Keskerakonna, Isamaa ja EKRE ootamatu koalitsioon raputas 2019. aastal Eesti poliitikamaastikku mitte niivõrd sellepärast, et valimistel kõige enam parlamendikohti saanud erakond (Reform) jäi valitsemisest kõrvale, vaid sellepärast, et tundus, nagu saakski Eestit ilma liberaalideta valitseda.
Reaalpoliitikas muidugi osutus, et päris nii see ei ole. Pea kolmkümmend aastat neoliberaalset hegemooniat on jätnud oma jälje kõikidesse Eesti parteidesse, antud koalitsiooni puhul kõige tugevamalt Isamaa ning natukene nõrgemalt Keskerakonna puhul, kuid ka EKRE liikmed ei olnud liberaalse majanduspoliitika eeldustest vabad. See tõi kaasa tugeva kriitika valitsusele mitte ainult opositsioonist, vaid ka koalitsiooni enda seest. Nii kaldus valitsus samasse kraavi, kust leidis end USA Obama administratsioon pärast 2008. aasta majanduskriisi:[1] valijad ootasid, et saavad 21. sajandi Franklin D. Roosevelti, aga selle asemel saadi tehnokraadid, kes taotlesid minimalistlikke, pisikesi ja sageli raskesti mõistetavaid eesmärke. Eestis varjutasid pisikemplused isegi suuri muutusi, nagu julged sammud riigi rahanduses (laenu võtmine oludes, kus raha hind oli pikalt madal; lähtumine pigem endogeense raha mõistestikust) ning selle sajandi Eesti kõige sotsialistlikum poliitika: erakapitalil põhineva kohustusliku pensionisüsteemi kaotamine. Tänu sisemisele liberaalsele kriitikale ning kindlasti ka Euroopa Liidu põhimõtteliselt liberaalsele ülesehitusele ei suudetud eemalduda selle ideoloogia eeldustest ning peaminister näis aina enam kilbile tõstvat soovi näidata ennast „hea valitsemistava järgijana“ ja ühishüve erapooletu taotlejana, mitte revolutsioonilise liidrina, kes näitaks, et Eestit saab teisiti juhtida kui seni, seekord „teise Eesti“ huvides. Kuid peamiselt varises see ootamatu koalitsioon kokku seetõttu, et liberaalne opositsioon (nii parlamendis kui väljaspool seda) suutis efektiivselt ära kasutada oma kultuurilist eelispositsiooni ning esitada poliitikat kui moraalikogukondade vahelist võitlust, kus võitja võtab kõik, kompromissid pole võimalikud ning nende soovimine on ebamoraalne. 2023. aasta valimiskampaaniat, kus endised koalitsioonipartnerid kõige selgemalt liberaalsele ideoloogiale vastandunud EKRE-st kaugeneda püüdsid, varjutas seesama mure. Läbikukkunud revolutsiooni muidugi valijad ei andesta, seega 2023. aastal valitud parlament on kindlasti Eesti viimase 30 aasta kõige liberaalsem. Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsioon kaotas eelkõige hegemoonilise võitluse, seda enam et neil kolmel ei olnud selgelt ühist „mitteliberaalset“ alternatiivse hegemoonia positsiooni.
Kas see tähendab, et Eestit ei saagi ilma liberaalideta valitseda? Kas see tähendab ajaloo lõppu, kus majanduspoliitika ja välispoliitika põhialuste üle enam ei vaielda ning valimistel võistlevad kaks ühismõõdutut moraaliprogrammi? Kas jõuamegi paratamatult „lõpmatusse hukku, kus me töötame, et teenida raha, et siis seda kulutada, et siis jälle töötada ja lõpetada lõpuks läbipõlenuna“, nagu kaebas uusvasakpoolne Saara Müürilehes?[2]
Liberalism ja moralism
Neile küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt täpsustada „liberalismi“ mõistet ning selle tänapäevast poliitilist kasutust. Liberalism on sügavalt moralistlik ideoloogia, kus ideoloogilise hegemoonia kehtestamine peidetakse moraalsete õigustuste alla, „hea seltskonna“ toimimise viisil. Poliitikafilosoof Michael Walzer leiab näiteks oma viimases raamatus „The Struggle for a Decent Politics: On „Liberal“ as an Adjective“, et liberaalsus kui poliitiline silt tähistab praeguses poliitikas mitte niivõrd selget ideoloogilist struktuuri, vaid teatud väärtuste kogumit, ning selles mõttes võivad eksisteerida ka sotsialistlikud või konservatiivsed liberaalid. Ta väidab, et liberaalsus on „sündsa poliitika“ eeldus, see tähendab avatud, lahket ja tolerantset suhtumist, kus peetakse oluliseks võrdsust, õigusriiki ning kultuurilist ja poliitilist paljusust. Samal ajal leiab ta muidugi ka, et „liberaalne omadussõnana“ märgib suhtumist, milleni iga ratsionaalne inimene on võimeline ja peaks jõudma, toetades seega seisukohta, et eksisteerib mingi üks õige moraal, ja selleks, et sündsalt avalikus ruumis asju ajada, peaksid kõik selle omaks võtma. Märkimisväärsel kombel ei aruta Walzer selle üle, millised on tema lähenemise majanduslikud järelmid (ehkki ta üritab väita, et kapitalism ja libertaarne majandus pole selle lähenemisega tingimata kooskõlas). Walzeri käsitlus on mitmel tasandil väga problemaatiline, kuid väljendab tervikuna suurepäraselt ideoloogiaehitust, mis on tänaste „moraalikogukondade võitlused“ võimalikuks teinud – see on teatud laadi hümn (väike)kodanlikule maailmakäsitlusele. See liberaalide kirjeldus endist kui inimestest, kes soovivad lihtsalt lahket ja „korralike inimeste“ poliitikat, on omane nii tänaste „vasakliberaalide“ kui ka „paremliberaalide“ kogukonnale, kelle seas „mittekorralikkus“ väärib hukkamõistu. Erinevused on lubatud kostüümides ja eraelus, sisulistes küsimustes tuleb olla liberaal(ne), nii omadussõna kui nimisõna tähenduses. Seisukoht „meie oleme head ja tublid“ on muidugi kasulik poliitilise hegemoonia ehitamise mõttes (kes ei tahaks olla „heade“ meeskonnas?), aga see on kasutu „reaalse liberalismi“ kirjeldamisel või ka liberaalsete poliitikate üle arutamisel. Moraalisüsteemi ei saa lahti siduda selle majanduslikest järelmitest (neoliberaalid on kindlasti liberaalid, ehkki see ei pruugi olla ainus viis olla liberaal), samuti ei saa liberaalsuse mõistet lahti siduda „vabaduse“ kesksest rollist, vastasel korral oleme silmakirjalikud.
