Sõja kameeleonlikku loomust ehk kalduvust pidevalt oma avaldumisvorme muuta täheldas juba strateegilise mõtte klassik Carl von Clausewitz.[1] Ukraina kriis peegeldab mitmes suhtes sõja muutumist meie ajal. Käimasoleva konflikti kirjeldamiseks on võetud appi hübriidsõja ja mittelineaarse sõja mõisted, mis Vene relvajõudude peastaabi ülema Valeri Gerassimovi doktriini järgi viitavad infooperatsioonide, avaliku diplomaatia, majanduslike ja sõjaliste meetmete paralleelsele kasutamisele vajalike hoiakute ja käitumuslike muutuste esilekutsumiseks sihtpopulatsioonis.[2] Muuhulgas on Ukraina konflikti käigus jõuliselt esile tõusnud ajaloolise mälu rinne. „Sõjalaadsed sündmused“[3] Ukrainas on toonud kaasa Teisest maailmasõjast tuttava poliitilise retoorika vürtsika taaselavdamise (näiteks „fašistid“, „banderalased“, „moskoviidid“). Ukraina-Vene suhetes pikalt miilanud vaidlused 20. sajandi teatud võtmesündmuste mäletamise üle on praeguseks päädinud ka „antikommunistlike“ seaduste vastuvõtmisega Ukraina parlamendi poolt. Need seadused kriminaliseerivad Ukrainas „aastail 1917–1991 valitsenud kommunistliku totalitaarse režiimi kriminaalse iseloomu“ eitamise ning Ukraina „20. sajandi iseseisvusvõitluse legitiimsuse“ eitamise. Põhimõtteliselt on seega keelustatud ka Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (OUN) ja Ülestõusuarmee (UPA) tegevuse kritiseerimine, kelle natsiokupatsiooniaegne osalus juudivastastes pogrommides ning Volõõnia ja Galiitsia etnilises puhastamises poolakatest siiski palju küsimusi tekitab.[4] Eelmänguks värsketele antikommunistlikele mäluseadustele oli nonde rahvuslike organisatsioonide käilakuju Stepan Bandera postuumne pärgamine „Ukraina kangelase“ tiitliga Oranži revolutsiooni presidendi Viktor Juštšenko poolt 2010. aastal, mis oli vastuoluline samm mitte ainult Venemaa, vaid ka Poola ja Euroopa Liidu silmis. Polnud just üllatav, et järgmine president Viktor Janukovõtš aasta hiljem oma eelkäija otsusest taganes. Juštšenko presidentuuri ajal võttis Ukraina parlament vastu ka resolutsiooni, millega tunnistati holodomor „genotsiidiks Ukraina rahva vastu“ ning tehti katset holodomori eitamist otseselt kriminaliseerida. Taas kord taandas Janukovõtš võimule saades end holodomori käsitamisest Ukraina rahvale keskendatud genotsiidina, nimetades 1932.–1933. aasta suurt nälga Nõukogude Liidu rahvaste ühiseks tragöödiaks.
„Mälusõda“ on küll kõlav, ent sugugi mitte süütu kujund – sest kui käib sõda, tuleb vastane hävitada ja üleskutsed püüda enne mõista kui hukka mõista võrdsustatakse sisuliselt deserteerumisega. „Sõda“ on rahvusvahelist poliitikat jälgides üldse üks üleekspluateeritumaid metafoore: meenutagem kasvõi George W. Bushi administratsiooni sõda terrori vastu või president Nixoni lansseeritud uimastisõja-poliitikat. Sarnaselt on metafooridena rändama läinud ka „kaitse“ ja „julgeolek“, nagu ajaloolise mälu seadustega reguleerimise ümber käivad debatid kujukalt kinnitavad. Julgeoleku mõistet on Külma sõja lõpust saadik ka sisuliselt igapidi laiendatud ning tänaseks räägitakse rahvusvaheliste suhete teoorias riikide füüsilise ellujäämise kõrval ka nende identiteedipõhise julgeoleku tagamisest. Teisisõnu ei ole oluline mitte ainult riigi „keha“ (ehk selle territooriumi, elanikkonna ja suveräänsete institutsioonide) kestmajäämine ja turvalisus, vaid riigi säilimiseks teatavat tüüpi riigina, teatavat identiteeti kandva kooslusena on oluline ka tema „idee“ julgeolek. Krimmi annekteerimise ning Venemaa toetatud separatismi kõrval Donetskis ja Luhanskis on Ukrainas hetkel riiklikult olulise julgeolekuküsimusena päevakorral niisiis ka Bandera (ja ajaloolisel geopoliitilis-tsivilisatsiooniliste eelistuste taustal ehk isegi Ivan Mazepa) roll riigi nüüdses enesemääratluses. Et riigi biograafiline omanarratiiv hõlmab tema kollektiivse minevikukäsitluse või ajaloolise mälu vähem või rohkem institutsionaliseeritud osa, ongi „meie“ mälu ja identiteedi kaitsmisest kujunenud tänapäeva julgeolekudebattide kammertoon. Füüsiliste ohtude kõrval on rahvusvaheliste suhete teoorias ja praktikas sestap kasvavalt fookuses normatiivsed väljakutsed riikide püsimajäämisele „iseendana“.
