„Kuid mitte alati polnud laps elav: teinekord, istudes hoidja kõrval, jääb ta äkki vait, kuid vaatab kõike nii teraselt. Tema lapsemõistus vaatleb kõiki tema ees toimuvaid nähtusi; need langevad sügavalt tema hinge ning kasvavad ja küpsevad koos temaga“
(Ivan Gontšarov, „Oblomov“).
Elasin tol ajal ühiselamus. Pikk pruun koridor, hämar laelamp ja kaheksa ust kummalegi poole. Ühes kuus neli kuupmeetrit vett – raiskaja! – ning kuupmeeter gaasi. Juba 6.30 ajal esimesed võtmekolksatused ja kiired sammud. Ma püüdsin ikka keskhommikuni venitada, kui vähegi vaba päev, aga võimatu – kevadine valgus toas läbi õrna kardina ja tuvid kluuguvad karniisil. Sirutasin end teki all, lootes täiuslikku hommikut, kuid äkitselt tunnen – jalg nagu millegi küljes kinni, raske, liikumatu, külm. Vaatan – ahelas! Hullem kui Džezkazgani vangilaagris. Jäme rauast võru ümber pahkluu ja laevakett viis mingisuguse kasti või kirstu külge, mis küll mitte suur, aga – püüdsin tirida – ei nihku paigalt! Mis nüüd? See oli uni või? Kedagi toas polnud, võti seespool ees. Uurin lähemalt, kast tumepruun, tolmune ja räsitud. Ikka seesama.
„Tere,
sain Teie kontakti ühe saatusekaaslase käest. Nimelt huvitab mind, kuidas ja kas on täiskasvanul võimalik kindlaks teha … Kas olete õige isik, kelle … võib-olla oskate … elanud kogu elu Kohtla-Järvel, olen 47-aastane … peaksin pöörduma ja mis dokumendid …“
Helgi elas tol ajal hooldekodus, või mis elas, kuidagi oli, palat 7, kolmas voodi. Pikk heleroheline koridor, ere valgus ja kaheksa ust kummalegi poole. Ühes seinas palatid ja vastas arstide toad, õdede toad, protseduuride toad. Juba 6.30-ks olid sanitarid käinud, mähkmed vahetatud, mis vaja, koristatud, voodid kohendatud. Akna taga suur valge ja kajakakisa. Nüüd jäi veel pisut tukkuda ja hommikusööki oodata. Proovis end keerata, kuid keha nagu millegi küljes kinni. Ahah, need voolikud, jah, las olla, küll siis tüdrukud jälle keeravad, kui tulevad ja kui meeles on. Ega jalad ei liikunudki ju. Ainult ülakeha. Mitu korda päevas suristati puldiga, et voodi asendit muuta. Küll istukile, küll põlved krõnksu, küll pikali. Eile oli üks tumedapäine neiuke teda tükk aega istuli proovinud tirida, aga ei jaksanud. Helgi oli kätega proovinud märku anda, et võtku pult. Aga ei saanud aru, uus vist siin alles. Tütreke selline.
„Tere,
olete pöördunud täiesti õigesse … sel teemal on parem suhelda vahetult, lisaks vajan otsinguks ka otsija allkirja, id-kaardi koopiat ja … Kõige mõistlikum ja parem võimalus teada saada on kindlasti küsida … aga alati ei ole see erinevatel põhjustel võimalik … fakti läbi registri arhiivi saab kindlasti selgeks teha, pakun kohtumiseks aega 26.05 kl 13.00, palun andke teada …“
Juba kolme päeva pärast! Muidugi ma lähen. Siit töö juurest küsin vaba päeva, püüan Marinaga vahetada, ta on enamasti nõus. Aga kõigepealt on vaja haigeid pesta, teisipäev ju, tututuu. Kes siin kirjas on – ahah, 7-3 ja 5-2. No 5-2, tema peseb ise, vaja ainult seismisel toetada, aga igavene jama, see 7-3 üldse ei liigu ju ja räägib ka segaselt. Pole mingit tahtmist seda pesu ette võtta, nagunii ma ei saa teda jälle sinna raami peale. Nii kõrini on. Siis veel mingi ema ka! Otsi teda taga jumal teab kust kohast. Milleks mulle teda üldse tarvis? Siiani pole olnud, pole edaspidigi. Sitale, raisk!
