Tiit Hennoste
Mis on saand sest meediast?
Ma kirjutasin eesti trükiajakirjandusest Vikerkaarele viimati ligi kolm aastat tagasi.1 Mis on saand sest meediast pärast seda, võib võtta kokku lühidalt. Eesti ajakirjanduses on kolmekordne kriis. Kolletumise kriis, mis hävitab ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera rolli. Netistumise kriis, mis viib paberlehelt lugejad. Majanduskriis, mis viib reklaami ja rahad. Ja kuigi on kombeks, et surijatest kõneldakse head, käib eesti meedias selline iseenda kirumine, nagu oleks vana valge paberajakirjandus asunud oma surmast hoolega meediasündmust tegema, et kadunukese viimased hingetõmbed saaksid kõigile nähtavalt ja kuuldavalt igaveseks üles märgitud.
Kolletamise võlu ja needus
- aastal kirjutas Marju Lauristin, et eesti ajakirjandus kolletab nagu Rakvere raibe. Praeguseks tundub meediakriitika põhjal, et peale raipe pole põllule enam suurt midagi jäänudki ja oleks parem, kui ka see saaks võimalikult ruttu välja kitkutud.
Kollasest on kirjutatud lõputult. Ainult mõne asja kordaks üle. Mingit vähegi kaugemale minevat kollast ajakirjandust pole Eestis olemas ega tule ka. Selleks on inimesed omavahel liiga tihedalt seotud. Ja teiseks, eesti ainus suur kollane päevaleht Õhtuleht teeb seda, milleks ta on kutsutud ja seatud, ja teeb seda üsna hästi. Neil, kes aga ihkavad elada ühiskonnas, kus kollast meediat üldse poleks, tuleb kolida mõnda veel allesjäänud diktatuuririiki või minna raamatukokku, et lugeda läbi kas või Donald Sassooni “Euroopa kultuuri loo” vastavad peatükid. Kollane meedia on olnud ja saab olema. Valge meedia suhtes ei saa küll nii kindel olla.
Ühes eesti keele õpikus soomlastele oli lugu, milles välismaalasest poiss tahtis minna soome tüdrukule külla, et näha kuulsat Soome suve. Aga tüdruk ütles: “Suvi on juba möödas. See oli möödunud kolmapäeva pärastlõunal.”
Tegelikult oli just sel ajal, kui Lauristin oma lausega turule tuli, kujunenud Eesti meedias lõpuks välja demokraatiale omane ajakirjandussüsteem oma kollaste ja valgetega, uudiste ja arvamuslugudega, era- ja avalik-õigusliku meediaga. Ja oli lootust, et lõpuks saabub stabiilsus. Aga see hetk kestis vaid 6–7 aastat sajandivahetuse ümber. Miks?
Sisuline süsteem oli küll valmis, aga lehtede kahjum läks üha hullemaks. Kuni sajandivahetusel sündis ajalooline kokkulepe, mis jättis firmade võistluse vaid valvekoerte ehk valgete lehtede pidada ja ühendas meelelahutuse kahe omaniku ühisalluvusse. Aga kohe keeras ette uus probleem.
- aastal loodi Delfi portaal, millest Hans H. Luik lootis kollektiivset aju ja millest sai kollektiivne peldikusein. Aga tõeliselt murdvaks muutus neti hoog umbes aastail 2003–2005, kui sinna ilmus senisest hulga rohkem pilti ja interaktiivsus sai tegelikkuseks. Sellega oli klassikalise meedia Soome suvi ka läbi.
Lehtede kolletumine jätkus üha suurema hooga. Kui varem loodeti sellest eeskätt raha, siis nüüd hakati otsima ka abi neti vastu. Aga sellest ei saanudki midagi tulla. Kollane leht on ikka pakkunud pehmeid uudiseid, poriurgitsemist ja meelelahutust, lisaks veidi arvamuslugusid. Ka netimeedia on enamjaolt kollane. Olgu Delfi, Irja ja Inno, Edgar Savisaar või Jürgen Ligi. Veel olulisem on aga see, et just kollases osas lööb nett pabermeediat iga kell. Nett suudab pakkuda telefonipilte sellistest kohtadest, kuhu ajakirjanik ei saanudki sattuda, ja kuulujutud stiilis mehed-saunas-rääkisid on blogijate igapäevane leib.
