I
Olen naistehaiguste osakonnas hooldajana tööl olnud umbes kaks kuud, kui vanemõde Eve küsib, kas keegi meist tahaks osa oma vahetustest sünnituses teha. Silmagi pilgutamata ajan käe püsti. Kahe kuuga olen oma osakonnas saanud küll tekikottide vahetamise meistriks, õppinud ära lamaja pesemise, kraadiklaaside desinfitseerimise ja palju muud, ent tegelikult tahtsin haiglasse tööle tulles esialgu minna hoopis EMO-sse. Kuna aga erakorralises on väljaõpe pikem ja mina tulin haiglasse kõige enam aastaks, suunati mind pikema jututa rahulikumasse osakonda. Aga siin see on, selline pakkumine ja ma ei jõua mõeldagi, kui olen end juba kirja pannud. Mõne päeva pärast ongi minu esimene päev sünnitusplokis. Väike käre kuuekümne kanti hooldaja Jaana näitab mulle töö kätte. Tal on lillad lühikesed juuksed ja tugev suitsuhais. Mul on ka suitsuhais.
II
Minu esimene sünnitus. Vaatan kõrvalt, kuidas Jaana toimetab – paneb valmis süstid, tööle soojalambi, asetab sünnitaja otsaette külmakompressi. Ta seisab ämmaemanda kõrval, kes sünnitajale juhiseid jagab. Ämmaemand on lahke, aga väga konkreetne, meenutab natuke nõukogudeaegset sporditreenerit, kes ei jäta valikut endale mitte alluda. Seal toas teab tema täpselt, mida naisel teha tuleb, ja nõrk olemiseks ei ole ruumi. „Tuleb end kokku võtta, nüüd pressi. Ei hoia hinge kinni!“ Naine karjub. „Ma ei jaksa, võtke ta välja.“ Mina olen kaks sammu eemal ja vaatan kogu tuba. Ämmaemandat, Jaanat, meest, kes oma naise kätt hoiab, ning tulevast ema, kes karjub, et ta ei suuda, ei taha enam. Olen esimest korda elus tunnistajaks sündimisele ja see tundub raske.
Kõik läheb siiski hästi, beebi on terve ja emagagi kõik korras. Jaana toob vanni sooja vett täis, laps tehakse puhtaks ja mässitakse sisse. Ta on roosa, aktiivne ja häälekas, ent rahuneb kohe, kui ema rinnale tagasi saab, ning perekond jäetakse omavahele puhkama. Lift visiseb, kui me keldrikorrusele suitsuruumi sõidame, ja küsin Jaanalt – kas sellel naisel oli esimene sünnitus? Ei, kolmas. Imestan. „Ahah. Aga kas see oli raske sünnitus? Mulle tundus, et tal oli väga raske.“ Jaana ohkab ja sõnab hingepõhjast, kusagilt sügavalt ja kopsu alt: „Haritud naised on kõik sellised.“
Järgmiste kuude jooksul veendun, et Jaana ei valeta. Mida intellektuaalsem on sünnitaja, seda keerulisem tihtilugu sünnitus.
Sünnitusosakonnas on väga palju helgust. Kui naistehaigustes tegelesime ennekõike vähihaigetega, raseduste katkemiste või katkestamiste, tsüstide ja paisetega, siis siin lõppeb enamasti kõik hoopis äärmise rõõmu, kergenduse ja tähistamisega. Isad toovad torti, emad ohkavad tänutundes ja lubavad järgmine kord tagasi tulla. Siin on kogu aeg eriolukord ja samas pidevalt õnnelikke inimesi. Ämmaemandad on tugevad ja kogenud, imetlen pidevalt nende võimet rääkida iga naisega sellisel toonil, nagu teeksid nad seda esimest korda. Ehkki nad räägivad iga kord täpselt ühesugust juttu.