Kas aga ajaloomälu peaks just seaduste abil kaitsma? Kuidas tagada parimini „meie“ kollektiivse minevikukäsitluse kindlus vaenulike ning meie minevikutunnetust õõnestavate narratiivide müras? Need küsimused on väga aktuaalsed ka tänapäeva Eestis, kus psühholoogilise kaitse teemaline debatt Ukraina kriisi ning Vene propaganda ja -infosõja taustal üha uusi tuure võtab.[5] Eestil küll Vene Föderatsioonis 2014. aasta kevadel vastu võetud Teise maailmasõja legitiimset mäletamist reguleeriva seadusega ega ka Ukraina presidendi Petro Porošenko vastselt kinnitatud kommunismivastaste seadustega sarnast „mäluseadust“ (veel) ei ole, aga „informatsioonilise enesemääramise õigusest“ on räägitud juba mõnda aega siingi.[6] Arutelud totalitaarsete režiimide sümboolika keelustamisest Eesti avalikus ruumis on traditsiooniliselt 9. mai kandis Tallinnas lehvitatavate punalippude ja Georgi lintide taustal samuti hiljuti uut hoogu saanud. Eesti Vabariigi valitsuse juurde on tänaseks loodud eraldi psühholoogilise kaitse nõuniku koht. Aja vaimuga käib kaasas ka NATO, mille strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus tegutseb 2014. aasta algusest Riias.
Siinse essee eesmärgiks on süveneda põhjalikumalt mälu julgeoleku mõistesse, täiendades ja laiendades arutluse käigus nii akadeemiliselt kui poliitiliselt intrigeerivat ontoloogilise julgeoleku teooriat.[7] Võtan kriitiliselt luubi alla ajaloomälu julgeolekustamise kui protsessi ja sündroomi rahvusvahelistes suhetes – ehk siis katsed kindlustada teatud minevikukäsitlusi avalikus ruumis seadusandlike vahenditega alternatiivseid vaateid delegitimeerides või otseselt kriminaliseerides. Mu põhitees on lihtne ja sõnum sirgjooneline: ajaloolise mälu julgeolekustamine lubatavaid minevikutõlgendusi seadusega reguleerides pigem taastoodab ebaturvalisust ja haavatavuse taju vaidlusaluse minevikusündmuse suhtes neil, kes selle vaidluse vastaspooltel piike murravad. Ühesõnaga, katsed ajaloo mäletamist seadusandlike vahenditega „korrastada“ töötavad kokkuvõttes vastu oma algsele eesmärgile, on kontraproduktiivsed, kuna loovad hoopis uusi julgeolekudilemmasid olemasolevate ebakindluste lahendamise asemel. Et aga mu kriitika oleks konstruktiivne ega jääks puhtteoreetiliseks klaaspärlimänguks, panen ette kaks alternatiivset lähenemisviisi „meie mälu“ julgeolekut taotlevale poliitikale:
- Ajaloomälu julgeolekuagendast mahavõtmine ehk julgeolekutustamine või positiivne taaspolitiseerimine.
