Märgade jalgade tunne

Lilli Luuk. Minu venna keha. Tallinn: Hea Lugu, 2022. 182 lk. 24.50 €;
Lilli Luuk. Kolhoosi miss. Äksi: Saadjärve kunstikeskus, 2022. 166 lk. 23.99 €.

Raamatuid, mis põimivad ühtede kaante vahel kokku eri ajastute naiste lugusid, on eesti kirjanduses viimaste aastate jooksul ilmunud piisavalt palju, et need moodustaksid selgesti eristuva korpuse. Ühtlasi on see korpus – mitte just üllataval moel – naiste kirjutatud. Siin on ees Kai Aareleid^[1] ja Eva Koff,^[2] läinud aastal lisandusid Carolina Pihelgas^[3] ja Lilli Luuk. Tekstide vahel tekib konkreetsemaidki paralleele, muljet ühtsest kobarast võimendab see, et raamatuid arvustatakse vastastikku ja arvustajad korduvad.^[4]

See omakorda tähendab, et võib vähehaaval loobuda (seni täiesti õigustatud) rõõmust lihtsalt selle fakti üle, et naised on hakanud naiste lugusid kirja panema, ja kriitikukäised üles käärida. Mis siin õieti laual on, mida meile pakutakse? Kus kõlab tõepoolest tugev ja omapärane jutustajahääl, kus kõlksuvad klišeed? Tallatakse ju igas plahvatuslikult kasvavas valdkonnas kiiresti mingid rajad sisse ja niisugune eri ajastute naiste lugude jutustamine käivitab samuti teatavad ootused. Küllap tuuakse fookusse emade ja tütarde suhted. Küllap hakkavad vähehaaval kusagilt välja kooruma mingid kurvad ja sünged saladused. Küllap on juttu vägivallast, traumadest, nende kordumisest, peegeldumisest ja edasi pärandumisest läbi mitme põlvkonna. Küllap on see kõik ka kuidagi sooline, küllap teevad mehed naistele liiga, ehk esineb seksuaalset vägivalda.

Eriti ärevalt liigahtasidki eelarvamused end Lilli Luugi romaani „Minu venna keha“ juures. See on kokku pandud korpusele tüüpilise mosaiigina: kord kirjeldab napilt täisealine Ellen sõjast räsitud 1944. aasta Eestimaad, kord Elleni kooliealine õetütretütar väikeasula argipäeva kusagil liisunud 1980ndatel. Tõsi küll, Ukrainas toimuv sõda teeb kirjeldused pidevast hirmufoonist ja purustatud hoonetest ootamatult päevakajaliseks,^[5] ent ometigi – järjekordne Teise maailmasõja raamat? 1940. aastate sündmuste ümber on korallrahuna kasvanud terve mälukultuur ja -teadus, nende kirjeldamiseks on välja kujunenud hulk kinniskujundeid ja -süžeid. Ka naisfilter on nüüdseks juba üsna oodatav võimalus vanale teemale veel mingit uut elu sisse peksta. Isegi detailideni minev sugestiivne aistilisus – üks Luugi stiili põhijooni, mida ei jäta mainimata pea ükski arvustus – ei pruugi asja päästa. Seegi võib ajasturomaanis olla omamoodi klišee, kui kümneid kordi kuuldud loole lisatakse osava, kuid käsitööndusliku pintslitõmbena lumekrudin või teetassist kerkiv aur.