Moraalne lähenemine liberalismile ei ole muidugi uus, juba Thomas Hobbes või Adam Smith nägid „õiget väärtuste pingerida“ liberaalse teooria ülesehitava osana. Liberalism on alati olnud eetiliselt monistlik teooria, kus:[3]
(1) eksisteerib üks mõttekate väärtuste hulk;
(2) see hulk on rangelt järjestatud: iga väärtuse jaoks leidub parajasti üks väärtus, mis on sellest kõrgemal, välja arvatud hierarhia tipuväärtus;
(3) leidub usaldusväärne protseduur selle pingerea kindlakstegemiseks;
(4) inimesed on selle pingerea kindlaks teinud ning teavad ainuõiget väärtuste loetelu ja järjestust.
Liberalismis on kõrgeimaks ehk tipuväärtuseks indiviidi vabadus ja seega tuleb iga poliitilise programmi puhul näidata nii selle kooskõla vabadusega kui ka seda, miks antud programm just eelkõige vabadust arendab. See tähendab ka, et pole võimalik samaaegne teine sama oluline väärtus (võrdsus, õiglus vms), lisaks ei ole liberalismi sees võimalik mõttekalt arutada kollektiivi väärtuste (sh vabaduse) üle – Thatcheri kuulus „ei ole sellist asja nagu ühiskond, on individuaalsed mehed, naised ja nende perekonnad“ võtab niisuguse suhtumise suurepäraselt kokku. Liberalism muidugi ei välista kollektiivsete huvide arendamist täielikult, ühine omand näiteks aktsiaseltsi näol on täiesti olemas, kuid siin on kollektiivne huvi individuaalsete huvide summa, kollektiivide aktsepteerimiseks tulebki näidata, kuidas see taandub üksikisikute huvide summale. Ajaloo, kultuuri või traditsioonide väärtust on siin muidugi väga keeruline õigustada, neid saab ainult teatud määral taandada individuaalse naudingu või õnne või kasu tõstmise osaks. Majandusprogrammi puhul tuleb liberaalset ideoloogiat pooldades aga leida viis, mis kaitseb eelkõige üksikindiviidi vabadust omada omandit ja teha sellega tehinguid.
Poliitika taandub liberalismis väärtuste kehtestamise protseduuriks ning walzerlik „sünnis poliitika“ on lihtsalt vaidlus selle üle, milline praktiline programm kõige paremini seda hierarhiat reaalsusesse peegeldab. Poliitilised konfliktid väärtuste üle tulenevad siin asjaoludest, et
(I) kuigi üldiselt on väärtuste pingerida inimestele teada, siis konkreetsete indiviidide teadmine on puudulik (seega tuleb neid harida);
(II) inimesed võivad asjaolusid valesti hinnata (seega tuleb asjaolusid paremini tutvustada);
(III) inimesed võivad olla tahtlikult valinud „kurjuse“ poole.
See tähendabki, et ratsionaalsed inimesed peaksid olema kas liberaalid (ja siis võib vaielda liberaalsete tegevusprogrammide üle ja kehtivate asjaolude „õigesti“ kirjeldamise üle) või tuleb nad ühisest elust välja arvata, (III) esindajatega ei ole võimalik teha kokkuleppeid. Liberaalid võivad leppida, et eraelus tohivad inimesed teatud piirini seda väärtuste pingerida ignoreerida, aga avalike reeglite puhul mitte.
Riigid on inimestevahelise leppena õigustatud niivõrd, kui nad kaitsevad üksikisiku õigusi (paremini, kui iga üksikisik ise suudaks) või ühiskonda langemast kaosesse (Hobbesi vastikusse, jõhkrasse ja lühikesse loomuseisundisse). Analoogiliselt lubab liberaalsus muidugi igasuguseid ühinguid, kuid nende õigustusalus on alati üksikisiku õigus vabadusele.[4] Välispoliitiliselt järeldub monistlikust õiguste pingereast ekspansiivne välispoliitika: õigete väärtuste kehtestamine igal pool maailmas.[5] Liberaalid lähevad lahku seisukohtades, milliseid meetodeid ollakse õigustatud kasutama, reaalses liberalismis oleme näinud sõdade alustamist „demokraatia kehtestamiseks“ või ka doktriini „kohustusest kaitsta“, kolonialismil ja ristisõdadel saab olla liberaalne õigustus ning ennast liberaalseks nimetavad riigid on olnud kolonialistlikud. Liberalismi sees on teoreetiliselt võimalik siiski suveräänsust tunnistada, näiteks vaadeldes „suveräänset riiki“ teatud laadi kollektiivse omandina, kus kodanike suhe riiki on võrreldav aktsiaomaniku suhtega aktsiaseltsi. Reaalses liberalismis[6] on välispoliitika riikide huvide edendamine, ent liberalism annab õigustusaluse pidada väärtushegemoonia laiendamist üheks huviks (muidugi ainult liberaalse väärtushegemoonia laiendamist, kuna sellel on „väärtuste õige pingerida“, teistsugused on „kurjuse impeeriumid“).
Seega „maailm, kus liberaalid ei ole võimul“ kõlab ennast liberaaliks nimetavale inimesele kui „maailm, kus võimul on kurjus“ ning kokkulepped (III) esindajatega tähendavad tahtlikku hälbimist väärtuste pingereast. Võimalik on vastasseis, aga mitte kauplemine (moraali ei saa kehtestada kauplemisega, väärtusi ei saa kehtestada kauplemisega). Sellest tuleneb ka tihti skeptiline suhe otsedemokraatiasse: referendumiga ei saa kehtestada väärtuste pingerida, inimesed, kes eksivad moraaliteadmises (või on pahatahtlikud), teevad „valesid otsuseid“, referendumite korraldamine on õigustatud liberaalsete eelduste piirides.
