Minu käest ei maksa küsida, kuidas peab elama.
Vaatan ikka vähem TV-d ja ikka rohkem aknast välja:
Ohakad on ikka veel niitmata.
Siniste pilvede vahel on roosad joomed.
Tuult ei ole, hõbepaju kasvab korraga
alt üles ja ülalt alla
ja pardipere ujub alaspäi
mööda veepeeglit.
Tasapisi jään aina pisemaks,
varsti mahun läbi nõelasilma
ja pean panema prillid pähe,
kui tahan iseend näha.
Aias imevad lepatriinud mind tühjaks
verest, mõtetest ja kirjutamata luuletustest
ja mu tühi kest kukub sügisel maha
ning kõduneb ära kuluheinaga koos.
10. VII 1998
2002, nr 11/12
Lisa kommentaar