Minu esimene käik Viru vanglasse toimus ühel palaval suvel. Eesmärk oli tutvuda kolmanda üksusega, kus hoiti pea kõiki Eesti 14–21-aastaseid vange. Koridoris kambrite vahel valitses vaikus ja tühjus. Uurisin, kus kõik on. Oma kambrites, kuulsin vastuseks. Selgus, et juba mitmendat nädalat. Hiljem sain teada, et selline nädalateks luku taha panek oli tavapärane praktika ning sageli tehti seda lihtsalt selleks, et uurida, kelle süül oli üks või teine vanglarikkumine toime pandud. Lapsed ja noored muidugi tajusid seda kollektiivse karistusena. Vangla omakorda lootis, et sel viisil tulevad süüdlased kiiremini välja ning kambritesse isoleerimine aitab teinekord rikkumisi ennetada.
Lukustatud režiimil viibimine tähendas seda, et väljaspool kambrit oli igaühel võimalus veeta üks tund päevas betoonboksis jalutades. Olenevalt graafikust võis see tund olla kas kell 7 hommikul või kell 9 õhtul. Kambrid Eesti vanglates on robustsed, peamisteks sisustuselementideks on metallnari, metall-laud ja -taburet. Isiklikke asju võib kambris olla mõne kilo jagu. Kellel võimalik, saab ka vangla poest pisikese teleka muretseda.
Kuum suvi õues tähendab palavust ka kambrites, kuna aknad ei avane ning õhk ei liigu. Mõne noore lahendus sellele olukorrale oli lamada märjal rätikul betoonpõrandal. Alati polnud sedagi võimalust, kuna vesi keerati tundideks kinni – et keegi ei saaks uputust korraldada.
Tollal ma ei mõelnud isolatsioonile, vaid pigem sellele, kui vihaseks ja vaenulikuks selline kohtlemine neid noori, kohati veel kuuendas-seitsmendas klassis õppivaid poisse teha võis. Kui suurt põlgust vanglatöötajate kui kirjeldatud reeglite rakendajate vastu võis tekitada see mulle ennekõike ebahumaansena tundunud reeglistik? Mis tundega need noored vabadusse naasevad ning mida see aeg vanglas neile õpetab?
Mõni aasta hiljem, kui vanglaametnikuks saada soovijaile kriminoloogia-loenguid pidasin, oli mul põhjust ka endale selgeks teha, kus on paljude meie vanglaelus normaalseks peetavate, kuid ühiskonnas ammu mõeldamatute reeglite juured. Kui Eesti vanglates on vähemalt viimased 15 aastat püütud ühelt poolt võidelda nõukogudeaegse vanglasubkultuuri ilmingutega ning samas püüdlikult eitatud subkultuuri olemasolu, siis selle osas, milliseid põhimõtteid vanglasüsteem ise rakendada püüdis, on juured märksa kaugemal ajaloos.
Isolatsioon vanglaajaloos
Keskajal ning veel paar sajandit hiljemgi olid kinnipidamiskohad maailmas küll täiesti olemas, kuid neil puudusid karistuslikud eesmärgid. Karistused on suure osa ajaloost olnud suunatud inimese keha vastu, need on tähendanud erinevaid piinamisvõtteid, jäsemete eemaldamist, keha sandistamist, aga ka erinevaid hukkamisviise. Eri aegadel on karistusena kasutatud ka kogukonnast või riigist väljaheitmist. Kinnipidamisasutuse peamine roll oligi hoida kurjategijat kinni, tagada, et ta enne karistuse täideviimist ei põgeneks. Isolatsiooni küll oli, aga kuna enamasti jõuti karistuse määramiseni suhteliselt ruttu, siis ilmselt kahandas see ka eraldatuse negatiivseid mõjusid.
Protestantism ja valgustusaeg koos tööstusrevolutsiooniga tõid kaasa uued vaated ka vanglate rollile. Tärkavad totaalsed institutsioonid suurte vabrikute, koolide, haiglate ning ka vanglate näol märkisid inimese kui ressursi tähenduse muutumist. Üha enam peeti kehalist karistamist ebamoraalseks ning pärisorjuse järkjärgulisel lõppemisel otsiti võimalusi inimestele uute oskuste andmiseks ja nende ärakasutamiseks.
