Milleks on tarvis monumenti? Teoreetiliselt peaks monument kindlustama mingi mälestuse unustamatuse ka siis, kui aeg möödub, inimesed sukelduvad oma kaasaja probleemidesse ning otsesed mäletajad kaovad. Kuid monumendid ei tarreta minevikku paigale. Pärandiuurijad ütlevad, et minevik on alati poliitiline. Monumendid ei võrsu maa seest nagu karikakrad – keegi peab langetama otsuse, mobiliseerima või rakendama tahet monument püstitada, ning kusagilt peavad tulema raha ja materjalid. Pealegi ei pälvi iga sündmus ega tähtis isik monumenti, samas kui asju, mis paistavad laiema ühiskonna seas juba ununenuna, võidakse hakata mälestama aastaid hiljem. Püüdlused mälumaastikku ümber korraldada ja ajalugu ümber kirjutada on eriti tavalised siis, kui ühiskonnas on mingi lõhe – sageli pärast sõda või režiimivahetust – ning kui tajutakse vajadust see ületada. See ilmneb ka tolles ulatuses ja kiiruses, millega Nõukogude võim pärast 1945. aastat asus püstitama üle Eesti monumente Punaarmeele ja Teises maailmasõjas langenuile.
Kuid Eesti punamonumentide debatt ei puuduta üksnes kunagise okupatsiooni sümbolite kustutamist; pigem puudutab see „ohtlikke“ minevikke. Kuidas saavad möödunud sõja ja kokkuvarisenud režiimi sümbolid ühiskonda praegu ähvardada? Sümbolite kõrvaldamise ametlik juriidiline õigustus ütleb: „Korrakaitseseadus (KorS) annab politsei- ja piirivalveametile lisaks vahetule ohu tõrjumisele ja korrarikkumise lõpetamisele ka õiguse eemaldada avalikust kohast objekte, mis võivad tuua kaasa korrarikkumise. … Õigushüvedena on kaitstavad põhiseaduslikud väärtused ja muud kehtiva õiguse alusel kaitstavad väärtused. Sealhulgas sisemine rahu.“ Ja edasi: „Õigust keelata ebademokraatlike režiimide nimed ja sümbolid avalikus ruumis tunnustavad rahvusvahelised ja Euroopa inimõigusorganisatsioonid.“[1]
Vaidlused Konföderatsiooni monumentide ümber keskenduvad samuti mineviku ümbermõtestamisele ning sellele, mis on mäletamist väärt. Ameerika kodusõda kestis aastail 1861–1865 ja selle läitis üheteistkümne osariigi soov eralduda ja moodustada Ameerika riikide konföderatsioon. Eraldumispõhjusi oli tuhandeid, aga tähtsaim oli orjanduse küsimus. 1860. aastaks olid paljud põhjaosariigid orjanduse likvideerinud, kuid lõunaosariikides oli see jäänud kehtima. Ühendriikide läände laienedes vaidlesid seadusandjad ägedalt selle üle, kas orjandus tohib olla uutes osariikides ja territooriumidel lubatud või mitte (kuna põlisameeriklaste õigusi oma maale oli juba põhjalikult rikutud, kätkesid otsused selle üle, kas mõni osariik on „vaba“, veel ka kibedat lisairooniat). Pärast 1861. aastal toimunud eraldumisi hakkas põhjaosariikide unioon võitlema riigi taasühendamise eest, samas kui lõunaosariikide konföderatsioon asus võitlema oma eluviisi, sealhulgas ametliku orjanduse alalise säilimise eest.[2]
