Autorikino ja menufilm, kunst ja meelelahutus, kriitikute pailaps ja publiku lemmik. Need on vaid mõned vastandused, mida filmimaailma kirjeldamiseks sageli kasutatakse. Elava ja rikkaliku kultuuriruumi tuumaks võiks aga olla mitmekesisus ja eripalgelisus, mida 100-aastaseks saanud Eesti filmis on õnneks üha rohkem ja rohkem.
Parafraseerides kirjandusklassikat: kui Eesti Pätsi, Vilmsi ja Konikuga iseseisvuseni jõudis, oli siinne filmiajalugu juba alanud. Kohaliku filmikunsti algeid aetakse tagasi filmipapa Johannes Pääsukeseni. 1914. aastal, pea kolm kümnendit pärast esimesi katsetusi filmilindiga ning kaks kümnendit pärast vendade Lumière’ide kuulsa rongi saabumist, valmis Pääsukese käe all enamasti esimeseks Eesti mängufilmiks peetav „Karujaht Pärnumaal“. Veelgi varem rändas mees, kaamera kukil, mööda Setomaad, millest jutustab tänavu jaanuaris esilinastunud Hardi Volmeri komöödia „Johannes Pääsukese tõeline elu“. 2013. aastal oli just Volmer see, kes väntas valmis „Elavad pildid“, sajandi sisse jäänud ajastute kinovõimalusi matkiva ajaloofilmi, mis tegi kummarduse justnimelt Eesti kino esimestele ebalevatele sammudele.
Olgu ümarate numbrite kilbile tõstmisega nagu on, aga sarnaselt Eesti riigi katkestusterohke ajalooga on ka kodumaine kino läbi pisut enam kui sajandi pidanud siplema ärevates tingimustes, suuresti muust maailmast eraldatuna, rohketele kohalikele klassikutele vaatamata maailmakaardil siiski väga marginaalse nähtusena. Taasiseseisvumisegi järel on itku filmikunsti taseme üle olnud rohkelt. Ain Hanschmidtilt pärineb sajandi algusest kurikuulus tsitaat: „Eesti film on nagu oma sitt – ikka vaatad.“ Veel 2011. aastal ilmunud intervjuus toonase kultuuriministeeriumi filminõuniku Edith Sepaga tõdeti, et Eesti filmis pole ei visiooni ega raha.[1]
Pole siis ime, millist elevust tekitas, kui suure tähtpäeva eel hüüti välja EV100 filmiprogramm, mille raames jagati filmitegijatele siinsete mastaapide kohta üsna heldelt lisaraha. Mingit priiskamist see maailma mõõtkavas muidugi ei tähendanud, küll aga tavatult rohkem aega nokitseda kohaliku kino Achilleuse kannaks peetavate stsenaariumidega, planeerida ja teostada võtteid pisut vähem sisyphoslikus rütmis ning mitte iga detailiga koonerdada. Ehk siis viis programmi valitud mängufilmi, animatsioon, kaks dokumentaali ja sari olid ennekõike filmivaldkonna võimaluseks muskleid näidata – demonstreerida, milleks ollakse võimelised, kui vahendite nappus päris igal sammul ei takista.
Kes lohistab surnud koera?
Aeg oli selleks musklinäitamiseks muidugi enam kui küps, sest ehkki Eesti filmi tase on järjepidevalt tõusnud, on tema kuvand ja tegelikkus viimase kümnendiga teineteisest üsna jõudsalt lahku liikunud. Viimane aeg oli esimest jõuliselt muutma asuda.
