Johanna Ross
Mäletamispaine on nõudnud veel ühe ohvri
Jan Kaus, “Hetk”
Üheksa aastat tagasi, kui Jan Kaus oli veel “uue laine kirjanik”, leidis Mihkel Samarüütel siinsamas Vikerkaare veergudel tema proosadebüüti arvustades noore autori loomingust kaks poolust: sotsiaalkriitilise (“humanist-patsifist”) ja klaaspärlimängijaliku (“inimene, kes kasutab mõtete väljendamiseks Aristotelest, Platonit, Heideggeri jt ning kellele meeldib lugeda selliseid ilukirjanikke nagu Fowles, Raudam, Orwell, Borges jms”).[1]Tähelepanek on tõestanud end tabavana. Ühiskonnas pettumist näeme Kausi esimese romaani “Maailm ja mõni” ning novellikogu “Õndsate tund” taga; järjejutus “Koht” on niisugune kriitika nähtavasti formaadist tingituna huvitaval, perversselgi moel paarunud ajaviitelisusega. Seevastu inimene (autor), kellele meeldib lugeda selliseid ilukirjanikke nagu Fowles, näitab end selgesti romaani “Maag” kodumaises kaveris pealkirjaga “Tema”. Eriti heledalt kliristatakse klaaspärleid möödunudaastases laastukogus “Miniatuurid”. Aga põneval kombel on “Hetkes” mõlemad suundumused järele andnud, fookusse on tulnud midagi muud. Kaks peategelast, Eda ja Joosep, on kogu raamatu vältel hõivatud peaasjalikult mäletamisega; keset oma ebamäärast elu tunnevad nad janu mineviku järele, tahavad näha, kuidas minevikust saab loogiliselt olevik (lk 130), aga ka vastupidi, mõõdavad möödunut olevaga (lk 100).
Tegelikult ei ole mälu-küsimus Kausi jaoks uus, see on teda huvitanud juba varem, nii ühiskonnakriitiku kui pärlikliristajana. “Hetkes” on sellest lihtsalt saanud peateema – teos on sattunud seilama praeguse mälukirjanduse laine harjale. Kausi enese loomingu kontekstis on “Hetk” lähimas suguluses esikromaaniga “Maailm ja mõni”, kus mäletatakse paljuski samu asju: nõukaaegset lapsepõlve ja murranguaegset noorust. Uue raamatu toon ja stiil on siiski hoopis erinevad: võimalik, et üleüldistest tendentsidest pisut mõjutatuna on autor loobunud varasemast allegoorilis-grotesksest laadist. Eda ja Joosepi mälestused on märksa subjektiivsemad, aistingulisemad, hajusamad – ühesõnaga ausamad. Esikromaanis püüti jutustada ajaloolistest sündmustest selget, skemaatilist mõistujuttu; olgugi et vee sogasus ja peategelase peataolek sisulises mõttes välja paistsid, oli loo toon ise vahe, terav ja kõiketeadev. Nüüd ilmub mäletatav periood häguse ajana, mille telgitagused peategelastele suletuks on jäänud, kuigi nad pealispinda riivamisi tajusid; vanemate mälestustes nähakse muinasjuttu millestki salapärasest.
See omaaegne teadmatus annab kirjutatule nostalgilise üldtooni: räägitakse ajast, mil koridore katsid kaltsuvaibad ja aknalaudu lillepotid ning kartulisalat oli rammus ega maitsenud sugugi saepuru moodi. Kõlama jääb igatsus: “Kõik need asjad on kuhugi kadunud – või lihtsalt kadunud” (lk 22). Olulisel kohal on sealhulgas paigapoeetika, Tallinna linna hingeelu, mida minevikust tänapäevani käsitletakse omameheliku magusvalusa aususega, ühelegi plekile ei jäeta osutamata, iseloomustustest kumab siiski läbi armastust. Ka linn on Kausi juba ammu huvitanud, aga kui varem arvas Leo Luks novellikogu “Õndsate tund” kohta, et “suurlinn tervikuna [mõjub] Kausi tegelastele pärssivalt”,[2]siis “Hetke” lugedes ei saa kuidagi niisugusele järeldusele jõuda. Eriti värske ja lennukas on peatükk “Tallinn, mu Tallinn”, mis mängib niihästi solgise madal-esteetika kui ka imalate fantaasiapiltidega, ei jää aga kummassegi kinni ja annab nii edasi veenva visiooni.