USA-s kveekerite poolt ellu kutsutud Pennsylvania vanglaühing oli oma aja tuntuim vanglareformi mõjutaja. Algatatud muudatused andsid ka isolatsiooni teadlikule kasutamisele vangistuse kontekstis olulise rolli. 18. sajandi lõpus tegid kveekerid Philadelphias teoks tolle aja kohta revolutsioonilise idee, mis vastandus kehalistele karistustele ning mille eesmärk oli asuda mõjutama inimese vaimu.
Hiljem Pennsylvania süsteemina tuntuks saanud vanglamudel kehastas selle rakendajate silmis humaansust. Valu tekitamise ja piinamise asemel saigi karistuseks vangistus ise. Tollased ideed lähtusid usust, et inimene võib muutuda, kuid selleks on vaja luua sobivad tingimused. Vangla kui parandusmaja (penitentiary) raamistik lubas kuriteo toime pannud ehk patustanud inimesele meeleparandust, kuid selleks tuli ta täielikult isoleerida teistest. See lõi võimaluse patukahetsuseks ja oma kaotatud hingega kontakti taasloomiseks, mida toetas üksinduses Piibli ja sealsete ettekirjutuste lugemine. Vangla töötajatel polnud seejuures muud rolli kui tagada, et kinnipeetavad püsiksid eraldi, ei suhtleks omavahel ega põgeneks. Kambris polnud aga peale Piibli muud kui madrats, tualett ning väike aken valguse jaoks.
Panoptikum ja totaalne kontroll
Briti filosoof Jeremy Bentham omakorda levitas Euroopas ideed panoptikumist, mis kveekerite eraldatuspõhimõtete kõrval hõlmas ka alatise jälgimise funktsiooni. Panoptikum kujutas endast ringis asetsevate kongide süsteemi, mille keskel valvuritorn, kust võis näha kõike, mida igas kongis tehti, kuid mille puhul vangid ei saanud kunagi kindlad olla, kas valvur parajasti neid jälgib või mitte. See pidi tekitama totaalse kontrolli tunde.
Panoptikumi idee sai Jeremy oma vennalt Samuelilt, kes viis ellu suuri projekte Venemaal vürst Potjomkini juures ning oli hädas maaharijate ümberõpetamisega tehasetöö peale – ta leidis, et nood töötavad korralikult vaid siis, kui neil iga hetk silm peal hoida. Kokkuvõttes nägi Jeremy Benthami kava ette rakendada vanglat kui sobivat ja uudset karistusviisi, kus kaasnev töökohustus võimaldaks ühtlasi katta mitte ainult vangistuse kulud, vaid lisaks ka tasuta tööjõu pealt tulu teenida. Töö pidi aga ikkagi ka neis vanglates toimuma kas täielikus üksinduses või siis teiste seas täielikus vaikuses olles. Peale tööd oli oluline naasta pühakirja õpetuste ja meeleparanduse juurde.
USA-s oli Pennsylvania mudeli edasiarenduseks Auburni mudel, kus samuti oli füüsilisel tööl oluline roll. Sel põhimõttel loodud parandusmajades oli tähtsal kohal range distsipliin, mis pidi aitama uutel harjumustel kinnistuda. Nüüd muutus olulisemaks ka valvurite roll, kes polnud enam pelgalt ukseavajad-sulgejad, vaid ka distsipliini hoidjad. Lisaks levis arusaam, et vangide alandamine aitab kaasa nende meeleparandusele ja muutumisele.
Isoleerimisel ja sellega seotud meeleparandusel põhinevad vanglaideed, mida püüti teostada mitmel pool maailmas, ei jäänud kriitikata. Näiteks Charles Dickens nentis, et sellised parandusmajad võivad küll olla loodud heade kavatsustega, kuid häid tulemusi saab selline keskkond anda vaid väheste puhul. Ka katsed USA-s näitasid, et parandusmajades ei toimunud enamasti valgustumist ja kriminaalsest elustiilist irdumist, vaid vangid neis tingimustes kas surid, jäid haigeks või läksid hulluks. Ennekõike seostatigi selliseid tulemusi isolatsiooni ränga mõjuga, mis ei virgastanud vaimu, vaid murdis selle.