Selle kõrval tundus nagu maast leitud menuteema novellikogus „Kolhoosi miss“ käsitletav nn siirdeaeg, 80ndad ja 90ndad, mida ei ole seni veel väga palju teadlikult ajastut defineerivas võtmes kirjeldatud. Kuna oleme vähemalt praeguseks enam-vähem turvaliselt Euroopasse jõudnud ja end heaoluühiskonnaks üles töötanud – samamoodi enam-vähem –, on siirdeajal juba kõva potentsiaal mõjuda müütilise ja metsiku ajastuna, millest lõkke ääres imetluseseguseid hirmulugusid pajatatakse.^[6] Luugi novellides kohtabki lapsi, kelle mängumaal klaarivad arveid kurjategijad; seljakotireise, kus äraelamiseks tuleb poest toitu varastada; valgendiga teksade töötlemist ja mööblilaki toimega juukselakki; tapmisi ehitusjärgus majades; burgeriputkasid, mille kaubandusliku tegevuse tarbeks küpsetatakse öösiti kortermaja koduahjus kukleid ning segatakse kastmeks kokku ketšupit, hapukoort ja keefiri. See on tõesti mahlakas materjal ning need värsked antropoloogilised kirjeldused langevad janusele maale.

Ent eripalgelisest ainesest hoolimata liituvad kaks raamatut ootamatu sujuvusega üheks universumiks. „Kolhoosi missi“ lood, kuigi täiesti eri peategelastega (ja mitte päris ühtses laadis), näivad olevat järjestatud kronoloogiliselt. Nõnda jõutakse vähehaaval kaheksakümnendatest läbi üheksakümnendate välja tänapäeva. Nii nagu „Minu venna kehas“, leidub ka mõnes „Kolhoosi missi“ tekstis aegade vaheldumist (eriti just uusimas ajas toimuva sündmustiku sekka meenutatakse ilmtingimata midagi varasemat, nagu novellides „Veneetsia“ ja „Täid“). Nii tekib kokku justkui kolme ajaplaaniga lugu. See võimendab paralleeli Carolina Pihelga värske romaaniga „Vaadates ööd“, mis võtab oma lood ja peategelased samuti kolmest eri ajast: sõda ja sõjajärgne aeg, 1970. aastad, tänapäev. Pihelgas on sealjuures tõrkunud määratluse „mälukirjandus“ vastu, rõhutades, et pole tahtnud kirjutada mitte niivõrd ajaloost kui inimese hingeelust.^[7] Luuk, kes ise on ajaloolase taustaga, kirjutab päris kindlasti ajaloost. Ent vanem ajalugu sulab orgaaniliselt kokku uuemaga ja tekib omaette maailm, mis kujutamise stampe pigem osavalt väldib.^[8] See on märkimisväärne saavutus, kuna sageli kipub isiklikult läbitunnetatud ajaplaan välja kukkuma elusamalt ja veenvamalt, Luugi puhul ei tundu vahe aga terav. Küllap on sellegi taga eri perioodide inimeste hingeelu sarnane menetlemine.

Täpsemini on mõlemad Luugi teosed üles ehitatud turvatunde puudumise, inimese kaitsetuse ja ebakindluse ümber. Nagu romaani põhiliinis, võib seda ebakindlust kandvaks tegelaseks olla läbi sõjamehi ja varemeid täis Eesti reisiv talutüdruk, kellel on täita sünge missioon. Kuid nagu teiseses liinis, võib see olla ka hilisnõukogude väikeasula koolitüdruk, kelle ema on vajunud halvavasse masendusse ning isa ei oska teda kaugeltki sama osavasti lohutada nagu mehed seebiseriaalides. Nagu novellides, võib see olla ka poiss, kes kardab vene keele õpetajat nii paaniliselt, et asi väljub kontrolli alt; idaeurooplane, kes läikivas ja rikkas Läänes turistiks käib, taskud rahast tühjad ja turjal seljakott vahetusriietega; napis rõivas tütarlaps, kes läbi talveöö põgeneb ohtlikuks muutunud labrakalt; külakaunitar, kelle välimust kadestavad kõik, aga kes sellest hoolimata kodus peksa saab. See võib olla koguni igati edukas 21. sajandi äärelinnaelanik või kontoritöötaja, kelle väljasõit lapsepõlvemaadele turvatsoonist välja raputab, olgugi istumise all uhke maastur ja kodus ootamas täiuslik tuumikperekond.