Päriselt ei puudu raamatust siiski mihkelsonlikult hämar, segane, salatsev, halvaendeline minevikus kobamine, mille toovad, nagu tavaks, sisse vanemad generatsioonid. Kui ema meenutused sulanduvad loosse veel orgaaniliselt, siis vägivaldse, stampliku lisandusena näib peatükk “Pakk”, vanaisa linti räägitud lugu. See meenutab kahtlaselt Kausi hiljuti tõlgitud raamatu, Sofi Oksaneni “Puhastuse” lõppu, kus autentse mulje tugevdamiseks lisatakse ilukirjanduslikku teosesse pseudodokumentaalset materjali, mis tegelikult midagi juurde ei anna ega lähemalt ei selgita. Küll tekitab vanaisa mängutoomine mõtte, nagu ei tohikski nõukogude aja teemal midagi iitsatada keegi, kes ei ole võimudega otsesesse vastasseisu sattunud, küüditatud, piirivalve küüsi langenud ega vangis istunud. Minevikust rääkigu need, kellel on trauma ette näidata! Eda ja Joosepi enese mälestused ei ole selle kõrval justkui enam päris ja piisavad, need on sunnitud kahvatuma lõpupaugu, vanaisa “tõeliste” läbielamiste ees. Sellest on kahju, kuna just edalike-jooseplike mälestuste meeleolu ja koetis teevad raamatust selle, mis ta on. Õnneks jääb see noorema põlvkonna vaatepunkt siiski domineerima.
Kuna seda nooremat põlvkonda esindab ilmselgelt ka autor ise, sulavad kaks peategelast, Eda ja Joosep, otse elust võetud olmekirjeldustes kokku. Ei kattu mitte üksnes nende mälestused argielulistest detailidest, mida jagavad ehk kõik vastavas vanuses inimesed – ka nende suhe Tallinna linnaruumi tundub olevat väga sarnane. Mõlemad kirjeldavad läbitud marsruute, retki läbi linna ning tundeid, mida tekitas kodukvartal. Veel paljuski muus on nad kaksikud või teisikud. Soovitud info, pinnalekippuvad mälestused on lihtsalt demokraatlikult kahe tegelaskuju vahel ära jagatud: Mustamäe Joosepile, Kalamaja Edale, ülikoolis käimine Joosepile, bänditegemine Edale… Nii ilmselge rööpsusega kujutatakse nende muundumist noorest inimesest tavaliseks inimeseks, püüdluste soikumist, argielule allajäämist.
Siiski kaldub kaalukauss mõnevõrra Eda tegelaskuju “kahjuks”. Olgugi et vastavat stiili “Hetkes” välditakse, kisuvad Eda-kesksed tekstiosad kohati tagasi sotsiaal-Kausi poole. Näiteks pronksiöö-episood antakse edasi just tema kaudu. Märksa enam kui Joosepit defineerib teda sooroll sekspartneri (armukese) ja emana. Kui Joosep tunneb, et tegelikkus jääb talle suletuks (lk 31), siis Eda sumpab selle rolli sunnil kõriauguni tegelikkuses, maisuses. Tõsi, asi ei ole päris labane ega sirgjooneline, ta ei ole lõpuni uppunud argielu inimsuhterägastikesse, teda vähemalt painab “töö- ja pereelu ühitamatus”, loomekriis pärast lapsesaamist ja kahtlus oma emavõimetes. Ent nagu kivi jakitaskus, tirib Eda tegelaskuju allapoole, üheplaanilisuse sügavikku tema armuke, vägivaldne, taltsutamatu, suure sugutungiga jõhkard, kes vihkab tiblasid ja armastab lutsutada oma vuntsikarvu. Lisaks kannab ta justkui mingisse teise miljöösse kuuluvat nime Meez, mida käänatakse häiriva hübriidparadigma kohaselt Meez–Meezi–Meezt. Ilmselt peab Eda põhjendamatu kiindumus tollesse tegelasse mõjuma samasuguse saatuslikult vale valikuna nagu Joosepi eluargus ja vastutuse eest põgenemine, ent kui viimast on ikkagi õnnestunud edasi anda inimlikult ja mõistetavalt, siis Eda jääb lihtsalt arusaamatuks.
Joosepi tegelaskuju ei kipu laiali pudenema, selle habrast tervikut hoiavad mingid niidid väga kindlalt koos. Peamiseks põhjuseks on küllap ikka lihtsalt see, et tegu on väga autorilähedase tegelasega, keda pealegi kirjutatakse läbi juba korduvalt: enamik Joosepi tunnusjooni langeb kokku “Maailma ja mõne” Taavi omadega. (Kõneka detailina sattuvad mõlema emad pärast riigikorra muutust tööle naisteajakirja.) Seekord on ara maailmavaatleja kõhklusi ja lihttöö rüppe pagemist kujutatud tõesti nauditavalt. Eriti rabav on see, et Joosepi spirituaalsed “otsingud” ei mandu kohe millekski piinlikkustvalmistavaks, nagu võiks ju kergesti juhtuda, kui püütakse kirjeldada seda, kuidas noor inimene üritab elu mõttel sabast kinni saada. Märt Väljataga on märkinud: “Eesti kirjanduse üks rolle on ikka olnud asendada filosoofia puudumist.”[3]Parasjagu arutluse all olnud kirjanikule, Peeter Sauterile, annab Väljataga sealjuures küll kiitva hinnangu (tema arutlused “mina, keha, tähenduse, aja, võõrandumise, tahte jms üle” olla sügavad ja valusad, samas meeldivalt lühikesed), aga igal juhul on tegu ikkagi köögifilosoofiaga, mis tembitud rõhutatult rämeda alkoholipruukimise ja tatikoorikutega. Veel osatakse eesti kirjanduses filosofeerida irooniliselt, vinti üle keerates. Ent harva nähtena kujutab Jan Kaus seesuguseid mõttekeerutusi täiesti tõsimeeli, küll naljatlevalt keele suulisusega mängides, aga kokkuvõttes siiralt, ja ime küll, ei kukugi suure kolksuga läbi.