Jälgimine ja kriminaalse õppimise ennetus
Nii panoptikumi mudelis kui ka tänapäevastes jälgimisühiskonna lahendustes on jälgija ja jälgitav ebavõrdsel positsioonil. Teadmine, et su kõik tegevused on igal ajal kellelegi nähtavad, ei tekita isoleeritus kuidagi sooja ega kontaktsust edendavat tunnet, vaid tänu ühepoolsusele pigem süvendab üksindust ja eraldatust. Nagu lootis Jeremy Bentham, nii eeldavad ilmselt ka tänapäeval paljud jälgimislahenduste propageerijad, et jälgimise all olemine muudab inimese käitumist mitte ainult siis, kui ta teab, et teda jälgitakse, vaid et ta kohaneb jälgimise kui normaalsusega ning kuulekas käitumine võetakse seesmiselt omaks. Riskiühiskonna kontekstis mõjub aga pidev märkuandmine ohtudest või veelgi enam sellest, et inimene ise on oht (kui sind on vaja pidevalt jälgida, siis ilmselt kellegi meelest sa ohtlik ka oled), võõrandavalt ja usaldust murendavalt. Seega võib nii vangi kui ka vaba inimese jälgimine olla samuti üheks isoleerimise vormiks.
Benthami head kavatsused ja lootused pideva jälgimise abil käitumist positiivses suunas muuta pole vanglates tänini täitunud. Täiuslikku süsteemi on alati keerukam ehitada kui sealt auke leida. Nii suudavad vangid ka tänapäeval leida rohkem võimalusi omavaheliseks suhtlemiseks ja reeglitest möödaminekuks kui jälgimissüsteemide loojad uusi lahendusi toota. Motivatsioon kasutada piiratud tingimustes iseotsustamisvõimalusi on väga loov jõud.
Enne jäi mainimata üks oluline nüanss, miks kveekerid veel uue süsteemi järele vajadust tundsid. Nad nimelt leidsid, et olemasolevates ajutise kinnipidamise kohtades toimus aktiivne kuritegelike ja ebamoraalsete teadmiste levik või nendesse nakatumine, nagu seda tollal nimetati. Kuritegusid toime pannud mehed suurtes ruumides ilma tegevuseta koos igavlemas, teineteisele oma „kangelastegudest“ pajatamas ning „saavutustega“ uhkustamas – niimoodi kirjeldati vana süsteemi nõrkust, mis meil Eestis on tuntud „kuritegevuse ülikooli“ kujundi kaudu. 10–20 aasta eest põhjendati ka meil laagervanglate süsteemi hülgamist just sellega, et hulgakesi koos olles leiab vanglas aset ühiskonnale kahjulik väljaõpe.
Niisiis nägid ka meie uute vanglate loojad vajadust eraldada vangid üksteisest eraldi kambritesse. Kambervangla ei võrdu aga üksikvangistusega, mille puhul inimene veedabki valdava enamiku vangistusajast oma kambris. Kambrite süsteem loob võimaluse privaatsuseks, mis meie vanglates küll enamasti on tähendanud kambri jagamist teise inimesega. Vangide arvu edasist vähenemist eeldades aga peaksime lõpuks jõudma olukorrani, kus igal vangil on oma kamber. Isikliku ruumi võimaldamine väljendab niisiis selles kontekstis ennekõike humaanset lähenemist.
Vangla kui loomaaed
Kambervanglate puhul on mõnigi kord toodud paralleele loomaaedadega. Loomaaias on kambrite asemel puurid, valvurite asemel talitajad. Mõlema puhul käsitatakse trellide ja rauduste taha paigutatud hingi kodustamatute, metsikute ja ohtlikena. Puuri ja kongi eesmärgidki on sarnased: ennetada piiridest üleastumist, vältida kokkupuudet, tagada eraldatus ning kaitsta nii asukat ennast kui ka teisi.
Nii vanglate kui ka loomaaedade puhul on üheks positiivseks suundumuseks olnud tagada privaatsust, mis tähendab vangidel võimalust tõmbuda oma kambrisse ning paljudel loomadel peituda külastajate eest siseruumi või varju alla. Teiselt poolt, vaadates kasvõi Tallinna loomaaeda, näeme, kuidas üha enam on väärtustatud ka liikumisvabadust ning loomade pidevat hoidmist väikestes puurides on peetud neid kahjustavaks. Räägitakse väiksele alale isoleerimisega kaasnevast stressist, enesevigastamisest, suuremast haavatavusest haigustele ja enneaegsest surmast. Sama juhtub ka inimesega, kui isoleerida ta nii ebaloomulikku keskkonda nagu vangla ning minimeerida seal ta liikumis- ja suhtlemisvõimalused liigikaaslastega.