Veebiavarustest võib leida näiteks meeleoluka „21. sajandi Eesti filmi bingo“, mille alusel saab siis vaatamise kõrval järjepanu läbi kriipsutada sündmusi ja hetki nagu: matus, staatiline loodusvaade, kaader kellegi mõtlemisest, halb ilm, vana maamaja ja suvalisena mõjuv lõpp. Ehk siis Eesti film on tökatmust, ränkraske ja ürgmasendav peegelpilt 600-aastase orjaajastu paines rööprähkleva eestlase niidiga kaelas hingest. Meeldejäävalt lõõpis selle üle 2009. aasta „Tujurikkuja“ sketš „Ott Sepa „Püha Märdi kiusamine““. „See, et… kas vaataja aru ei saa, et see ei ole nagu päris koer,“ hüüab seal mererannas uitav Avandi kaadritagusele lavastajale. „See on must-valge film, vaataja ei saa midagi aru,“ kostab vastuseks. „Mängi ängi!“
Iroonilisel moel on toona pilatud „Püha Tõnu kiusamise“ autor Veiko Õunpuu üks neist, kelle nimi on kõige otsesemalt seostatav Eesti filmi uue tõusuga. Seda nii filmide üldise kvaliteedi kui ka näiteks rahvusvahelise kõnekuse mõttes. Võib väita, et just Õunpuu Mati Undi raamatul põhinev „Sügisball“, mida ilmselt paljud asjatundjad peavad tänini Eesti kui mitte parimaks, siis üheks parimaks filmiks, ning Ilmar Raagi „Klass“ olid 2007. aastal need kaks linateost, mis andsid uue hoo, hingamise ning ambitsiooni siinsele paljukannatanud kinole. Mõlema puhul loksusid korraga paika mitmed elemendid, millest enamik filme seni vaid üksikuid oli tabanud – kindlakäeline režii, tugev stsenaarium, laitmatu tehniline teostus ja ennekõike oskus võtta kokku ning anda edasi ühiskonnas olulisi paineid, olgu klassiruumis või paneel-majade vahel toimuva kujul.
2005. aastal avatud Balti Filmi- ja Meediakool hakkas vaikselt näitama esimesi tulemusi ning tehniliste käsitööoskuste arenedes hakkas paranema hulk varem narmendanud aspekte filmitegemises, kaameratööst helirežiini. Sest ajast peale on Eesti filmi materdamise asemel või vähemalt lisaks sellele olnud põhjust rõõmustada pea igal aastal – Tanel Toomi National Film and Television Schooli lõputöö „Pihtimus“ jõudis 2011. aastal viie lühifilmi Oscari kandidaadi sekka, uskumatul moel kordas kolm aastat hiljem võõrfilmi kategoorias saavutust Gruusiaga kahasse toodetud „Mandariinid“, mis leidis tee ka Kuldgloobuste viimasesse lühinimistusse. Veel kaks aastat hiljem õnnestus sama Soomega kaastoodetud draamal „Vehkleja“, sobival moel peaosas Märt Avandiga.
Äng pole muidugi ka kuhugi kadunud. Alles tunamullu detsembris kirjutas filmikriitik Joonas Kiik oma blogis Sulev Keeduse triptühhoni „Mehetapja“ / „Süütu“ / „Vari“ ainetel nii: „Eesti kultuur on ju nagu Üdi lokomotiiv – nii üksi seal võsas, ja teda meil tuleb hoida. Niigi on maailm persekursil; meie paljukannatanud natsioon sureb vuhinal välja; sirguv põlvkond, niipaljukest kui neid veel on, ei oska enam selle maa keeles lugeda ega kirjutada; mõned mõnitavad juba tüviväärtusi nagu laulupidu; teiselt poolt aga tõuseb mordor, juurapähklid ähvardavad kohtukulliga ning tervetalupoegmõistlased ning muud kvaasi- ja täisnatsid uluvad aida taga ja isuvad põlevi silmi, hambad irvi, ila tilkvel kruvisid kinni keerata, et kulturnikel, va soroslastel, seegi napp kopikas käest väänata, mida ülehelikiirusel tõusvast aktsiisist niigi üha vähem laekuda ähvardab. Selles kohutavas apokalüpsise-eelses olukorras peame oma kultuuri kaitsel ühte hoidma kui heitunud mesilaspere, ja kui kuningas ongi juhtumisi alasti, pole koššer seda avalikult välja öelda – seda mitte ainult filmi, vaid ka kirjanduse ja teatri ja üldse igas mõeldavas kontekstis.“[2]
