Miks inimõigused enam ei veena?

Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 10–11

Vähem kui kümme aastat tagasi tundus, et inimõiguste-diskursusest on saanud maailma põhiline moraalne keel. Ajaloolane Samuel Moyn on nimetanud seda „viimaseks utoopiaks“, mis asendas sotsialismi ja heaoluriigi revolutsioonilised lubadused. Täna aga tundub, et inimõiguste valitsemisaeg on hapram kui kunagi varem. Riigid üle Euroopa kitsendavad kodanikuõigusi (Ungari, Poola) ning võitlevad inimõiguste-jutu vastu, väites, et nende näol on tegemist ideoloogilise projektiga, mis õõnestab „rahvuslikku suveräänsust“. Sageli tähendab see immigrantide, LGBT-inimeste ja naiste õiguste piiramist, samuti ka rünnakuid sõnavabaduse vastu. Kuidas te seda muutust analüüsite? Kas inimõiguste valitsemisaeg oli üldse kunagi kindel? Mis siis õieti juhtus?

Siin tuleb rääkida kolmest asjast. Esiteks: Me elame impeeriumidejärgsel ajastul. See ajastu, kus enamik inimesi jagab arusaama põhimõttelisest moraalsest ekvivalentsusest, arusaama, et „mina olen oluline“, on midagi, mille sarnast pole kunagi varem nähtud. Samuel Moyni „viimane utoopia“ on 1945. aasta järgne nähtus. Enam ei ole nii, et teatud inimesed – britid, ameeriklased, prantslased – peavad ennast loomupäraselt valitsejateks ja neil on ka sõjaväeline jõud, millega seda arusaama ellu rakendada. 1945. aastast saadik, dekolonisatsiooni ja impeeriumide lagunemise kiiluvees on toimunud õiguste revolutsioon. Ja ma ei mõtle siin ainult rahvusteüleseid inimõigusi, kuigi needki on osa sellest revolutsioonist, vaid demokraatlike normide laienemist ning riigisiseseid revolutsioone: tsiviilõiguste revolutsioon, naiste õiguste liikumised 1960ndatel ja 1970ndatel ja seejärel geiõiguste liikumised. Need kõik toimusid riikide sees, kohalike aktivistide nõudmiste najal ja olid ääretult edukad. Nii et moraalne võrdsus, arusaam, et me kõik oleme olulised, on väga võimsalt juurdunud ja muutnud seda, kuidas me üksteisega suhestume. Seda on väga lihtne unustada.

Samal ajal on inimõigused ja demokraatlik suveräänsus olnud kokkupõrkekursil, ja seda kohe algusest peale. Me oleme nüüd näinud, et enamuse jõud võib olla inimõiguste suhtes vaenulik, et enamus võib vähemusi kaitsvaid õigusi õõnestada, ja selle vastu on väga keeruline võidelda, eriti ajal, kui isegi autoritaarsed režiimid kaitsevad oma võimu, viidates rahva enamuse tahtele. Nii et mõni Erdoğan või Putin võib öelda, et inimõigused ei loe, sest need käivad vastu rahva tahtele. Kes on rahvusvahelised organisatsioonid, et nad võivad meile ette kirjutada, mida me teha tohime, miks peaks nende tahe käima üle meie rahvuslikust suveräänsusest? Ja see on üsna võimas argument.

Kolmas aspekt on see, et rahvusvahelised inimõigused on alati olnud ekspertide, professorite, bürokraatide, ÜRO inimeste keel. Inimõigused ei ole kunagi olnud ja ka ei saa kunagi suureks massiliikumiseks. Kui tahame mõista, miks nende jalgealune on kõikuma löönud, peame mõistma, et nad ei olnud algusest peale eriti populaarsed. Sellal kui neid toetavad rahvusvahelised režiimid olid tugevad, võisime end petta, mõeldes, et nende vastu ei saa miski, aga see aeg on nüüd läbi.

Miks ei ole inimõiguste keelest saanud üldlevinud keelt? Nii Euroopa Liit kui ka kohalikud huvikaitseorganisatsioonid on ju üritanud seda diskursust massidesse viia, miks pole see õnnestunud?