- Mina-teise suhete ümbermõtestamine mineviku mäletamist puudutavais rahvusvahelistes konfliktides.
Alternatiive on vaja, sest katsete puhul kindlustada riigi biograafilist omanarratiivi selle võtmeelemente seadusesse raiudes tekib mitmeid eetilisi küsimusi. Sisuliselt püütakse avalikus poliitilises ruumis teatud minevikukäsitlusi seaduste abil kinnistades panna piir poliitilisele arutelule keeruliste ajaloo sõlmpunktide võimalike tõlgendamisviiside üle või neid isegi täielikult tasalülitada, tõsta teatud teemad avalikust debatist välja. Nii depolitiseeritakse riigi biograafilise narratiivi kaitsmise akti sügavalt poliitiline loomus: kes siis lõpuks on need „meie“, kes tahavad „meie ajaloomälu“ eest hea seista ning seda purki panna? Millised võimutaotlused on teatud minevikukäsitluste sanktsioneerimise ja institutsionaliseerimise katsete taga? Kui ajaloomälu julgeolekut käsitletakse riikide ontoloogilise vajadusena, võivadki avalikkusele märkamata jääda „mälujulgeoleku“ vardjate strateegilised kalkulatsioonid selle „mälu“ ettehooldel ja kaitsel.
„Lubatava“ ajaloomälu õiguslik piiritlemine on ses mõttes ülim julgeolekustamine, kui kasutada Kopenhaageni julgeolekumõtte koolkonna terminoloogiat.[8] Teatud minevikukäsitlust seadustades see n-ö ontologiseeritakse, kinnitatakse riigi omaeluloo vaidlusele mittekuuluvaks osaks. Nii saab end ühtlasi kehtestada valitsev režiim, määratledes poliitilise koosluse piirid kitsalt riigikeskselt ja jättes kõrvale need, kel võib olla seadusesse kristalliseeritud minevikunarratiivi suhtes reservatsioone, kuna nad on samu sündmusi läbi elanud teisiti.
Mälujulgeolek kui ontoloogiline julgeolek
Ehkki rahvusvaheliste suhete teoorias kestab visalt arutelu, kas ja millisel määral on „riigid ka inimesed“ – ehk kuivõrd on riikide käitumises võimalik tuvastada individuaalsest psühholoogiast tuttavaid jooni –, on selge, et riigid ise ei mäleta ega tunne kaotusvalu, leina ega võidurõõmu. Seda teevad nende eest inimesed, kes ühiskonnaliikmeina oma püüdlusi, hirme ja emotsioone kollektiivsetele poliitkehanditele projitseerivad. Vahetult väljendavad riikide häält muidugi riigi esindajad, kes räägivad riigi nimel. Seetõttu on „meie“ mälu ja identiteedi kaitsmise puhul iga kord ka väga oluline küsida, kelle kogemusest, ajaloomälust, identiteedist ja julgeolekust tegelikult parasjagu räägitakse. Oluline on sestap eristada ühiskondlikku, poliitilist, avalikku ja institutsionaalselt reguleeritud kollektiivset mäletamist: mis osa ühiskonnaliikmete jaoks on õigustet valikute tegemine „perekonna pildialbumi“ koostamisel,[9] on teiste jaoks (paha)tahtlik selektiivsus. Küsimus mälujulgeolekust on ühtlasi küsimus poliitilise kogukonna piiridest ja võõrastest, „teistest“, kes peavad selle äärealadele või hoopis välja jääma. Kollektiivne ajaloomälu ei ole seega mitte niivõrd reaalselt kogemuslikult jagatud mälestuste kogum, vaid pigem avalikkuses ringlevate diskursuste valik, mille olulisuse hierarhia peegeldab ühtlasi ühiskonna enesekuvandit – ehk pilti, mida konkreetne kooslus soovib endast väljapoole jätta.
