Tiit Aleksejev
Metsa eksind peata ratsanik
“See lihtne mehhanism, härrased, näitab meile teed tulevikku”
dr Joseph-Ignace Guillotin (1738–1814).
Le Magazine littéraire’i 2007. aasta juunikuu numbris ilmus usutlus “salajase” prantsuse autori Julien Gracqiga.1 Intervjuuerija Dominique Rabourdin küsis, mida kirjanik arvab oma loomingu tähendusest järeltulevate põlvede jaoks. Gracq vastas, et tal ei ole tuleviku suhtes mingeid illusioone, sest päevast, mil kaasaegselt kirjanikult enam midagi loota ei ole, on ta unustusele määratud.2 Kuna teda ekraanidel ja veergudel enam näha ei ole, siis kaob ta ka lugejate mälust. Mõni üksik õnnelik autor võib küll antoloogiates ajutise varjupaiga leida, aga lõppkokkuvõttes on ka see ainult üks unustuse vormidest. Seega on mõiste “tulevik” kirjandusest kadumas. Või vähemalt on see ülimalt ebamääraseks muutunud.
Gracq väidab veel, et kui 17. sajandi lugeja maitses kirjandust “kuldajastu konservina”, siis tänapäeval eelistatakse “koheseks tarbimiseks” riiulit, mis nõuab kiiret tegutsemist ja sellele järgnevat puhastumist, uuele toidule ruumi tegemist. Aset on leidnud omapärane muutus: kui inimese keskmine eluiga on iga dekaadiga pikemaks muutunud, siis kirjandusteoste puhul on see järjest lühenenud. Siit ka algaja autori ängistus müügitabelite ja kirjandusauhindade ees: ta teab, et kaotatud aega ei ole hiljem võimalik tagasi teha. Kirjandus muutub üha horisontaalsemaks (kaasaegsed autorid) vertikaalse telje (klassikud) arvel.
Gracqi pessimismist võib aru saada. Prantsusmaa suurtes raamatupoodides ringi vaadates tekib küsimus, mis kõigest sellest “uuest ja huvitavast” kord saab. Heal aastal võib frankofoonsetelt autoritelt ilmuda tuhatkond romaani. 2006. aasta la rentrée littéraire’i, s.o peamistele kirjanduspreemiatele eelneva sügishooaja alguses anti näiteks välja 482 algupärandit. Mingi osa neist ostetakse ära ja ehk isegi loetakse läbi, aga ülejäänud? On muidugi olemas laopinnad ja keldripoed, kus seisma jäänud raamatuid realiseerida üritatakse. Köited on küll veidi koltunud, aga see-eest on hinnavahe “ülemise” maailmaga võrreldes märkimisväärne. Aga ka sellesse surmaeelsesse vanadekodusse võetakse ainult valitud autoreid, tuntud nimesid või neid, kel mõni preemialint ette näidata.
Mis ostmata jäänud raamatutega juhtub, küsisin kord ühelt all-ilma kaupmehelt. Giljotiini alla lähevad, vastas too. Sõna otseses mõttes? Nagu valgustusajal? Täpselt nii, vastas mees. Tsahh ja valmis. Ega siis köiteid põletada tohi, see oleks natslik. Mis on hea näide raamatupoodide vaikuses aset leidvast olelusvõitlusest, kestmajäämise nimel toimuvast kirjanduslikust valikust. Ning teekonna algus võib olla sama absurdne kui selle lõpp. Ühes prantsuse suurkirjastuses töötanud menuautor Frédéric Beigbeder pihtis kord kultuuriajakirja veergudel, kuidas ta tundmatute autorite käsikirjade seast – neid laekus päevas kümmekond – oma valiku tegi. Esimeseks kriteeriumiks oli ümbrik: kui selle värv või formaat tundus kohatu, siis rändas saadetis kohe prügikasti. Järgmiseks proovikiviks oli pealkirja šrift. Seejärel pealkiri ise. Ja lõppude lõpuks, testide test – suvaline lehekülg. Võitjale on auhinnaks pääse olevikku.
