Vähemalt kahel korral on nii rahvusvahelised organisatsioonid, eestlased ise, asjatundjad kui ka poliitikud tõstnud üksmeelselt Eesti seadusi ja riigikorraldust esile kui eeskuju ülejäänud maailmale. Esimesel korral sai sellise imetluse osaliseks 1925. aastal kehtestatud kultuuriautonoomia, mis andis Eesti vähemusrahvustele õiguse korraldada oma haridus- ja kultuurielu; teisel korral seadus, mis 1993. aastal sama õigust uuesti kinnitas. Mõlemas seaduses nähti võimalust, kuidas tagada vähemusrahvuste kultuurilised õigused ja kollektiivne esindatus viisil, mis maandab rahvuspõhised konfliktid rahumeelselt, seadmata samas kahtluse alla riigi terviklikkust. Esimesel iseseisvusajal jõudsid kultuuriomavalitsuse loomiseni sakslased (1925) ja juudid (1926). Neid omavalitsuslikke institutsioone suudeti kuni 1930. aastate lõpuni hoida, vaatamata sagenevatele poliitilistele rünnakutele ja valitsuse jahenevale suhtumisele.[1] Eesti esimesele vähemusrahvuste kultuuriautonoomiale tegid lõpu alles sõda ja okupatsioonid. Aga mis juhtus järgmise katsetusega ajal, mil Eesti arenguteed ometi keegi vägivaldselt ei katkestanud? Miks tundub vähemusrahvuste õigus luua omavalitsuslikke institutsioone praegu pigem fiktiivsena? Miks ei puuduta seda teemat lõimumisvaldkonna arengukava „Lõimuv Eesti 2020“?[2] Miks ei ole seda viimase aastakümne jooksul arvesse võtnud ka ükski teine lõimumise, kultuuri, hariduse või kodanikuühiskonna arengukava või üldse ükski poliitiline algatus?
Vähemalt teoorias on vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus endiselt jõus ja kehtiv. Pelgalt seaduse olemasolus nähti veel aastatuhande alguses tunnistust sellest, et Eesti suudab ja tahab võtta arvesse oma vähemusrahvuste kultuurilisi ning ühiskonnaelus osalemise vajadusi. See omakorda toetas Eesti püüdeid astuda sellistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu NATO ja Euroopa Liit.
Järgnevalt vaatlen, kuidas selliste seadusteni kõigepealt 1925. ja taas kord 1993. aastal jõuti ja mis nendest lubadustest siis sai. Küsin ka, kas siiski ei oleks praegu otstarbekas ellu viia seda põhiseaduse §-s 50 mainitud, seadusega kinnitatud, aga praktikas unarusse jäetud rahvussuhete korraldamise viisi.
Idee ja lootused
Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia näol on tegemist avaliku võimu sellise korraldamisega, mis annab kultuurilisele, etnilisele, usulisele või keelelisele rühmale õiguse omaette omavalitsuslikele institutsioonidele, mille ülesandeks on säilitada, arendada ja edasi kanda selle vähemuse kultuuri.[3] See õigus ei olene seda kasutavate inimeste elukohast ja on ses mõttes alternatiiviks piirkondlikule autonoomiale. Kuna kultuuriomavalitsused kasutavad avalikku võimu, ei ole tegemist ka lihtsalt isikliku autonoomia vormiga, st selle üldise demokraatliku põhimõttega, et ka vähemusrühmadesse kuuluvad isikud võivad teostada oma õigusi kodanikeühenduste abil.[4]
Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus[5] defineerib vähemusrahvusi (§ 1) kui Eestis elavaid Eesti kodanikke, kes omavad Eestiga „kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid“, aga erinevad eestlastest etniliselt, kultuuriliselt, usuliselt või keeleliselt ning soovivad oma eripära „üheskoos alal hoida“. Seaduses tähistatakse terminiga „kultuuriautonoomia“ vähemusrahvusse kuuluvate kodanike õigust moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuurialaste õiguste teostamiseks. Omavalitsuste moodustamiseks kogutakse nimekirjad kodanikest, kes registreerivad ennast vastavasse vähemusrahvusse kuulujatena, ning valitakse kultuurinõukogu, millest saab kultuuriomavalitsuse juhtorgan. Valimiste toimumist kontrollib vabariigi valitsuse esindaja. Seadus loetleb (§ 24) kultuuriomavalitsusasutusi, mida kultuurinõukogu võib asutada: koole, kultuuri- ja hoolekandeasutusi ning ettevõtteid. Õigus kultuuriautonoomiat moodustada on kõigil vähemusrahvustel, millesse kuulub vähemalt 3000 registreerunud kodanikku, ning lisaks neljal ajaloolisel vähemusel: sakslastel, venelastel, rootslastel ja juutidel. Teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud võivad osaleda omavalitsusasutuste tegevuses n-ö klientidena, aga nad ei saa kuuluda nende juhtorganitesse ega neid valida (§ 6).