Isoleeritus tähendab vanglas ka võimaluste kaotamist ümbritseva keskkonna kujundamiseks. Oma kambris ei saa valguse üle väga palju ise otsustada, näiteks keset ööd tulesid põlema panna, et midagi teha, samas ei saa öövalgust ka täiesti välja lülitada. Samuti puudub kontroll temperatuuri ja õhuvahetuse üle, ka levivad lõhnad ja hääled pole inimese enda kontrollida. Kontakt loodusega puudub, enamasti näeb kambri aknast betoonehitisi, mõnikord ka murulappi.
Vanglaid kavandatakse ja ehitatakse tänapäeval enamasti lähtuvalt nende funktsioonist, majutatavatest sihtgruppidest, kinnipeetavate ohtlikkusest ja taasühiskonnastamise vajadusest. Eestis on nüüdseks kõik kolm vanglat kambersüsteemiga ning nende juures asuvad ka avavanglad, kus liikumisvabadus ja inimese vastutus oma elu korraldamise eest on suurem. Vanglate sees eristuvad oma isoleerituselt Viru vangla supermax-osakond eriti ohtlikuks tunnistatud vangidele, kartserikambrid, lisaks vastavalt vahistatutele kohaldatavatele piirangutele ning piirangutele, mida rakendatakse täiendavate julgeolekuabinõude nime all.
Üldiselt on isoleeritus Eesti vanglate puhul tavatingimustes suurem kui paljude teiste Euroopa riikide vanglates. Kui arvestada, et enamiku meie vangide kuritegude taustaks on alkoholism, narkomaania, traumakogemused ja mitmesugused vaimse tervise häired, siis on nende inimeste iseseisev hakkamasaamisvõime ka üpris madal. Samas on meie vanglad oma suletuselt, arhitektuurilt ja reeglitelt välja arendatud märksa ohtlikumale kinnipeetavate grupile. Nii ongi n-ö tüüpvangistusega kaasnev isolatsiooniaste võrdlemisi suur.
Isolatsioon ei tähenda vanglas ainult seda aega, mis ollakse lukustatud ukse taga. Kinnipeetavate endi jaoks on kõige raskem suhtlusvõimaluste puudumine ning siin on asjakohane rääkida peale kvantiteedi ka kvaliteedist ehk sellest, kellega, kui tihti ja mil viisil on võimalik suhelda. Kui suhtlemiseks on olemas vaid võõras kambrikaaslane või teised vangid samast sektsioonist, siis on inimene sunnitud seisus. Tähendusrikas suhtlemine tähendab kinnipeetava jaoks suhtlusvõimalusi pereliikmete jt talle oluliste inimestega. Enamasti saab see aga toimuda harvade ja kallite telefonikõnede kaudu või kohtumistel läbi klaasseina (mis paljudes teistes riikides on kasutusel vaid erandjuhtudel).
Normaalsusprintsiip
Vanglate baasfunktsioon on läbi aegade olnud inimese liikumisvabaduse piiramine ehk tema isoleerimine välismaailmast. Nagu eespool kirjeldatud, on sellele lisandunud eraldamise vajadus ka vangla sees – ühelt poolt privaatsuse tagamise ning teisalt inimese enda ja teiste kaitsmise huvides. Siiski jätab ka see raamistik palju eri võimalusi selles osas, millised mõjud kaasnevad vanglatingimustega. Mitmete lääneriikide vanglate elukorraldus lähtub nn normaalsusprintsiibist, mis tähendab vanglaelu korraldamist inimese jaoks võimalikult tavaelu standardite järgi, et vältida vangla võõrandavat mõju ning hoida alal ja kasvatada inimese eluoskusi alates oma ümbruse korrashoidmisest ja töötegemisest kuni toiduvalmistamise ja enesearendamiseni. Teisalt viitab normaalsusprintsiip, et peab olema mingi võrdlusalus vanglatingimuste ja nende olude vahel, mida peetakse normaalseks elukeskkonnaks vanglat ümbritsevas ühiskonnas. Kui vanglatingimused on ühiskonna üldisest tasemest liiga palju maas, mõjub see negatiivselt vangide sotsialiseerimisele. Kui need aga on vanglas liiga head ehk välismaailmas paljudele kättesaamatud, siis tekib rahulolematus ja ebaõiglustunne ülejäänutes ning mõnede ühiskonnagruppide jaoks võib vanglast saada ihaldusväärne paik.