Ajaloomälu määratlemine riigi jaoks ontoloogilise julgeoleku probleemina õigustab julgeolekulise retoorika ja vahendite kasutamist mäluvaidluste lahendamisel (meenutagem kasvõi, kuidas toonane Vene riigiduuma saadik Dmitri Rogožin pronkssõduri kriisi aegu 2007. aastal kinnitas, et niisugune konflikt võib olla casus belli, st erinevate minevikukäsitluste kokkupõrge võib viia reaalse riikidevahelise jõukasutuseni).[10] Riikliku ja rahvusliku „mälu“ julgeolekustamine toob tagasi klassikalise julgeolekudilemma, sedapuhku minevikunarratiivide võitlusväljal: kui ühe riigi/rahva käsitlus mingist minevikusündmusest ei ühti teise omaga, püütakse oma loole rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust otsides suurendada enese ontoloogilist julgeolekut teatud ajaloosündmuste osas lahkarvamusel olevate (naaber)riikide narratiivide – ja vastavalt nende ontoloogilise julgeoleku – arvelt. Nii saab „meile“ valest loost julgeolekuoht. Heaks illustratsiooniks on ses kontekstis Balti-Vene „mälusõjad“ Teise maailmasõja põhjuste, kulgemise ja tagajärgede üle ning Ukraina-Vene-Poola vastuolud teatud ajalooliste isikute (näiteks juba mainitud Bandera) õiglase mäle(s)tamisviisi üle. Vaatamata asjaosaliste jõulistele katsetele neid minevikuvaidlusi kuidagi lõplikult ära lahendada (sealhulgas riiklikke käsitlusi seadustesse kristalliseerides) näitab nende konfliktide vaibumatus, kuidas ontoloogilise julgeoleku otsimine oma minevikumälu julgeolekuregistris tõlgendamise kaudu tegelikult võimendab ebakindluse spiraale kõigi vaidluse osapoolte jaoks. Ühtlasi ohustab „omamälu“ julgeolekustamine poliitilise subjekti – olgu selleks siis rahvas või riik – eneserefleksiivsust oma mineviku, aga ka kaasaegse enesepildi ja rahvusvahelise kuvandi suhtes.
Mälu julgeolekustamine
Julgeolekustamine, nagu teame Kopenhaageni koolkonna töödest, on diskursiivne protsess, mille käigus teatavad teemad määratletakse julgeolekuohtudena. Tulemuslik julgeolekustamine hõlmab eksistentsiaalse ohu määratlemist, mille maandamiseks on vajalikud erakorralised meetmed – ning vastava probleemi julgeolekuohuna tunnistamise aktsepteerimist olulise auditooriumi poolt. Seega tuleneb siit loogiliselt, et esitades teatud minevikukäsitlusi riikliku või rahvusliku biograafilise narratiivi stabiilsuse ja järjepidevuse (ehk riigi või rahvuse ontoloogilise julgeoleku) seisukohalt essentsiaalseina, võib riik äärmise vajaduse korral legitimeerida ka jõu ja vägivalla kasutamise oma „mälu“ kaitseks.
Minevikusündmuste mäletamise õiguslik raamistamine taotleb teatud identiteetide kinnistamist, sageli vastava poliitilise koosluse häbitunde ületamiseks minevikus kogetu või kordasaadetu pärast. Kujukaimaks näiteks on siinkohal holokausti-mälu institutsionaliseerimine mitmetes Euroopa riikides (näiteks Saksamaal ja Austrias) holokausti eitamise, pisendamise ja trivialiseerimise kriminaliseerimise kaudu. Holokausti juriidilise mäletamise mudelist on otsinud tuge ka mitmed postkommunistlikud Ida-Euroopa riigid, kui on taotlenud üleeuroopalises kontekstis kommunistlike režiimide kuritegudele samasugust hukkamõistu, nagu natsirežiim tänaseks teeninud on – sealhulgas ka õiguslike vahenditega ehk kutsudes üles kriminaliseerima kommunistlike režiimide kuritegude eitamist.[11]
Ajaloomälu juridifitseerimine võimaldab poliitilistel toimijatel endi esindatavate „poliitkehandite“ väidetavaid ontoloogilisi julgeolekuvajadusi erilise jõuga – nimelt seaduse jõuga – edendada ja kaitsta. Sümptomaatiline on näide Vene Föderatsioonist, kus 2014. aastal kriminaliseeriti Nõukogude Liidu Teise maailmasõja aegse tegevuse kohta „teadlikult valeinformatsiooni levitamine“ ning „natsismi rehabiliteerimine“.[12] Või Medvedevi-aegne presidentaalne komisjon, mis oli kutsutud võitlema Vene huvisid riivavate ajaloovõltsimise katsetega. Nüüdseks on see komisjon, Vene keerdukiskuva „mälutöö“ omalaadne sümbol, küll laiali saadetud.