Võimalik, et Beigbederi käitumine vastas tööandja ootustele: leida järjekordne autor, kelle raamatuid inimesed ostaksid. Kui pole üks, siis on teine. Iseennast taastootvale süsteemile tulebki tema enda väärtuste kohaselt tagasi mõõta. Pealegi võib arvata, et Beigbeder ei suutnud prantsuse kirjandusele märkimisväärset kahju teha. Sama kehtib eespool kirjeldatud giljotineerimise kohta. Kui mõelda selle peale, mida võis endas sisaldada Aragoni “Igaviku deemoni” käsikiri, mille autor põletas, või Gogoli “Surnud hingede” teine osa, mis samuti ahju rändas, või siis Bruno Schulzi “Messias”, mille käsikirja jõudis autor väidetavalt ära peita (enne kui Gestapo ohvitser talle tänaval kuuli pähe laskis), aga mida kunagi ei leitud, siis tundub eespool mainitu rohkem hekipügamisena. Või kui mõelda araabia ajaloolase Ibn al-Kifi kirja pandud loole, kuidas kaliif Omari käsul Aleksandria raamatukogu käsikirjadega kuus kuud avalike saunade ahje köeti.
Järeltulevate põlvede seisukohalt olekski ülekohtune, kui me nad tekstide alla mataksime. Neil tuleb oma kirjandusega hakkama saada. Pealegi on mõned teosed juba ammu tulevikus, märkamatult, varjuna. Isegi Gracq ei ole seda märganud, omaenda loomingu puhul. Või on märganud, aga ei taha öelda. Selline kirjandus on nagu ratsanik, kel pea maha löödi ja keda surnuks peeti, aga kes ikkagi edasi traavib. Mayne Reedi romaanis oli ta varestega kaetud roiskuv laip, Tim Burtoni filmis aga mitte ainult elus, vaid üleloomulikult tugev ja osav. Vaatame, kumb neist kahest rohkem tegelikkusele vastab.
Kui võrrelda keskmisest parema kirjandusteose kestvust samal tasemel ajalookäsitlusega, siis selgub, et kirjanduse säilivusaeg on märksa pikem. Ajalooraamatu eluiga on heal juhul paarkümmend aastat, kusjuures kirjandusteoste põhjal on hiljem võimalik ajalugu kirjutada, aga ajaloomonograafiate põhjal kirjandust mitte (ajaloolised romaanid võib-olla välja arvatud). Ajaloolase töö ongi tänamatum, sest ta tegutseb kahes mõõtmes korraga: nii nagu meil puudub kindlus selles, mis tulevikus aset leidma hakkab, ei suuda me ette näha, mida järeltulevad põlved minevikust otsivad ning milliste kriteeriumide alusel nad oma tööd hindavad.
On ajaloolasi, kes on selle väljakutsega toime tulnud ja kelle seisukohad on tänapäeval niisama värsked ja kasutamiskõlblikud nagu siis, kui nad viiekümne või isegi saja aasta eest kirja pandi.3 Sageli – mitte alati – on tegu uurimustega, millesse kolleegid suhtusid kui kõrvalekalletesse tõsisest uurimistööst. Võimalik, et toimus lihtsalt ristumine, kus ajaloolane oli võimeline ootamatu täpsusega minevikku “ennustama”, selles toimunud arenguid täpselt “ette nägema”. Mis tähendab, et ta suutis olemasolevate allikate ja isikliku ajalookogemuse põhjal – paljudel uurijatel seostub see sõja või mõne muu sotsiaalse vapustustega – teha järeldusi ja üldistusi, milleni teised ei jõudnud. Võimalik, et seda tehes ületas ta ajalugu ja kirjandust lahutava piiri, millega ei pruukinud kaasneda mineviku omavolilist kohendamist ega allikatega meelevaldset ümberkäimist. Pigem vastupidi. Ja asi ei ole üldsegi minevikus.