Enamasti on Luugi tegelased naised, erandiks ainult paar poissi („Poisid lumes“ ja „Kivi“) ja ehk ka romaani poisiohtu Paul, kellesse väheke sügavamalt sisse vaadatakse. Ta ei lähe aga enamasti kõige sirgjoonelisema „naisteasjade“, näiteks naisspetsiifilise kehalisuse kirjeldamise teed. Ajuti sellele küll vihjatakse, mõnikord öeldakse ka väga otse. Leidub muret süütuse kaotamise pärast ja piimaahneid imikuid. Mulle mõjusid, võib-olla mu enese vanusekohordi tõttu, eriti puudutavalt kõik need õhukesesuksed üheksakümnendate tütarlapsed, kes hulguvad mööda kahtlasi pidusid, püüdes külmatunde ja ebaõdususe kiuste välja näha võimalikult sätitud ja kaunid. Kuid domineerib soost suurem ja üleüldisem kaitsetus, mida võivad tunda ka poisid. Tegelasi ei ähvarda üksnes konkreetne vägistamine või peks, nende umbusaldus maailma vastu on laiem.

See teeb nad viimase piirini tundlikuks ümbruskonna detailide suhtes. Nagu juba öeldud, teravtäpsete aistiliste piltide maalimist toovad Luugi proosa juures esile pea kõik arvustajad, kuigi seda võidakse selgitada ja tõlgendada veidi erinevalt. Sveta Grigorjeva meelest viitab see praegusele ajajärgule, filmidele või arvutimängudele, igatahes tehnoloogia teritatud pilgule, mis sunnib maailma vaatama 3D-s või hüperrealistlikult.^[9] Made Luiga peab niisuguseid tardunud stseene omaseks piltidele nagu vanades näitemängudes.^[10] Vilja Kiisler rõhutab psühholoogilist realismi, Luugi „ülimalt lähedale minekut oma tegelastele“.^[11] Minugi jaoks oli see esmajoones psühholoogiline nüanss – hirmupilk, heidiku või rõhutu äärmuslik tähelepanelikkus, millele sunnivad teda hirm ja ärevus. Kuidas maailm mind täna kohtleb? Mis tal varuks on? Kellele ma ette jään? Mida halba võib veel juhtuda?

Kõige teravamalt kannab seda emotsiooni märgade jalgade ja niiskete sokkide motiiv. „Lõpuks hakkas külma vihma sadama ja jalad said haudade vahel märjaks“ (KM, lk 7, „Elu nagu filmis“). „Poisil ei ole kiiret, aga külm torgib juba kärsitult väsinud varbaid“ (KM, lk 21, „Poisid lumes“). „Tennised olid õhtukastest läbimärjad, kui suure tee äärde jõudsin“ (KM, lk 45, „Kolhoosi miss“). „Matustel sadas lörtsi, uutesse kummikutesse oli ema toppinud villased sokid“ (KM, lk 58, „Auk“). „Läksin viltu üle väljaku ja tänava ning parki jõudes olid jalad saabastes juba märjad“ (KM, lk 72, „Windows 95“). „Varbad olid päris punased, nahale oli läbi pruunide õhukeste sukkpükste soki silmkoest niiskuses vormunud imelik reljeef“ (MVK, lk 8). „Roobastes oli siin veel määrdunud lund, teekamar oli kõva ning maapinnalt õhkas külma Dorise saapasäärte kohale, läbi sukkade“ (MVK, lk 149).