Valik on siiski üha mitmekesisem ning ka kordades kergem ja pretensioonitum žanrifilm on tõusuteel – käepäraseim näide on janu komöödiate järele, mida peegeldab „Klassikokkutuleku“ triloogia pöörane menu. Mündi pahupooleks on ilmselt kümnendi lõpu teine märksõna Eesti kino ilmestamiseks EV100 filmiprogrammi kõrval – erarahadega tehtud väikese-eelarvelised telefilmilikud teosed, mis on üldjuhul halvasti kirjutatud, nõrgalt lavastatud, üle jala näideldud ja seda kõike suuresti põhjusel, et nad on lihtsalt üliodavalt valmistatud. Tõtt-öelda on Keedus või „Püha Tõnu“ oluliselt elujaatavamad kaaslased kui korraliku ISIS-e värbamiskollaaži moodustavad käkid „Pilvede all: Neljas õde“, „Õigus õnnele“, „Lõbus perekond“, „Mehed“ või „Tõe ja õigusega“ Eesti pikima filmi nimetusele konkureerinud „Elu hammasratastel“.
Vahest on kodumaise kino (ja laiemalt seda ümbritseva kultuuri) traditsioonid alternatiivide puudumise tõttu nooremalt põlvkonnalt kohati ka ülemäära palju vatti saanud – seesama teatav tõsidus ja tumedus, mis on osa kodusest publikust ammu ära tüüdanud, annab ometi siinsele loomingule ka tubli jupi tema omapärast, jõust ja kütkestavusest, nagu tõestab kunstiliselt ambitsioonikas, mujalgi hästi vastu võetud Rainer Sarneti „Rehepapi“-tõlgendus „November“. Kratiusust ja saatanaga flirtimisest jutustav muinasjutt anti muide hiljuti rahvusvaheliselt blu-ray’l välja maineka maailmakino tippe tiražeeriva Eureka Entertainmenti poolt.
EV100 filmiprogramm on nende traditsioonide uude perspektiivi sättimisel kaheti vaadeldav. Ühest otsast kinnitas ta kergelt „Eesti filmi bingole“ inspiratsiooni pakkunud stereotüüpe ja teisest otsast lõhkus neid. Õigupoolest võiks tänulik olla juba üksnes selle võrdlemisi laia diapasooni eest, mis väikesemahulises programmis nähtaval oli.
Ühte äärmusse võiks siinkohal asetada ilmselt Anu Auna lastefilmi „Eia jõulud Tondikakul“, mis on parimas mõttes postkaardilik, soe ja sõbralik. Lisaks suurele publikumenule andsid filmile heakskiidu ka sageli nõnda suhkruvatise meelelahutuse peale hambaid kiristavad kriitikud. „See on talvise metsa ja maarahva muinasjutt. Armas, soe, siiras ja südamlik,“ resümeeris Margit Adorf.[3] „Kes läheb kinno otsima head emotsiooni ja jõulutunnet, selle ka saab. Juba pärast 20 minutit tekib kibekiire soov istuda autosse ja sõita linnast ära maale. Lõõskava kamina ees teed juua ja vaadata, kuidas akna taga laia lund langema hakkab,“ kirjeldas Andra Nõlvak.[4] „Vaat see on alles kõva jõulufilm!“ hõiskas isegi Priit Pullerits.[5]
Teise äärde paigutub seevastu debütant Kaur Koka linateos „Põrgu Jaan“, mis sai kordades leigema vastuvõtu nii publiku poolt, jäädes EV100 mängufilmidest pika puuga kõige väiksema vaatajatearvuga, kui ka kriitikutelt. Vormilistes ja sisulistes aspektides vastab ta vaatamata eeskujulikule tehnilisele teostusele, tugevatele rollisooritustele ning siinse staaroperaatori Mart Tanieli hiilgavale kaameratööle kõige täiuslikumalt Eesti filmile ette heidetavatele stereotüüpidele: vaikused sõnade vahel on pikad, kaugusse vaatamist rohkelt, tegevus algab mererannalt, jagub vanu talumaju, ilm on halb ja lõpp võib mõjuda üsna suvaliselt.