Ajaloomälu seadusega reguleerides püütakse panna konkreetsed õiguslikud (st lubatava ja mittelubatava) raamid teatud identiteedile. Vene 2014. aasta mäluseaduse pikk küpsetamisaeg näitab, et ajaloomälu julgeolekustamine ei pruugi tingimata käia kiirendatud korras – nagu traditsiooniliselt erakorralise poliitikategemise puhul eeldatakse. Erakorraliseks muudab niisuguse poliitikategemise pigem katse seada piirangud sõna- ja ka akadeemilisele vabadusele kui liberaalsetes demokraatlikes süsteemides „normaalse“ poliitika võõrandamatutele osadele. Just selles tähenduses ongi nn mäluseadused erakorralised meetmed: nende kaudu allutatakse poliitilisele kontrollile normaaljuhul avalikku arutellu kuuluv, vaidlustele vaba materjal. Kopenhaageni koolkonna keeles on ajaloomälu reguleerivad seadused sisuliselt näide institutsionaalsest julgeolekustamisest. Seaduste tegelik julgeolekustav potentsiaal sõltub kokkuvõttes muidugi sellest, kuivõrd deklaratiivsed või detailsed on nad oma sisult, näiteks täpsustades seadusest üleastumise puhul rakendatavate karistuste määra. Vene Föderatsiooni Teise maailmasõja mäletamist reguleeriv seadus on õpetlik näide just viimasest juhtumist: seaduse kohaselt ootab „natsismi rehabiliteerijaid“ kuni 300000-rublane trahv, ühiskasulik töö või kuni kolmeaastane vangistus.[13] Karistused on veelgi karmimad riigiameti või massimeedia vastavasisulise väärkasutuse puhul. Ka Ukraina vastsed antikommunistlikud seadused ei piirdu deklaratiivse hukkamõistuga, vaid täpsustavad konkreetsed karistused seadusest üleastumise puhul.
„Õige“ ajalookäsitluse seadusesse raiumine ei ole niisiis enam pelk katse midagi või kedagi julgeolekuprobleemiks tembeldada – see on juba julgeolekustav praktika. Just siin väljendubki ajaloomälu julgeolekustamise fundamentaalselt antipoliitiline loomus, sest kõigele poliitilisele iseloomulikku antagonismi püütakse nn mäluseaduste kaudu maha suruda või ületada. Meenub Itaalia filosoofi Roberto Esposito tabav tähelepanek, et seadus ja õigus on ajalooliselt alati kuulunud kellelegi, mitte kunagi kõigile.[14] Katsed kehtestada seadusandlike raamidega konsensuslikku ajaloomälu püüavad ületada poliitilist antagonismi, ent poliitilise antagonistlik mõõde ei kao lihtsalt seepärast, et soovitakse selle kadumist – või eitatakse selle olemasolu.[15] Mäluimperatiivid, mis dikteerivad lubatavad piirid teatud minevikusündmuste käsitlemiseks, ohustavad avatud demokraatlikku debatti mineviku tähenduse üle tänapäeva poliitikas: poliitiliste seisukohavõttude demokraatlik vastasseis asendatakse nii vaidlusele mittekuuluvate moraalsete väärtuste ja essentsialiseeritud identiteetide võitlusega. Ometi ei ole ühiskondlikus elus midagi poliitilisemat kui võitlus identiteetide üle. Kui teatud minevikukäsitlused kuulutatakse moraalseiks kriitilisemaid perspektiive demoniseerides, siis muudetakse „teine“ ja „teistsugune“ hävitamist vajavaks jõuks – mitte enam legitiimseks vaidluspartneriks, „kelle ideede vastu võib küll võidelda, ja vihaseltki, ent kelle õigust oma ideid kaitsta ei seata kahtluse alla“.[16] Mälukonsensuslik ideaal püüab poliitikast minema uhta konflikti – suurendades aga seeläbi hoopis kodanike apaatiat poliitikas osalemise suhtes.