„Tere,
tänan veelkord asjaliku abi eest, aga nagu ikka järele mõeldes tekivad küsimused ja mõtted, see on vist Teie praktikas tavapärane. Seega küsin natuke üle, kui tüli ei tee:
1. Kas täiendavad andmed …
2. Kas sellest registrist oleks võimalik …
2. Nagu aru sain, saaksite seaduse piirides kindlaks teha … Kas selleks on vajalik ...“
Helgi suigatas. Kajakad olid talle võõrad, suured külmad linnud, kuidagi kalgid. Neil seal Tõrvandis olid küll olnud hakid ja varesed, aga need olid soojad, pehmed, omad. Hakiparv pudenes harilikult puude otsast kisaga lendu, kui nad Olegiga mahajäetud talli püüdsid hiilida ja õnneks polnud kedagi kuulmas. Oleg, Oleg! Silme ette tulid viisnurgaga sõdurinööbid, need virvendasid küll pea kohal, küll torkisid selja all ja siis see läikiv pannal! See tuli lahti rebida! Ei mäleta, ei mäleta muud, mis nägu ta oli, ei tea, aga ta oli… tugev.
„Keera külili,“ kamandas Oleg harilikult, kui nad olid jõudnud kriuksuvale vankrile.
Sündis Olja.
„Keerake külili, proua,“ kuulis Helgi läbi une, „täna on pesupäev!“
Nüüd oli vankri asemel ratastel pesuvann. Ma püüan, ma püüan täna sellega ise hakkama saada. Nii, raam vastu voodi äärt. Pidurid peale. Ah õige, üks serv alla. Unustasin. Kateeter tuleb enne tühjendada. Mhh, toon siibri. Mismoodi see oligi? Siit tuli niikauaks klambriga kinni pigistada ja see kork lahti keerata? Jah, niriseb. Korras. Voolikud teisele poole raami külge riputada. Õrnalt. Et ei kisuks.
„Pange nüüd käed rinnale risti, vot nii, tubli.“ Issand, surnuna näib juba praegu, mis siin veel pesta.
„Veeretan teid siia raami peale, üks, kaks ja korraga!“ Rullisin Helgi nagu piparkoogitaigna üle voodiääre. Õnnestus ometi! No nii, sõidame vannituppa!
„Tere,
oma kogemusest lähtuvalt eeldasin, et meie lugu läheb edasi, lihtsalt ennekõike on vaja otsija enda soovi, mina kellelegi peale ei suru. Aga vastates küsimustele:
1. Ei saa anda isikuandmeid, sest … on kaetud saladusega ja kaitstakse mõlemat poolt võrdselt. Need andmed, mida saan avaldada, edastasin teile juba meie esimesel vestlusel, aga võin need uuesti arhiivist üles otsides ka kirja teel saata.
2. Ka väljatrükki ma just sel põhjusel teha ei saa.
3. Võin proovida otsida ja võtta ühendust, aga tulemust me ei tea … kui siiski ei soovi mingit kontakti, tuleb leppida sellega, et otsing jääbki lõpetamata.”
Soe dušš paitas keha. Väheseid juukseid. Kondiseid liikumatuid jalgu ja seda enam pundunud kõhtu. Aukus rinnad vajusid külgedele. Hõredad karvad. Sinine kilevann täitus poolenisti veega ja šampoon kui laintevaht. Nagu järves ujuks, tuli Helgile ette. Nagu seal paisjärves tookord. Mis see olla võis, kuuekümne esimesel aastal, kui ta sovhoosis kassapidaja oli. Kiirel heinaajal aeti ka kontorist põllule abiks, eriti nooremad. Viiekesi GAZ-i kabiinis, uks seisis vaevalt kinni. Tolmused, higised ja siis hüppelaualt järve! Riietega! Tema, Õie, Harald, Silver ja Tiit! Kokkulepe oli kakskümmend tõmmet krooli ja tagasi kalda poole, kuni jalad põhja ulatusid. Siis tõusid, kõndisid kuningannana läbi vee, märjad juuksed ja märg kleit. Uhkelt. Lihtsalt kleit. Rannal, hiljem, liiv läks suhu ja silma ja juustesse ja.