Nendes tsitaatides on tegelikult esindatud kõik neli aastaaega. Külmade ja märgade jalgade tundega kipub aga kõige selgemini seonduma lörts või sulalumi ja mingi ebamäärane aastaaeg, märts või november. See võiks kujuneda juba viidatud siirdeaja metonüümiks, osaliselt kujunebki: veel ei tea, mis saama hakkab, on ebamugav ja inimesed on vaesed, aga kusagilt läigatab ajuti ka päikesepaistet. Romaani esitlusel märkis autor, et ka 1944. aasta on tema jaoks esmajoones „kinni-lahti kolksuv ajaaken“. Kui Luuk oma lugude jaoks ajaperioode valib, huvitavad teda nähtavasti just sellised võimalikult avatud momendid. Soovi korral toimib kujund aga ka laiemalt, rakendudes olemisele üleüldse. Ei ole võimalik tunda end maailmas turvaliselt ja mõnusalt, kui jalad on märjad, aga just seda nad väga sagedasti on.

See ei ole tingimata ainus emotsioon, mida Luugi tekstides leidub. Nagu öeldud, läigatab ajuti ka päikesepaistet. Tegelased on enamasti noored ja see teeb nad kõikehõlmava ebaturvalisuse ees küll eriti kaitsetuks, aga ka uskumatult säilenõtkeks. Nad taluvad ära, suruvad hambad risti, vaikivad; kui tarvis, siis põgenevad, et mujal paremini edasi elada. Välja arvatud muidugi need, kes edasi ei ela. Kas või „Kolhoosi missi“ tagakaanele valitud promolõik näitab ka elu ilusaid detaile, nagu näole kukkuvad „öö esimesed pehmed tuisuhelbed“ ja see, kuidas „lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat“. Ometi luurab enamasti kuskil selle kõige taga oht, tekst kinnitab seda, mida Luuk on intervjuus öelnud: tema on valmis olema see, kes tuletab meelde halbu asju.^[12] Tõsi, kohati on lood nii punktiirsed ja lahtised, et isegi meeleolu võib iga lugeja tajuda erinevalt. Näiteks kirjeldab Grigorjeva oma arvustuses novelli „Mäed“ võimast, lausa ökofeministlikku erootilist stseeni, samas kui mina jäin esiotsa juurdlema, kas tegu peaks olema vägistamise kirjeldusega. (Ilmselt siiski mitte, küllap on Grigorjeval õigus ja minu lugemist suunas eelarvamus „naiskirjanduse“ kohta.)

Luugi teine leivanumber ongi lahtiseks jäämine, ütlemata jätmine, lüngad, üle kõige heljuv teadmatuse ja saladuslikkuse loor. Algul hõlmas see ka tema kui autori isikut, nüüd on jäänud püsima üksnes teostesse. Jutustamise asemel näidatakse, aistilised kirjeldused mitte ei täienda, vaid asendavad nimesid ja selgitusi. Nagu eespool öeldud, viib see ilukirjandustegelasele väga lähedale ja asetab rõhu hetkesse sisse elamisele. Ühtlasi aga piirab see lugeja vaate tegelase tähelepanufookusega (tegelane muidugi teab, kus ta asub ja mis toimub, aga ei mõtle parasjagu selle peale). Seegi aitab luua ebakindlust, kusjuures ebakindlasse positsiooni asetatakse nüüd juba lugeja. Temagi peab pidevalt valvel olema: mis linnast me siin praegu ikkagi räägime? Kas ma juba peaksin aru saama, millest jutt käib, või see koht alles tuleb? Ega mulle ei öeldud just midagi, mis hiljem määrab kogu loo puändi? Kas üks või teine otsake jäigi lahti, või sõlmis autor selle salamisi kokku, nii et ma ei märganud? Ka lugejal on pidevalt jalad märjad, elu ei ole talle mugavaks tehtud.

