
Konspiratsioon oli talle ülimalt oluline. Pidi väga täpselt jälgima, kus ja mida rääkida, et vältida pealtkuulamist. Siseruumides edastati tähtsamad sõnumid paberitükkidele kirjutatult ja põletati need sealsamas kohe ära. Pikemate arutelude puhul mindi tänavale, igaks juhuks kogu aeg liikudes, et mitte jääda võimalike suundmikrofonide kuuldavusse. Oluline oli ka see, kellele ja mida rääkida. Igaüks võis teada olulistest asjadest just nii palju, kui ta tingimata pidi teadma.
Enn ei pooldanud mingeid keerulisi salajasi süsteeme koos paroolide, šifrite ja muu sellisega. Konspiratsioon tähendas eelkõige tähelepanelikkust, et ei jääks maha asitõendeid. Avalikku ringlusse minevaid ohtlikke tekste paljundati kirjutusmasinatega, mitmekordselt kopeeritult õhukestele paberilehtedele. Kopeerpaberid tuli muidugi kohe hävitada, samuti tuli olla hoolikas ka järelejäänud paberitega. Loomulikult ei saanud neid kirjutusmasinaid kasutada mingiks muuks otstarbeks. Tavaliselt olid need hoiul mõne tuttava juures, keda poleks võidud kahtlustada ja kes ka ise ei pruukinud sellest midagi teada ega pidanudki teadma. Kõik need abinõud aitasid vältida asitõendite jätmist võimalikeks uurimistoiminguteks ja järgnevateks repressioonideks.
Ohtlikud olid kõik materjalid, mida oleks võidud kvalifitseerida „nõukogudevastase kirjandusena“, mille valmistamine, levitamine ja hoidmine oli kuritegu. Seetõttu anti need pärast läbilugemist kohe edasi ega hoitud pikalt enda käes. Sellisel viisil ringlesid näiteks Jooksvate Sündmuste Kroonika numbrid, „NSV Liidu Demokraatliku Liikumise programm ja taktikalised alused“, Andrei Amalriki, Aleksandr Solženitsõni, Andrei Sahharovi, Vladimir Bukovski jpt kirjutised, paljud neist eesti keelde tõlgitult.
Venekeelne Jooksvate Sündmuste Kroonika koosnes peamiselt KGB ja teiste repressiivorganite tegevuse regulaarsest ja kiretust kajastamisest. Kus on kedagi arreteeritud või üle kuulatud, kus on toimunud läbiotsimised, ülekohtused vallandamised, poliitilised kohtuprotsessid, langetatud süüdimõistvaid otsuseid, mõistetud karistusi jne. Väga sagedased olid tol ajal repressioonid mitmesuguste „õigete marksistide“ või leninlaste grupeeringute vastu, kelle meelest oli nõukogude võim nendest ideaalidest eemaldunud või need reetnud. Palju oli ka teateid repressioonidest mitmesuguste usuliste rühmituste ja rahvusvähemuste vastu. Alles kolmandal kohal olid sündmused demokraatlike dissidentidega, kellega Ennul oli kõige rohkem kokkupuuteid ja suhtlemist. Vahel rääkis ta lugusid, mis seal ringlesid
Nii näiteks oli nendega tihedates sidemetes Mstislav Rostropovitš, maailmakuulus dirigent ja tšellist. Solženitsõn elaski vahepeal tema korteris. Rostropovitši otsekohesed ütlemised ja väljakutsuv käitumine olid viinud selleni, et tal keelati ära välisreisid, ehkki teda pidevalt kutsuti ja oodati esinemistele üle kogu maailma. Ükskord aga, ühe eriti tähtsa esinemiskutse puhul, leiti kõrgemal pool, et talle tuleb seda lubada. Jekaterina Furtseva, tolleaegne kultuuriminister, pidi Rostropovitšiga vestlema ja talle sellest teatama. Nõnda siis noomib Furtseva teda pikalt ja põhjalikult ning lõpuks teatab, et me siiski otsustasime seekord teilt selle karistuse maha võtta. Selle peale küsib Rostropovitš imestunult: „Kas tõesti ka teie, Jekaterina Aleksejevna, usute, et elu Nõukogude Liidus on karistus?“
Tänu sidemetele Moskva dissidentidega kujunesid Ennul välja head suhted USA mõjuka ajalehe Christian Science Monitor Moskva korrespondendiga, kes avaldas terve rea artikleid Eesti olukorrast ja sündmustest.