Konföderatsioon sai lüüa ja orjandus kaotati terves riigis. Sellegipoolest võis kunagine ori ja orjanduse vastu võitleja Frederick Douglass 1871. aastal märkida: „Mõnikord kutsutakse meid patriotismi nimel unustama selle hirmsa võitluse tähendust ning mälestama võrdse imetlusega neid, kes lõid haava meie riigi ellu, nagu ka neid, kes tormasid riiki päästma, niihästi neid, kes võitlesid orjanduse eest, kui neid, kes võitlesid vabaduse ja õigluse eest.“[3] Tal oli õigus; jõupingutustes kogu maa uuesti kokku liimida käidi välja müüt sõjaleeride võrdsest vaprusest ja „kahest õilsast pürgimusest“, et kustutada nii tolle sõja võtmepõhjus. Ja kuigi põhiseaduse parandus laiendas kodanikuõigused ka endistele orjadele, takistasid lõunaosariikide nn Jim Crow’ seadused paljudel mustanahalistel nende õiguste kasutamist. Ühtlasi püstitati enamasti aastakümneid pärast sõja lõppu, ajavahemikul 1890–1920, Konföderatsioonile memoriaale. Ajaloolane Jane Dailey on ühes 2017. aasta raadiosaates märkinud: „Enamik inimesi, kes olid nende monumentide rajamisega seotud, ei püstitanud neid tingimata minevikule, vaid pigem pidades silmas valge ülimuse tulevikku.“[4] Üheskoos sagenenud üleskutsetega klaarida Ameerika institutsionaliseeritud rassismi on puhkenud ka tulised vaidlused Konföderatsiooni mälestavate avalike kohtade ümber.
Kohalikud ja osariigivalitsused on reageerinud Konföderatsiooni monumentide poleemikale laias laastus kolmeti. Mõned pole teinud sisuliselt midagi. Võib-olla on küll antud lubadusi moodustada komisjon või kutsutud üles asja põhjalikumalt uurima, kuid monumendid on jäänud oma algsesse kohta. Kuigi see pole teinud lõppu muude tegutsejate mitmesugustele sekkumistele, olgu kunstiliste lisanduste või vandalismi näol, peegeldub siin kohaliku võimu suutmatus või soovimatus mälu status quo’d vaidlustada. Charlestoni linna kaitsjate monument Lõuna-Carolina osariigis on korduvad täissodimised ja kõrvaldamisüleskutsed üle elanud, kuigi seal on toimunud mitmeid vägivallaakte seoses Konföderatsiooni pärandi mälestamisega.[5] Teine viis on kõrvaldamine. Neil juhtudel on mälestusmärgid oma algkohalt eemaldatud ja kas kusagile mujale avalikult välja pandud,[6] lattu viidud või hävitatud.[7] Kolmas viis on kontekstualiseerimine, mis tavaliselt tähendab mälestusmärgi algsel kohal ette võetud samme: algsele monumendile tahvli paigaldamist, mis selgitab erimeelsusi selle üle, mida monument austab,[8] või mingisuguse vastumonumendi lisamist.[9]
Need otsused tekitavad alati vastuolusid. Mõnikord langetatakse need pärast laia avalikku arutelu, teinekord võtab need vastu kas linnapea või omavalitsus anonüümselt. Mõnikord peegeldab otsus laialdast avalikku arvamust, samas kui teisal avaldatakse otsuste (eriti kõrvaldamiste) vastu meelt. Neis väga tulistes mälukokkupõrgetes pole võimalik kõiki korraga rahuldada. Mõni grupp jääb alati rahulolematuks mõne lahendusega Konföderatsiooni monumendi probleemile. John E. Tunbridge ja Gregory Ashworth väidavad, et kõik pärandinarratiivid on dissonantsed, sest neil ei õnnestu kunagi hõlmata iga võimalikku lugu: kui üks narratiiv jääb tõlgendustest, õpikutest ja avalikust ruumist järjekindlalt välja, siis see peegeldab sageli mingisugust laiemat ebavõrdsust või tendentsi.[10] Kuna üksmeel on võimatu, siis parimad võimalikud otsused on need, mis kaaluvad eri lahenduste (minevikulisi, olevikulisi ja tulevikulisi) kasusid ja kahjusid ning valivad välja selle, mis on võimalikult paljudele asjaosalistele võimalikult vähe kahjulik.