Ehkki liberalism tõstab pjedestaalile üksikisiku vabaduse kui kõrgeima väärtuse, on ta nii teoreetiliselt kui ka reaalses teostuses „lahke, eriarvamusi tolereeriv ja avatud“ üksnes neile, kes jagavad liberalismi eeldusi, ning nõuab seega teatud laadi autoritaarset maailma, kus valikud on võimalikud ainult selle ühe pingerea tunnistamisel. Teiseks, „indiviidi vabadusele“ taandatud ühiskonnast tuleneb otseselt smithiliku-spencerliku majandusteooria õigustatus, kus „kapitalismile ei ole alternatiivi“. Lahkus väljendub heategevuses: vaestele, hädistele, noortele ja vanadele võib anda armuande, teatud määral võib seda ka ühiselt korraldada (riigi ja omavalitsuse toel), kui see on praktiliselt mõistlik. Ka „ühiskonna avatus“ on üldiselt väärtus seni, kuni see võimaldab suurendada tööjõu pakkumise hulka, mis võimaldab vähendada töötajale pakutavat palka. Naised, noored, immigrandid ja rahvusvähemused on enamikus arenenud kapitalistlikes ühiskondades keskmiselt vähem tasustatud grupid, kuivõrd nende „aktsepteerimine tööturul“ tuleneb oluliselt vajadusest tööjõule pakutavat osa vähendada. Poliitikad, mis on suunatud nende grupihuvide esindamisele, leiavad tavaliselt selget vastuseisu: tegemist on avatusega indiviidile, aga sulgemisega grupile. Moraalse positsiooni võimendamine avalikus arutelus on lihtsalt veenmisvõte, silmakirjalik peitumine väärtusarutelude taha, abstraheerudes materiaalse maailma küsimustest.
Liberalismi analüüsis on oluline tähele panna, et üks selle keskseid vabadusi on üksikisiku vabadus omada omandit ja seda oma äranägemise järgi käsutada ja kasutada. Piirangud omandile ja selle kasutamisele vajavad õigustust, omandi vaba kasutamine mitte. Omandi tekke ja omamise õigustus on poliitilistes aruteludes tüüpiliselt locke’ilik-nozicklik:
(LN1) alguses olid olemas vabad ressursid, inimesed rakendasid ressurssidele oma tööd ning lõid niimoodi uue väärtuse, mis sai nende õigustatud omandiks;
(LN2) eksisteerivad õigustatud omandi üleandmise viisid: vaba vahetus, pärandamine jne;
(LN3) õgvendamine: kui ajalooliselt on tekkinud mitteõigustatud omand, siis on õigustatud selle algsetele omanikele kompenseerimine.
(LN1) on muidugi ajalooliselt ja majanduslikult väga kritiseeritud positsioon,[7] (LN3) on kasutatav tavaliselt siis, kui see puudutab eliidi üksikute liikmete omandit (ja mõnel puhul ei ole see praktiliselt rakendatav): Eesti sundüürnikud on aastaid küsinud just omandireformi poolt loodud ebaõigluse õgvendamist ja saanud tavaliselt vastuseks vaikimise; USA põliselanikele (first nations) on ette nähtud küll maksuvabastusrežiimiga reservaadid, kuid kindlasti ei ole neil võimalust ebaõiglaselt võetud omandit tagasi nõuda; Nursipalu polügooni ehitamise puhul püüdis liberaalne valitsus alguses õgvendamisest üldse loobuda, artikli kirjutamise hetkeks ei ole selge, kas mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe on võimalik. Küsimusele sellest, milline on õiglane õgvendamine, ei näi olevat ühtset selget vastust.
Selline lähenemine võimaldab liberaalidel luua moraalse õigustusnarratiivi: kui inimesel ei ole piisavalt omandit, siis ei ole ta teinud piisavalt tööd, järelikult on ta laisk ning vastutab ise oma kehvema positsiooni eest ja ühiskondlikke poliitikaid tema toetamiseks pole vaja rakendada. Arvan, et just seepärast on (LN1)–(LN3), vaatamata ulatuslikule kriitikale, reaalse liberalismi poliitilises diskursuses taustaeeldusena valdav. Eesti rahvuslik-tammsaarelik ajaloomütoloogia talude päriseksostmisest ning „tee tööd, siis tuleb ka armastus“ muudab seesuguse teooria omaksvõtu väga lihtsaks (ehkki „päriseksostmise“ nõue oli sügavalt ebaõiglane poliitika, kõigil ei olnud sellele ligipääsu jne, aga need probleemid jäetakse hegemoonialoomes muidugi kõrvale). Omandimoralismi kuulub ka näiteks sotsiaalpoliitika-aruteludes sagedasti korratav maksiim, et „ärge andke inimesele kala, andke talle õng“ – ja kui ta ei saa kala püüdmisega hakkama, siis on ta oma halvas olukorras ise süüdi. Sõltumata sellest, et „õnge andmine“ tähendab tegelikult selle laenamist mingi summa eest, mille puhul isegi kalatraaleri aastasaagist ei piisa laenu kustutamiseks, või et inimesel puudub elementaarne oskus kala püüda, kas tal puudub ligipääs veekogudele või ta on lihtselt liiga näljane, et õnge kasutada. Liberaalse moraaliõigustuse taga on tavaliselt alati majanduslik huvi, poliitika taandamine moraalikogukondade võitluseks on selle huvi silmakirjalik peitmine, „väärtusdiskursuse“ esimeseks poliitiliseks probleemiks tõstmine kipub tähendama liberaalse majanduse põlistamist.
Varakapitalistliku ühiskonna omandijaotuse ebaõiglus pani anarhist Proudhoni protestivaimus hüüdma „omand on vargus“. Teatud määral on tal õigus. Ühelt poolt näiteks selles mõttes, et „algne omandamine“ pole kunagi toimunud vabalt ja võrdselt „eikellegimaal“. Kasutamata maad võib vaadelda kui „kõigi“ maad ning kui üksikisik selle oma suva järgi „omaenda omandiks“ muudab, siis võib seda tõesti nimetada varguseks. Tänapäevasemates oludes eksisteerib muidugi praktiline ja tõsine probleem: uue väärtuse loomiseks on kaasaegses majanduses tarvilik nii kapital kui ka töö. Õiguslikult aga muutub loodud väärtus kapitali omandiks, töötajale korvatakse töötasu näol tema aeg või tööjõud, kuid tal ei teki üldiselt õigust oma tööga loodud omandile.[8] See olukord ei eristu suurt vargusest, kapitalipool muutub automaatselt kogu uue väärtuse omanikuks, eksproprieerides ka selle osa, mille teke ilma tööjõuta poleks võimalik olnud.