„Põrgu Jaanile“ jaguski Eesti suuremate lehtede veergudel üsna madalaid hindeid ja kriitilisi kommentaare. Aasta üks muhedamaid arvustusi ilmus iroonitseva alter ego Andres Rohtlaane nime all, kes kirjutas muuhulgas: „Noor režissöör Kaur Kokk on teinud Eesti vabariigi saja aasta juubeli tähistamisele eraldatud rahaga kõigi aegade kõige täiuslikuma eesti filmi. Kõigist varasematest filmidest on välja visatud kogu ballast, kommertslik püüd vaatajale meeldida, madalalaubaline soov jätta talle võimalus pärast kinosaalist lahkumist õhata – ahaa, nüüd ma mõistan…“[6]
Tõde ja täna
On märgiline, et „kõige täiuslikuma Eesti filmi“ tiitli võttis „Põrgu Jaan“ enda nimele olukorras, kus samasse programmi kuulus Eesti kultuuri alustala ja eestluse mõtestamise absoluutse tüviteksti ekraniseering, Anton Hansen Tammsaare romaanil põhinev „Tõde ja õigus“. Rahvuseepose mõõtu teose üks sagedamini kasutatud pressifotosid võiks ju jätta üsna sarnase mulje: üksik mees vaatab muda sees seistes tõsisel ilmel ja tühjal pilgul mingit kraavi, ilm on halb.
Võta näpust, „Tõde ja õigus“ tuli, nägi ning võitis. Vaatamata oma esmapilgul hirmutavale ligi kolmetunnisele kestusele praeguseks hämmastava 260 000 vaatajani jõudnud film pälvis laias laastus pea üksmeelse heakskiidu. Korraks tundus, et kriitikudki võistlevad üha võimsamate hüperboolide ja ovatsioonide sõnastamises. Lavastaja Tanel Toom tõdes ühes intervjuus ainsa laiemat kaja pälvinud kriitika kohta, et muidu tekkinukski juba paranoia, et midagi on valesti, kui kõik ainult kiidavad. Nimelt heitis Pimedate Ööde Filmifestivali eestvedaja Tiina Lokk kiidusõnade kõrval filmile ette ajapikku kaotsi läinud tehnilisi oskusi.[7]
Muus osas hõiskas näiteks Delfi kinoveebi toimetaja Ra Ragnar Novod, et „Oscari-vääriline „Tõde ja õigus“ on rohkem Hollywoodi kui Eesti film.“[8] „Enam pole irvhammastel põhjust teha neid mõni aeg tagasi piinlikult populaarseid etteheiteid Eesti filmi kohta, ehkki mõned põhielemendid, näiteks raagus puu ja surnud koer, on täiesti olemas,“ rõõmustas Hendrik Alla.[9] „Tõenäoliselt parim Eesti film!“ näis Dannar Leitmaa kokku võtvat lõhestunud Eestit paariks nädalaks ühendanud meeleolu.[10]
„Tõde ja õigus“ laenaski filmina kõige enam välismaiste publikumenukite visuaalsest ja loojutustuslikust arsenalist, suutes lisada üdini kodumaisele ja raskele, filosoofilisele loole vesternitest tuttavat pinget ning Hollywoodi suurfilmidele omast laia ruumilist ning ajalist mõõdet.
