Anti Liiv, Joel Sang
Midagi Vahingu pärandvarast
Vladimir Tšiž, “Kirjanik psühhiaatri silmis”
Alustuseks mõned väljavõtted:
“Ehkki seni pole veel tõestatud, et geniaalsus on tingitud degeneratsioonist, siis degeneratsiooni osatähtsust kunstilises tegevuses on osalt juba mõistetud” (lk 67, “Turgenev kui psühhopatoloog”).
“Näiteks üks tuntud teadlane sõitis aeg-ajalt külla oma vennale, kes oli provintsis tähtsal kohal; mõlemad vennad olid degenerandid, väga andekad inimesed” (lk 77, “Turgenev kui psühhopatoloog”).
“Kui Gogol oli tõesti onanist, siis tõestab see vaid seda, et Gogoli närvisüsteem oli patoloogiline; masturbeerimine oli kahtlemata haiguse sümptom, aga mitte selle põhjus; kui “Surnud hingede” geniaalne autor ei oleks olnud haige või ebanormaalne, siis ei oleks ta ka masturbeerinud” (lk 176, “Gogoli haigus”).
Kõlab anekdootlikult, eks ole? Aga selline oli 19. sajandi psühhiaatria, vene psühhiaatria tase. Tšiž laob diagnoose vasakule ja paremale. Tänapäeval – eriti pärast antipsühhiaatrilise liikumise õppetundi – ollakse diagnoosi panemisel väga ettevaatlikud. Muutunud on ka normaalsuse mõiste: 19. sajandil oli normiks ideaalne vaimne tervis, tänapäeval pigem keskmine. Kas see või teine isik on vaimuhaige, määratakse hääletamise teel. Ja siiani pole päris selge, kas hääletama peaks arstide konsiilium psühhoneuroloogia haiglas või õpetatud nõukogu ülikooli aulas.
Tšiž pole kuigi silmapaistev ei eriteadlasena – ehkki avaldas ühe psühhiaatriaõpiku – ega kirjanduse tõlgendajana, kippudes taandama kõik loovuse avaldused vaimseks hälbeks. Miks ta siis meile huvi peaks pakkuma? Kui värvikas tegelane Eesti ajaloost?
Riiginõunik Vladimir Fjodorovitš Tšiž saabus Jurjevisse 1891. aastal venestamislaine harjal, kui oli käimas ülikooli puhastamine saksa soost õppejõududest ja toimus sunduslik üleminek vene õppekeelele.[1] Ta võttis psühhiaatriakliiniku ja -kateedri juhtimise üle Emil Kraepelinilt, märksa suurema kaliibriga teadlaselt, keda loetakse lausa moodsa psühhiaatria isaks.[2] Õpetlasena keskpärane, oli Tšiž ilmselt tubli administraator, kes kaitses vapralt oma haigla ja patsientide huve. Kui rektor süüdistas teda raiskamises, vastas ta avaliku kirjaga, kus märkis: “Isegi mittepsühhiaatrile on selge, et õnnetud vaimuhaiged on ilma jäetud teadlikest rõõmudest, neile on kättesaadavad üksnes füüsilised mõnud ja seepärast on elementaarsele inimarmastusele vastuvõetamatu neile mitte võimaldada kättesaadavaid, s.t. maitselõbusid. Tõepoolest, ma olen korraldanud haigetele ja teenijatele koosviibimisi, kus olen neid kostitanud suupistetega, puuviljade ja kompvekkidega. Ma loen seda endale teeneks, pean oma teguviisi täielikult õigeks ja mitte keegi maailmas ei suuda mind veenda, et minu seesugune tegevus väärib laitust.”[3]
See on asja praktiline külg. Kui aga Tšiž asub filosofeerima, satub ta eetiliselt kahtlastele radadele: “Peame ilmselt nõustuma Nietzschega, et vaimselt nõrgad ja moraalselt värdjad ei vääri toetust ning nad peavad hukkuma; nende loomulik hukkumine ei too muidugi endaga kaasa midagi halba. Me ei pruugi küll Nietzschega nõustuda füüsiliselt nõrkade ja tõeliste värdjate osas; aga nüüdisaegne kaastunne värdjate vastu ei ole ilmselt kuigi viljakas ega vääri heakskiitu. Praegu ehitatakse varjupaiku enneaegsetele lastele, s.t. nõrkadele ja idiootidele, seega värdjatele; niisugust filantroopiat peetakse vooruseks” (lk 368, “Nietzsche moralistina”).