USA-s tajutakse Konföderatsiooni monumentide ohtu väljakutsena rahvuslikule ühtsusele ja võrdsusele. Need, kes soovivad neid alles jätta, näevad aga kõrvaldamis- või kontekstualiseerimis-üleskutsetes ähvardust sõjalise vapruse ja türanniavastase vabadusvõitluse väidetavalt ühisele, kuigi sügavalt lõhestavale pärandile. Need, kes seisavad kõrvaldamise ja/või kontekstualiseerimise eest, peavad Konföderatsiooni ebakriitilist avalikku austamist tõendiks, et ameerikalik vabadus ei kehti võrdselt kõikidele ameeriklastele. Arvestades mustanahaliste ja nende kaaskodanike vahelisi tohutuid ja hästi dokumenteeritud lõhesid valdkondades, nagu emade tervis, haridustulemused, vangide osakaal ning sissetulek ja päritav rikkus, on sellistel memoriaalidel sügavalt negatiivne maik.
Ka Eesti punamonumentide vaidlus on seotud rahvusliku ühtsuse küsimustega, kuid sellele lisandub võõrsilt, Venemaalt lähtuva ohu element. Kas monumentidest võivad saada avalike rahutuste ja vägivalla tulipunktid? Kas kogunemised, nagu 9. mail Pronkssõduri juures, on Vene agentide õhutatud provokatsioonid või väljendavad need ehedaid tundeid seoses Teise maailmasõja ja selle ohvritega? Kas leidub ruumi tunnistada, et mõlemad variandid võivad osaliselt tõele vastata? Ja kas kõrvaldamiskampaania üheks motiiviks on püüdlus täielikult kustutada Nõukogude ajastu jäljed ning salata mälu „mitmesuunalisust“?[11] Aga see läheb tagasi algse küsimuseni: milleks on monumenti tarvis? Kui monumendil on valgustuslik aspekt, võib olla mõtet keerulist monumenti rekontekstualiseerida; kui monumenti nähakse lihtsalt peegeldusena sellest, mida mingi kogukond mingis ajas mäletamisväärseks peab, siis on võib-olla parem valik see kõrvaldada.
Üle terve maailma on komisjonid, mis tegelevad raske pärandiga avalikus ruumis, tunnistanud, et lahendus on vastuoluline ja teeb mõnedele kogukonnaliikmetele isegi haiget, ning valinud ikkagi sellise lahenduse väidetava „suurema hüve“ nimel. Selliseks suuremaks hüveks võib olla julgeolek, ühtsuse või mitmekesisuse tunnustamine, kunagise vägivalla kahjude sümboolne korvamine, vana narratiivi tugevdamine või hülgamine. See võib kätkeda ka teadliku sotsiaalse õigluse elementi, püüet tõsta esile rõhutud vähemuse „õigust pärandile“,[12] sealhulgas õigust jutustada või taas omaks nõuda vanemaid narratiive ning kergendada kunagist ülekohut. Kuid Eesti monumentide ekspertgrupi määratlused jäävad ähmasteks ja kaalutlused salapärasteks. Pole ime, et komisjoni liikmeskonna salastatus ning selgete kriteeriumide puudumine selle kohta, mis täpselt teeb ühe monumendi „punaseks“, on paljusid eri tausta, elukutse ja poliitilise ideoloogiaga inimesi ärritanud. See ei tähenda, nagu tuleks kõikidele arvamustele anda võrdne kaal (või isegi platvorm – näiteks, kui tegu on vaenukõnega), vaid seda, et läbipaistvus ja laialdane konsulteerimine aitab kahandada lõhesid ja süüdistusi. Lisaks võib eesmärk kaitsta iseseisvat Eestit neoimperialistliku ohu eest minna vastuollu vene vähemuse õigustega oma pärandile. See on Ameerika ja Eesti olukorra kriitiline erinevus.