Ega see lugu ei ole ju läbi. On kahtlemata võimalik, et inimõigusi saab massidesse viia. Aga kui vaadata empiirilisi tõendusmaterjale, siis näeme, et enamik inimesi ei kasuta inimõiguste keelt, selleks et kirjeldada oma moraalset maailmapilti, oma kohustusi teiste inimeste vastu. Oma raamatut „Tavalised voorused“ („The Ordinary Virtues: Moral Order in a Divided World“, 2017 – Toim.) ette valmistades reisisime kuude erinevasse riiki, kus katastroofijärgsetes oludes pidid inimesed üksteist aitama – Ühendriikidest Lõuna-Aafrikasse, Brasiiliast Balkanitele. Kõikjal rääkisid inimesed palju „tavalistest voorustest“ – heldusest, külalislahkusest ja solidaarsusest, aga nad tegid seda palju kohalikumas keeles, mis rääkis nende spetsiifilistest oludest ja inimestest, keda nad tundsid või keda nad pidasid enda sarnaseks. Nad ei lähtunud mingitest universaalsetest printsiipidest. Eestlased tunnevad sugulust teiste eestlastega, oma perekonnaga, oma töökohaga, aga need sidemed on kõik kohalikud, nad ei laiene kogu inimkonnale.

Niisiis peame vaatama silma asjaolule, et kuigi õiguste revolutsioon on tekitanud inimestes tunde, et nad on olulised individuaalsete moraalsete toimijatena, ei ole see suurendanud rahvasteülest solidaarsust. Me ei kujuta ennast ette osana ühisest inimkonnast. Tegelikult on globaliseerumine hoopis kohalikke hõimuidentiteete võimendanud. See on võimendanud muret selle üle, kes tulevad üle meie piiride ja kas neid kogukondi, mida on üles ehitatud, on võimalik ka säilitada. Sellistele küsimustele peavad vastama poliitikud, kellelt nõutakse stabiilsuse säilitamist ja muutuste vastu võitlemist. Moraalse võrdsuse tunnetamise globaliseerumine ei ole toonud kaasa moraalse solidaarsuse tunnetamist üle etniliste gruppide, rasside või religioonide piiride. Meil on võrdsus ilma solidaarsuseta.

Kas inimõiguste retoorikas on midagi eripärast, mis hoiab seda rahva seas juurdumast? Oli ju ka rahvuslus kunagi idee, mis ei tundunud sugugi iseenesestmõistetavana. See, et eestlased tunnevad solidaarsust teiste eestlastega, mitte kõigest oma külakogukonnaga või kihelkonnaga, ei juhtunud ju üleöö, aga ometi oli sellist solidaarsust võimalik ehitada. Miks ei võiks inimõigustega samamoodi minna?

Põhimõtteliselt arvan ma, et inimõigused ei ole mitte loomulik nähtus, vaid mõtteeksperiment. See on idee, mille juured on 1945. aastas ning mis loodi just nimelt selleks, et piirata kohalikku kalduvust eelistada oma kogukonda, ning et universaliseerida moraalset solidaarsust võõrastega. Ühine inimlikkus on abstraktsioon, seda on keeruline ette kujutada, see ei kasva välja meie sisemistest voorustest; me näeme praktikas, et see on tegelikult meie sisemise moraalse intuitsiooniga sageli konfliktis. Grupiidentiteet on palju lihtsamini mõistetav. Me ei pruugi sellega sündida, aga me õpime selle väga kiiresti ära: me kuulume mõnda rassi, me oleme mingist soost – need on kategooriad, mida on väga lihtne muuta konkreetseks ja näitlikustada. Inimõigused ei ole samamoodi intuitiivsed. Väga lihtne on öelda, et miks mind peaks huvitama selle inimese kannatused, kes on minu kogukonnast 8000 kilomeetri kaugusel, ja see on tõsi – seda on väga keeruline konkreetselt ette kujutada.