Neti kolletumine tekitas vähemalt teoorias lootuse, et paber jääb valge meedia pärusmaaks edasi. Aga eesti meedias pole nii läinud. Kui mujal Euroopas lehekioski letti vaadata, tunneb kollase ja valge lehe kohe ära, Eestis on see väga raske. Eesti valgete lehtede välimus, pealkirjad ning osalt ka sisu ja käsitlusviis on kollased. Valged lehed proovivad end müüa kollaste laikude abil ja seda pole suutnud väärata ka majanduskriis, mis ometi on kandnud lehtedele lausa kandikul ette traditsioonilisi tõsise lehe teemasid. Nii on üha enam kadunud piir kollase ja valge vahel ning koos sellega on eesti valge meedia mänginud üha enam maha ka oma valvekoera rolli, autoriteeti ja usaldust.
Nüüd on majanduskriis tekitanud kolletunud pabermeedia vihkajates lootuse, et lõpuks saab raipest lahti. Kahjuks on kriis nagu katk, mis ei tee ohvritel vahet. Majanduskriisis ei jää ellu kollased ega valged. Kasumist elavas meedias jäävad ellu paindlikud väljaanded ja turuliidrid. Turuliidri leidmine on lihtne. Mida tähendab paindlikkus, on iga lehe puhul eraldi küsimus. Üldisel tasandil tähendab see lehte, mis säilitab oma püsilugejatele olulised väärtused ja samas kohaneb paindlikult turu- ja ühiskonnamuutustega.
Muuseas, kolletamisevihkajad kirjutavad mõnikord ka sellest, kuidas kunagi oli olemas tõsine eesti meedia, milles valitses kultuurne rahvajuhist ajakirjanik. Mulle on alati jäänud hämaraks, kust selline arusaam on tulnud. Kõige usutavam on, et see on nõukogude ajal vaimusilmas loodud igatsev pilt kaunist õnneajast, kui laste päid ei silitanud Stalin, vaid vana hea Päts ise. Tõde on lihtsam, aga kurvem. Midagi sellist pole kunagi olnud. 19. sajandi teise poole lehed olid ideoloogilis-poliitilised nähtused, eestiaegsed lehed aga müüsid ennast peale selle pidevalt ka skandaalide, kohtuprotsesside ja laipade abil. Ja praegu nii sõimatud ajakirjanduseetika on kordi rangem kui sõdadevahelisel ajal.
Valge lehe muutumine
Valge leht on Euroopas oma sajand aega pakkunud kõvu uudiseid, uurivat ajakirjandust ja uudisest lahutatud kommentaare. Tema ideaaliks on uudisväärtustele toetuvad täpsed, tasakaalus ja objektiivsed uudised sündmustest, mis mõjutavad inimeste elu.
Kunagi oli kombeks öelda, et demokraatlikus ajalehes on fakt püha ja kommentaar vaba, Nõukogude lehes aga vastupidi. Nüüd on eesti meedia jõudnud sinnamaani, kus mõlemad on vabad. Uurimused näitavad, et tekstide seos tegelikkusega on muutunud üha hapramaks. Järjest enam pakutakse faktide asemel lihtsalt tsitaadikogumikke, kõneldes sellest, mida keegi kusagil olevat öelnud, või lihtsalt uduseid kuulujutte laadis “Virumaal võib tegutseda koerte sarimürgitaja”. Klassikaliselt oli väärtuslik ikka leht, mis andis otsepilti. Reporter käis kohal, vaatas ja kuulas. Siis hakkas ta üha enam istuma telefoni otsas ja nüüd elab üha enam netis. Ning äsja toimunud sündmustest kõnelemise kõrvale on tulnud lood sellest, mis hakkab võib-olla toimuma kauges tulevikus. Kommentaari ja uudise piir on aga muutunud nii hämaraks, et varsti pole eraldi arvamuskülgedel enam mõtet.