Nii praegust seadust kui Eesti esimese iseseisvuse ajal tegutsenud kultuuriomavalitsusi tuuakse kirjanduses tihti esile positiivsete näidetena. Mäletatavasti töötas 1990. aastatel Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vähemusrahvuste ülemvolinikuna Max van der Stoel. Rahvuskonfliktide puhul soovitusi andes vältis ta üldiselt territoriaalseid lahendusi. Ta ettepanekud puudutasid tavaliselt halduse detsentraliseerimist, otsustamise toomist võimalikult madalale (ehk subsidiaarsust) ning vähemuskultuuride ja -identiteetide toetamist üksikute poliitikameetmetega.[6] Neil aastatel nähti mitteterritoriaalses autonoomias paljutõotavat võimalust rahvussuhete korraldamiseks regioonis, kus paljudes kohtades elasid rahvusrühmad segunenult.[7] Tänaseks on vähemusrahvuste kultuuriautonoomia erinevates vormides jõudnud mitte ainult Eesti, vaid ka Horvaatia, Läti, Serbia, Sloveenia, Ukraina, Ungari ja Venemaa seadustesse.[8] Võib näha teatavat vastuolu: poliitiline huvi kultuuriautonoomia vastu on jätkuvalt tugev, aga samas on kaheldav, kas seadustega on saavutatud vähemuste paremat esindatust ja suuremat osavõttu ühiskonnaelust. Võrdlevad uuringud jõuavad üldjoontes ühesuguse tõdemuseni: postkommunistlikes riikides ei ole kultuuriautonoomiat lubavate seaduste eesmärgiks enamasti olnud vähemuste võimustamine, vaid kaugemale minevate, näiteks territoriaalset autonoomiat puudutavate nõudmiste tõrjumine. Selleks et täita kultuuriautonoomiat tegeliku sisuga, ei ole enamikus riikides poliitilist tahet enam jätkunud.[9]
Eesti praegust seadust ja selle rakendamist on seni kõige põhjalikumalt käsitlenud Aidarov ja Drechsler[10] ning siinkirjutaja.[11] Aidarov ja Drechsler küsivad 2011. aastal ilmunud artiklis, miks ei viinud seadus venelaste kultuuriomavalitsuse moodustamiseni ning kas see ebaõnnestumine lõppude lõpuks oligi (enamuse või vähemuse seisukohast) „halb asi“. Nad leiavad, et seadust tegelikult polnud kunagi kavandatudki reaalselt toimivaks. Selle vastuvõtmise eesmärgid olid teised, nimelt tugevdada Eesti kui demokraatliku riigi kuvandit välismaal ning rõhutada järjepidevust eelmise iseseisvusajaga. Kultuuriautonoomia tegelik kasutamine nõuaks vähemuse rahvuslikku mobiliseerumist, mida Aidarovi ja Drechsleri arvates eestlased aga ei soovi. Venelaste seesmise heterogeensuse tõttu oleks selline mobiliseerumine ühtlasi raske või koguni võimatu. Autorite arvates ei ole seadusel praegu enam otstarvet. – Nagu edasisest näha, ei nõustu siinkirjutaja nende järeldustega.