Eesti vanglasüsteemis on normaalsusprintsiipi inimese igapäevarutiinide kujundamise ja säilitamise mõttes väärtustatud vähe. Võimalused oma elu autonoomseks korraldamiseks on kättesaadavad vaid vähestele (peamiselt avavanglas) või siis väheses ulatuses. Näiteks teeb igapäevast tööd vanglas vaid väike osa kinnipeetavatest ning enamasti tähendab see töö mõnd tundi lapilükkamist kuus – nagu oleks tegemist harva harrastatava hobiga. Seetõttu on Eesti vanglaid võrreldud pigem hoolekandeasutuste ja haiglatega. Kambrid on nagu palatid, kus veedetakse enamik ajast, kuhu tuuakse valmistehtud toit ning kus võimalused oma ümbruse kujundamiseks igaühe vajaduste järgi on minimaalsed.
Eesti vangla oma tavatingimustes loob küll juba mõningaid võimalusi isoleeritustunde vältimiseks ning on teinud suuri samme, et tagada vangidele privaatsus vähemalt selles mõttes, et magamisruumi ei tule enam jagada paljude võõrastega, vaid saab olla üksi või kahekesi. Samas tähendab vanglakogemus paljudele vähemalt teatud aegadel topeltisolatsiooni. Siinse loo alguses kirjeldasin noorte lukustamist pikemaks ajaks oma kambritesse, 2020. aasta eriolukorra ajal olid vangid viiruse leviku vältimiseks samuti nädalaid suletud kambriuste taha – selliseid perioode, kus suured kinnipeetavate grupid kollektiivselt liikumis- ja muudest vabadustest ilma jäetakse, tuleb meie vanglates ette ikka ja jälle.
Maksimaalne isoleeritus on siiski individuaalselt kasutatav meede ja puudutab kõige enam karistuseks kartserisse määratud vange ning neid, kelle puhul kehtivad vahistamisest või nn julgeolekumeetmetest tulenevad piirangud. Nende gruppide puhul saame rääkida tõelisest üksikvangistusest.
Isolatsioon üksikvangistuses
Üksikvangistus tähendab täiendavat isolatsiooni niigi isoleeritud tingimustes. See annab võimaluse eraldada inimene teistest nii, et tema elu üle saavutatakse maksimaalne kontroll ning ta võimalused autonoomseteks otsusteks vähenevad veelgi. Üksikvangistuse tingimused tähendavad Eestis kambris kinni olemist 23 tundi päevas (sageli ka 24 tundi – mingist hetkest alates loobub osa heitunud vange jalutusboksi ajast juba ise). Heal juhul kestab selline olukord mõne päeva, sagedamini nädalaid, aga mõnikord ka kuid. Vahistatute puhul, kellele samuti analoogseid piiranguid rakendatakse, võib see kesta ka aastaid. Praktiliste tegevuste osas kehtivad üksikvangistuses piirangud suhtlemisele, õppimisele, töötamisele, aktiivsele sportlikule tegevusele ning paljudes muudes aspektides.
Kui vaadata olusid Eesti vangla tavakambrist veelgi spartalikumalt sisustatud kartserikambris, kus ka päeval voodis lebamise võimalust pole, siis meenutab selle pisikese ruumi tühjus juba Pennsylvania süsteemi vanglat. Kui tänapäeval võib kartserikambris olla lugemismaterjalina kaasas ka seadustekste, siis meeleparandust toetab kartseris endiselt võõrandamatu õigus lugeda kõikidest võimalikest raamatutest vaid pühakirja.
Paljudes üksikvangistusega kaasneva isolatsiooni mõjusid käsitlevates uuringutes on jõutud järeldusele, et tegu on inimese psüühikale ja vaimsele tervisele suuremal või vähemal määral kahjuliku meetodiga, mida tuleks kas üldse vältida, selle aega minimeerida või leevendada seda muude meetmetega. On leitud, et üksikvangistus põhjustab seda kogevale inimesele enamasti psühholoogilise trauma ning toob sageli kaasa unehäired, paanika, ärevuse, viha, kontrolli kaotamise tunde, paranoia, hallutsinatsioonid ning sageli ka enesevigastamise. Eriti kahjulikuks peetakse sellisel viisil isoleerimist juhul, kui inimesel juba on vaimse tervise häireid. Isolatsioon mõjutab ka füüsilist tervist, arvestades, kui vähe on väikses kambris võimalusi liikumiseks.