Ajakirjanduses on tavaline, et eri lehed kirjutavad samadel teemadel, kuna uudisväärtused on kõigile samad. Nüüd on see saavutanud uue tasandi. Kollaste lehtede oluliseks teemaks on see, mis oli eelmisel õhtul teles. Neti-Postimees annab edasi ETV teleuudiseid koos pildiga. Paberil ja netilehes on sõna-sõnalt samad lood. Tulemuseks on uudiste massi näiline suurenemine sama materjali korduvkasutuse abil. See on kindlasti oluline majanduses, aga meedias tähendab see muuhulgas valede ja konkreetse inimese solvamiste tugevat võimendamist. See aga hävitab usaldust üha enam.
Meedial on ikka olnud kaks rolli. Üks pool vahendab tegelikkust kui faktide kogumit, teine pool aga konstrueerib tegelikkust kui suhete võrku. Võiks oletada, et mida nõrgemaks on jäänud faktivahendaja roll, seda suuremaks on tõusnud konstrueerija oma. Aga tegelikkus näitab midagi muud. Ajaleht võib proovida konstrueerida mingit suurt narratiivi või süsteemi, aga see läheb korda ainult vähestele. Ja tegelikult ei konstrueerigi meedia enam suurt midagi. Ta lihtsalt näitab meile purukslöödud peeglitükikesi.
See aga tähendab, et igaüks leiab lehest selle tükikese, mis talle meeldib, ja meediast on saanud pigem ühise usu kinnitamise masinavärk nagu lahkusuliste koguduse koosolek. Ja ainult siis, kui ette satub sündmus, mis aitab kinnistada väga suure osa ühist usku, saab meedia taas kord kätte oma suure võimu. Eesti meedias on see viimasel ajal õnnestunud vaid siis, kui on vaja olnud kergitada rahvuslikku viha ühise vaenlase vastu ja hävitada reeturid. Sellega on meedia ka hästi toime tulnud.
Samas pole see veel kogu pilt. Klassikalise ajakirjanduse kõrgeim pilotaaž, uuriv ajakirjandus, pole kuhugi kadunud. Vastupidi, selle mõju on minu arust pigem tugevnenud. Eesti Ekspressi Tarmo Vahter, Sulev Vedler, Mihkel Kärmas, Äripäeva Koit Brinkmann ja teised esindavad ajakirjanduse kõrgklassi. Ja ma julgen öelda, et ka rahvusvahelises mõttes pole siin midagi häbeneda. Soome ajakirjandus näiteks on kordi hambutum.
Aga muutused on suured. Mullu sai pea kogu Ekspressi tippseltskond ajakirjanduspreemiad. Ja samas kaotas ajaleht hulga tellijaid ja lugejaid. Äripäev on teine uuriva ajakirjanduse tippkeskus. Ja tellijate poolest veelgi kehvemas seisus.
Jah, üks osa sellest murrangust läheb majanduskriisi arvele. Aga sama oluline seletus on minu meelest neti mõju. Netist voolav kuulujutlus on loonud lugejates arusaama, et tõsine ja uuriv ajakirjandus käibki nii, klõps-ja-valmis. Tarmo Vahter, mullune Bonnieri auhinna võitja, on kirjutanud, et tema võidulugude tegemiseks läks kaheksa kuud. Lugeja ei tea midagi arhiivides istumisest, võitlusest allikatega jms. Tema loeb tulemust. Ja talle paistab, et kuulujutul ja argumenteeritud analüüsil pole mingit vahet. See aga tähendab, et mitmeid kuid tööd nõudvad uurivad lood ei aita enam lehte müüa.
Netileht ja paberleht
Ja et asi oleks hullem, keeras ajalugu veel ühe keeru juurde. Veel paar aastat tagasi kõnelesid analüütikud netimeedia ja pabermeedia sõbralikust kooselust tulevikus. Nüüdseks on kooselu aeg silmanähtavalt otsa saamas.
Alguses oli netileht paberlehe lisa. Siis tõusis ta omanike silmis esikohale ja paberlehest sai tubli teine. Aga viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et loen hommikusest Postimehest ja Päevalehest uudiseid, mis olid sõna-sõnalt kirjas eilsetes netilehtedes. See näitab, et uudiste rütmi hakkab täielikult dikteerima netileht.