Ajalugu ilmselgelt kõnetab ning olgu ta kui tahes keeruline ja raske ning aluseks kõigile loetletud stereotüüpidele, toob materjalina ikkagi publiku kinotoolidele. Kõigi aegade vaadatuimate Eesti filmide pingereas sõitis „Tõde ja õigus“ vankriga üle Elmo Nüganeni sõjafilmidest „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“ (ja muidugi menukatest „Klassikokkutulekutest“). Hordide viisi vaatajaid tõmbas samamoodi EV100 programmi avafilmina linastunud „Seltsimees laps“, end mitme meeleoluka lühifilmiga tõestanud Moonika Siimetsa täispikk debüüt. Kui „Tõde ja õigus“ jutustas 19. sajandi lõpu talupoegade raskest elust ja konteväänavast töökoormast, siis „Seltsimees laps“ heitis pilgu veelgi tumedamasse ajaloopeatükki – küüditamiste ja stalinistliku terrori ajajärku Teise maailmasõja järel. Raskete lugude üllatavalt helge esitamine läbi laste silmade pole muidugi mingi uus võte – olgu hiljutiseks ilmekaks näiteks kasvõi Sean Bakeri meistriteos „Florida projekt“ –, ent Leelo Tungla mälestusraamatute tõlgendus pakkus ennekõike võimaluse vaadata rõhuvale ajaloole tagasi võrdlemisi värskendaval ja rõhuvatest stampidest vabamal viisil kui varem. Tulemuseks muuhulgas parima mängufilmi preemia Eesti Filmi- ja Teleauhindadel, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aastapreemia Neitsi Maali ning mitmeid tunnustusi eriilmelistelt filmifestivalidelt Lübeckist Busanini. Olgu siiski öeldud, et A-järgu festivalihiidude programmidesse mittepääsemine jääb ilmselt kogu paraadprogrammi kahjuväärseimaks ületamata tõkkeks.
Igal juhul näitasid „Tõde ja õigus“ ning „Seltsimees laps“ kenasti kätte, kuidas võrdlemisi publikusõbralikku – või vähemalt laiale publikumenule pretendeerivat – filmi on vaatamata rasketele teemadele võimalik teha ka kägarasse masetsemata ning igal sammul ohvri- ja kaotuseitku lihast-luudest läbi sõtkumata. Või nagu kirjutas Kalev Rajangu: „Selgub, et on küll päratult raske, aga ometi võimalik jutustada labast, miljon korda kuuldud lugu, teha seda punastades, aga ikkagi otse ja ausalt, keerutamata, ilma seksi, vägivalla ja Pärdi muusikata. Seda tingimusel, et seda teeb Tammsaare, Nietzsche või Dostojevski. Või Haneke või von Trier, Spielbergist rääkimata. Ja Tanel Toomil on see ka hiilgavalt õnnestunud.“[11] Moonika Siimetsal samuti.
Märksa rohkem võiks EV100 filmiprogrammile ette heita sisulise puutepunkti vähesust eluga siin ja praegu. Mitte et ajaloost pärit teemad poleks mitmeti ajatud ega kaiguks kõnekalt kaasa tänapäevalgi – kas või „Tõde ja õigus“ ajendas korraks diskussiooni naistevastase vägivalla üle –, aga ajaline barjäär tagab ka mingi ohutu distantsi, selmet nüüd ja praegu karjuvate küsimustega päris pea püsti laupkokkupõrkesse kihutada. Polariseerumise foon ja ärev ajastu on ju teemadest tiined, Eesti lähiminevik aga pakub dramaturgilisest pingest pungil materjali kahe kämblaga. Filmis on seda paraku võetud kajastada üsna vähe.