„Maailm, kus liberaalid on paratamatult võimul“ kõlab kõigile allasurutud klassidele kui „maailm, kus meie tulevik on meilt varastatud, kus meie vabadus on asendatud peotäie klaashelmestega“. Poliitiline plaan „teeme kõigist liberaalid ja siis hakkame ajama mõistlikku poliitikat“ ei pruugi olla rahumeelselt võimalik (viimastel aastatel Prantsusmaal toimuvad ulatuslikud tänavaprotestid on üheks heaks näiteks) ja pole paljudele ka ihaldusväärne.
Pluralistliku poliitika vajadus
Majandusolud on objektiivsed ning kuigi võimulolijad võivad kasutada kogu oma hegemoonilist moraaliteooriat inimeste veenmiseks, et nende kehv (või teistest kehvem) eluolu on nende enda süü ja valikute küsimus, siis see on halb lohutus oludes, kus lapse kooliviimiseks ei saa endale lubada autot ning ühistransporti lihtsalt ei ole, kus sa oled töötades täielikult oma ülemuse võimu all või kui maal tegutseva väikeettevõtjana on sinu ligipääs kapitalile oluliselt piiratud (kasvumarginaal on liiga väike või tagatised ebasobivad). Kui möödunud sajandi üheksakümnendatel oli vähemalt Ida-Euroopas veel võimalik inimesi veenda, et „mida rikkamaks saavad kapitalistid, seda parem on ka teistel“, siis tänaseks on näha, et see lausung ei vasta tõele: Piketty „Kapital 21. sajandil“ näitab väga efektiivselt just vastupidist trendi. Eesti majandusanalüüsid demonstreerivad, et klassikalised keskmise palgaga töökohad kaovad ning juurde tuleb kas kehvema või palju parema palgaga töökohti. See tähendab aga, et kõik need, kes tunnetavad oma majandusliku või võimupositsiooni (suhtelist) kehvust, mitteparanemist või halvenemist, pööravad kergemini ka selja hegemoonilisele liberaalsusele (isegi kui seda tehakse ainult moraalses vormis ja jäetakse majanduslikud alused puutumata).
Vabadust on võimalik pooldada ka nii, et seda ei tõsteta kõike üleskaaluvaks väärtuseks (näiteks saab võrdsust ja õiglust lugeda sama olulisteks väärtusteks). Väärtuste pingerida ei tarvitse pidada rangelt järjestatuks; vabaduse, võrdsuse või õigluse väärtusi on võimalik rakendada ka kollektiividele ja mõningatel puhkudel on kollektiivid mõistlikud ühised toimijad. Võtame G. A. Coheni kuulsa näite. Sulgeme grupi inimesi pöörd-uksega tuppa, kust välja saab korraga ainult üks inimene, ning jätame lauale ühe võtme – siis on kõigil küll võrdne stardipositsioon ja individuaalne vabadus ruumist lahkuda, aga kollektiivselt ei olda vabad, sest ainult ühel on võimalus seda vabadust realiseerida. Analoogiline on töölisklassi positsioon kapitalismis: igal individuaalsel töötajal on võimalus parandada oma positsiooni, saades ettevõtjaks, kuid töötajatel tervikuna oma klassipositsiooni parandada ei ole võimalik. Pealegi ei pruugi individuaalsete huvide summa anda alati tulemuseks kollektiivset huvi. Kui meil on rida talunikke, kes kõik puhastavad oma mäenõlval asuva maatüki puudest, siis igaüks neist arendab oma parimat individuaalset huvi. Kui aga kõik talunikud võtavad maha kõik puud, siis on tulemuseks maalihe ning kõik kollektiivselt kaotavad. Või tänapäevasem näide: igale individuaalsele autojuhile on ratsionaalne pöörata kiirteelt mahasõidurajale võimalikult vara, aga kui kõik autojuhid seda tiheda liiklusega kohas teevad, on tulemuseks ummik.
Benjamin Barber on osutanud,[9] et poliitikat ei saa taandada moraalile, „õiget poliitikat“ ei saa üheselt tuletada universaalselt aktsepteeritud põhimõtetest. Kui moraaliküsimus on individuaalne „mida mina peaksin tegema“, siis poliitikaküsimus on „mida meie peaksime tegema, kui meil puuduvad ühised aluskriteeriumid“. Ehk siis – poliitika algab sealt, kus „väärtuste pingerida“ ei ole täielikult teada, ühiskonnas on võistlevad väärtushierarhiad ja mitmed tipuväärtused. Inimene võib vajada kõigepealt riideid ja ravimeid ja alles siis vabadust. See ei tähenda, et ta vabadust ei vajaks, üldiselt on inimestel korraga eri laadi eesmärke ja vajadusi, mida ei saa kõiki mingile ühele positsioonile taandada. Poliitika asendamine õige moraali kehtestamisega on autoritaarne, pluralistliku huvipoliitika sisu on erinevate huvide esindamine ning nendevahelise tasakaalu leidmine, mis saab olla kooskõlas demokraatia aluspõhimõtetega.
Praktiliselt on poliitika olemuslikuks osaks otsuste vastuvõtmine ning see peab olema teostatav ka ebatäielike teadmiste tingimustes. Näiteks puudub moraalifilosoofidel tegelikult üheselt aktsepteeritud loogiline teooria abordi lubatavuse/keelatavuse kohta, kuid inimene, kes soovib rasedust katkestada, ei saa kindlasti oodata, kuni see teooria tekib. Enamusotsuse teel ei ole ka võimalik seda teooriat luua, küll aga on enamusotsuse teel võimalik kehtestada ajutist poliitilist normi ning selle normi osas eri seisukohtade vahel läbi rääkida. Äärmuslikud vastandpositsioonid on siin:
(a) abort on täielikult, igal juhul, keelatud (every sperm is sacred);
(b) abort on täielikult lubatud, kuni naturaalse sünnini (loode ei ole inimene enne, kui ta sünnib, naise vabadus oma keha üle otsustada on alati olulisem).