Julgeolek on aga läbini poliitiline nähtus, sest julgeolekuprobleemide määratlemise ja lahendamise kaudu luuakse, taastoodetakse ja säilitatakse võimusuhteid. Poliitika on ju laiemas tähenduses teatud teguviis, tähenduste ja identiteetide loomise koht – mitte kitsalt poliitiliste institutsioonide toimimispaik. Teatud minevikukäsitlusi kinni kaanetada üritav ajaloomälu julgeolekustamine on seega fundamentaalselt depolitiseeriva iseloomuga – ja lõppeks ikkagi tulutu.
Mis siis võiks olla alternatiiv võistlevaile katseile kindlustada riiklike ja rahvuslike minevikukäsitluste julgeolek „mäluseaduste“ abil?
Julgeolekutustamine kui taaspolitiseerimine
Ajaloolise mälu julgeolekustamise asemel tuleks mineviku käsitlemist puutuv tuua tagasi avalikku debatti, positiivses tähenduses taaspolitiseerida. Nii julgeolekustamine kui julgeolekutustamine hõlmavad meie/nemad-suhte määratlemist ja ümbermääratlemist. Ehkki ontoloogiline julgeolek eeldab nn teise olemasolu – sest enese eristamiseta teis(t)est ei saa piiritleda identiteeti –, ei tähenda see tingimata, et „teist“ peab ohtlikuna määratlema, st julgeolekustama. Kriitika Nõukogude Liidu tegevuse suhtes Teise maailmasõja kontekstis ei ole automaatselt „natsismi rehabiliteerimise“ katse, nagu eeldab Vene 2014. aasta mäluseaduse nullsummamänguline minevikukäsitlus.
Et liikuda edasi täielikku mälujulgeolekut taotlevast poliitikast, tuleb liikuda edasi eeldusest, et „meie“ enesemääratlust, identiteeti on võimalik täielikult kindlustada. Kõigepealt aitaks „mina“ ja „teise“ vastastikuse sõltuvuse tunnistamine. Eneserefleksiivsus ning õppimis- ja kohanemisvõime on poliitiliste koosluste puhul niisama olulised nende terve ontoloogilise ja füüsilise mina/teise-suhte jaoks kui individuaalseiski inimsuhetes. Ka riigid peaksid olema võimelised end vajaduse korral kahjulikest sissejuurdunud harjumustest ja rutiinsetest mõttestampidest vabastama, kriitiliselt endi omaeluloolisi narratiive ümber mõtestama ning minevikupainetele otsa vaatama – lühidalt, olema võimelised end vajadusel ka uuendama, mitte ainult ellu jääma. Sel taustal vajaks tänane Venemaa rohkem Memoriaali-sarnaseid mälutöö tegijaid kui riiklikult tagantlükatud Suure Isamaasõja avaliku mäletamise pühalikustamist ning juriidilist julgeolekustamist – teisisõnu, pigem inimõigustekeskset vaadet minevikule kui riiklikult sanktsioneeritud ning riigi ontoloogilise julgeoleku keskselt määratletud ajaloomälu julgeoleku tagamise püüdeid. Memoriaaligi mälupoliitikal on oma õiguslik mõõde, ent see on keskendunud „Poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimise seaduse“ (1991) täiendamisele ning Nõukogude repressioonide ohvrite õiguslikule abistamisele. Üha süveneva riikliku tagakiusamise kontekstis on Memoriaali missiooniks jäänud kodanikuühiskonna ning õigusriigile toetuva demokraatia edendamine, vältimaks totalitarismi tagasitulekut. Memoriaali Moskva keskuse registreerimine „välisagendina“ Vene Föderatsiooni justiitsministeeriumi poolt on paraku sümptomaatiline ja kõnekas fakt tänapäeva Venemaa riiklike mälupoliitiliste trendide kohta.