Sündis Tiina.
„Mis nüüd, kas seep läks silma, kohe loputame!“
Uhtusin šampoonivahu õrnalt juustest ja näolt. Ja kuivatamine. Kõigepealt lina ühe külje alla, kuivaks, siis jälle jalgadest tõsta kõigepealt vasakule poole, käsi sirgeks, siis õla alt proovida keerata, hops! Paremalt küljelt kuivaks. Rätik pähe nagu matrjoškal. Kuiv rätt peale ja palatisse tagasi. Tehtud! Voodipesu oli jõutud vahetada ja värske vesi pudelis.
„Tere,
olen praeguseks kokku saanud veidi lisainfot. Teie ema on elus, ta on sündinud 1941. aastal. Kokku on tal sündinud viis last, kellest kahe andmeid ei ole. Üheks olete teie ja kuivõrd ühe lapse andmed on veel puudu, siis võib arvata, et ehk on temagi kasvanud kasuperes. Teil on poolõed, kes on sündinud 1960. ja 1962. aastal. Üks vend on samuti, 1964, kuid märkega – sündis surnult. Tundub, et laste isad on kõik erinevad, mistõttu isa otsida ei ole võimalik ja vallaslastena on registris kõik.“
Seesama brünett hooldaja oli ka pesijaks täna. Nüüd puhaste linade vahel tagasi. Padi oli pehmeks klopitud ja tekk kohev. See oli nagu tookord, tikuvabriku direktori avaras voodis, kõik oli olnud sile ja läikiv ja siidine. Helgi polnud nii laia voodit varem näinudki. Mitu patja kummalegi ja mõõtmatu tekk. Roosilõhnaline. Helgi oli sekretär, Ervin oli direktor. Ervin andis lubadusi. Ta oli harjunud. Kirjalikke lubadusi, suulisi lubadusi, ministeeriumis lubadusi, tsehhis lubadusi, voodis lubadusi.
„Seltsimees Leetberg, teie juurde tuldi,“ oli Helgi ülejäänud tööülesanneteks.
Sündis Erki. Erki sündis surnult.
Siis sündis veel keegi. Sellest ei mäletanud Helgi suurt midagi. Mis ta nimeks sai, ei tea. Kirjutas kuhugi alla ja kõik.
Siis sündis veel keegi. Sellest ei mäletanud Helgi suurt midagi. Mis ta nimeks sai, ei tea. Kirjutas kuhugi alla ja kõik.
„Tere,
Teie ema aadressi leidsin samuti üles, tema on esimene, kelle poole saan pöörduda, aga me ei tea, kas ta on valmis suhtlema. Tihti küsivad otsitavad, miks neid tahetakse leida. Mida ma võiksin emale öelda, kui saan temaga ühendust? Mida tahaksite teie teada? Kuidas kujutate ette suhtlemist, kas kirja teel või silmast silma?“
Ma vist ei tahagi midagi teada. Milleks mulle ema ja õed? Mis ma teen nendega, istun jõuluõhtul pika laua taga? Pole siiani istunud ega istu ka edaspidi. Tahtsin ainult kinnitust oma kahtlusele, sellele kummalisele tundmusele, et olengi nagu taevast kukkunud linnuke, mingi tombuke, meteoriidike. Alguses langesin hõõguva kerana välgukiirusel, ei teadnud, kuhu pidama jääda, paremal Pluuto, kuskil Veenus, Marss virvendas eemal. Ei tahtnud. Siis hakkas paistma midagi hallikaspruunikat nagu kartulipõld kevadel. Maa! Kas sinna? Lähemale jõudes eristusid metsad ja aasad. Rohelus. Sellisele juulikuisele päikeses kõrbenud õuele jäin lõpuks pidama. Kulus aasta, enne kui hakkasin maapinda palja päkaga tunnetama. Kõrred torkisid. Tõstsin ühe jala ning polnud tahtmist järgmiseks sammuks, aga pidin – muidu oleksin kukkunud. Ema hoidis käest. Ema?