Ajaloolane peab tõestama, et oli nii ja mitte teisiti. Siis on ta töö tehtud. Kirjanduses selgub, et ühes tekstis võib olla mitu erinevat “tegelikkust”, millest mõned avavad end alles aja möödudes ja mille aktuaalsus võib pigem tõusta kui langeda. Katalaani kirjaniku Enrique Vila-Matase järgi on sellised tekstid nagu tulevikku suunatud peeglid või kellad, mida on võimalik ette keerata. Kestvuse – õigemini universaalsuse – seisukohalt on parimaks näiteks Shakespeare’i looming, mis on muutunud maailmakultuuri ühisosaks ja mille puhul ei paista ammendumise märke veel kusagilt, pigem vastupidi.4 Tuleviku arengute äratabamise puhul tuuakse tavaliselt näiteks Kafkat ja Orwelli. Aga ka Julien Gracqi, tema tuntuima teose “Syrti kallas” näite varal.5 Need näivadki olevat peamisteks hargnevusteks: kirjanik kas suudab luua ajatule lähenevat teksti, millest iga uus lugejatepõlvkond midagi tähelepanuväärset leiab, või on ta võimeline prognoosima midagi, mida ajaloolased ja sotsioloogid sooviksid, aga ei suuda.
Esimesel haruteel saadab meid klišee “klassikutel on alati midagi öelda”, mis kõlab õõnsalt ja ei vasta tõele. Pigem võiks väita, et teatud ajastul moes oleval klassikul on alati midagi öelda inimestele, kes soovivad, et neile midagi öeldaks. Teinekord avastab sellise klassiku sihtgrupp, kel sellega esmapilgul midagi ühist ei ole. Näitena võib tuua jesuiit Baltasar Graciáni (1601–1658), Hispaania baroki suurkuju, kelle traktaat “Käsioraakel ja arukuse kunst” muutus paljude 1980. aastate New Yorgi börsimaaklerite jt kuldsete poiste padjaraamatuks, millest rääkimine kujunes omalaadseks kuuluvustunnuseks.6 Taas põhjus mõtiskleda raamatute saatuse üle: Graciáni kaasaegse kardinal Jules Mazarini (1602–1661) “Poliitikute breviaar” sisaldab väga praktilisi nõuandeid – võib arvata, et yuppie’d hindasid eelkõige neid –, mis on Graciáni omadega täiesti samaväärsed, see aga rahainimestele millegipärast huvi ei pakkunud. Mingil põhjusel varjutas lihtsa jesuiidi sõnum kuningriiki kontrollinud mehe oma. Suur juhus, ilmselt. See, millesse Mazarin ei uskunud.
Teise haruteega on keerulisemad lood. Kui ühiskonnas aset leidvaid suundumusi on võimalik intuitiivselt ära tabada (“Syrti kalda” näide), tekib kiusatus küsida, kas seda kuidagi selgemini ei oleks võimalik välja tuua. Mingite korduste kujul näiteks. Minevik peaks sellest ehk märku andma, kui õiget metoodikat rakendada. Enesestmõistetava kergusega kerkib pinnale ajaloolise tsükli mõiste ning usk sellesse ongi sama vana kui ajalooteadus ise.7 Valdav enamik tõsiselt võetavaid minevikuuurijaid on siiski kaose-usku. Korrapära on vaatleja mõtlemises, ütlevad nad, protsessis endas on seda võimatu tuvastada. Sündmustel on põhjused, aga need ei vii ühesuguste tagajärgedeni, kõrvalmõjusid ja arenguvõimalusi on liiga palju. Ja kui mõnel kirjanikul õnnestub ette aimata, millised vaimsed muutused lähima sajandi jooksul juhtuma hakkavad, ei tähenda see veel midagi. Mõned teooriad – näiteks Kondratjevi või Goldsteini tsüklitest8 – on küll usutavamad kui teised, aga seda enamasti suurte üldistuste hinnaga. Aga nagu ütleb Eesti ajalooteaduse grand old man Kaido Jaanson: igasuguste teooriatega tuleb arvestada, sest eksisteerib võimalus, et need võivad tõeseks osutuda.