Mõistagi ei ole kriitiline enesevaatlus kerge tulema kontekstis, kus eelmise, vägivaldse režiimi ja praeguse poliitilise eliidi vahel valitseb otsene järjepidevus otsustava katkestuse asemel. Kerge ei ole see üldiselt kultuuris, kus nõrkuse tunnistamine on poliitiliselt kujuteldamatu. Eneserefleksiivsuse iroonilisus seisnebki selles, et esialgu võib see tekitada suuremat segadust – enne, kui hakkab olukorda parandama.[17] Kui võrrelda Teise maailmasõja järgseid Lääne-Euroopa ning postkommunistlikke Ida-Euroopa mälupoliitikaid, on nende ühisjooneks olnud 20. sajandi kollektiivsete tragöödiate „mäletamine“ esialgu enese ohvri- või isegi märtripositsioonilt ning alles aastaid hiljem enesekriitilisemalt kaasvastutuse, kollaboratsiooni ning süü teemade juurde pöördumine. Venemaa asukohast riigina niisugusel eneserefleksiivse minevikukäsitluse skaalal räägib eelnimetatud Teise maailmasõja lubatava mäletamise piire kehtestav seadus, mis vaikimisi keelab Nõukogude Liidu sõjakuritegude ning Nõukogude-Saksa esialgsest alliansist tõukunud sündmuste käsitlemise. Kui riik määratleb oma identiteeti ja välispoliitilist agentsust nullsumma termineis, ei ole ajaloomälu võistleval julgeolekustamisel piiri ning vastaspoole erinevaid seisukohti respekteeriva debati väljavaated jäävad tagasihoidlikuks. Nii on ka ebavõrdse jõutasakaalu tingimustes, nagu tänapäeva Venemaa suhetes oma endiste vasallriikidega Ida-Euroopas, vastastikuse õiguse tunnistamine jääda minevikusündmuste kulgemise ja nüüdistähenduse osas eriarvamusele pigem idealistlik kujutlus.
Agonistlik mudel jätab õhku ka küsimuse, kuidas kaitsta sõnavabadust ning ühtlasi mitte võimaldada vohada vihakõnel. Euroopa riikide seadusandluses ja õiguslikus praktikas ongi vihakõne ning ajaloolise revisionismi (näiteks holokausti eitamise) teemad kohati problemaatiliselt kokku sõlmunud. On selge, et olukorras, kus mitmed Euroopa riigid ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid on holokausti eitamise või kaitse kriminaliseerimisega loonud kaasuse õigustatud piiridest sõnavabadusele – ehk siis määratlenud konkreetse erandi –, jätkuvad riikide katsed kehtestada samalaadseid piiranguid teistegi genotsiidide ja inimsusevastaste kuritegude lubatavale käsitlemisele (näiteks totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude eitamisele või pisendamisele). Taas kord näeme, kuidas püüd seaduse abil ajaloomälu kristalliseerida ning minevikuteemalisi vaidlusi lõpetada ei lahenda tegelikult lõplikult midagi ega rahusta täielikult kedagi.
Kokkuvõttes on sisulises debatis ikkagi rohkem väljavaateid liikumisel rahumeelsemate rahvusvaheliste mälupoliitiliste suhete suunas kui katseil „oma mälu“ teiste minevikukäsitluste arvel seadusega kaitsta ja kinnistada. Kui mälupoliitilistes vaidlustes saab „teisest“ keegi, kelle minevikukäsitlusega me ei pruugi nõustuda, ent kelle õigust oma ajaloomälu põhjendada ja avalikus väitluses kaitsta me põhimõtteliselt kahtluse alla ei sea, on loodud alus rahumeelsemaks ja sõbralikumaks rahvusvaheliseks kooseksisteerimiseks kui olukorras, kus „meie mälu“ kaitsmine on vaikimisi lubadus „teis(t)e“ hävitamiseks. Agonistlik mälupluralism, mida toetab kriitiline ajaloo uurimine, peaks seega kokkuvõttes edendama arusaamist erinevatest minevikutõlgendustest – ehk küll mitte tingimata viima nende vastastikuse aktsepteerimiseni. Ontoloogilise julgeoleku perspektiivist on eneserefleksiivsus kindlam samm kollektiivse „mina“ stabiilsuse ja jätkuvuse tagamiseks kui kriitikat välistada üritavad katsed sätestada poliitilise kollektiivi jaoks vaid üks lubatav minevikukäsitlus. Absoluutsel kujul on „meie mälu“ julgeolek saavutamatu – ja selle tunnistamine aitaks rahumeelsetele suhetele rahvusvahelises mälupoliitikas pigem kaasa.