Tundub, et need „tavalised voorused“ on võrdlemisi stabiilsed igal pool maailmas, et hoopis need on universaalsed. Miks siis aga on inimõiguste mõjujõud kadumas just praegusel ajal ja seal, kus see kaduma kipub – Venemaal, Ungaris, Poolas jne?

Kindlasti ei arva ma, et kogukondade tavalised voorused on igavesed ja muutumatud. Need on ajaloolised nagu kõik muugi ja kindlasti on võimalik kujutleda neidki muutumas, näiteks laienemas, et hõlmata üha suuremaid inimgruppe. Aga see pole see, mida me praegu toimumas näeme. Pigem on suund praegu vastupidine, inimesed taanduvad rahvusriigi piiridesse, tahtes kaitsta seda nende vastu, kelles nad näevad võõraid sissetungijaid.

Miks just nüüd? Kui sa mäletad, siis Samuel Moyn väidab, et inimõigustest sai viimane utoopia siis, kui Ameerika Ühendriigid võtsid inimõiguste retoorika oma välispoliitika aluseks. See on kahtlemata tõsi. Inimõigused domineerisid niikaua, kuni maailmas domineeris Ameerika jõud. Nüüd on Ameerika võim taandumas. See ei pruugi olla lõplik langus, aga praeguseks on see toonud kaasa inimõiguste retoorika mõjujõu õõnestamise.

Inimõigustele on võimu andnud suurel määral just rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO ja mitmesugused NGO-d. Nüüd, kui nende mõjujõud on vähenemas, on vähenemas ka inimõiguste mõjukus. Vabakaubanduse ideoloogia kriitika on siin mänginud keskset rolli: globaliseerumises kahtlemine, multinatsionaalsete korporatsioonide ülemvõimule vastuseismine ja arusaam, et globaliseerumine pole kõiki inimesi ühtviisi aidanud, on kahjustanud ka rahvusvaheliste inimõiguste keelt. Ning lõpuks, kui USA valitsus ja selle käsilased ohverdasid oma võitluses islamiterrorismi vastu moraalsed ja juriidilised põhimõtted, oli sellega kompromiteeritud ka USA juhtroll inimõiguste vallas.

Tegelikult polegi enam eriti palju institutsioone, millel oleks jõudu inimõiguste rikkumisi piirata, ja keelest ilma hammasteta pole kellelegi erilist kasu. Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust oli suuresti seotud sooviga mitte järgida Euroopa Kohtu otsuseid. Ka USA, mis on toetanud inimõigusi välismaal, ei ole eriti sallinud, kui keegi tuleb kritiseerima inimõiguste rikkumisi USA-s endas. EL-i 27 liikmesriigi seas on olukord veidi teistsugune ning Euroopa Inimõiguste Kohus on jätkuvalt institutsioon, mis võib sundida oma liikmeid nende piirides toimuvate rikkumistega tegelema. Aga just see vajadus painduda inimõiguste raamistuse järgi võib olla põhjus, miks osad riigid soovivad EL-ist lahkuda, nii et Euroopa projekti ja inimõiguste tulevik on tihedalt seotud.

Teie enda uues kodus, Ungaris, on Viktor Orbán teinud inimõigusorganisatsioonidest rahvavaenlased. Ta on võrrelnud EL-i inimõiguste norme „rahvusliku enesetapuga“ ning nimetanud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid „julgeolekuohuks“ Euroopa Liidu rahvastele. Siin tundub olevat kaalul midagi enamat kui lihtsalt vastuseis EL-i põgenikepoliitikale. Miks on ta oma vastaseks valinud just inimõiguslased?

Selline pole mitte ainult Orbáni retoorika; see on ka Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa paremäärmuslaste retoorika. Nad on kõik kujutanud seda kriisi rahvusliku suveräänsuse kriisina, võimena kaitsta oma piire ja otsustada, kes tohivad neid ületada; samal ajal näitavad nad põgenikepoliitika toetajaid kui ekslikult, isegi ohtlikult heldeid lollpäid, kelle eksimus peitub just nimelt inimõiguste kriitikavabas omaksvõtmises.