Filme tehakse ju pigem vähe, nende rahastamis-, ettevalmistamis- ja filmimisprotsess on pikk, seega jõutakse millestki päris päevakajalisest kinni haarata harva, sageli juhtub seegi poolkogemata. Ikka ja jälle on räägitud, et kuna lavastajad saavad lavastada üsna harva, kiputakse iga teost täis laadima kõike, mis vahepeal hingele kogunenud – üldsõnalisuse ja kõiketähendavuse teel kipub aga ohvriks jääma igasugune spetsiifika. Pisut rohkem on ühiskonnas toimuval jõudnud näppu pulsil hoida lühifilmid, mis jõudnud kinodesse paraku suurema publikumenuta jäänud kogumikena nagu ahistamisest rääkiv „Paha lugu“ või meie-nende vastandusega toimetav „Värske veri – oma ja võõras“.
EV100 programmi filmidest kulges „Eia“ kõrval tänapäevas üksnes Liina Trishkina-Vanhatalo debüütteose „Võta või jäta“ tegevus, mis puudutas päris mitmeid ühiskonnas valusaid teemasid: Kalevipoegadena tuntud ehitajad Soomes, Eesti meeste sissepoole pööratus, soorollid, lõhkised pered, eeskujude puudumine, õigussüsteemi ees laiuvad keerulised küsimused hooldusõiguse üle otsuste langetamisel.
Vaatamata korralikule publikumenule ja võõrfilmi Oscari kandidaadiks esitamisele võeti „Võta või jäta“ vastu siiski eelmainitud linateostest märksa leigemalt. „Film on tehniliselt täpne ja hästi teostatud, kuid sisulise poole pealt on kogu lugu kahetsusväärselt vanu stampe kinnistav sotsiaalporno,“ kirjeldas Margit Adorf.[12] „Filmis esitatakse küll ideoloogilises plaanis teravaid küsimusi, kuid lugu, mille kaudu seda tehakse, ei paku üllatusi ega mugavustsoonist välja juhatavaid provokatsioone,“ lisas Madis Kolk Sirbis.[13]
Kui juba „Võta või jäta“ tagasisidet nimetada vastuoluliseks, siis hoopis raske on leida sobivalt jõulist terminit EV100 filmiprogrammis toodetud sarjale „Pank“ osaks saanud vastuvõtu iseloomustamiseks. 1990. aastatel Hansapanga ülesehitamisest ainestikku saanud teleseriaal oli võibolla esimeseks püüdluseks toota Eestis väikestele ekraanidele sedavõrd ambitsioonikat materjali, mis püüaks tähelepanu ka piiri taga. „Pank“ domineeris sobival, aga ka väsitaval moel pea iga osa ilmumise eel ja järel avaliku arutelu üle – mõned kiitsid ja hüüdsid parimaks Eesti sarjaks, teisalt kõlas kriitikat nii liigse detailsuse kui ka liigse ebamäärasuse ning suunatuse aadressil.
Olgu esimeste katsetustega nagu „Pank“, 90ndate allilmast jutustav 2010. aastal linastunud Andres Puustusmaa põnevik „Punane elavhõbe“ või isegi hiljutine Mart Laari valitsust portreteeriv dokfilm „Rodeo“, nagu on, suund on igatahes õige. Eesti üheksakümnendad on loomingulise inspiratsiooni mõttes kullaauk. Võrdluseks, kurikuulsa Pablo Escobari maania ja näiteks sarja „Narcos“ ning selle kõiksugu kloonide edu on ju ikkagi kinni faktis, et vähestel riikidel on rääkida samavõrd haaravaid lugusid kui Colombia kaheksa- ja üheksakümnendate narkoäri ekstsessid. Samamoodi on vähestel rääkida terve riigi ja kõige kaasneva sisuliselt põlve otsas ülesehitamisest ning kummide vilinal ühest poliitilisest korrast, maailmavaatest ning geograafilisest enesemääratlusest teise kihutamisest nagu Eesti taasiseseisvumise järel. Ei tahaks selle kõigega EV200 filmiprogrammini oodata.