Kui varem võitlesid toimetused uute lugejate pärast, siis nüüd kuulutab rida analüütikuid, et noorte paberlehelugejate pärast pole enam mõtet võidelda, selle asemel tuleb keskenduda vanade ustavate lugejate hoidmisele. Seni lugesid vaesed pensionärid Eestis suuresti tasuta lehti. Majanduskriis on osa neist juba sulgenud ja osal ilmumissagedust vähendanud. Võib karta, et kriisi järel neid enam olemas ei ole. Ja üsna kindel võib olla, et ainult pensionäridele suunatud tasulised paberlehed ennast ära ei tasu. Eesti riik on millestki juba aru saanud ja kuulutanud välja projekti, koolitamaks sada tuhat vanemat eestlast arvutit kasutama. Telerist võis kuulda, kuidas need inimesed otsesõnu kõnelesid sellest, et netist hakkavad nad lugema lehti. On selge, et kui see idee teoks saab, kõlab eesti paberajakirjanduse surmakell.
Pikka aega räägiti arvutite kohmakusest. Olen kirjutanud, et paberleht sureb siis, kui saame ühekordseks kasutuseks mõeldud arvuti. Nüüd paistab see aeg lähemal, kui oskasin uskuda. Arvutid maksavad paarsada eurot, alla 10% eurooplase kuupalgast. Ja on ainult paari aasta küsimus, mil voldime pargis lahti korduvkasutusega ekraani ja hakkame lehte lugema.
Kui paari aasta eest paberi ja neti uutmoodi tööjaotusele loodeti, kirjutasin minagi sellest, et inimesed ei taha maksta tavaliste ülduudiste eest, mida saab netist tasuta, aga et nad on nõus maksma eriinfo, arvamuste ja nõuannete eest. Nüüd leiab netist nõuandeid ja arvamusi karjakaupa. Ja vähemalt nõuannete usaldusväärsus suureneb üha.
Ühtlasi on paberlehtede tegijad kaotanud üha enam kontakti lugejaga. Suur osa eesti pabermeedia tippajakirjanikke on ametis juba kaugelt üle kümne aasta. Need on inimesed, kes alustasid ja kasvasid koos selle lehelugejate põlvkonnaga, kes elas läbi Eesti taasiseseisvumise ja vaba ajakirjanduse suvehetke. Pole tõusnud uusi staare, kes asuksid uue, netis kasvanud põlvkonna ajakirjanike rolli, oleksid sellega samal lainel (mis ei tähenda olemist samal arvamusel).
Samas, globaalset majanduskriisi ei näinud ette ei meedia ega teised. Kui ilma kriisita oli lootust, et pabermeedia saab aeglaselt uue olukorraga kohaneda, siis kriis kiirendab protsesse kordades ja muudab surmad pöördumatuks. Kriisis surnud paberlehte enam ellu ei ärata. See aga tähendab muuhulgas ka seda, et paljud lehed surevad enneaegselt ja nende lugejaskond pole selleks valmis. Kujutage ette, et Eesti mõnes maakonnas sureb maakonnaleht. Kes äratab selle pärast kriisi ellu? Mitte keegi. Aga mis juhtub sealsete inimestega, kes pole kohanenud netimeediaga?
Netimeedia töö ja vaev
Mida kaugemale netti kihutab meedia, seda kõvemaks muutub ta kisa. Lisaks on interneti lõputu ja kõigile avatud avarus toonud kaasa pidurdatamatu sõnavoolu.
Netimeedia on lõhkunud klassikalise žanrisüsteemi ja lugude ülesehituse mudelid, võtnud kasutusele paberile sobimatu keele, lisanud uudisväärtustele kommenteerimisväärtused. Ja nende koostöö murendab vana konsensust lugeja ja lehe vahel kiiresti ja järjekindlalt.
Neti lehelood sarnanevad üha enam suulise dialoogiga. Kui paberlehe lugu on lõplik produkt, siis netilehe lugu on produkti ja protsessi segu, mis võib pärast avaldamist veel mitu korda muutuda. Kui paberlehe lugu on monoloog, siis netilugu on dialoog lugejaga. Tulemuseks on tekstid, mis on käibel eri variantidena, millest ükski pole lõplik ja seega ka mitte usaldusväärne. Selle põhjuseks omakorda on suuresti arusaam, et tuleb võistelda kiiruses. Netileht pole päeva-, vaid minutileht.