1918., 1920. ja 1925. aasta pärand
Mitteterritoriaalse kultuuriautonoomia idee autorlus omistatakse tavaliselt Austria sotsialistidele Otto Bauerile (1881–1938) ja Karl Rennerile (1870–1950; Renner oli ka Austria esimene liidupresident pärast Teist maailmasõda).[12] Nende nägemuses oli tegemist viisiga, mille abil korraldada rahvussuhteid sellises mitmerahvuselises impeeriumis nagu toonane Austria-Ungari. Üks mudeli eripärasid, mis sisaldub nii Eesti praeguses kui ka 1925. aasta seaduses, oli põhimõte, et inimesele endale jäetakse õigus määratleda oma rahvuslik kuuluvus (või seda mitte teha). Samasugusest arusaamast lähtus Riias elanud baltisaksa liberaalne ajakirjanik ja rahvusvaheliselt tuntud vähemusrahvuste liikumise aktivist Paul Schiemann (1876–1944). Tema võrdles rahvuskuuluvust usutunnistusega – millegagi, mida indiviid peab saama vabalt valida ning mille suhtes kaasaegne riik peaks olema neutraalne.[13]
Lisaks sotsialistlikele ja liberaalsetele ideedele oli Eesti 1925. aasta seaduse kujundamisel keskne osa konservatiivsetel arusaamadel, mida esindasid baltisaksa poliitikud. Werner Hasselblatt (1890–1958), Saksa-Balti Erakonna tooniandev poliitik, II, III ja IV riigikogu liige, kirjeldas Baltimaade ajaloolist valitsuskorda kui „korporatsioonide omavalitsust“. Tsaariaegset (ja veel vanemat) Balti erikorda olid iseloomustanud mitte ainult omaette seadused ja administratiivasutused, vaid ka seisuslikud, kohalikud ja kiriklikud omavalitsusorganid, igaüks omaette valimiskorra ja jurisdiktsiooniga. Hasselblatt nägi vähemusrahvuste kultuuriautonoomias selle sajanditevanuse traditsiooni jätku.[14] Koos rootslaste esindajaga esitas saksa partei esimese kultuuriautonoomia eelnõu juba 1921 ning asutas kultuuriautonoomia küsimusega tegelemiseks alalise töörühma.[15]
Kultuuriautonoomia idee oli kergesti mõistetav ka eestlaste sellele põlvkonnale, keda tolleaegsed poliitikud esindasid. Olid ju ka eestlaste rahvuslikud püüdlused olnud kõigepealt seotud eeskätt hariduse ja kultuuri valdkonnaga. Kuni 1917. aasta viimaste kuudeni ei olnud rahvusliku liikumise eesmärgiks omariiklus, vaid rahvusliku autonoomia saavutamine reformitud, demokraatliku ja föderaalse Venemaa koosseisus.[16] Uue riigi kaks tähtsaimat alusdokumenti – 1918. aasta iseseisvusmanifest ja 1920. aasta põhiseadus – kinnitasid rahvusvähemuste õigust kultuuriautonoomiale.[17] Kultuuriautonoomia seaduse sündi uurinud Kari Alenius peab selle õnnestumise tähtsaimaks eelduseks eestlaste rahvusliku liikumise ideoloogilist pärandit (ehk „eestlaste poliitilist küpsust“).[18] Oluline oli seegi, et vähemusrahvuste omavalitsused jäeti parlamentaarse arutelu käigus ilma poliitilisest ja majanduslikust võimust. Konstantin Pätsi ettepanekul määratleti kultuuriomavalitsusi ühemõtteliselt kui riigiasutusi, mis kõrvaldas kartused, et kultuuriomavalitsused võiksid hakata tegutsema „riikidena riigi sees“.[19] Teisi võimalikke põhjusi, nagu välismaised surveavaldused või 1924. aasta 1. detsembri kommunistlik mässukatse, peab Alenius vähetähtsaks.