Andrei Sahharoviga kohtudes mainis too talle, et Eestis ei ole kahjuks teisitimõtlejaid, kes oleksid ka muidu avalikult tuntud ja tunnustatud.
Aga üsna sageli pidi ta ka neile, demokraatlikult meelestatud teisitimõtlejatele, selgitama Eesti olukorda just rahvuslikust aspektist, mis ei olnud alati päris endastmõistetav. Nii näiteks öeldi ühel kohtumisel vene dissidentidega talle jutu sees midagi „meie armee“ kohta, kuid Enn parandas seda kohe viisakalt, märkides, et see on ju „teie armee“. – „Esimest korda näen ma tõelist natsionalisti!“ hüüatas keegi selle peale.
1978. aastast hakkas Ennu toetusel ja kaasabil ilmuma ka Eesti sündmuste kroonika, „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“, kus samamoodi avalikustati võimuorganite korraldatud vestlusi, ülekuulamisi, läbiotsimisi, arreteerimisi, kohtuprotsesse jmt. Oli endastmõistetav, et kõigest sellest pidigi avalikult rääkima ja igaüks, kel oli mingi sellelaadne kokkupuude, andis sellest kohe ja võimalikult täpselt ka teistele teada. Oli täiesti mõeldamatu, et keegi võiks varjata või hoida saladuses oma suhteid KGB ja teiste võimuorganitega.
Teatavasti hõlmas KGB tegevus lisaks jälitus- ja repressiivsele tegevusele ka luuretegevust koos selle juurde kuuluva arsenaliga. Enn välistas igasuguse koostöö nendega ega pidanud ka võimalikuks hoopis ise kuidagi nende järele luurata või kedagi seal panna meie heaks tööle. Sedasorti „luuremängud“, nagu Enn neid nimetas, olid talle täielikult vastuvõtmatud.
Ometi oli meil ühiseid tuttavaid, kellele pakkus huvi ka seesugune tegevus. Üks neist oli oma välisreisidelt kaasa toonud ja lasknud meieni toimetada hulga ülimalt tundlikku ja põnevat materjali. Seal oli mitmesuguste väliseesti organisatsioonide dokumente, pagulasväljaandeid, Vaba Euroopa raadiojaama originaalblankettidele trükitud saadete tekste ja muid dokumente. Ei olnud üldse selge, miks ta need kaasa tõi ja meile edastas. Öeldavasti selleks, et me nende abil saaksime noortele muljet avaldada. See oli küll väga nigel argument ning meenutas vägagi kahtlaselt KGB luurajate mõtteviisi. Samuti oli mõeldamatu, et ta sai need materjalid ilma nende teadmata Eestisse tuua.
Vaatasime Ennuga koos selle saadetise üle ning otsustasime üksmeelselt kõik kohe ära põletada. Oli liiga ohtlik neid millegi nimel säilitada. Seesuguste materjalide leidmisel oleks kergesti võidud üles ehitada süüdistused koostöö kohta Lääne luureorganitega ja seda polnud tõesti vaja. Enn mainis veel sel puhul, et ta pole kunagi pidanud kahetsema, kui ta midagi on ära põletanud.
Eesti poliitvangid saadeti tavaliselt Mordvas asuvatesse vangilaagritesse. Ennul oli võimalus seal viibida kahel korral. See oli koht, kus saadi kokku, vahetati kogemusi, tehti plaane, õpiti ja areneti. Nii mõnigi kord öeldi selle kohta „Mordva ülikool“. Ennul oli kogunenud sealt palju õpetlikke lugusid, mida ta hea meelega ka edasi jutustas.