Iseenesest on süžeega salatsemine ja loo lugejale üksnes pisikeste tükikeste haaval ette söötmine üks keskseid võtteid eelmainitud naislugude traditsioonis. Esiteks juhib see tähelepanu, et tegeldakse valusate ja raskete küsimustega, mida keegi ei taha mäletada ega millest otsesõnu rääkida, teiseks aga aitab ka lugejal vaimu virgena hoida, kui ta on sunnitud loo fragmentidest pingutusega kokku panema. Kusagil on vastuvõtuvõimel siiski piir ees, tekib küsimus, kui keeruliseks tohib autor asja ajada. Mõni arvustaja ei salga, et tal ajab kohati närvi mustaks, kui üldse aru ei saa, mis loos toimub;^[13] teine arvab Luugi Thomas Manni vääriliste kirjanike hulka, kes võivadki õigusega nõuda, et nende teksti loetaks kaks, kolm, koguni neli korda.^[14] Küllap muuhulgas keeruka jälgitavuse tõttu on Luuki võrreldud Ene Mihkelsoniga; väga mihkelsonlikult hakkavad novellis „Täid“ metsikut tantsu tantsima koguni asesõnad ning peategelasele viidatakse paari lehekülje vältel nii mina, sina kui ka temana.

Eriti riukalikuks teeb asja see, et nagu praeguse seisuga kahtlustan, Luugil ongi eri tüüpi lugusid: mõnes antakse viimaks lahendus kätte, olgugi vihjamisi, mõnes aga ei saagi lõpuni täpselt teada, mis juhtub. Mõnes loos klapivad tapid nagu valatult kokku, mõnes jäävad otsad lahtiselt turritama. Romaanis saavad vist põletavamad küsimused ära vastatud, või vähemasti jääb õhku tunne, et kui olla paremini kursis ajastu reaalidega, läheb kõik paika. Seevastu novelli kui lühivormi saab sõna sõna haaval läbi kammida, kui miski väga kipitab, aga seegi ei pruugi selgust tuua. Võimalik küll, et mõne lahenduse puudumine jääb lihtsalt minu rumaluse taha, kuna mõtte jälgimiseks ei pea teadma hulganisti mitte üksnes ajaloolisi, vaid ka kultuuriloolisi fakte: vanarahva täitapusõnu, kuulsate raamatute pealkirju jm. Aga hoolimata sellest, et lugesin igaks juhuks kogu „Kristiina Lauritsatütre“ triloogia läbi, ei tea ma õieti, mis juhtus Andersiga – rääkimata muidugi Liidiast.

Kohati tahaks tõepoolest selle kõige asjus autorit hoiatada. Võib-olla kättemaksuks: olgu siis temalgi korraks märgade jalgade tunne! Ajaloolise(ma) romaani puhul on hämarkirjutuse eelduseks, et lugeja suurt lugu juba teab: siis on võimalik vältida lihtsakoelisena mõjuvat tehnikat, kus jämedate postidena on teksti sisse püsti löödud teada-tuntud faktid ja pärisnimed, mille ümber kootakse ilukirjanduslikku võrku. Suuresti just Teise maailmasõja fiktsionaalse kujutamise tugev traditsioon tagabki, et laias laastus publik veel teab või vähemalt suudab välja mõelda, kuhu täpselt oli mingil hetkel mindud ja kust tagasi tuldud; teab ka seda, et „liiga suur komps Dorise korvis, kui ta läks Kopelmannidele raamatut tagasi tooma“ (MVK, lk 31) ning „puhas liiv, hea kuiv, kui keegi tahaks sinna ajutist elamist ehitada“ (lk 47) viitavad kusagil redutavatele metsavendadele. Aga kui kaua see teadmiste vundament veel püsib? Kas peab teadma ka näiteks teemeistri ameti tausta ja seda, mis privileege see 1944. aastal inimesele kaasa toob?

