Jaak Kangilaski. Minu elud. Tallinn: Tänapäev, 2023. 398 lk. 28.99 €.
Jaak Kangilaski elulooraamatu arvustamisteljel on üllatavalt mitu takistust, kus ühes otsas on siinkirjutaja pilgu looritumine austusest oma endise õppejõu vastu, kellega teietasime elu lõpuni, ja teises otsas salapolitsei poolt seatud keelud. Säärane kõikumine harduse ja hirmu, lugupidamise ning lobisemisahelate vahel on ühtaegu skisofreeniline ja naeruväärne ehk kõike seda, mida Jaak Kangilaski elu ei olnud.
Elulooraamatu arvustamine – eriti kui arvustada säärast, mille autoriks on (olgu see veel kord alla joonitud, võtmaks lugejalt viimasedki illusioonid mingisugusest objektiivsusest) inimene, keda oled austanud mitte ainult õppejõuna, vaid palju laiemalt, kuni pooltotra faktini, et saatuse õnneliku nügimise tõttu said kõikidel valimistel hääletada oma ringkonnas just tema poolt – on kummaline tegevus, sest mida arvustada, kui arvustada elulugu? Kas hinnata lugu või elu?
Kas panna punkte Kangilaski loengutest tuttavale stiilile, mida iseloomustas selgus, klaarus, teatud matemaatiline järelejätmatus ja loogika jahe puudutus, mis lubas kunstist välja nõristada sellele sageli külgekleebitava sentimentalismi ja selgitamatuse ning näidata kontekste, sotsiaalseid tingimuslikkusi ja muud säärast? See eriomane kangilaskilik didaktiline retoorika oli vankumatu, kuid ennekõike oli see stiil suuline, sealjuures tänu oma võluvale rütmistatusele hästi jälgitav ning kombineerituna ettekandja visuaalse ja vokaalse muljetavaldavusega moodustas ilmselt selle, mida võiks nimetada karismaatilisuseks.
Ent kirjutatud tekstis on keeruline mõjuda karismaatilisena ja suulise retoorika ülekandmisel on ilmselt vajalikud teatud teisendused, mida Kangilaski pole soovinud teha. Kirjutamise akt üleüldse – nagu ütleb ka järelsõnas Miralda Kangilaski – tuli tema abikaasale keeruliselt. Jaak Kangilaski oli ennekõike kõnelev kunstiteadlane. Tema suuline kõnepruuk oli veel kõrge eani briljantne ja selles peegeldus elava mõtte lakkamatu kohalolu – ka juba väga eaka inimesena kaitses ta mh uuenduslikke laade poliitiliste rünnakute eest, isegi kui need laadid ei kuulunud tema isiklike lemmikute hulka. Kuid kirjutatud sõnasse ei kandunud kõik see enam samavõrd nõtkelt edasi.
Kangilaski raamatu stiil ei ole lopsakas, ekspressiivne ega isegi ülearu paeluv, kuid küsimus ei ole siin ainult stiilis. Kangilaski ei ole ka eriti avameelne. Varustatuna lühilausete, argumentide ja loogiliste selgitustega liigub Kangilaski läbi oma mineviku nagu iseenese elu õppejõud, rakendades omaeluloolisusele seda printsiipi, millest kujunes Kangilaski elutöö ehk olulisim osa – õpetada, suunata, juhendada, sättida ja olla veendunud, et kõik on mingil moel korrapärane ja kontrollitav. Ta väldib igasuguseid radikaalseid äärmusi, liikudes ettevaatlikult elu miiniväljal, jõudmaks turvaliselt ning ehk isegi nauditaval moel alati kohale, alati tervena, alati puhta pintsaku ja lõigatud küüntega.
Kangilaski stiili ja elu ühtsus, tema retooriliste põhimõtete kattumine elulistega, ratsionaalse pragmatismi, loogilisust hindava filosoofilisuse, nautleva mõtluse imbumine nii inimese sõnadesse kui tegudesse on selle eluloo tunnusjooned, mis mõjuvad kellele kuidas – kas rahustavalt või uinutavalt, kas elu korrapära kinnitavalt või tõdevalt, et midagi erilist polnudki. „Emale meeldisid tundeküllased, inimhinge kirgedemöllu ja varjundeisse süüvivad [raamatud],“ kirjutab Kangilaski, „minule jälle jahedamad ja ratsionaalsemad teosed“ (lk 66–67). Ja säärasena on ta kirjutanud ka oma eluloo, kus kirjeldused maailmavaate otsimisest võtavad näiteks 14 lehekülge, aga armastus ja abiellumine, nendega kaasnevad võimalikud hingelised raputused kuus rida.