Vahepeale jäävad mitmed muud võimalused nagu:
(c) abort on lubatud meditsiinilistel juhtudel (nt ema elu kaitseks või kui loode on hinnatud eluvõimetuks);
(d) abort on lubatud vägistamise või muu tahtevastase raseduse puhul;
(e) abort on lubatud vabal tahtel teatud nädalani (eri kriteeriumide alusel, nagu loote eluvõimelisus väljaspool emaüsa, embrüo üleminek looteks vms).
(c) – (e) toovad sisse mitmeid väärtusaluseid, aga ka küsimusi meie teadmiste piiratusest (millisest hetkest lugeda loode inimeseks? kas arstidel on kohustus 32. nädalal sündinud last elus hoida? jne). Samas kõik need kriteeriumid „lahjendavad“ seisukohti (a) ja (b) ning võimaldavad otsida konkreetses hetkes kompromissikohta, mis lubab kehtestada teatud seaduse – ning vajadusel (ka uute teadmiste lisandumisel) poliitikat ümber vaadata. Praktilises poliitikas annab „moraalikogukondade vaheline võitlus“ tavaliselt tulemuseks (a) või (b), ning esindusdemokraatia puhul laskutakse igal valimisel uuesti nendesse kaevikutesse. Huvidekauplemise kompromissid, mis sisaldavad (c)–(e) tüüpi kriteeriume, on tavaliselt pikaajalisemad ja rahumeelsemad lahendused (kuigi kindlasti mitte igavesed). Analoogilisi kompromissiskeeme saab üles ehitada enamiku väärtuskonfliktide puhul.
Poliitiliste huvide esindamine ja erinevate huvide vaheline kauplemine töötab praktikas sellisel puhul, kui mingil antud ajahetkel eksisteerivad mingid ühised tuumikvalikud[10] antud riigi ülesehituse kohta (näiteks: diskrimineerimine ei ole lubatav; kodanikel peab olema mõju riigivalitsemisele; natsistlik natsionalism „minu kultuuri vajaduste nimel võib teisi kultuure ja nende esindajaid füüsiliselt hävitada“ ei ole lubatav jne). Kuni tuumikvalikute mittejagajaid on väike vähemus, ei tekita see loomulikult probleeme (riik, kus on 10% natsistlikke natsionaliste, saab siiski demokraatlikult toimida, riik, kus on 50% natsiste ja 50% liberaale, arvatavasti ei saa). Oluline on siiski, et ka tuumikvalikuid ei tohiks pidada kehtivaks „igavesest ajast igavesti“, neid peab saama ajas ümber vaadata. Kui USA konstitutsiooni kirjutamise ajal võis olla valik „mehel peab olema õigus relvale, et kukutada võimalik türann“ täiesti mõistlik tuumikvalik, arvestades ka relvatüüpide kättesaadavust, siis tänases ühiskonnas on samal valikul hoopis teistsugused tagajärjed. Vältimaks kodusõdu, peab saama ka individuaalsete tuumikvalikute üle arutada ning nende muutmiseks peab eksisteerima kõiki kodanikke haarav, kuid mitte liiga lihtne protseduur. Sedalaadi mõttestikku on mõistlik rakendada ka võimalike koalitsiooniläbirääkimiste puhul esindusdemokraatias: kui mõne osapoole oluline ettepanek muudab väga oluliselt teatud tuumikvalikut (nagu võiks olla abordi keelustamine Eestis), siis üks võimalik demokraatlik lahendus on avaliku aruteluga toestatud rahvahääletus.[11]
Poliitikat kui kollektiivsete huvide esindamist nimetatakse mõnikord halvustavalt „lehmakauplemiseks“. Empiiriliselt võib aga tähele panna, et ühiskonnad, mis aktsepteerivad eri huvi- ja väärtuskogukondade eksistentsi ning annavad nendevahelisele konfrontatsioonile ruumi ja reeglid, on edukamad kui need, mis kehtestavad ühe ainuõige hegemoonia. Nii Rooma impeerium kui Briti impeerium leidsid kumbki eri viisil võimaluse aktsepteerida erinevate huvide eksistentsi ja neid poliitikasse integreerida (Rooma rahvatribuunide õigus senati otsuseid vetostada on üks märkimisväärsemaid näiteid klassihuvide institutsionaliseerimisest), teiselt poolt Makedoonia impeerium või islami impeerium(id), kuigi tehnoloogiliselt ja teaduslikult märkimisväärsel eelispositsioonil teiste kultuuridega võrreldes, panustasid oluliselt vähem poliitikakorraldusse ning kaotasid eelispositsiooni nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt. Lähemast ajaloost võib osutada ka Nõukogude Liidule ja Hiinale, kus esimeses polnud võimalik ametlikult ja avalikult erihuve (eriti klassipõhiste erihuve) väljendada, teine aga leidis samal aja viisi, kuidas teatud rikkale majanduseliidile anda vähemalt vähemushääl poliitilises süsteemis ning ühiskondlik roll. Fukuyamalik „ajaloo lõpp“, ükskõik kui suurepärane ei tundu selle hetke teaduse ja tehnoloogia seis, tähendab lihtsalt arengu lõppu ning dekadentsi. Edukasse poliitilisse süsteemi tuleb integreerida igale ühiskonnale vastavate huvide esindamise ja väljendamise funktsioon ning kokkulepete mehhanism. Lehmakauplemine on rahu ja arengu tagatis.
Poliitika kui klassivõitlus
Seega, kui soovida alles hoida demokraatiat ning tagada ühiskonna areng, siis on liberaalideta valitsemine kindlasti õigustatud ja ka vajalik. Kuid nagu artikli alguses viidatud, ei piisa ütlemisest „ma ei ole liberaal“, nagu ei piisa ütlemisest „ma olen antikapitalist“. Selleks et liberaalideta valitsemine tegelikult ka võimalik oleks, tuleb luua praktiline alternatiivne programm. Ma arvan, et selle programmi ehitamist tuleb alustada alternatiivse majandusvisiooni loomisest, muidu on oht kukkuda samasse „moraalikogukondade sõja“ kaevikusse, kus väärtuste üle vaieldes jätkatakse sõnatult neoliberaalset majandusprogrammi. Nagu eespool näidatud: kui aktsepteerida, et „väärtuste pingeridu on palju“ või isegi et „väärtuste pingerida ei ole teada ja meil ei ole praktiliselt aega oodata, kuni see avastatakse“, siis on väärtusküsimuste tõlkimisel seadusandluseks tavaliselt võimalik teha ratsionaalseid poliitilisi kokkuleppeid.