„Tere, tänud tehtud töö eest. Mitte hakates saadud infot ühekülgselt hindama, küsimusele miks? vastaksin, et teadmine on alati parem kui mitteteadmine ja kuna ka ise olen juba piisavalt vana, siis ega mind igasugused saatuse keerdkäigud eriti ei heiduta. Elus tuleb igasugu olukordi ette ja nendesse peab mõistvalt suhtuma. Võimaluse korral andke emale edasi minu head soovid.“
„Helgi, teie juurde tuldi!“ Ma tean, see oli sotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks oli valla poolt saadetud patsiendid aeg-ajalt „üle kontrollida“. Teisi Helgi juures ei käinudki, ei paistnud lapsi olevat, tuttavaid, sugulasi, ei kedagi. Ka tema olnuks justkui taevast kukkunud. Mis teha. Aga kell sai kuus ja minu tööpäev lõppes. Vahetasin riided ja läksin. Homme oli vaba.
„Kahjuks ei ole mul täna selliseid uudiseid, nagu ehk ootasite. Minuga võttis ühendust teie sünniema tugiisik, aga nende vestluse käigus olevat ema jäänud siiski veendunult selle juurde, et ta mingit kontakti ei taha. Rääkisin küll teie siirast soovist ja ka sellest, et minevikku muuta ei saa ning kellelgi pole plaanis ette heita olnut. Aga ta palus jätta asi selliselt, nagu see praegu on. Julgustasin tugiisikut minuga uuesti ühendust võtma, kui ema peaks tundma, et on valmis kontaktiks. Ehk see päev kunagi tuleb, aga võib-olla ka mitte. Tihti ei ole kontaktist hoidumise taga mitte hoolimatus, vaid ennekõike süütunne tehtu ees. Aga võib-olla läks tal ka nüüd elu veidi paremaks, sest palusin edasi öelda, et teil on läinud kenasti ja tulete eluga toime. Praeguseks jääb otsing sellisena pooleli.“
Sitale, raisk. See kast. Ma pean ta küljest saama. Tirisin veel, ei midagi. Siis tuli meelde. Voodi all on sõrgkang, oli juba enne mind, eelmisest üürnikust vist. Kui sellega. Pöörasin end koikust põrandale ja kobasin käega voodialust. Käes! Ja nüüd? Mis seal sees on, kastis? Virutasin vastu kaant, korra, kaks, tugevamini. Pehkinud lauad ei pidanud vastu ja lagunesid laiali. Kopitanud hais. Kellegi sokid, lips, ilma peata nukk, beebikõrinad, mingid tööriistad, paar tühja veinipudelit, kortsus seelik, peotäis võtmeid, dokumendid, ümbrikud, kuivanud lilled. Üks võti keeras ja jalg oli vaba.
Isa ma endale siiski leidsin. See oli nii. Mõni aasta tagasi märkasin trammipeatuses ühte vanemat härrat. Seal ta seisis, mantlikrae üleval, käed kinnastes, silmad tuulest vidukil, justkui vesised, võibolla nuttis, võibolla külmetas, oligi alles varakevad. Mõtlesin, et lihtsalt küsin. Astusin ettevaatlikult lähemale, ümberringi kedagi kuulmas polnud. Julgesin käsivart puudutada.
„Vabandage palun,“ kogelesin kuidagimoodi, „ega te ei sooviks mulle isaks hakata?“
Ta soovis. Ta tõesti soovis. Pani mulle nimeks Tihasehakatis.