Sellisena on Kangilaski teda tundnud inimestele meelde jäänud – väljaspool katkestusi, lõhesid, vastuolusid. Kord 90ndatel olevat Kuku klubis toimunud sürrealismi-teemaline stiilipidu ja kohale ilmus ka professor Kangilaski, kelle jaoks sürrealism, elu segadus ja kaootilisus, teadvustamatuse tumedate tungide eksponeerimine ja muu säärane tundus olevat täienisti võõras – kuid inglasliku huumoriga oli ta end riietanud seegi kord rangesse ülikonda ning pälvis kostüümivõistluse peapreemia, sest keegi lopsaka fantaasialennuga saabunutest polnud mõelnud, et miski pole elusegaduses sürreaalsem kui kord ja kaherealine pintsak. Jah, meile tundus, et Kangilaski stiil on ühtlasi tema elu. Kõik läks nii, nagu pidi minema, sest Kangilaski tahtis nii.
Käesolev raamat nihutab meid aga sellest kujutlusest eemale ja küsimus pole siin isegi tema spioonitüpaaži ootamatus väljavulpsamises. Ikka ja jälle tajume, et ta räägib inimelu juhtiva printsiibina hoopis juhusest, kui kirjeldab mõningaid oma elu murrangulisi hetki. „Kunstist seoses minuga tuli juttu täiesti juhuslikult“ (lk 72). „Teise kursuse kevadel kõnetas aga professor mind ootamatult“ (lk 119). Ermitaaži töötajate usaldus saadakse tänu sellele, et „õnnestus ära tunda“, kuna „riskisin valikuga“ (lk 135). Isegi isakohustusi ei saa ta normaalselt täita, sest linnapea jäi oma ametist ilma „ootamatult ja äkiliselt“ (lk 162). Marksismile heidab Kangilaski ette, et see alahindab inimeste valikutest tulenevaid kaootilisi protsesse ja murranguid (lk 145). Tema esmapilgul rahulikult elukallaste vahel voolavat karjäärijõge nihutavad ikka ja jälle kokkusattumused, üllatused, möödapääsmatused ja eikusagilt ilmunud hädavajadused. Paljud asjad läksid nii, nagu nad ei pidanud minema – kuid läksid nad ometi. Kuidas Kangilaski sellest ka mööda ei vaataks, irratsionaalne printsiip tungib tema ellu ning targa inimesena ei sõdi Kangilaskile sellele ka ülemäära vastu.
Ent kas oleme juba eluloo hindamise teise võimaluse juures – ja hakkame punkte jagama inimese elule? Kuid mil moel? Mille järgi anname hinnanguid ja kellele?
Jaak Kangilaski eluloo kaks poolt annavad sellele kaks võimalikku vastust. Esimene pool, rahulikult, klassikaliselt, traditsiooniliselt jutustatud lugu punktist A punkti A prim (elulugu lõpeb 1990. aastate keskel, edasi ei jõudnud ta kirjutada, punkt B jääb kättesaamatuks), veenab meid, et elulugu on ennekõike mälestused. Inimese poolt kokku korjatud, kontrollitud ja kompositsiooni seotud mälestused, kusjuures olulisim on siin just kompositsioon, kuna selle sisemine struktureeritus peaks veenma nii autorit ennast kui kõiki lugejaid, et elul on olnud alati mingi mõte, suund, võrestik, millele toetuvad elukaose pudemed. See, mida me mäletame, on ka see, kes me oleme – või kes me tahame, et me oleks olnud.
Kuid tundub, et mingil kummalisel moel ei olnud ajaloolane Kangilaski jaoks mäletamine mitte just üleliia oluline tegevus. Ta paneb kirja sündinud faktid, tõmbab hädavajalikud seosed, leiab argumendid ja loogikad, kuid kõikvõimalikest mälujälgede emotsionaalsetest poolustest hiilib ta kõrvale. Oli, mis oli, ja rohkem seal polnud. Ta mäletab ja ilmselt mitte vastumeelselt, kuid mingit erilist vaimustumist iseenese mälumaastikest ei ole Kangilaski raamatust tajuda. Madis Kõivu mälutöö hiiglaslikkus on muidugi niikuinii teises liigas, kuid kui siia kõrvale asetada kasvõi Ellen Niidu biograafia, mille autoriks polnud isegi Niit ise, siis on seal olnud autori kasutada mitmed Niidu tundelised mälupildid, mis aitavad selgitada, mõista ja kaasa elada kogu ta ülejäänud elule. Jaak Kangilaski elupõnevus ei tule mälestuste erilisest mäletamisest, vaid uuest üllatuslikust faktist.