Vaatamata moralistlikule positsioonile „üksikisiku vabadusest“ ning lahkusest ja avatusest, ei valitse reaalsed liberaalsed režiimid sugugi kõigi huvides, „sünnis poliitika“ toetab väga selgelt teatud klassi(de) huve. Tasub vaid vaadata poliitilist argumentatsiooni eri valdkondade rahastamise küsimuses. Tavaliselt, kui liberaalses kapitalismis tõuseb küsimus meditsiinisüsteemi lisarahastamisest (näiteks katta kogu kodanikkond haiguskindlustusega, sõltumata nende positsioonist tööturul, rahastada harvikhaiguste uuringuid ja ravi, pakkuda kõigile parimaid eksisteerivaid ravivõimalusi jne), siis leitakse kiiresti, et „ressursid on piiratud“, ning kerkivad seda tüüpi küsimused nagu „kelle arvelt kokku hoida“; kui majanduskriisis hakkavad inimesed kaotama laenuga ostetud kodusid, siis on see nende enda „halbade otsuste ja vähese riskimaandamise tagajärg“, mille eest ühiskond ei pea vastutust võtma (ega saagi nendesamade ressursside piiratuse tõttu). Kui aga on tarvis hegemooniat levitavate sõjaliste operatsioonide jaoks relvi või laskemoona, kui majanduskriisi sattunud panku on tarvis refinantseerida, siis küsimust „kust ja kelle arvelt“ raha tuleb, tavaliselt ei teki. Mõned klassihuvid on alaesindatud või esindamata ning poliitika muutmiseks tuleb see puudus parandada.
Laias laastus eksisteerivad tänases kapitalistlikus ühiskonnas kolm eri klassi: töötajad, väikekodanlased ja kapitalistid (ehk suurkodanlased). Üks lihtsaimaid viise nende eristamiseks on vaadata, milline on nende vahetuspositsioon majanduses.
(K1) Töötaja: kaup-kapital-kaup. Töötajatel puudub majandustegevuses osalemiseks kapital ning nad peavad äraelamiseks müüma oma tööjõudu.[12]
(K2) Väikekodanlane: kapital-kaup-kapital. Väikekodanlasel on teatud omand, kapital, ning äraelamiseks tuleb tal seda suurendada, tootes teiste (ja mõnikord ka iseenda) tööd kasutades kaupa, mille müügiga on võimalik oma lähtekapitali suurendada (tooteid ja/või teenuseid pakkuvad ettevõtjad).
(K3) Kapitalist: kapital-kapital-kapital. Omavad kapitali, mida nad laenavad välja teistele, et saada tagasi rohkem kapitali, nende tegevuseks on leida kliente, kes on võimelised neile väljalaenatut suurendatuna tagastama (pangaomanikud ja muud investeerimisettevõtjad).
Töötajad ja väikekodanlased sõltuvad kapitalistidest, sest mõlema äraelamisvõimalus on seotud kapitali pakkumisega, see tähendab, et reaalne majanduslik võim on alati kapitalistide klassi käes. Seega on tegelikult ilmne, miks leiavad riigid peaaegu alati vahendeid pankade väljaostmiseks, aga kodude väljaostmiseks või kõigile haiguskindlustuse pakkumiseks mitte. Liberalism on sellele klassile kasulik ideoloogia, kuni libertaarse nihilismini välja, mis kõrvaldab sisuliselt piirid erakapitali loomiselt. Maailm, mis opereerib pidevas „tänases“, kus kultuurilised või ajaloolised traditsioonid ei piira kapitali kasvatamist ning kus iga inimtegevuse valdkond on allutatud kasumi loomise loogikale,[13] on kapitalistide klassile sobivaim. Muidugi, enamik kapitaliste ei ole anarhistlikud libertaarid ja tunnistavad vajadust riikide järele ning teatud avalike institutsioonide kui „vajaliku pahe“ eksistentsi (seaduste tagamiseks, nende omandi kaitseks, „turuplatsi korrashoiuks“ jne). Teatud (enese)regulaatori vajadust ja kokkuleppeid kapitali kasvatamise põhimõtete üle muidugi tunnistatakse (vältimaks „kõikide sõda kõikide vastu“). Tänases majanduses mängivad keskpangad just eelkõige seda rolli, tagades süsteemi jätkuvust ja kapitalipakkumise eraomanduses hoidmist. Keskpangad ei ole tavaliselt „riigipangad“, vaid pigem rahaloomeregulaatorid, mõnikord ka suurpankade ühendusena. Kriisiolukordades lepitakse praktiliselt muidugi ka quantitative easing-tüüpi poliitikatega, kus raha luuakse otseselt riikide või avalikkuse vajadusteks, aga nagu viimasel aastakümnel näha, seda ainult juhul, kui kapitalistlikku süsteemi ähvardab kokkukukkumine.[14] Arvatavasti sobiks kapitalistidele ka maailm, kus eksisteerivad ainult nemad ning kaupade tootmine on täielikult mehhaniseeritud, seni aga vajavad nad väikekodanlasi tootmise organiseerimiseks ja töötajaid tootmise teostamiseks.