Sarnased küsimused tekivad lähiajaloo puhul, kuigi siin ei tugine eeldatav teadmine esialgu ilukirjanduslikele kinniskujunditele, vaid lihtsalt isiklikule mälule. Mina taipan veel napilt, et „Eelmisel suvel, nädal enne kooli algust, käisime kogu perega suurel rahvakogunemisel“ ja „Anneke ei tahtnud võõral käest kinni võtta“ (KM, lk 55) peavad meelde tooma Balti keti, „Kahe aasta tagune laevahukk“ (lk 92) jällegi parvlaev Estonia hukkumise. Pole aga kindel, kui kaua sellest hoobilt aru saadakse. Huvitav erand on siin muide novell „Windows 95“, kus autor ei kõhkle lisaks Windowsile ja aastaarvule järjestikku sisse kirjutamast veel Juhan Viidingu surma ja Peeter Sauteri „Indigot“ – vägagi jämedaid ja silmatorkavaid ajastumarkereid.

Minu meelest lipsab sellesse saladuslikkusse aeg-ajalt ka n-ö poeetilisi eksitusi. Näiteks algab romaanis üks lühipeatükk või stseen: „Ma ei tundnud ümbrust kohe ära. Ei saanud aru, et olime juba linna sisse sõitnud!“ (MVK, lk 51), mis viitab, et on, mida ära tunda. Kümme lehekülge hiljem teatab aga ühe uue stseeni avalause: „Linna ma JUBA pelgasin. See linn oli mulle ise iial seal käimata tuttavaks saanud“ (lk 60). Ühtegi kohanime ei mainita. Jah, vahepeal selgitatakse, et üks linn on läbitud ja nähtavasti on uues stseenis juttu juba järgmisest. Ent kui üldnimeline „linn“ asetatakse sedavõrd rõhulisse positsiooni peatüki algul, on küll raske eri asulaid üksteisest lahus hoida.

Neist hoiatustest hoolimata hääletan ise siiski kokkuvõttes selle poolt, et Lilli Luuk võib tõesti kirjutada täpselt nii, nagu ta seda teeb.

^[1] „Vene veri“ (2011), „Linnade põletamine“ (2016), „Vaikne ookean“ (2021).

^[2] „Sinine mägi“ (2018).

^[3] „Vaadates ööd“ (2022).

^[4] Luuk on arvustanud Pihelga romaani (Vikerkaar, 2023, nr 3) ja kiitnud seda tähelepanuväärselt samamoodi, nagu Sveta Gri-gorjeva Luugi enese novellikogu (Looming, 2023, nr 2): Ene Mihkelsoni moodi, väga poeetiline, suurepärane. Grigorjeva on sealjuures arvustanud ka Pihelgat (viimast: Sirp, 06.01.2023), sama on teinud Vilja Kiisler (Luugi romaani Sirbis, 27.01.2023, Pihelga oma Loomingus, 2023, nr 3).

^[5] Sellele juhib tähelepanu Vilja Kiisler, samal ajal oletades, et pärast sõja algamist ei oleks seda raamatut saanud enam samamoodi kirjutada: V. Kiisler, Sametised sõnad, sügav sisu. Sirp, 27.01.2023.

^[6] Teema lõbusamat hiljutist kirjanduslikku käsitlust vt Tauno Vahteri romaanist „Hea venelane“ (2022).

^[7] Gogol. Ööst ja naistest. Klassikaraadio, 11.03.2023.

^[8] Klišeelikkuse ohtu käsitleb oma arvustuses Alvar Loog, aga vabastab Luugi romaani sellest süüdistusest ka ilma novellikoguga võrdlemise abita: A. Loog, 360 kraadi kaamost ja kadu. Postimees, 24.10.2022.

^[9] S. Grigorjeva, Midagi nii head pole te eesti kirjanduses ammu lugenud. Looming, 2023, nr 2.

^[10] M. Luiga, Pimesikumäng. Sirp, 21.10. 2022.

^[11] V. Kiisler, Sametised sõnad, sügav sisu.

^[12] P.-R. Larm, Kes on Lilli Luuk? Sirp, 27.01.2023.

^[13] M. Luiga, Pimesikumäng.

^[14] V. Kiisler, Sametised sõnad, sügav sisu.