Mina muidugi ei nõustu selle analüüsiga. Mulle tundub just vastupidi, et põgenike kohtlemist reguleerivad konventsioonid on parimaid asju, mis on 1945. aastal alanud õiguste revolutsioonist välja kasvanud. Aga on selge, et kui sul võitluses paremäärmuslaste vastu pole muud relva kui lepingukohustustele ja rahvusvahelisele jurisprudentsile viitamine, siis oled sa ette kaotajaks mõistetud.

Mis on Orbáni ja teiste puhul kaalul? Tundub selge, et tegemist on vasturevolutsiooniga, konservatiivse vasturevolutsiooniga 1960ndatel ja 70ndatel õiguste revolutsiooni käigus kättevõidetu vastu. Demograafiliselt on tegemist vanemate valijate, väikelinna- ja maaelanike mässuga, kelle jaoks pole globaliseerumine toonud kaasa neid hüvesid, mida on saanud maitsta noored.

Demograafia niisiis toetab liberaalset revolutsiooni, aga see pole valimistulemustes kajastunud, sest noored pigem ei lähe valima. Meil pole ilmselt mõtet üritada vanemaid valijaid ümber veenda, see rong on juba läinud, aga nooremate valijate veenmiseks ei ole meil piisavalt tugevat retoorikat, mis kõnetaks inimeste emotsioone ja nende sisemist moraalset maailmavaadet samuti, nagu parempoolsed on suutnud kõnetada vanemaid valijaid, kellele tundub, et neid on ära unustatud.

Millist retoorikat peaks siis kasutama?

Ma ei väida, et ma teaksin lõplikku vastust sellele küsimusele. Aga „Tavalistes voorustes“ rõhutan ma seda, et heatahtlikkus on kogukondades väga olulisel kohal. Solidaarsus, külalislahkus, abivalmidus – kõik need väärtused on tavaliste inimeste elus olemas. Niisiis peame raamistama individuaalsete õiguste küsimuse, põgenikeküsimuse jmt teemad nende väärtuste ümber.

Nii et selle asemel et keskenduda näiteks põgenikeküsimuse arutamisel lepingulistele kohustustele, peaksid need debatid keskenduma näiteks eestlastele endile. Debatt peaks olema selle üle, millised inimesed eestlased olla tahavad? Mis laadi riigis nad elada tahavad? Kas Eesti tahab olla avatud riik, külalislahke riik, riik, kuhu võib tulla keegi teine ja saada samuti eestlaseks, saada kodanikuks? Kas me suudame kujutada ennast ette selle inimesena, kes vajab abi ja tahab Eestisse tulla? Need väärtused on kogukondades juba olemas ja neid on võimalik mobiliseerida.

Me ei tohi lasta poliitikutel konfiskeerida heatahtlikkuse keelt. Just seda paremäärmuslased praegu teevad. Nad demoniseerivad süstemaatiliselt heatahtlikkuse ja külalislahkuse keelt, öeldes, et igaüks, kes otsustab näidata võõraste vastu üles külalislahkust, on reetur, ta reedab oma maa. Ja kui seda väidet esitada piisavalt oskuslikult, siis lämmatab see inimeste intuitsiooni käituda ka poliitilisel tasandil külalislahkelt. Kui me tahame selle strateegia vastu võidelda, siis me peame mängima nendega samal tasandil.

Me peaksime rääkima kinkide keeles [Ignatieff viitab siin Marcel Maussi „Esseele kingist“ – A.V.]. Tavaliste vooruste mõttes ei ole sallivus mitte õigus, vaid kingitus. Ja see tundub olevat väga oluline eristus. Sallivus ei ole kunagi tingimusteta, see sõltub sellest, kuidas võõras sind tunnistab. Sallivust pakutakse vaid siis, kui võõras tunnistab kodanikku kui kinkijat. Ja seda ei pakuta, kui võõras nõuab sallivust kui õigust ja seab sellele vahetuskaubatingimused.