Muidugi võib loota, et netiajakirjanduses hakkab täpsus ja usaldusväärsus suurenema Wikipedia põhimõtete järgi. Aga nagu kirjutab Simson L. Garfinkel, wikitõde ei põhine isiklikul kogemusel, mõõdetavusel, järjekindlusel, tervel mõistusel vms. Wikipediale muutub fakt sobivaks siis, kui see on ilmunud kusagil mujal. Wikipedia ei kasuta algupäraseid uurimistulemusi ja on neutraalne. Ainult viimane neist omadustest sobib ajakirjanduse ideaaliks. Esimesed kaks muudavad ajakirjanduse sekundaarse tooraine vahendamise punktideks.
Ajakirjanduses on pealkiri olnud alati oluline lugema meelitaja. Netilehtedes on selle roll veel suurem, sest loost paistabki tihti vaid pealkiri. See on toonud kaasa karjuvad ja valetavad pealkirjad, mille metafoorid pärinevad üha enam argikeelest ning väljendavad üha enam surma ja tapmise ideoloogiat stiilis “Tuvisid notib kas vihm või rotimürk”. Või muutuvad lausa jaburaks, nagu “Lehmamajanduse jälg ootab kirja”.
Netimeedia suurim murre on kindlasti kommentaaride maailmas.
Paberil arvamuslugu oli asjatundja, otsustaja, arvamusliidri seisukohavõtt. Seda ei pääsenud kirjutama igaüks. Korralik arvamuslugu tähendas loogikat, analüüsi, argumentatsiooni. Ja teatud eetikat. Netis on arvamusloo asemel tihti arvamusblogi ja veel sagedamini anonüümne kommentaar. Mõlemad tähendavad tunnete ja seisukohtade väljendamist ilma suurema eetilise ja loogilise kontrollita. Suur osa neist on viinud kunsti tasemele mitte purki-, vaid pähesittumise tehnika.
Netikommentaar on hävitanud vanad piirid nende vahel, kes said avalikult oma arvamust avaldada, ja nende vahel, kes ei saanud. See paistab väga demokraatlik. Aga samal ajal on ta hävitanud ka piirid selle vahel, mis on arvamuslugu ja mis seda ei ole. Mõlemad muutused koos on õõnestanud lehe kui arvamuste vahendaja positsiooni ja tegelikult igasuguste arvamuste väärtust.
Viimaste aastate keskne märksõna Eesti meediavaidlustes on konkurentsitult anonüümsed netikommentaarid. Küsimusi ja seisukohti on kümnete kaupa. Kes nende eest vastutab? Kuidas nad on seotud uudistega? Jne. Delfi portaal mõisteti süüdi selle eest, et seal Vjatšeslav Leedost kõneleva artikli juures ilmus teda solvavaid kommentaare. Ajalehtede Liit omakorda võttis vastu kommentaaride hea tava reeglid. Selle kõige põhimõttelisem lause on preambulas: “Ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada.”2 Seega lehed ei vastuta netikommide eest. Teiseks: kommimine ei ole ajakirjanduslik tegevus. Kohus ja ajalehed on siin omavahel selges vastuolus.
See tekitab hulga küsimusi. Kommid on tegelikult lihtsalt arvamuskirjutised ja ajalehes on selliseid alati ajakirjanduseks peetud. Kas nüüd ei ole ka lehe juhtkiri enam ajakirjandus? Kas ajakirjanik X arvamuslugu paberlehes on ajakirjandus, kuid kommina oma lehe netiküljel uudise sabas ei ole?
Sama oluline küsimus on, kuidas on uudistekst ja kommentaarid omavahel seotud. Vastus oleneb teooriast, sellest, kuidas me defineerime teksti ja millise rolli anname oma definitsioonis intertekstuaalsusele. Osa kommidest on faktilised lisandused ematekstile, osa arvamused selle kohta. Osa arvamusi käib ematekstis kõneldava kohta, osa aga hoopis kirjutaja kohta. Lisaks veel ka arvamused arvamuste ja teiste arvajate kohta. Igatahes võib näha, et ematekst koos kommentaaridega on otsekui pika ja kustuva sabaga komeet.