[1] C. v. Clausewitz, On War. Tlk M. Howard, P. Paret. Princeton, 1976 (1831), lk 80.
[2] Vt Военно-промышленный курьер, 2013, nr 8. http://vpk-news.ru/sites/default/files/pdf/VPK_08_476.pdf.
[3] Vt E. Berg, Sõjalaadsed sündmused ja neist õõnsalt vastu kõmisev rahvusvaheline kord. Vikerkaar, 2014, nr 10/11.
[4] Vt D. R. Marples, Open Letter from Scholars and Experts on Ukraine Re. the So-Called „Anti-Communist Law“. Krytyka, aprill 2015.
[5] Vt nt T. Jüristo, Eufemismid, mis kõlavad tuttavalt. Memokraat, 12.01.2015. http://memokraat.ee/2015/01/eufemismid/.
[6] J. Aaviksoo, Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud. Eesti Päevaleht/Riigi Kaitse, 23.12.2009, lk 2; J. Aaviksoo, Infokonfliktid ja enesekaitse. Diplomaatia, 2011, nr 3, lk 5–6; T. H. Ilves, Skeptik Saulusest Pauluseks. Diplomaatia, 2011, nr 3. Vt ka Tarmo Jüristo, Marek Tamme ja Daniel Vaariku asjassepuutuvat debatti: Memokraat, 27.03.2011 (http://memokraat.ee/2011/03/kommentaare-jaak-aaviksoo-artiklile-infokonfliktid-ja-enesekaitse/).
[7] Vt pikemalt: M. Mälksoo, „Memory Must Be Defended“: Beyond the Politics of Mnemonical Security. Security Dialogue, 2015, kd 46, nr 3, lk 221–237.
[8] Kopenhaageni koolkonnana käsitatakse erialakirjanduses 1980. aastate teisel poolel Kopenhaageni Rahu-Uuringute Instituudist (COPRI) võrsunud teadlaste lähenemisviisi, kes väitsid julgeoleku olevat sotsiaalse konstruktsiooni, mitte objektiivse seisundi, ning lõid julgeolekuprobleemide diskursiivse loomise ja lammutamise tähistamiseks „julgeolekustamise“ (securitisation) ja „julgeolekutustamise“ (desecuritisation) mõisted. Vt nt B. Buzan, O. Wæver, J. de Wilde, Security: A New Framework for Analysis. Boulder (CO); London, 1998.
[9] J. Aaviksoo, Infokonfliktid ja enesekaitse.
[10] Rogožin leidis põhjuse Vene-Eesti sõjaks. Delfi, 19.04.2007. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rogozin-leidis-pohjuse-vene-eesti-sojaks?id=15616024.
[11] Vt põhjalikumalt: M. Mälksoo, Criminalizing Communism: Transnational Mnemopolitics in Europe. International Political Sociology, 2014, nr 8, lk 82–99.
[12] Vt nt ülevaadet: Н. Копосов, Память в законе: Про историю. Русский журнал, 08.04.2014. http://www.russ.ru/Mirovaya-povestka/Pamyat-v-zakone.
[13] Vt paragrahvi 354.1. Vene Föderatsiooni Kriminaalkoodeksis, http://www.uk-rf.com/glava34.html.
[14] R. Esposito, Immunitas: The Protection and Negation of Life. Tlk Z. Hanafi. Cam-bridge (UK), 2011, lk 10.
[15] Vt pikemalt: C. Mouffe, Agonistics: Thinking the World Politically. London, 2013.
[16] Sealsamas, lk 6–7.
[17] B. Steele, Ontological Security in International Relations: Self-identity and the IR State. New York, 2008, lk 151.