Kirjanikud üldjuhul teooriate üle pead ei murra. On asju, mida ei peagi tõestama, ütlevad nad. Peaasi, et nad olemas on. Tekstides, seal, kus asjad olema peavad. Ja võib-olla selles mängu ilu ongi, et keegi ei tea, milline monograafia või romaan kümnesse tabab ning midagi olulist öelda suudab. Võib-olla ongi huvitav, et konformistlikus läänemaailmas on kirjanduse tee, mida saadavad giljotiinid, kirjastuste ahnus ja meediast köetud autori edevus, kitsaks ja okkaliseks muutunud. Kirjandus on muutunud selleks läbitungimatuks metsaks, silva obscura’ks, kuhu üks itaallane kord ära eksis. Mille varjus võib asja rahulikult võtta ja kirjutamisele endale keskenduda, ning kui enam midagi öelda ei ole, siis võib niisama ringi vaadata. Ja nagu Julien Gracq seda viimase viiekümne aasta jooksul tõestanud on, ei lähe kaduma midagi.
11910. aastal sündinud Gracq, keda peetakse tänapäeva prantsuse kirjanduse stiilivirtuoosiks, elab Loire’i jõe äärses vaikses maakohas ning väldib avalikkuse tähelepanu. Intervjuusid annab ta harva ja seetõttu oodatakse neid suure huviga.
2 Gracq on öelnud, et 1992. aastal ilmunud “Suure tee märkmed” jääb ta viimaseks teoseks. Viimane ilukirjanduse alla liigitatav kogumik “Poolsaar” (koosneb jutustustest “Tee”, “Poolsaar” ja “Kuningas Cophetua”) ilmus 1970. aastal.
3 Sel puhul on heaks näiteks Annaalide koolkonna looja Marc Bloch (1886–1944), kes on muutunud täiusliku ajaloolase kehastuseks.
4 Harold Bloom väidab oma uurimuses “Shakespeare: The Invention of the Human” (1998), et ainuke asi, mis tänapäeva lugejat Shakespeare’ist eristab, on asjaolu, et Shakespeare on tänapäeva inimesest sammu võrra ees, st et ta teab midagi, mida lugeja veel ei tea.
5 Romaani sisuks on iidse ja kultuurse, kuid allakäiguteel oleva Orsenna ning barbaarse Farghestani vaheline vastasseis. Kolm sajandit kestnud rahuaeg on iga hetk katkemas. Casus belli’ks piisab, kui rikutakse mööda Syrti lahte jooksvat piiri. 1951. aastal, mil “Syrti kallas” ilmus, nähti selles külma sõja mõistulugu, kus Orsenna tähistab Euroopat ja Farghestan Nõukogude Liitu. Tänapäeval leitakse, et lugu sobib kaasaega märksa paremini ning et Gracq ennustas ette Lääne tsivilisatsiooni ja islamimaailma konflikti. Võib arvata, et poole sajandi pärast nähakse teoses Lääne ja Hiina vastasseisu ettekuulutust. Gracq ise on ühes 1981. aastal antud intervjuus öelnud, et “Syrti kallast” kirjutades üritas ta tabada teatavat ajaloo vaimu, jättes tegevuse samal ajal ajalis-ruumiliselt kinnistamata. Vt: L’écrivain au travail. Entretien avec Julien Gracq. Le Magazine littéraire 1981, nr 179.
6 Eesti k-s: B. G r a c i á n, Käsioraakel ja arukuse kunst. Tlk J. Talvet. Tallinn, 1993.
7 Tsüklilisuse otsimine saab eriti populaarseks revolutsioonijärgsel Venemaal ja välismaale pagenud vene humanitaaride seas. Enamik 1917.–1920. aasta üleelamiste tagajärjel sündinud teooriaist olid ajaloolis-teoloogilised. Näiteks Georgi Florovski, Pjotr Uspenski ja Lev Karsavini kirjutised.
8 Eestis on neid põhjalikumalt uurinud Kaido Jaanson, baastekstiks: J. S. G o l d s t e i n, Long Cycles. Prosperity and War in the Modern Age. New Haven, 1987.