Väikekodanlasele on liberalism kasulik ideoloogia seetõttu, et kõigi küsimuste individuaalsele tasandile tõlkimine annab talle eelispositsiooni töötaja ees, kelle pakutavast kaubast tal keelduda pole võimalik. Klassivõitluses, milles „väikekodanlase koondatud kapital“ vastandub üksiktöölisele, on väikekodanlasel alati eelisseis. Lisaks lubab liberalism tal uskuda, et tema positsioon majanduses on alati tema enda tubliduse tulemus, harva tunnistavad väikekodanlased teiste töö rolli nende edus või asjaolu, et klassina ollakse alati ekspluateerijad. Väikekodanlane näeb omaenda ettevõtlikkust ühiskondliku arengu mootorina, „uus väärtus“ tekib tänu tema fantaasiale ja riskivalmidusele, ignoreerides töötajate rolli, oskusi ja fantaasiat selle väärtuse loomisel. Seepärast ongi väikekodanlased kõige kergemini haaratavad „moraalikogukondade võitlusse“, kuna nad kasutavad moraali oma eelisseisu kinnitajana – ja nad saavad selles võitluses olla nii progressiivide („meie oleme maailma paremaks muutmise mootorid“, vt Steve Jobs või ka kurikuulus Elizabeth Holmes, laiendatult Silicon Valley ideoloogia) kui traditsionalistide (keskaegse rüütli või vastutusrikka pereisa kombel, kes võitleb lohedega ja „tagab perekonna ülalpidamise“, olles aus ja range) poolel. Industriaalne tootmine vajab teatud ühist kultuuri, alates kirjaoskusest kuni töövõteteni, massitootmine (ja massitarbimine) eeldab teatud ühisteadmisi, -oskusi ja -eeldusi. Seepärast on väikekodanlastele üldiselt rahvuskultuurid vajalikud ning teatud kollektiivide (rahvus, perekond) tunnistamine ja kilbile tõstmine on üks nende klassiteadvuse osa. Kuid seni, kuni väikekodanlastel ei ole ligipääsu rahaloome reeglitele, jäävad ka nemad allasurutud klassiks – kuni sõltutakse kapitalistide laenupoliitilistest otsustest, pole piiramatult liberaalne majandus alati nende huvides. Ka tänases maailmas kipub kapital ringlema eelkõige reaalmajanduse selles osas, mis lubab kiiret eksponentsiaalset kasvu, sõltumata toote kvaliteedist või isegi pikaajalisest nõudlusest. See on toonud kaasa oluliste ühiskonnagruppide väljajäetuse ühise rikkuse loomise ja sellest osasaamise võimalustest.
Töötajale ei ole liberalism kasulik: töötajate jõud on alati kollektiivis. Kui kapital on oma iseloomu tõttu kontsentreerunud, siis töö kontsentreerub ainult töötajate ühendusse. See tähendab ka, et erinevalt teistest klassidest on töötajale klassiteadvus, iseenese defineerimine töötajana hädavajalik, sest talle kättesaadavad klassivõitluse elemendid (streigid, kollektiivläbirääkimised jne) eeldavad ühist tegutsemist. Töötaja ei saa loobuda maailmast, kus peale üksikisikute[15] on õigused ka kollektiividel (klassidel, kogukondadel jne). Arvan, et suur- ja väikekodanlaste valik möödunud sajandi seitsmekümnendatel tootmise detsentraliseerimise kasuks ning üheksakümnendate globaliseerumislaine ei olnud põhjustatud mitte niivõrd vajadusest efektiivsuse järele (näiteks mitmed Euroopa ettevõtted on 21. sajandil olnud majanduslikel põhjustel sunnitud ennast deglobaliseerima), vaid oli tingitud võimuküsimusest. Detsentraliseerimine vähendas töötajate organiseerumisvõimalusi, globaliseerumine võimaldas võidujooksu kõige madalamatele sotsiaalsetele tagatistele ja kõige madalamate palkade kehtestamist koos tööjõu pakkumise üleküllusega, mis omakorda tõi kaasa klassiteadvuse lahjenemise või kadumise. Tänane „moraalikogukondade konflikt“ on sellesama stsenaariumi kordumine väikekodanlaste klassi jaoks (ning vastuseis on siin nõrgem, sest nende praktiline vajadus klassiteadvuse järele on nõrgem) ajal, kui tootmismajanduse roll väheneb ja pankade roll suureneb. Samas on näha töötajate klassiteadvuse tagasitulekut (isegi Amazoni töötajad organiseeruvad).
Materiaalse maailma uut väärtust loovad nii intellektuaalselt kui füüsiliselt töötajad ja väikekodanlased ning inimestel ei ole võimalik ennast materiaalsest maailmast täielikult lahutada. Toitu on vaja ning tegelikult ka kapitalistide abstraktne kauplemine eeldab keeruka arvutustehnoloogia olemasolu, mis tekib ainult industriaalse tootmise kaudu, industriaalse tootmise võimalikkus on ka kõigile kättesaadava heaolu alus. Peamine majanduslik konflikt – aga ka ühiskondliku arengu mootor ja kaitse dekadentsi eest – peitub nende klasside omavahelises suhtes, klassivõitluses töötaja ja väikekodanlase vahel. Kui soovida rahumeelset ja demokraatlikku arenevat heaoluühiskonda, siis tuleb see klassivõitlus „ritualiseerida“ ehk allutada protseduuridele – pääsemaks hullunud masside vägivaldsest mässust, milles võidab lõpuks alati kapital, kuna riigi jõumonopol allub pigem neile. See tähendab vajadust katta tööjõu kasutamine kollektiivlepingutega, anda töötajatele võimalus oma huvide kaitseks streikida (ka töötajate klassi laiemate poliitiliste huvide eest, nagu haiguskindlustus) ning saada osa oma tööga loodud omandist.[16]
Ritualiseeritud klassivõitlus tähendab vajadust allutada pankade töö avalikkuse järelevalvele, vajadust võtta rahapakkumine riigi täieliku kontrolli alla. Küsimus sellest, „kust tuleb raha“, on arvatavasti kaasaegse majanduspoliitilise debati võtmeprobleem. Raha võib vaadelda kui midagi etteantut, majandusest sõltumatut (mingi väärtusena, mida väikesed päkapikud kuskil kaevandavad – mõttestik, millest lähtus „kulla alusel valuutade“ rahapoliitika). See tundub loogiline eelkõige väikekodanlaste klassile, sest mikromajanduslikus mõttes ei olegi raha hulk majanduses ettevõtte poolt kontrollitav. Selline suhtumine võimaldab ka toestada kõiki neid moralistlikke argumente, miks „ei ole vahendeid“ kõigile inimestele haiguskindlustuse tagamiseks või parima võimaliku hariduse või ravi kättesaadavaks tegemiseks. Alates 1973. aasta Nixoni reformidest me elame praktiliselt maailmas, kus raha hulk ei ole määratud mitte millegi muuga kui usaldusega antud majanduse vastu ning rahaloome on tavaolukorras täielikult erapankade käes (selles mõttes on raha lihtsalt krediit, mis luuakse hetkel, kui tekib nõudlus ja kui pangad otsustavad väljastada laenu).[17]
See, millisel viisil rahaloomesse suhtuda, on poliitiline valik: kas eksogeenselt (nii nagu otsustas Siim Kallas valuutakomitee süsteemiga) või endogeenselt (Draghi „whatever it takes“ Euroopa Keskpanga poliitikana). Endogeensest rahaloomepõhimõttest lähtumine võimaldab valitsustel tagada täielikult „kontrollitud klassivõitluse“ eeldused – kui „kõike, mida on vaja“ sai rakendada euro päästmiseks, siis saab seda rakendada ka kõigile kodanikele vajaliku heaolu tagamiseks ja ekspluateerimise vältimiseks. Sellises süsteemis on mõistlik loobuda niihästi „täiesti iseseisvatest“ keskpankadest kui lisaks ka erapankadest – laenupoliitika mõistlike tagatiste ja intresside osas ei pea järgima pangaomanike soove teenida võimalikult palju kasumit, vaid avalikkuse soovi tagada võimalikult lai heaolu, innovatsioon ning täielik tööhõive.