III
On südaöö. Keerlen vastuvõtutoa juures koridori üles seatud välivoodil, mis krigiseb iga mu pöördega kaasa. Ma olen väsinud, aga mul ei ole und. Vaatan ripplae paneele ja tõmban ninna haigla kuiva õhku, mis mu huuled pidevalt katki teeb. Ma tean, kui tähtis on praegu magama jääda, sest igal hetkel võib mõnes sünnitustoas asjaks minna või osakonna uksest sisse astuda keegi uus, ning sel juhul tuleb olla ärkvel ka veel viimased 8 tundi oma 24-tunnisest vahetusest. Nii juhtubki. Kuulen liftiukse avanemist ja sellega koos vanduvat naisehäält. „Fuck, raisk. Kurat! Appi,“ lükatakse järjekordne sünnitaja vastuvõtutoani. Hüppan kiirelt püsti, nügin oma voodi konkusse tagasi ja sisenen rohelist vormi siludes vastuvõtutuppa. Kolmekümnenda eluaasta kanti paar on EMO-st üles saadetud ja pikka kasvu naine ropendab kõhust kinni hoides, nii et maa must.
„Tere õhtust! Ole hea ja heida siia pikali ja ma kutsun kohe ämmaemanda!“ Läksime.
Meie osakond ehk sünnitusplokk on väike. Neli sünnitustuba, intensiiv ja kaks vanniga tuba. Lisaks veel vastuvõturuum, puhketuba ja kogu osakonna keskel asuv õepult. Sealt hargnevad ämblikuvõrguna koridorid tubadesse ja näha on kõik osakonna uksed ning liikumised. Pult on osakonna süda, kus lüüakse arvutisse kogu info, pannakse pastakaga joonelisse kaustikusse kirja iga saabunud sünnitaja, saadetakse laborisse proovid ja helistatakse arstile. Aga ka kootakse, lahendatakse ristsõnu, loetakse ja oodatakse.
Puhketoas käime ennekõike söömas. See on väike ruum diivani, laua ja televiisoriga. WC ukse kõrvale on kleebitud illustratsioon väljaheidete võimalikest tahkusastmetest. Telekas mängib pidevalt, niisamuti on laual enamasti mõni tort, kook või muu maius, mille mõni tänulik perekond personalile toonud on. Keegi ei taha neid süüa, aga sööme ühtelugu ja kurdame, et nii palju suhkrut ei ole inimesele kasulik. Söömine on selles töös omamoodi rituaalne, eriti 24-tunnise vahetuse puhul. Minu jaoks on söömine ja suitsetamine selles majas kaks ainsat õigustust maha istuda, sest ikka leiaks kuskilt mingi tolmu, mida pühkida, või põranda, mida pesta. Tegelikult ei ole mitte keegi öelnud, et ma kogu aeg rabelema peaksin, aga ma olen noor ja mulle tundub, et ma olen siin selleks, et kõiki inimesi aidata, nii palju kui võimalik. Puhketoa diivani kõrval maas vedeleb üks kahvel. Keegi meist ei võta seda üles ja kui õhtul põrandat pesen, tõmban mopiga kahvli ümber ringi. See on komme – kui kahvel maha kukub, siis võib selle hädapärast jalaga diivani alla ära lükata, aga mitte mingil juhul enne vahetuse lõppu üles korjata, sest äkki tuleb muidu öösel sünnitajaid juurde. Kui nuga kukub, siis selle korjame üles. Mehi me ei pelga.
IV
„See laps nõudis mul viina,“ ütleb tumedapäine naine vastuvõtutoas. Kell on 8 hommikul, minu vahetus on just alanud ja hooldaja Asta, kellelt vahetuse üle võtan, ütleb lakooniliselt, et see naine tuleb kohe viia sünnitustuppa. Teen seda, tegutsen nii nagu alati. Naine on kogukas, sünnitus kulgeb kiirelt, ämmaemandad toimetavad. Aga kui laps välja tuleb, on lootevesi roheline. See laps on surnud ja ma tardun. Vaatan toas ringi.
Ämmaemand on rahulik, arst ka. Laps puhastatakse, küsitakse emalt, kas ta soovib last oma rinnale. Ta ei taha. Tegutsen vaikselt ja püüan olukorda lugeda. Kas teen kõik nii nagu ikka? Ju vist. Tundub, et lapse südamelöökide puudumine oli kõigile peale minu teada juba enne sünnitustuppa jõudmist. Huvitav, kas Asta ei oleks võinud seda mulle öelda? Jätame ema omapäi, taastuma, temaga tuleb rääkima haigla sotsiaaltöötaja. Kui siis mõne aja pärast uuesti palatisse lähen, et naisele süüa viia, tunnen lõhnast, et ta on palatis suitsu teinud. Püüan talle selgitada, et ma saan küll aru, et ta on raskes olukorras, aga see on ohtlik – tema enda pea kõrval on hapnikukraan. Teda ei huvita, selge see. Praegu ei huvita teda miski.