Õigupoolest tundub, et raamatu esimene pool on kõigest ettekääne, et jõuda teise pooleni ehk spionaažini – mille ta olevatki kirjutanud valmis esimesena. Raamatu struktuur eeldaks justkui dramaatilist vastandust „elu nähtav pool“ versus „elu peidetud pool“, kuid Kangilaski vaatab ka sellele faktile otsa peaaegu kiretult. Ta ei vaheta stiili, ei hakka lisama üleliigseid värve, ei dramatiseeri. Muutumatu rahuga jalutab ta meid lünki jättes läbi oma agendielu, ning kuigi teda on juba kritiseeritud liigse mütologiseerimise pärast, torkab silma, kuidas Kangilaski tunnistab, et vähemalt 90ndatel ei edastanud ta ühele ega teisele poole mingeid erilisi andmeid ja iseenese agendiväärtuslikkusest pole ta üleliia vaimustatud. Kuid ometi ta sellest kirjutab ja see paneb küsima ennekõike: miks?
Kuna enda teadmised on selles vallas väetid, siis rääkisin asjatundjatega, kes rangelt riigisaladust hoides ei ütle just üleliia palju, kuid joonistaksin siiski välja kolm võimalikku konteksti. Esiteks agenditegevus ise. Me ei saa sellest liiga palju teada, kuid üht-teist siiski ja see võimaldab asetada Kangilaski eluloo luuretegevuse ajalukku, kuna tegemist on haruldase spiooni minakirjeldusega. Kangilaski kontaktid ei varja, et ühelt poolt on müüt juba ehk liialt suureks puhutud, kuid teiselt poolt ei olnud tegemist agendimaailmas ka mõttetu mehega.
Tema koostöö kaitsepolitseiga algas 90ndatel Jüri Pihli ametiajal, kes endise kriminaalpolitseinikuna esindas vastuluuretegevuses koolkonda, mis soovis ennekõike vastast häirida, segadusse ajada, kõrvalteedele juhtida. Vastuluure oli siis peen kombinatsioonide mäng, mille võrgustikus võis eesmärk vahel kaduma kippuda. Vastaste agentide püüdmine ja oluliste salainfoallikate tabamine tõusis esiplaanile alles 2000. aastate lõpul, kui vastavat suunda hakkas kaitsepolitseis juhtima Aleksander Toots. Kui kuni Tootsi ametisseastumiseni ei tabatud ega antud kohtu alla ühtki Vene luurajat, siis viimase 15 aasta jooksul on süüdi mõistetud keskmiselt üks spioon iga poole aasta tagant. Kangilaski ülesanded aga suure tõenäosusega ei muutunud.
Pensionieelikust kunstiajaloo professori väärtus – ja sellest kirjutab Kangilaski tegelikult ka ise – oli ilmselt maakeeli öeldes kelbase ajamine. Pooltähtsate dokumentide edasi-tagasi sahistamine, jumal-teab-mis-jutu rääkimine, valejälgede markeerimine, pisikeste segadust ja müra tekitavate signaalide edastamine. Hiilgava kõnelejana oli Kangilaski selles kahtlemata hea ja ümberlülitus akadeemilisest tõekultusest täieliku juraajamiseni ei olnud üleliia keeruline. Seda soodustas tema üllatavalt mänguline natuur, millele Kangilaski oli spionaažiga leidnud võib-olla piisavalt sobiliku kanali, et seda argielus taltsana näidata. Ent kui hea agent kunstiajaloo korüfee ikkagi oli?
Kui ma küsin, kas Kangilaski oleks tabamise puhul Narva sillal välja vahetatud, siis selgitatakse, et vahetada saab ainult kellegi vastu, kuid veel 00ndatelgi puudus kaitsepolitseil nn valuutafond ehk tabatud Vene luurajad, keda oleks võinud mõne meie tabatud agendi vastu vahetada. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et Kangilaski saadeti vaenlase pessa veel ka siis, kui ta oli peaaegu pensionil ning vahelejäämise tõenäosus seetõttu üha suurem – järelikult võis temast olla kasu, risk tasus võtmist.
Tõsi, see kõik ei pruugi tähendada, et Kangilaski ei olnudki juba vahele jäänud. Vene luurestruktuurid on keerukad ja hierarhilised ning sealse töökultuuri tõttu kirjutavad agendijuhid oma ülemustele tugevalt ilustatud kokkuvõtteid, nii et nad võisid hoida Kangilaskit oma palgalehel ainuüksi seetõttu, et neil oleks üks plusspunkt kirjas – ja seda võib-olla isegi siis, kui nad olid läbi hammustanud, et see Norra modernismi spetsialist mängib räpast mängu. Kangilaski agendiksolemine ei olnud tühine, aga ei olnud ka ajastuid muutev ning ennekõike lubab meil täpsemalt aru saada hämamisspionaaži mõnedest tahkudest.