Las kaamera käib – eestlased!
2018. aastal tõid kodumaised filmid Eestis kinodesse rekordarvu vaatajaid – enam kui 600 000. Üle poole neist moodustasid EV100 filmiprogrammi linalood. Niigi röögatule statistikale tuleb lisada uuest aastast veel lastele suunatud joonisfilmi „Lotte ja kadunud lohed“ menu kui ka „Tõe ja õiguse“ seninägematud vaatajanumbrid. Tasub meeles pidada, et taasiseseisvunud Eestis on 100 000 vaataja piirini jõudnud napid veerandsada linateost. Kolm neist rekordeist kuuluvad siis nüüdseks EV100 programmis linastunud mängufilmidele.
Kui lisada siia kriitikute kiidusõnad ja välismaal pälvitud auhinnad, pole liig väita, et vaatamata lõputule arenguruumile on Eesti film ühes tähtpäevaprogrammiga läbi tegemas varasemaga võrreldes kuldseid aegu.
Kohatu oleks seejuures jätta mainimata ka dokumentaalfilmide edu. Veel üsna hiljuti oli mõni tuhat vaatajat kodumaisele dokfilmile imeline tulemus. Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa“ purustas kõik ootused ning ületas 40 000 piiri. Nüüdseks on selle numbri värskelt ületanud rallisensatsiooni portree „Ott Tänak – The Movie“. Eesti Filmi- ja Teleauhindadel pärjati parima lühifilmi kategoorias Heilika Pikkovi „Mu liha ja vere“ näol üht kuuendikku EV100 programmi viimasest mainimata linaloost „Juured“, mis tõi vaatajate ette väga isiklikud peatükid kuue naislavastaja eludest. Eesti dokumentaalfilmi edulugude sekka tuleb lisada veel Jaanis Valgu võrratu „Ahto. Unistuste jaht“, mis ei pea kaasahaaravuse mõttes piinlikkust tundma ühegi viimaste aastate kodumaise mängufilmi kõrval.
„Filmis on täna avanenud erakordne võimalus, sest Eesti filmitegijad on näidanud, et nad suudavad. Nad suudavad olla suuremad kui neilt eeldatakse,“ kirjutas Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp aprilli lõpupäevil Cannes’i filmifestivali eel.[14] Tundub, et visiooni sellest, kui kõrgele Eesti film võiks lennata, on üha enam, loodetavasti soodustab tähtpäevaprogrammi menu tulevikus märksa lahkemalt avama ka rahakotiraudu. Seda, millest rääkida, on ju rohkelt. Maailmakaardilgi on Eesti film nüüd igati olemas, on juba mõnda aega olnud.
Ennekõike tahaks aga loota, et EV100 filmiprogrammi peamiseks mõjuks jääb kodumaise publiku usalduse kergitamine – Eesti film ei ole ei koera lohistamine metafoorses mõttes ega ka kidur asendus muu maailma kinole tehnilises plaanis. Üks linalugu võib meeldida ja teine mitte, kuid üha suurem on tõenäosus, et midagi leidub igaühele. Tahaks loota, et mitmekesistumine jätkub ja lastefilmide, meelelahutuslikumate dokumentaalide, komöödiate ja muu kõrvale leiab tee üha rohkem žanrikatsetusi. Näiteks esimene täispikk Eesti õudusfilm on tulemas sellel sügisel.
Rahanappuse üle asjaosaliste kulmukortsutused ilmselt niipea ei lõpe, kui üldse kunagi, aga ka eelarved ei tohiks filmi odavnemise päevil enam nõnda suur takistus olla. Hiljutisel Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil linastus näiteks rootslaste „Uskumatu“, mille suurejooneline katastroofistsenaarium rulliti lahti vaid umbes 1,7 miljoni euro eest (võrdluseks, „Tõde ja õigus“ läks maksma kolmandiku võrra rohkem). Sealsamas publiku lemmikuks valitud jaapanlaste „Las kaamera käib – zombid!“, üks möödunud aasta nutikamaid, lõbusamaid ja ägedamaid vaatamiskogemusi, läks maksma kõigest müstilisena kõlava 25 000 euro ringis (ja ei, Toomas Kirss, see ei ole väljakutse!).