Paari tunni pärast on aeg viia ta üle sünnijärgsesse osakonda, aga see on selliste naistega väga raske. Sest meil ei ole eraldi tuba – kus ta ei peaks olema koos emadega, kes tulevad palatisse oma elusate vastsündinutega. Vanemämmaemand palub lapse karpi pakkida ja lahkamiseks morgi viia. Võtangi metallist karbi ja lähen tühjaks jäänud sünnitustuppa. Sealsamas mähkimislaual, kus tavaliselt kiirgab soojalamp ja vastsündinu saab oma esimese K-vitamiini süsti, kus teda kaalutakse ja esimesse mähkmesse pakitakse, võtan tal teki ümbert ära ja tõstan väikese keha karpi. Ta on suur laps ja mahub sinna väga täpselt, peaaegu liiga täpselt. Mugav tal seal karbis ei ole. Ma ei ole kunagi varem surnukeha näinud, väljaspool matuseid. Viin ta 0-korrusele. Morg ja suitsuruum.
V
Noor kaunis venelanna on sünnitusele kaasa võtnud oma ema. Mamotška siblib palatis ringi, mõjub autoriteetselt ja jagab tütrele käsklusi. Lapse isa käib vahepeal palatiukse vahelt piilumas, siis astub Mamotška välja ja annab talle väikese ülevaate. Aga tuppa teda ei lubata. Sünnitaja on hästi pisikest kasvu ja peene liistuga naine, kuid sünnitus tundub üsna libedalt minevat. Ühel hetkel ta siiski viskleb ja karjub „Ni maguu! Ni maguu!“, järgmisel hetkel on laps aga väljas, emal endal pole jõudnud isegi meik laiali minna ja ühest suust hakkavad nad Mamotškaga tunnustavalt vastsündinut kiitma – „Oo, kakaja krasavitsa!“. Valu unustatud, kõik õnnelikud, ka isa võib ukse taga kergendatult ohata ning loota, et kunagi lubatakse ta isegi last vaatama.
Isad on üldse huvitav lisand sünnitustoas. Mõni on väga kohal, hoiab kätt, laseb end sõimata. Teine istub toanurgas tugitoolis ja püüab jalust ära olla. Teeme omavahel nalja, et mähkimislaua kõrval alati ootel olev nuuskpiiritus on enamasti just isade, mitte sünnitajate jaoks. Üks minu lemmikisadest on mees, kes püüab oma naisele toeks olla nii, et kordab talle justkui närvilise kajana kõiki ämmaemanda sõnu ja juhiseid.
„Nonii, nüüd hinga!“
„Nonii, nüüd hinga!“
„Tubli.“
„Tubli oled, tubli!“
„Nii, kas hakkab uus press tulema?“
„Kas hakkab tulema uus press?“
Lõpuks läheb aga tempo nii kiireks, et ta ei jõua juhistega järge pidada ning hakkab lihtsalt rusikasse surutud käega ergutavalt viibutama, nagu elaks kaasa mingile pallimängule: „Veel! Veel! Veel! Veel!“ karjub mees, kui naine pressib. Sellist pilti olen näinud Portugali jalkabaaris, sünnitustoas mõjub see kohutavalt naljakalt. Ma tean, et ma ei tohi naerda. Ma ei naera, ausõna. Neelan oma muige alla ja mõtlen, et kui mina oleksin selle naise olukorras, virutaksin ma mehele ilmselt rusikaga.
„Veel! Veel! Veel!“ Aga laps sünnib ja kõik on hästi. Ämmaemand kiidab naist – näe, ei olnudki ju nii hullu. Väga hästi läks, olid tubli. Laps puhkab naise rinnal, värske ema surub mehe kätt oma peos ja vastab: „Ilma oma meheta poleks ma seda suutnud.“ Õiged inimesed leiavad teineteist.