Samas on selgelt näha, et juba on kommide maailm tugevalt muutumas. Teatud teemade või kirjutajate sabas tegutsevad kindlad kogukonnad. Tavalisele lugejale on nende liikmed küll anonüümsed, kuid üksteise tausta paistavad nad tundvat üsna hästi ja tegelevadki suuresti omavahel vaidlemisega. Lugu ise on muutunud lihtsalt suhtlusvõimaluse andjaks.
Veel enam. Paistab, et üks osa kommidest ei ole tegelikult üldse enam repliigid kõnealuse asja või isegi mitte vestluspartneri kohta, vaid laused, mille eesmärk on ütelda: ka mina olin siin. Seega nende roll on samasugune nagu argilobisemisel. See kokku aga tähendab, et kommentaarid muudavad tasahilju iseennast mõttetuks.
Ajakirjandusele palju tähtsam on asjaolu, et kommenteerimine on põhimõtteliselt muutnud lehetekstide valimist. Tegijat ja reklaamijat huvitab internetis saadavate kontaktide arv. Tekst, mis on saanud palju kommentaare, kutsub juurde uusi lugejaid. Mida enam kommentaare, seda paksem on võrguleht. See omakorda tähendab üht lihtsat asja: netilehe tegijad on eluliselt huvitatud, et lood saaksid võimalikult palju kommentaare. Ja see sunnib neid otsima selliseid uudisaineid, mis võiksid olla palju kommenteeritavad. Nii sünnivad uued sündmuste valimise väärtused, mida ma olen nimetanud kommenteerimisväärtusteks. Need on sündmuse, isiku või nähtuse omadused, mis panevad inimesed loo peale kommentaare esitama.
Millised need omadused on? Mu arust on nad praegu kujunemisjärgus ja pole üldse selge, kas nad on eri kultuurides samad, nagu on võrdlemisi sarnased eri maade demokraatliku ajakirjanduse uudisväärtused. Näiteks töötavad hästi: ärritav sündmus; inimeste eelarvamustega vastuolus olev sündmus; ühe grupi arusaamu esindav sündmus; suure hulgaga samastumist võimaldav sündmus; sündmus, mis võimaldab väljendada tugevaid tundeid; ärritavad prominendid jne. Igatahes pole neil omadustel suuremat pistmist klassikaliste uudisväärtustega ning nende arvestamise tulemuseks on lugu, mis pole ei objektiivne, tasakaalus ega täpne.
Mis tuleb?
Klassikaline valge ajakirjandus peab olema mõistuslik. Kollase ja netiajakirjanduse keskmes on tunded. Mõlema koosmõjul on kogu ajakirjandus üha enam tunnete poole liikunud. Paberlehtede ajastu tegijad teadsid, mis on hea ajakirjandus. Nüüd nad seda enam silmanähtavalt ei tea. Tulemuseks on ajakirjanduse väärtuste kriis. Mis on hea ajakirjandus netiajastul? Ma tean praegu vaid mõnda vastust.
Netiajakirjandus peab õppima oma lobisemist talitsema ja paljudest asjadest vaikima. Inimesed võivad tegutseda netiavarustes aastakümneid, ilma et keegi peale kümnekonna samausulise neist midagi teaks. Alles siis, kui nende loo korjab üles suur ja mõjukas netileht, saab see sündmuseks. Eesti netilehetegijate ettekujutus, et kui keegi on mingi jama netti riputanud, siis on see juba miljonite lugejate käes, ei pea paika. Neti avarus vajab võimendit. See on netiajakirjanduse üks roll.
Netileht ei pea varsti ise üldse infot otsima. Ta ei vaja oma reportereid. Aga toimetaja roll muutub üha olulisemaks. Sealjuures peab toimetaja muutuma üha enam faktide kontrollijaks. Ja see tähendab täiesti uutmoodi vastutust ja uut eetikat.
1 T. H e n n o s t e, Raha nimel, julgelt edasi? Eesti üleriigiline trükiajakirjandus viimasel kahekümnel aastal. Vikerkaar, 2006, nr 7/8, lk 105–122.
2 http://www.eall.ee/lepped/online.html