Ja tegelikult poliitiline keel, mis aitab mõelda õiguste asemel kinkidest, on olemas. Näiteks Kanada põgenikepoliitika on osutunud edukaks, kuna see on kasutanud kinkimise keelt. Kanada valitsus innustab individuaalseid peresid osalema põgenike abistamisel, peresid sponsoreerima jne. See on külalislahkuse keel ja heatahtlikkuse keel, aga samas ka keel, mis eeldab teatavat distantsi kingitust pakkuva kodaniku ja seda vastu võtva võõra vahel.

See on ebamugav olukord. Keegi meist ei taha seda vaatenurka eriti kuulda. Ka mina toetan jätkuvalt universaalseid õigusi, aga me peame tavaliste vooruste perspektiivi tõsiselt võtma. Me peame andma inimestele võimaluse ja keele, mille abil väljendada neid tundeid, mida nad tegelikult ka tunnevad, ning suunama neid avatuse ja solidaarsuse suunas.

Lõpetuseks, kuidas on teie mõtlemine „tavalistest voorustest“ mõjutanud teie tegutsemist Kesk-Euroopa Ülikooli ja Ungari valitsuse vahelises tülis?

Me oleme edastanud mitu sõnumit: oleme öelnud Orbáni valitsusele, et me ei ole võõrad sissetungijad, vaid oleme olnud Ungaris juba peaaegu 25 aastat. Meie palgal on palju Ungari akadeemikuid, see on nii olnud alati ja on nii ka edaspidi. Me tõstame Ungari akadeemilist prestiiži ja meil on palju sõpru teistes institutsioonides. Me väidame, et Ungari muutub vähem turvaliseks, vähem vabaks, kui valitsusel õnnestub meietaoline institutsioon Budapestist välja tõrjuda. Nii et Lex CEU vastu võitlemise poliitika tähendab lõpuks ütlemist, et „me kuulume siia, me panustame ja meil on palju sõpru“. Siiani on see aidanud meil jääda.

Ennustada ma ei saa. Kokkulepe Ungari ja New Yorgi osariigi vahel on põhimõtteliselt olemas, Ungari peaminister peab vaid selle allkirjastama ja parlamendile ratifitseerimiseks saatma. Siis oleme ohust väljas. Aga ta ei ole seda teinud, nii et hetkel võitlus jätkub.

Inglise keelest tõlkinud A. V.

MICHAEL IGNATIEFF (snd 1947) on Kanada päritolu ajakirjanik, filosoof, poliitik ja praegu Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) rektor. Ta on vändanud dokumentaalfilme, kirjutanud romaane ja teinud reportaaže maailma eri konfliktikolletest, millest kuulsaimad kirjeldasid natsionalismi tõusu Külma sõja järgsel Balkanil. 2000ndate algul sai Ignatieff tuntuks oma kirjutistega inimõigustest. Ta väitis, et inimõiguste tagamine sõltub maailmas suuresti Ameerika sõjalisest hegemooniast, kaitses humanitaarsekkumise põhimõtteid ning toetas esimestel aastatel ka Iraagi sõda (hiljem on ta seda kahetsenud). 2011. aastal üritas Ignatieff Liberaalse Partei esimehena saada Kanada peaministriks, kuid juhtis selle asemel liberaalid ajaloo kõige võimsama kaotuseni. Oma poliitikukarjäärist kirjutas ta hiljem memuaari „Tuli ja tuhk: Edu ja läbikukkumine poliitikas“ („Fire and Ashes: Success and Failure in Politics“, 2013). CEU rektorina on Ignatieff pidanud võitlema ülikooli ellujäämise eest. Peaminister Orbán peab CEU-d ja selle asutajat, filantroop George Sorosit, Ungari rahvust ohustavateks elementideks, kes hullutavad noorte ajusid liberaalsete ja rahvust vaenavate kosmopoliitiliste ideedega, ning üritab otseselt CEU vastu suunatud seadusandluse (nn Lex CEU) abil sundida ülikooli Budapestist lahkuma. Eesti keeles on ilmunud Ignatieffi reportaažiraamat “Sõdalase au” (Varrak, 2001)

Miks inimõigused enam ei veena?

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar