Peeter Helme. Kirka valguse pimestav sära. Tartu: Vabamõtleja, 2021. 340 lk. 19.49 €.
Peeter Helme seitsmes romaan ilukirjandusliku teosena arvustust ei vääri, sest pole ei ilu, kirjandust ega teost kunstilises mõttes. Küll aga on kirjandusvälistel põhjustel avalikku tähelepanu pälvinud nii autori isik kui ka teose aines. Neist kumbki ei peaks kunstiteose käsitlemisel prevaleerima, kuid siinkohal on just sedasorti käsitlusviisiks kaks head põhjendust.
Esiteks, autori isik on mõjutanud teose väljaandmise protsessi ja mõjutab kindlasti ka retseptsiooni. Usutavasti on Vikerkaar ainus väljaanne, kes on pidanud vajalikuks arvustuse tellida. Teiseks väidab autor raamatu olevat ilukirjandusliku fantaasia ning kokkulangevused reaalsete isikute, asutuste ja sündmustega juhuslikud, ent kui see tõesti nii oleks, siis ei oleks ju pidanud nii tohutumalt pingutama selle nimel, et kõik tegelased, Peeter Helmega ühel ajal Postimehes töötanud ajakirjanikud, end kindlasti lausa nimepidi ära tunneksid. Eks nad tunnevad, muidugi. Ja kehitavad õlgu. Laulu sisse sattumisest on lugu ju ikka ainult siis, kui laul on hea ja/või saab tuntuks, st kui keegi seda üleüldse laulma hakkab. Peeter Helme laulu Postimehest aga ei laula keegi. Läbilugeminegi nõuab pingutust, kahjuks mitte esitatavate intellektuaalsete ega kunstiliste väljakutsete tõttu. Häda seisneb selles, et raamat on lihtsalt igav ja mannetu.
Autor ja väljaandja peavad tarvilikuks ette tuua, et Kultuurkapital ei toetanud raamatu väljaandmist ning ajakiri Looming keeldus proovipeatüki avaldamisest. Kindlasti ei olnud Kultuurkapitali otsuse põhjused kunstilist laadi, sest Helme varasemad raamatud on toetust saanud, takkapihta on kulka raha andnud veelgi küündimatumate raamatute avaldamiseks ning annab ilmselt edaspidigi. Ka Loomingu otsuse põhjused ei tulene esteetilistest kriteeriumidest. Need autori isikuga seotud asjaolud seisnevad selles, et tegemist on pedofiilses teos tingimisi süüdi mõistetud kriminaalkurjategijaga. Süüdimõistmine alaealise seksuaalse ahvatlemise katses omandas lõpliku kuju 2021. aasta augustis, kui riigikohus Helme kaitsja kaebust arutusele ei võtnud. Riigikohtus jõustus ringkonnakohtu otsus, millega jäeti muutmata maakohtu otsus, mida Helme on nimetanud naeruväärseks.
Avaliku tähelepanu osaliseks on Helme uus raamat saanud esitluse tõttu, millel osales õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise. Valusa kriitikarahe alla sattunud Madise tunnistas tagantjärele esitlusel osalemise veaks, ent esialgu põhjendas ta oma käiku nõnda: „Kas teie teada heideti Peeter Helmele ette enamat kui täiskasvanute saidil jälkide mõtete avaldamist? See on jälk ja õudne, mis ta seal purjuspäi kirjutas, ta on karistuse saanud, on täiesti alandlik ja ta kahetseb väga. Üldiselt on lubatud hoida kirjaniku looming ja teod lahus, seda enam, et ainustki last ta kuidagi ega kunagi ohustanud pole.“[1] Kuid Eesti Päevalehes ilmunud avalik pöördumine tõendab ühemõtteliselt, et Helme peab ennast ikkagi eelkõige ohvriks ja mitte süüdlaseks.[2] Vabandustest nõretav tekst mõjub ebasiiralt ning solvab pedofiilide ohvreid.[3]
Postimehega liitus Peeter Helme 2019. aasta jaanuaris, mil temast sai arvamustoimetuse juht. Peatoimetajaks kuulutati Helme 3. aprillil. Siinkirjutaja töötas Postimehes alates 2018. aasta augustist ja teatas lahkumisest 22. aprillil 2019, põhjuseks põhimõtteliselt teistsugune arusaamine ajakirjandusvabadusest kui verivärskel peatoimetajal.[4] Sügisel hoo sisse saanud rahulolematuse hiidlaine pühkis Peeter Helme peatoimetaja toolilt minema. Ajakirjanikud heitsid Helmele ette arvamusvabaduse summutamist, juhtkirjade tsenseerimist ja halba juhtimisstiili, mis on tema autoriteedi kahandanud olematuks.[5] Veel enne Helme lahkumist ja hoolimata sellest jäi Postimees mõne kuu jooksul ilma paarikümnest ajakirjanikust. Nüüdseks on Postimees eesmärgiks seatud pöörde läbi teinud ja saavutanud teatava stabiilsuse. Suurem osa „õigeid“ inimesi on turult üles leitud, arvamusküljed esindavad järjekindlat ilmavaadet. Lauri Vahtre kuulutamine aasta arvamusliidriks kõneleb ise enda eest, samuti Postimehe hiljutine lahkumine pressipreemiate süsteemist.