Üks lugu oli kahest noormehest, kel oli õnnestunud põgeneda Koola poolsaarel üle piiri ja jõuda Soome. Tol ajal oli aga Soomel kokkulepe kõik seesugused põgenikud Nõukogude Liidule välja anda. Soome võimud olid poisid toimetanud Helsingisse, kus politseiametnik tegi neile selgeks, et ta peab nad nüüd kahjuks Nõukogude saatkonnale välja andma. Aga kui te juba siin olete, lisas ta, siis ma näitan teile korraks veel enne ka linna. Ja ta sõidutas neid autoga ringi, näidates, kus asub raudteejaam, sadam ja bussijaam, ning kadus seejärel ise kuskile kaubamajja, jättes poisid autosse, koos võtmetega. Kui ta pool tundi hiljem tagasi tuli ja leidis poisid endiselt autos istumas, ohkas ta kurvalt ja toimetas nad siis Nõukogude võimude kätte.
Teine lugu oli noormeestest, kes heiskasid ööl vastu 24. veebruari Kohtla-Järve telemasti külge sinimustvalge lipu. Ilm oli udune ning esialgu ei märganud seda keegi. Aga päeval läks selgeks ja siis nägid linna kohal lehvivat lippu juba tuhanded inimesed. Enn arvas, et see oli vist üldse kõige kõrgemal lehvinud Eesti lipp kogu okupatsiooniaja jooksul. Võimudel oli aga suuri raskusi lipu ülespanijaid tuvastada. Seda võis teha ju kes iganes, aga mingeid konkreetseid vihjeid ega niidiotsi polnud. Ühel õhtul, kuskil restoranis või baaris, hakkas keegi justkui purjuspäi jau-rama, et mis kuradi mehed te siin olete, midagi ei tee, ainult mölisete ja ärplete, aga vot need, kes selle lipu sinna panid, olid alles õiged eesti mehed. Ja ta jätkas seda nii kaua, kuni üks ei pidanud enam seesugusele mõnitamisele vastu ja teatas, et tema see just oligi. Sellest piisas, provokaator oli oma töö teinud. Ülejäänu oli juba tehnika küsimus: läbiotsimised, ekspertiisid, asitõendid jmt.
Kõigi nende lugude ja omaenda kogemuste põhjal oli Ennule saanud selgeks, et tema senistel tegutsemisviisidel on omad nõrgad küljed. Oli ta ju kahel korral kinni läinud organisatsioonilise tegevuse tõttu. Oma teisel laagrisolekul mõtles ta selle üle põhjalikult järele ja arendas välja täiesti uutmoodi tegutsemisviisi – „organisatsioon ilma organisatsioonita“.
Ei mingit põhikirja, liikmete nimekirja ega muud atribuutikat. Ei mingit hierarhiat ega allumist. Ja see töötas. Kedagi ei kohustatud millekski. Isegi mingeid võimalusi ei hakatud pakkuma. Kui ise näed, kuuled ja saad aru, mida oleks vaja teha, siis ka teed. Kui mõnda asja keegi ei hakka tegema, siis see jääbki tegemata.
Muidugi järgides kõiki konspiratsioonireegleid, ülearuseid küsimusi esitamata ja teades vaid seda, mida on vaja teada. Igaüks ei pidanud teadma, et üldse on mingisugune organisatsioon, ammugi mitte midagi ühiskassast, kirjutusmasinatest jm varast. Meid oli ehk kuus-seitse inimest kokku, mõned vahel rohkem tegevad, mõnikord vähem. Aeg-ajalt saime kokku, arutasime öö läbi poliitilisi küsimusi, analüüsisime olukordi, vaagisime tulevikuvõimalusi. Eesti vabaks saamise võimalused olid alati arutluse all.
Mida keegi aga konkreetselt tegi või oli teinud, seda ei pidanud igaüks teadma. Keegi oli näiteks tõlkinud eesti keelde Molotov-Ribbentropi pakti salajased lisaprotokollid, sellega seotud diplomaatilise kirjavahetuse jm dokumendid. Keegi oli koostanud juhendi „Kuidas käituda ülekuulamisel“. Keegi koostas ja toimetas „Lisandusi…“. Keegi tõlkis midagi, paljundas, trükkis ümber. Keegi suhtles ja vahendas uudiseid Venemaal, Leedus ja mujal toimuvast. Keegi edastas informatsiooni välismaale. Ja kõik toimis.