Hoopis laiem, keerukam ja komplekssem kontekst avaneb aga siis, kui me võtame Kangilaski värbamise juures arvesse üht teatud luurespetsiifilist aspekti. Nimelt ei värvata kunagi üht inimest, vaid tema kaudu veel ka teisi. „Härrat ei pruugi homme enam kasutada saada, aga mul on vaja, et töö jätkuks,“ nagu ütles üks väga kogenud spetsialist. See pole tema leiutis. See on agendivärbamise aabitsatõde – sul on vaja tagamaad, laiemat võrgustikku, ja see tähendab, et suure tõenäosusega saadi Kangilaski kaudu kontakt ka mõnede teiste inimestega. Tõsi, Kangilaski kirjutab (vt lk 214), et hoopis Paul Ariste võis soovitada kõiki oma rootsi keelt valdavaid tudengeid GRU-le ning võrgustik võis laieneda hoopis sealtkaudu. Kas on ehk hoopis see Kangilaski teose suurim paljastus – Paul Ariste kui GRU värbamispartner? Kuid sedagi on juba kahtluse alla seatud, ta ise samuti asjal pikemalt ei peatu. Täpsemalt midagi teada ei ole ja me võime rääkida vaid tõenäosustest, mustritest, ja millestki, millest Kangilaski oma raamatus ega ka muidu kunagi rääkida ei tahtnud. Võib-olla oli ta ainuke agent Eesti 60ndate ja 70ndate kultuuriväljalt? Aga võib-olla siiski mitte? Vaimne intelligents, kultuuriinimesed, haritlased – need on luuremaailmas teatud eesmärkide saavutamiseks kõrgelt hinnatud allikad, sest nende tutvusringkond on lai ja tähtis, nende reisimine välismaailma ka totalitaarsetes ühiskondades loogiliselt põhjendatav ja sugugi mitte vähetähtsana on nende värbamisel abiks nende seesmine edevus ja soov karjääri teha.
Säärane kontekst on esialgu ilma ühegi faktita ja võib-olla faktideta jääbki. Kuid teadlikkus säärase konteksti võimalikkusest või isegi tõenäolisusest lubab meil uuemal ajal üha moraliseerivamaks muutuvas ajalookäsitluses näha veel rohkem tahke kui seni. Jaak Kangilaski võis endalegi teadmata kombel mängida Vene luurele kätte mõned teised intellektuaalid, anda neile oma sõprade kohta enese teadmata „kuldvõtmekesi“, siduda ühte müütilise haritlaste põlvkonna ja GRU valvsad silmad, kuid see ei pruugi tähendada veel hukkamõistu, vaid ajaloo komplekssuse paljastumist. Sest Kangilaski patriootlikkuses, tema põlguses nõukogude ühiskonna vastu ei ole ka asjatundjate sõnul põhjust kahelda ning mõnede Kangilaski tuttavate sõnul proovis ta oma sõpru isegi GRU eest hoiatada.
Privileege, mis Kangilaski tänu oma spionaažitegevusele nõukogude ajal sai – olgu selleks võimalus välismaale reisida või takistuste eemalenihutamine tema karjääriteelt –, ei konverteerinud ta Eesti kultuuri vastu, vaid selle kasuks. Võidetud autoriteeti kasutas Kangilaski siinse avangardi kaitsmiseks, poliitiliselt julgete kunstnike turvamiseks. Ja teiselt poolt ei saa unustada seda, mida (tänan siinkohal Andres Kurge, kes ühise trammisõidu ajal seda meelde tuletas) teine kunstiteadlane Boris Bernstein oma mälestustes kirjeldab: masendavat, mahasuruvat taju, et elu toimub kusagil mujal, meie siin jääme aga kõigest ilma, ja kui inimene tunneb, et tema ainuke ja kordumatu elu kaob, siis kuidas hinnata (sest tänapäeval peab tingimata hindama) neid teatud moraalseid kompromisse, mida tehti?