Efektiivne majandus saab hakkama ilma kapitalistide klassita; rahapakkumise saavutamine, mis oleks avalikkuse ja mitte erahuvide kontrolli all, võikski olla esimene samm Eesti poole, mida saab valitseda ilma liberaalideta. Ainus reaalne alternatiiv liberalismile on sotsialism, ainus võimalus saada välja rattast „töötan, et tagada miinimumvajadused, et siis jälle töötada“, on natsionaliseeritud pangad ja võrdsetele alustele viidud klassivõitlus, kus väikekodanlasel pole automaatseid eeliseid töötaja ees.
[1] P. Loone, Võlast Trumpini: raisatud kriis. Vikerkaar, 2019, nr 3.
[2] H. Kõiv, S. Kartau, Eesti uus vasakpoolsus revolutsiooni ei plaani. Müürileht, 22.11.2022.
[3] E. Loone, T. Mätlik, V. Parve, Konflikt, konsensus, moraal: uurimusi pluralistliku diskursuse filosoofiast. Tartu, 2000, lk 61–62.
[4] Rahvaste enesemääramisõigusega on liberaalidel tõsiseid probleeme, ehkki võimalik väljapääs on siin ilmselt kõigi maatükil X elavate inimeste soov moodustada oma riiki, juhul kui see ei võta teistelt inimestelt ära õigust endale samuti riiki moodustada. Analoogiline kitsaskoht on vähemusrahvustega, ka Eesti rahvuspoliitika dominantne narratiiv keeldub aktsepteerimast vene vähemuse kultuurilisi õigusi (näiteks omakeelsele koolile), kuigi individuaalset diskrimineerimist on võimalik probleemina tunnistada. Tähelepanuväärsel kombel näib EKRE vene vähemuste õigusi rohkem aktsepteerivat kui Reformierakond.
[5] Väikeriikide puhul on seesugune välispoliitiline positsioon muidugi probleemne, neil on võimalus osaleda „liberaalsete väärtuste kehtestamise koalitsioonides“, aga mitte otseselt oma väärtusseisukohti kehtestada.
[6] Kasutan terminit „reaalne liberalism“ võrdväärsena „reaalse sotsialismiga“ tähenduses „praktiliselt eksisteeriv liberalism“, et osutada ennast liberaalseteks kutsuvate riikide/valitsuste poliitikale.
[7] Näiteks omand ei ole tekkinud olukorras „üksikisik vs loodus“, vaid ühiskondlike süsteemide raamides, inimesed leiavad need süsteemid eest ning peavad nende raamides hakkama saama. Kriitika on muidugi väga laiaulatuslik ning selle käsitlemine jääb paratamatult artikli piiridest välja.
[8] Isegi intellektuaalse omandi puhul on autoritel võimalik küll nõuda „autoriks nimetamise“ õigust, aga materiaalsed õigused jäävad väga tihti kirjastustele, produtsentidele, ülikoolidele jne. Tehasetöölise võimalus nõuda osa tema tööga loodud väärtusest on olematu.
[9] B. Barber, The Conquest of Politics. Princeton, 1988.
[10] Täpsemalt: tuumikvalikute tulemused. Nendele tulemustele jõudmise õigustusalused võivad olla erinevad.
[11] Tavaliselt on tuumikvalikud kinnitatud rahvahääletustel vastuvõetud põhiseadustes, kuid mõnikord võib juhtuda, et „kirjutamata põhimõtteid“ peetakse nii üldmõistetavateks, et nende kirjapanemist ei peeta mingil ajahetkel oluliseks.
[12] Ka tööjõud on selle jaotuse tähenduses kaup.
[13] Kapitalistide klass toimib suures ulatuses abstraktses maailmas, mis muidugi aeg-ajalt toob reaalsusega kokkupuutel probleeme, nagu kasvõi 2008. aasta suur majanduskriis, mis osaliselt oli seotud nii keerukate abstraktsete kauplemisobjektide loomisega, et kapitalistid ka ise neist enam aru ei saanud. Sellest tuleneb ka ühiskondade vaatlemine põhimõtteliselt ühesuguste abstraktsete ruumidena, ajaloo algusest tänapäevani, samade mõttemallide ja väärtuste pingereaga.
[14] Muidugi on teatud juhtudel valitsustel võimalik keskpankade poliitikat ka teiste klasside huvides suunata.
[15] Töötaja vajab kindlasti ka isikuvabadust (näiteks vabadust oma tööjõudu konkreetsele ettevõtjale mitte pakkuda).
[16] Näiteks võib nõuda, et ettevõtte kasum jagataks töö ja kapitali vahel vastavalt kollektiivsete läbirääkimiste tulemusele. Hiljem töö ja kapitali pool lepivad omavahel kokku reeglites, kuidas seda kasumit individuaalselt jagada. See eeldab muidugi, et töötaja saab eelnevalt ka teatavat palgatüüpi kompensatsiooni oma aja eest.
[17] Nagu eespool mainitud, keskpankade roll on seda reguleerida, kuid oluline on, et pangad ei jaga mitte edasi keskpankade raha, vaid loovad raha vastavalt nõudlusele. Vt täpsemalt näiteks siit: M. McLeay, A. Radia, R. Thomas, Money Creation in the Modern Economy. Bank of England, Quarterly Bulletin, 14.03.2014. https://www.bankofengland.co.uk/quarterly-bulletin/2014/q1/money-creation-in-the-modern-economy.
Lisa kommentaar