Tšiži võtmist “Eesti mõtteloo” sarja põhjendab Hando Runnel järgmiselt: “Tšiži käe alt kasvasid kuulsaks ka esimesed eesti soost psühhiaatrid ja psühholoogid. Need olid eeskätt Juhan Ottas (1870–1941), Juhan Luiga (1873–1927), Siegfried Talvik (1878–1929), kaudsemalt ka Konstantin Ramul (1879–1975). Meenutagem, et doktor Juhan Luiga oli meie “Eesti mõtteloo” raamatusarja esimene autor, talle kuulub sarja avaja au. Nagu Juhan Luiga, nii ka Vladimir Tšiži pärandi kirglik uurija, tundja ning eestvõitleja oli psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing (1940–2008). Algatus ja juhtmõtted käesolevagi köite koostamiseks pärinevad just nimelt Vahingult. Kraepelin, Tšiž, Luiga, Talvik… Vahing – eks olegi üks uhke, katkematu liin meie omases mõtteilmas!” (lk 8, “Vladimir Tšiž ja tema asend eesti mõtteloos”).
Küllap õppis assistent Luiga professor Tšižilt diagnoosimist ja tulusaid ravivõtteid, kuid maailmavaateliselt pole neil kuigi palju ühist. Paaris kirjatöös mainib ta Tšiži kui arsti, kuid mingit vaimujärglust sealt välja lugeda ei anna. Seevastu 1909. aastal kritiseerib Luiga Päevalehes üsna teravalt Tšiži tagurlikke seisukohti: “Ja nüüd, kus sõjaseadus ja erakorralised seadused maksvusel, arvab professor paraja aja olevat kuulutada, et poliitilised surumised kellelegi kahju ei tee ja et ümberpöördult: “Valu karastab ja kasvatab inimest.” … Isegi mõista ei lase rahvuse ja kuritegude küsimus ennast siin paari reaga ära õiendada. Aga niipalju peame tähendama, et me Tšiži otsuseid mitte omaks ei või tunnistada.”[4]
Küll aga esines Vahing professor Tšiži jüngrina ja oskas luua ta ümber salapära, poetades siin-seal jutu sekka ta nime. Et keegi polnud Tšižist suuremat kuulnud, siis kujunes tahes-tahtmata mulje, et tegemist on avastamata geeniusega. Saladuseloori ei kergitanud eriti ka Vahingu artikkel “Psühhopatoloogia ja looming”,[5] kus muuhulgas refereeritakse Tšiži uurimust “Turgenev kui psühhopatoloog”. Tšiži nimi kordub tihti Vahingu “Päevaraamatutes”. Sealt saabki selgust, mis plaanid tal Tšižiga tegelikult olid – Vahing nägi Tšižis eelkõige oma näidendi tegelast.[6] 16. jaanuaril 1971 on ta registreerinud äsjase proovi-etteaste: “Haigla 90. aastapäev. … Esitasime Lembit Eelmäega Tšiži lood.”[7]Tšiž keerleb ta mõtteis veel tosin aastat hiljemgi. 2. mail 1982 on Vahing üles tähendanud: “Võiks näidendis kokku viia Juhan Luiga, Vladimir Tšiži, Ernitsa ja ta haiguslood.”[8] Vahest köitis Vahingut võimalus vedada paralleele kahe venestamisaja vahel: 1970. aastate bürokratiseeruv Tartu Riiklik Ülikool meenutas mõneti Jurjevi vastavat õppeasutust. Olgu kuidas tahes – isegi kui Vahing on Tšiži müstifitseerimisega meid ninapidi vedanud, on Tšiži kirjatööde avalikuks tegemine tervitatav, sest vabastab meid nime lummusest.