Peeter Helme kujutab aega, mil ta Postimehes töötas. Ent selle asemel et panna kirja publitsistliku koega „Minu Postimees“, milles saanuks avada tolle äreva aja taustu, poliitilisi jõujooni (2019. aasta valimised võitis Reformierakond, ent valitsuse moodustas Jüri Ratas koos EKRE ja Isamaaga) ning omaniku mõju leheteole (mida on lähedalt näinud ja omal nahal kogenud paljud ajakirjanikud), otsustas Helme belletristliku lähenemise kasuks. Loomulikult võib ilukirjanduse kaudu nähtavaks teha palju enamat kui esseistlikus või omaeluloolises lähenemises, ent selleks peab autor ainest tundma ja sellest kunstilises mõttes üle käima. Kui neid tingimusi pole täidetud, võib küll ikkagi hea raamatu kirjutada, ent siis peab annet olema. Särav ja vaimukas saab olla isegi autorile üle jõu käivas žanris, sarm murrab nagu võilill läbi asfaldi kõige ootamatumas paigas. Aga mida ei ole, seda ei ole, ja sellest on kahju. Kuigi „Minu Postimehe“ võiks kirjutada kes tahes kord selles paljukannatanud ajalehes töötanud ajakirjanikest, oleks Peeter Helme kogemus eriti huvitav, sest ta töötas Postimehes pöördelisel ajal ning tal olnuks kindlasti ka teisi võimalusi ajalukku minna kui see, mille ta valis.
Eheda ja unikaalse kogemuse asemel pakub autor nii poliitilisest kui ka tollase Postimehe toimetuse elu tegelikkusest irdunud asjaarmastajalikku literatuuri, mis peaks justkui avama ühe tavalise lehetoimetuse täiesti tavalist elu ühel täiesti tavalisel ajaperioodil. Kuna kunstilist üldistust ei sünni, karakterite väljajoonistus jääb saamatuks, asjaosalistele äratuntavalt reaalsete sündmuste kirjeldus kahvatuks ning lõputud dialoogid venima ja kolksuma, on raske ette kujutada lugejat, kellele võiks see raamat üleüldse huvi pakkuda, seda enam et inimsuhted on kujutatud nahkselt ja eluvõõralt, nagu see on autorile omane olnud varemgi. Teatav fabuleerimis- ja komponeerimisvõime on Helmel küll täiesti olemas, seda on ta demonstreerinud raamatutes „Sügaval läänes“ (2015) ning „Haakrist ja ajarelv“ (2019), kuid vastses oopuses on ta otsustanud kõik käsitööoskused kasutamata jätta.
Ei ole usutav, et Peeter Helme üleüldse aru ei saanud, kuhu ta sattus ja mis ümberringi toimus. Ent see on tema valik: vaikida sellest, millest kõnelemine olnuks päriselt huvitav. Oma tõelise loo jätab Helme enda teada. Eelkõige ja peamiselt aimub raamatust labast soovi lihtsalt ära panna kõigile ajakirjanikele, kes teda peatoimetajana ei tunnustanud ega tunnistanud. Peale Karl Pärli ehk autori alter ego ja noorukese Luisa, tema satelliidi, ei leidu kujutatud toimetuses ühtegi normaalset inimest: naisi kritiseeritakse suuremalt jaolt nende välimuse järgi (paks, liiga lühike seelik, vale juuksevärv jne), mehi eelkõige väärdunud ambitsioonide ja halva iseloomu põhjal. Enamikku ajakirjanikest ajab autori hinnangul liikvele pelgalt soov silma paista, endale nime teha, kogeda avalikku tunnustust, ühesõnaga: edevus. Üksnes Karl Pärl on armas ja nutikas, lõhnab hästi, evib mehelikke ja intellektuaalseid kvaliteete, säilitab keerulistes olukordades stoilise rahu ja oskab lahkuda väärikalt, kui aeg on käes. See võiks ju olla täitsa nunnu, kui ei oleks juhtumisi naeruväärne ja totter. Hea ilukirjandus tõuseb sageli ajalooliselt tõest kõrgemale, keskpärasus ei suuda seda kunagi.
Kuid kehvade teoste kirjutamine on lubatud, ja seda isegi kriminaalkorras karistatud autoritel. Koguni vanglas tohib raamatuid kirjutada. Vabas ühiskonnas võib esitleda ka viletsaid raamatuid ning igaüks, kes tahab, võib esitlusele minna. Ja kehtima jääb: perverdist kirjanik võib olla võimeline looma suurepäraseid kunstiteoseid. Eluajal ei pruugita talle tema jälke tegusid andeks anda ning võib-olla ei anta isegi pärast surma, ent siis vähemasti särab teos ajaloos eredamalt kui autori rõve isik. Selliseid suurepäraseid teoseid, mille kõrval kahvatuksid autori võikad teod, Helme veel kahjuks loonud ei ole. Aga rohkem kui pool elu on ju alles ees. Niisiis, kirjanik Helme saab lunastada suurepärane kirjandusteos. Inimene Helmele ei oska nõu anda, aga üks on kindel: ajakirjanduse vahendusel küll andeksandi otsida ei maksa.
[1] L.-E. Lomp, Õiguskantsler ütles, et Helme raamatuesitlusel käimine oli viga. Postimees, 27.12.2021.
[2] Peeter Helme: olen „LÕPLIKULT SÜÜDI!“ küll, aga kas ka igavesti? Igavik on väga pikk aeg… Eesti Päevaleht, 11.01.2022.
[3] Vt R. Holm, Sõna saavad seksuaalvägivalla ohvrid: „Eesti on pedofiilide paradiis ja ohvrite põrgu“. Eesti Ekspress, 23.01.2022.
[4] Vt nt A. Krjukov, Vilja Kiisler lahkub Postimehest erimeelsuste tõttu peatoimetajaga. ERR, 22.04.2019.
[5] Vt nt F. Püss, Loe Postimehe ajakirjanike umbusaldusavaldust peatoimetaja Peeter Helmele. Delfi, 02.11.19.
Lisa kommentaar