Ja siit võib ehk välja joonistada kolmanda põhjuse, miks Jaak Kangilaski üleüldse spionaažist kirjutas, eriti kui me arvestame, et midagi erilist ta ei kirjutagi, keskendudes näiteks lehekülgede kaupa GRU ajaloole, aga mitte iseenda tegevusele. On viidatud edevusele, praalimisele, hauatagusele kiitlemisele – ja võib-olla on need komponendid siin tõesti olemas. Kuid oletada võib ka üht teatud pakitsust miski hinge pealt ära saada. Pärast aastakümneid salatsemist (kuigi 90ndatel ei olevat Kangilaski topeltelu olnud enam eriti suur saladus) lihtsalt välja hääldada – ja võib-olla oli kõige taga siiski ka süütunne, isegi kui see süü ei ole seotud mitte millegi konkreetsega. Taju, et võib-olla poleks ikkagi pidanud. Aimamine, et äkki tema tõttu… Ilma selgete piirjoonteta hirm, et midagi sai tehtud valesti, isegi kui ei tahtnud. Sest selgemate piirjoonte olemasolu korral oleks Kangilaski ilmselt täienisti vaikinud (praegu vaikib ta osaliselt). Teadliku ilguse kordasaatmise puhul on raske oletada inimlikku tarvet tuua vihjetki sellele kõvade kaante vahel lugejate ette, vaid pigem oleks ta maha salanud, proovinud unustada, kuid nüüd otsustas ta kõneleda. Miks? Kas patrioot oleks oma teenimisest GRU-s rääkinud edevuse tõttu? Või süütunde tõttu? On see elulugu tegelikult pihtimine, andekspalumine? Või ta aimas, et kõik tuleb varsti niikuinii välja ja parem on teha esimene käik ise, panna alus mingile müüdile, mida keegi enam ümber lükkama ei hakkaks, sest salastamise loorid on tihedad? Me ei tea, sest Kangilaski elulugu on üks sääraseid, kus me ei saa teada, vaid me saame teada, et me ei tea.
Ühtlasi on see inimese elulugu, kes kuulus põlvkonda, kelle elu algas ja lõppes iseseisvas riigis, kuid kõik elu olulisemad moraalsed valikud tuli teha ühiskonnas, kus nn puhtad valikud olid muidugi võimalikud, kuid suur osa inimestest – eriti need, kes olid ühiskondlikult vähegi mõjukatel positsioonidel, kusjuures need positsioonid ei pidanud olema tingimata institutsionaliseeritud – pidi langetama otsuseid, mis olid eetilises plaanis alati mingil moel komplekssed. „Meie mäng inimhingedega pole vast kõige eetilisem tegevus, aga pole ka muid variante,“ nagu ütleb pikaajaline vastuluurespetsialist veidi mõtlikult. „Ja me lohutame end ainult sellega, et me teeme kõike püha eesmärgi nimel.“ Siis vaikib ta hetke ja küsib veidi muiates: „Hea vabandus, kas pole?“
Jaak Kangilaski langetatud valikud paljastavad meile inimeseksolemise mitmetahulisuse ja sedasama teeb tema elulugu, isegi kui Kangilaski kirjutamis- ja elustiil on meid seni veennud loogilise üheplaanilisuse võimalikkuses. Omal elegantsel moel on Kangilaski jätnud meile mälestused, mis kinnitamise asemel lükkavad ümber, fikseerimise asemel paiskavad segi, turvalisuse asemel üllatavad. Kuuldavasti kerkis kunstiteadlaste seas esile juba üleskutse korraldada erikonverents „Kangilaski küsimuse“ arutamiseks. Eesti intelligentsi kindlus on ootamatult osutunud üllatuseks, küsimuseks, häireks. Tema, kes ta ei olnud Vaino Vahingu ja kogu 60ndate kaaskonna Spiel’ides kunagi juhtrollis, mängis tegelikult kõigist kauem, sügavamalt ja laiahaardelisemalt üht teist Spiel’i. Poliitilist, psühholoogilist, inimlikku.
Hirmuga on näha, kuidas nõukogude aja kaugemalenihkumise tulemusel kasvavad järjest moraliseerivad ja hinnangulised printsiibid ning ajaloo keerukus taandub populistlikult lihtsakoelisele ja ennast kõrgemale asetavale positsioonile. Ehk on Kangilaski biograafia mõistetav ka otsinguna, kas on olemas ajaloos toimunud mänge, millel pole alati võitjaid ja kaotajaid, plusse ja miinuseid, vaid on vastuolude lõputu rägastik, kus põimuvad hea ja halb, millegi õõnestamine ja samas selle kinnitamine.
Lõplikke vastuseid ei ole ega tule. Kangilaski funktsioon spioonina oli vastase segadusseajamine – ja sarnast funktsiooni täidab ka tema elulugu. Mis saaks olla meeldivam kui seista silmitsi keerukate ja lõplike vastusteta probleemidega. Lektor Kangilaski on meie ette asetanud oma viimase kimbu sääraseid probleeme.
Lisa kommentaar