VI
On päev. See naine tuuakse kiirabiga, sünnitus oli alanud ootamatult kiiresti ja mees jõudis vaevu abi kutsuda. Neil on kodus juba mitu last, sünnitaja on kogenud ja protsess läheb väga kähku. Pressid juba käivad, avatus on täielik ja kellelgi pole aega mingeid südamelööke mõõtma hakata. See laps tuleb nüüd!
Tulebki. Aga tema seljal on üks peopesasuurune laiguke, kust on nahk maha tulnud. Ta ei tee häält. Kiirelt haaravad ämmaemand ja arst lapse kaasa ja kogu meditsiinipersonal kaob kõrvalruumi – intensiivravipalatisse last elustama. Mina üksi jään segaduses paariga palatisse. Nad küsivad, mis toimub, miks laps ära viidi. Ma juba tean, mida öelda. „Mina ei ole küll meditsiinipersonal, aga nii palju kui ma kõrvalt nägin, tundus, et laps hetkel ei hinganud. Ma olen kindel, et arstid teevad kõik, mis võimalik, et teda aidata.“
Tegelikult ma tean, et kui nahk on juba maha tulnud, siis on see laps olnud surnud vähemalt 24 tundi. Aga mul ei ole õigust ega pädevust seda perele öelda. Selle asemel küsin, kuidas on ema enesetunne, kas platsenta hakkab juba tulema, kas ta tunneb kõhus uut valu. Pakun talle vett ja püüan olla kohal. Julgustan teda rahulikult hingama ja kinnitan, et kohe tuleb keegi, kes oskab rohkem infot anda – seni püüame tema eest hoolt kanda, et ka platsenta välja saaks.
Kõigilt sünnitajatelt küsitakse, kas nad soovivad platsentat endaga kaasa. See on iga naise õigus, mõni tahab selle ära süüa, teine koduaeda matta. Vahel leiad kaasaküsitud platsenta aga hiljem perepalati riidekapist, kui perekond on haiglast lahkunud. Uus elu, uus laps, mis me selle veretükiga ikka jamame. Veel on sünnitusosakonnas üllatavalt palju väljaheiteid, oksendamist ja verd. Vere kogume kannu, et hinnata verekaotuse ulatust. Väljaheited ja okse käivad pea iga sünnituse juurde. Sellest pole miskit. Üldiselt olen kõigega harjunud, aga on üksikuid päevi, mil just vere lõhn ajab mind iiveldama.
Siiski, mulle meeldib siin. Iga päev toimub midagi ning igal õhtul saab koju minna tundega, et oled midagi ära teinud. Olnud kellegi kõrval nende elu kõige olulisemal momendil, aidanud. Tundega, et see kõik loeb.
VII
Sünnitusmajas saavad kokku kõik inimesed. Rikkad ja vaesed, ilusad ja koledad. Sünnitavad lapsi, keda ootab ees suur tulevik, ja sünnitavad neid, kes joovad end poe taga surnuks. On seitsmeteistaastaseid, kes sünnitavad teist korda, ja naisi hilistes neljakümnendates, kes saavad emaks esmakordselt. On isasid, kes teenindavad oma perekondi igal sammul, on neid, kelle nime ei panda sünnitunnistusele kirja. On naisi ja lapsi, kelle nabanööri lõikan läbi mina, sest nende kõrval ei ole mitte kedagi peale haiglapersonali. Sünnib muudkui Kevineid ja Robineid ja Sofiasid ja Miiasid. Vannutakse, et ei kunagi enam, ja samas nenditakse, et eelmine kord mõeldi samamoodi.
Me ei tea, mis saab väikesest Lissandrast või Daimarist pärast seda, kui nad koju lähevad ja neid jääb meenutama vaid sinine või punane täpp oma sünnikuupäeva juures. Aga meie oleme ikka siin ja elame kaasa, sööme torti, hoiame võõraste inimeste kätt, peseme põrandalt Sinu verd ja vaatame vaiksemal hetkel „Eesti otsib superstaari“. Me loodame, et igaüks, kes uksest sisse astub, läheb siit ära õnnelikuna ja et me oleme kasulikud. Loodame, et graafik peab ning et ühegi kolleegiga ei juhtuks midagi, mis sunniks meid pärast 24-tunnist vahetust samal õhtul uuesti tööle tulema.
Pikka ja õnnelikku elu, head kooskasvamist, ja palun tooge tordi asemel puuvilju!
Lisa kommentaar