Teiseks, EV100 filmiprogrammi rahastusotsuste taga seisjaid tuleb tunnustada selle eest, et end pikalt tõestanud nimede asemel julgeti panustada noorele talendile, kes seda usku kuhjaga õigustas. Neli viiest mängufilmilavastajast – Moonika Siimets, Liina Trishkina-Vanhatalo, Tanel Toom ja Kaur Kokk – olid ju debütandid ning Anu Aunale oli tegemist alles teise filmiga. Eesti filmimaastik mitmekesistub üldse kiiresti, suurem osa võimekaid siinseid lavastajaid on napilt kolmekümnendates eluaastates ja #metoo ajastul väärib erilist äramärkimist, et kui lisada nimetatutele kogumik „Juured“ ja näiteks „Ema“ autor Kadri Kõusaar või „Päevad, mis ajasid segadusse“ (lavastaja Triin Ruumet), rajavad Eesti kino tulevikusuundi hetkel suuresti naised.
Kolmandaks ja viimaseks, väga sageli kohtab avalikus ruumis mõnevõrra masinlikku vastandust publiku eelistuste ja kriitilise asjatundjaarvamuse vahel. Mõnikord on see õigustatum ja arusaadavam, mõnikord mitte nii väga. EV100 filmiprogrammi menukamate tööde puhul – eesotsas „Seltsimees lapse“, „Tõe ja õiguse“ ning „Eia jõuludega Tondikakul“ – jagus aga tunnustust mõlemalt ning rõõm oli jälgida, kuidas muidu kõige pärast pusklevad eestlased suutsid mõnest asjast üsna ühiselt rõõmu tunda.
[1] T. Tuumalu, Filminõunik Edith Sepp: eesti filmi kuvand on nõrk, sest pole visiooni. Postimees, 08.06.2011.
[2] https://bit.ly/2MGBpSG.
[3] M. Adorf, Magus mustvalge muinasjutt „Eia jõulud Tondikakul“. Kultuur.err, 07.12.2018.
[4] A. Nõlvak, „Eia jõulud Tondikakul“ on Eesti oma jõulufilm, mis paneb hetki väärtustama. Õhtuleht, 04.12.2018.
[5] P. Pullerits, „Eia jõulud Tondikakul“: Vaat see on alles kõva jõulufilm! Postimees, 07.12.2018.
[6] A. Rohtlaan, „Põrgu Jaan“ – kõigi aegade kõige täiuslikum Eesti film. Eesti Ekspress, 20.10.2018.
[7] T. Libe, Tiina Lokk: „Tões ja õiguses“ jääb puudu professionaalsetest teadmistest. Kultuur.err, 21.02.2019.
[8] R. R. Novod, Oscari-vääriline „Tõde ja õigus“ on rohkem Hollywoodi kui Eesti film. Kinoveeb.delfi, 23.02.2019.
[9] H. Alla, Kas me SEDA filmi tahtsimegi? Postimees, 30.05.2019.
[10] D. Leitmaa, „Tõde ja õigus“ – tõenäoliselt parim Eesti film! Õhtuleht, 20.02.2019.
[11] K. Rajangu, Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega. Sirp, 08.03.2019.
[12] M. Adorf, Naisi madaldav sotsiaalporno. Kultuur.err, 14.09.2018.
[13] M. Kolk, Sildistades sildistamist. Sirp, 14.09.2018.
[14] E. Sepp, Filmiloomingu kaadritagune maailm. Kultuur.err, 23.04.2019.
Lisa kommentaar