Minust oleks kummaline ette kirjutada, mida Eesti oma punamonumentidega tegema peaks. Kuid pärandiuurijana ning Konföderatsiooni sõdurite ja toetajate järeltulijana saan ma öelda, et üldiselt toetan ma Konföderatsiooni monumentide kõrvaldamist või rekontekstualiseerimist. Arvan, et iga juhtumi üle tuleks otsustada ükshaaval: kas leidub mõni viis, kuidas monumenti kohapeal ümber mõtestada, nii et inimesed saaksid õppida raskest minevikust ja hoiakute muutumisest läbi aja? Või kas mõne konkreetse monumendi kujundid, väljendid ja assotsiatsioonid on ehk liiga riivavad, võib-olla lausa ohtlikud? Kas leidub juhtumeid, kus koos monumendi sõnumiga tuleb kaaluda ka esteetilist ja ajaloolist väärtust? Ühest vastust pole olemas, kuid usun, et dialoogilised lähenemised töötavad ülalt-alla lähenemistest paremini. Arvan ka, et neid hääli, mis ütlevad, et see või teine pärand teeb haiget ja põhjustab püsivat kahju, tuleb tõsiselt kuulata. Kuid lõpetuseks meenutaksin Aafrika ja afroameerika uuringute professori Geoff Wardi sõnu: „See on Ühendriikides juba vana tuttav stsenaarium – püüda minna kiiresti edasi ning kuulutada asjad lahendatuks, selle asemel et küsimusi uurida ja traumasid päriselt mõtestada.“[13] Millal mõne minevikutükikese kõrvaldamine aitab oluliselt kaasa mõne tähtsa probleemi lahendamisele ja millal on see kõigest asendustegevus, et mitte tegelda mõne palju valusama küsimusega?
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
[1] https://www.riigikantselei.ee/monumendid.
[2] P. Finkelman, States’ Rights, Southern Hypocrisy, and the Crisis of the Union. Akron Law Review, 2012, kd 25, nr 2, lk 449.
[3] Library of Congress. The Civil War in America: Frederick Douglass on the Meaning of War. https://www.loc.gov/exhibits/civil-war-in-america/ext/cw0211.html.
[4] M. Parks, Confederate Statues Were Built to Further A White Supremacist Future. National Public Radio, 20.08.2017.
[5] F. Smith, Activists Demand Stop to Confederate Displays at Charleston Battery, Criticize Enforcement. The Post and Courier, 14.09.2020.
[6] J. E. Bromwich, Confederate Monument, Shunned by One Kentucky City, Is Welcomed in Another. The New York Times, 30.05.2017.
[7] W. Michaels, A North Carolina Mayor Explains Why He Ordered the Bulldozing of a Confederate Monument. WUNC North Carolina Public Radio, 24.08.2022.
[8] H. Natanson, There’s a New Way to Deal with Confederate Monuments: Signs that Explain Their Racist History. The Washington Post, 22.09.2019.
[9] J. E. Young, The Counter-Monument: Memory against Itself in Germany Today. Critical Inquiry, 1992, kd 18, nr 2, lk 267–296; K. Capps, Kehinde Wiley’s Anti-Confederate Memorial. The New Yorker, 24.12.2019.
[10] J. E. Tunbridge, G. J. Ashworth, Dissonant Heritage: The Management of the Past as a Resource in Conflict. Chichester, 1996.
[11] M. Rothberg, Multidirectional Memory: Remembering the Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford (CA), 2009.
[12] H. Silverman, D. F. Ruggles, Cultural Heritage and Human Rights. Rmt-s: Cultural Heritage and Human Rights. Toim. H. Silverman, D. F. Ruggles. New York, 2007, lk 4.
[13] E. Ortiz, These Confederate Statues Were Removed. But Where Did They Go? NBC News, 21.09.2020.
Lisa kommentaar