Kirjeldatakse ka üksikvangistusega kaasnevaid sotsiaalseid patoloogiaid, mis vähendavad inimese võimet ühiskonnas ja teiste seas toime tulla, tuues kaasa tagasitõmbumise sotsiaalsest elust ja suhtlusest, sõltuvuse teiste valikutest ja otsustest, aktiivsuse vähenemise oma elu korraldamisel ning vihapursete ja agressiivsuse kasvu. Oluline on mõista, et need mõjud saavad sageli avalduda alles siis, kui inimene vanglast vabaneb ja peab vabaduses hakkama saama. Kui tuua taas paralleel loomaaiaga, siis on selge, et mida kauem on loom tehiskeskkonnas viibinud, seda väiksemad on ta võimalused jääda ellu loomulikus keskkonnas. Sama juhtub ka inimesega, kui teda vanglas sotsialiseerimise asemel pikaajaliselt isoleerida.
Uuringud on siiski näidanud ka seda, et alati polegi isolatsiooni mõjud nii negatiivsed, vaid mõnikord võib neil olla terapeutiline efekt. Selleks peab aga isolatsiooniaeg olema lühike, tingimused mitte üleliia rasked ning isolatsiooni kasutamine vabatahtlik ja n-ö healoomuline ehk mitte karistuslik. Kuivõrd võimalik selline isolatsioon vanglakontekstis on, jääb igaühe enda hinnata.
Üksikvangistuse muudavad rängaks samad tegurid, mis teevad raskeks vanglaelu üldse, kuid suurema isolatsiooni tingimustes need faktorid võimenduvad. Kõige negatiivsemast faktorist ehk sotsiaalsest eraldatusest juba oli juttu. Teiste inimestega suhtlemine ja kontaktis olemine suudab anda elule parematel hetkedel tähendusrikkust ning muuta raskemad hetked kergemini üleelatavaks. Stressoritest rõhutatakse sageli üksikvangistuse monotoonsust, üksildustunnet ja igavust. Meie vanglates lisandub siia mõnedel juhtudel olulise mõjurina ka väliskeskkonna müra, mida võivad põhjustada näiteks suletud uste tagant teistega suhelda püüdvad kaasvangid, kellegi ebastabiilsest vaimsest olukorrast tulenevad oiged, karjed või muud häälitsused ning vali muusika, mis teatud üksustes pidevalt kõigest sellest üle peab mängima (et suhtlemist ebamugavamaks teha).
Kui üksikvangistusega kaasnev isolatsioon nii kahjulik on, siis miks seda ikkagi kasutada? Minu kogemuse järgi toidab isolatsiooni maksimeerida püüdvaid hoiakuid ja meetmeid ennekõike uskumus, et ega inimene ei muutu, sh ei muutu vanglas olev inimene. Tema käitumist saab ohjeldada ning mõnikord on täiendav eraldamine selleks parim võimalus, silmas pidades vanglasisese julgeoleku tagamise keskset rolli sealse elu korraldamisel. Kaotajaks jääb aga vangistuse teine eesmärk – toetada õiguskuulekat käitumist isoleerimisvõimaluste kaalutletuma kasutamise kaudu. Autonoomia piiramise ja isolatsiooni nii laialdased meetmed meie vanglates viivad selleni, et vanglast väljuvad inimesed on sageli lootusetumas olukorras kui enne. Kuigi loomulikult on ka erandeid, on paljud vabanenud füüsiliselt ja vaimselt nii nõrgad, et pole valmis võtma vastutust oma elu targema korraldamise eest.
Täiendavate isolatsioonivõimaluste kasutamine pole toonud Eesti vanglates kaasa mässu ega märkimisväärseid proteste, nagu ei toonud seda kaasa ka suitsetamiskeelu rakendamine mõne aasta eest. Heitunud ollakse nii vanglas sees kui ka sealt lahkudes. Kui Pennsylvania mudeli pühakirjaga kamber ning Benthami tööd krooniv Panoptikum veel kandsid endas mingitki ideed, mis aitaks inimesel isolatsiooni toel kuritegevusest irduda ja paremuse poole muutuda, siis Eesti vangi nüri, igav ja tegevusetu päev kord suuremas, kord väiksemas isolatsioonis on mõttetühi. Vanglas, mis üle kõige tähtsustab isoleerimist, meeleparandust ei toimu. Meie heaolule ja turvalisusele väljaspool parandusmaja müüre tähendab see kõik aga täiendavat koormat.
Lisa kommentaar