See sõnastus ei ole muidugi juhuslik, Kaus just nimelt kujutabfilosofeerimist – ta ei jõua (vähemalt “Hetkes”) filosoofia endani, mingite postulaatideni. Aga ka see väärib tähelepanu. Tuleb välja, et kujutamine ja peegeldamine sobivadki Kausile. Mälu-temaatika annab selleks suurepärase võimaluse. Kui kirjanik enam lugejat liiga otsesõnu õpetada ei taha, voolavad ajastud ja aistingud hämmastava ilu ja kergusega paberile. Asi läheb jällegi kohe käest ära, kui kusagil tõstab pead teistsugune kirjutuslaad. Näiteks laulja Juku mandumine agressiivseks ajakirjanikuks ja sopablogijaks, kes oma veebipäevikus koos kaaslanna Bertaga avaliku elu tegelasi mähkmete kandmises süüdistab, on Kausi varasemast loomingust tuttav ühiskonnakriitiline, prototüüpidel põhinev grotesk, mis mõjub keset hoopis õrnema ja verilihasema tooniga “Hetke” labaselt. Ning teistpidi, vaid mõni kuu varem ilmunud “Miniatuuride” napp vorm ja kaalutud laused tunduvad viimase kõrval tükk maad pretensioonikamad ja seetõttu igavamad. “Hetkes” on muuhulgas eriti mõnus pikkades lõikudes, nii-öelda ühe hingetõmbega kirjutamine. Parimatel lehekülgedel on tegu hea kirjandusega kõige klassikalisemas mõttes: on osavalt tabatud ja nauditavalt kirjeldatud mingisuguseid mõtteid, impulsse ja olukordi.
Kõige selle juures on üksainus aga: need kirjeldused näivad minevat vastuollu raamatu sõnumi või ideoloogilise suunitlusega. Deklaratsiooni poolest on “Hetk” orienteeritud olevikule, teoses valitseb nüüd-silmapilgu hindamise poeetika. Nappi pealkirja ennast võiks muidugi tõlgendada igapidi (sealhulgas naljatleva paralleelina Kausi järjejutu “Koht” pealkirjale), ent just niisugusele rõhuasetusele viitavad täiesti otseselt mitmed märgilised tekstikohad: Joosepi tantsimine, selleks et viibida olevikus, tema painajalik unenägu kohustusega püüda olevikku – sest kus mujal väljenduks autori sõnum veel sirgjoonelisemalt kui teosesse sisse kirjutatud unenägudes… Seevastu järjepanu teksti lugedes jääb üheselt domineerima möödanik. Sõna “hetk” ei hakka tähendama mitte niivõrd käesolevat, praegust, vaid pigem kinnipüütud, vangistatud vilksatust minevikust. Eda ja Joosepi puhul on olnu olevikust niivõrd selgesti elavam, värvikam, mõttekam, enamasti ka ilusam. See tekitab naljaka dissonantsi ja jätab sisse tühjavõitu tunde. Küllap aitab masendavale muljele kaasa kaanekujundus, mis mitmele arvustajale on meelde toonud hiljutise filmi “Sügisball”. Vägisi tundub, et Kaus ei ole sugugi tahtnud kirjutada depressiivset raamatut, on võib-olla koguni selle vastu sõdinud, tahtnud siiralt anda natukenegi positiivset programmi, et läheks täide see, mida ta ütles Postimehele antud intervjuus: “Mulle meeldiks, et kui inimene hakkab taksojuhiks või ämmaemandaks, siis selle juures jääks ta edasi loominguliseks.”[4]Ent hoolimata täielikust stiilireformist ei ole õnnestunud maha matta kurbust ja kahetsust. Raske on raamatust välja destilleerida tõelist rõõmu hetkest, “jätkusuutlikku päevapüüdmisstrateegiat” – võrku jääb ainult möödunu.
[1] M. Samarüütel, Märkmeid Jan Kausi raamatust. Vikerkaar, 2001, nr 2/3, lk 182.
[2] L. Luks, Õnnelike lõppude poole. Eesti Päevaleht, 08.08.2003.
[3] Parimad raamatud aastal 2008. Eesti Ekspress, 02.01.2009.
[4] H. Sibrits, Jan Kausi lugu üksindusest ja lähedusest. Postimees, 23.01.2010.