Omaette küsimus on see, mis peaks kuuluma eesti mõttelukku ja kas on seal kohta ka kodumaisel psühhiaatrial. Ilmamaa asjaomases sarjas annavad tooni juristid ja riigimehed. Õigusteadusega võrreldes on mõni psühhiaatria haru, eeskätt psühhoanalüüs, tunduvalt filosoofilisem distsipliin ja on andnud Lääne trendide toel ohtralt siirdeid ka eesti kirjandusteadusse (alates Johannes Semperist kuni Hasso Krulli ja Jaanus Adamsonini[9]). Paraku pole Eesti juhtivad psühhiaatrid oma mõtterännakuid esseedeks vormistanud. Jüri Saarmal on küll hulgaliselt üllitisi, kuid enamasti on tegu õppevahendite või rahvavalgustuslike brošüüridega.
Kas eesti mõttelukku kuuluvad üksnes need mõttehiiglased, kes on selle kulgu
vahetult mõjutanud, või ka isemõtlejad, kes on jäänud omal ajal Eestimaal laiema tähelepanuta? Hermann von Keyserling, kohalikest filosoofidest kuulsaim, tuli eestikeelsesse käibesse alles pool sajandit pärast surma ega mõjutanud sünkroonselt kuidagi eesti vaimuelu. Oma aega ootavad veel mõnedki eesti intellektuaalid, kelle põhitööd on publitseeritud võõrkeeles, kas või Andrus Park – Jüri Alliku sõnul üks originaalsemaid ja sügavamaid mõtlejaid tänapäeva sotsiaalteadustes.[10] Samas on isamaalisest vaatevinklist kahjulikke tegelasi, kes on kunagi oma mõttearendustega Eestimaal paljusid vaimustanud (või pahandanud), kutsunud kaasa mõtlema (või vastu vaidlema) ning mõjutanud seega otseselt meie vaimuilma. Üks sellistest on Gustav Naan. Kas Ilmamaal on plaanis ka Naani köide?
[1] Kujuka pildi, kuidas see tollal käis, annab Jaan Rossi artikkel: J. Ross, Professor Arthur von Oettingeni lahkumine Tartu Ülikoolist 1893. aastal. Tuna, 2010, nr 1, lk 85–92.
[2] J. Saarma, Psühhiaatria minevik ja tänapäev. Tallinn, 1982, lk 90.
[3] Sealsamas, lk 150.
[4] J. Luiga, Mäss ja meelehaigus. Tartu, 1995, lk 139–140.
[5] V. Vahing, Psühhopatoloogia ja looming. Sirp ja Vasar, 14. ja 21.11.1969.
[6] Maimu Bergi sõnul “hakkas Tšiž Vahingut huvitama eeskätt sellepärast, et ta kujutles elavalt vist Luiga sulest pärit pilti Tšižist, kes sõidab Tartu vahel lahtises kalessis, kõrval abikaasa – ja just see abikaasa oli põnev, uhke hoiakuga ja vurrukestega ülahuule kohal. Mitu korda tsiteeris Vaintsa mulle just seda, minulgi on tänini silme ees kujutluspilt uhkest paarist, eriti daamist”.
[7] V. Vahing, Päevaraamat I. Tallinn, 2006, lk 129. Kõrvalmärkusena: Vahing hakkas Tšižiga tegelema professor Saarma õhutusel.
[8] V. Vahing, Päevaraamat II. Tallinn, 2007, lk 208.
[9] Psühhoanalüüsi mõistestikku üritab Adamson kasutada ka Tšiži kõnealust köidet analüüsides, vt J. Adamson, Geeniuste asi. Sirp, 17.12.2010.
[10] Vt J. Allik, Psühholoogia lihtsusest. Tartu, 1997, lk 7.