Nii nagu praegugi, andis 1925. seadus kultuuriomavalitsuse moodustamiseks õiguse rahvusrühmale, millesse kuuluvaks on registreerunud vähemalt 3000 kodanikku. Arutelus jõuti selle arvuni juutide rahvusrühma suurusest lähtudes. See ületas julgesti kolme tuhande piiri, aga ei küündinud viie tuhandeni (ka see arv oli arutlusel).[20] Nõutud suuruses vähemusrahvusi oli Eestis kokku neli, samad, keda nimetab eraldi ka iseseisvusmanifest: venelased, sakslased, rootslased ja juudid. Kultuuriomavalitsuste asutamiseni venelased ega rootslased siiski ei jõudnud. Põhjusi oli vähemalt kaks. Esiteks ei olnud kumbki rahvusrühm eriti jõukas ega kõrge haridustasemega, aga omavalitsusasutuste ülalpidamine nõudis mõningaid ressursse. Teine, arvatavasti tähtsam seletus seisnes selles, et mõlemad vähemusrahvused elasid suhteliselt kompaktselt ja moodustasid mõnes kohalikus omavalitsuses elanike enamuse. Nendel oli võimalik teostada oma kultuurilisi ja hariduslikke õigusi kohalike omavalitsuste abil.[21]
Juba veidi varemgi, aga eriti pärast 1934. aasta riigipööret oli märgata riigi halvemat suhtumist rahvusvähemustesse. Vähemuskeelte avalikku kasutamist hakati piirama, juurdepääsu vähemuskeelsele kooliharidusele raskendama ning vähemuskeelsete kohanimede kasutamist keelama.[22] Saksa ja juudi kultuuriomavalitsused tegutsesid siiski kuni 1940. aastani, millal nende tegevuse lõpetas kõigepealt sakslaste ümberasumine ja siis Eesti annekteerimine Nõukogude Liidu poolt.
Sõda, maapagu, mõrvad ja repressioonid ning edasised aastad Nõukogude Liidu koosseisus muutsid Eesti demograafiat põhjalikult. Saksa ja rootsi vähemused peaaegu hävisid, sisseränne tõi Eestisse hulgaliselt inimesi teistest liiduvabariikidest. Kuigi Eesti NSV-s kujunes välja rahvuslik segregatsioon majanduses jne, olid administratsioon ja võimu kasutamine tsentraliseeritud. Ametliku ideoloogia väitel olid riigi, partei ja töölisklassi huvid ühised, ja muude grupihuvide esindamiseks ei saanud olla mingit keskvõimust sõltumatut väljundit. Nõukogude võimu pärandiks oli „demokraatlik tsentralism“, mitte enam „korporatsioonide omavalitsus“.
Kultuuriautonoomia tagasitulek
„Me peame selgesti eristama kahte pingevälja – sotsiaal-majanduslikku ja etnokultuurilist. Kultuurautonoomia ongi see eristamise võimalus, pingete taandamise võimalus, sest vastastikuse võimendamise korral võib meil rahvastevaheline konflikt reaalsuseks saada.“[23]
Eestimaa Rahvarinde esimesel kongressil 1.–2. oktoobril 1988 kasutati kultuuriautonoomia terminit sagedasti, viitega nii Eesti 1925. aasta seadusele kui Nõukogude Liidu 1920. aastate rahvuspoliitikale. Eelnev tsitaat on pärit Hagi Šeini, Eestimaa Rahvuste Foorumi esindaja sõnavõtust ja toob välja ühe populaarsuse põhjustest. Balti vabariikides tekkinud rahvaliikumised pidid tihti vastama Nõukogude Liidu keskvõimu või kohalike vanameelsete kommunistide süüdistustele natsionalismis. Üheks viisiks seda teha oli osutada tõigale, et suveräänsus, demokratiseerumine ja majandusuuendused ei ole ainult ühe, vaid kõigi rahvusrühmade huvides. Näidati, et hoopis rahvusülese „nõukogude rahva“ kujund tegelikult varjas väiksemate rahvuste jätkuvat venestamist. Vähehaaval avardunud sõna- ja ühinemisvabadus pakkusid nüüd võimalusi see areng tagasi keerata. Etniliste identiteetide konstrueerimise seisukohast algas 1980. aastate lõpul äärmiselt huvitav periood, mil paljud eestlaste ja venelastena elanud said teadlikuks enda teistsugusest, varem maha vaikitud päritolust – juudi, ukraina, tatari, soome, rootsi jne – ja hakkasid tegutsema ühendustes, mille eesmärgiks oli vastava etnilise identiteedi ja kultuuri taaselustamine.[24] Rahvarinde juures tegutsenud Eestimaa Rahvuste Foorum loodi 16 vähemusrahvuste ühingu katusorganisatsioonina. Kõigis Baltimaades toetasid rahvarinded aktiivselt mittevene vähemuste organiseerumist. Kuigi väikse liikmeskonnaga, oli nendel ühingutel suur tähtsus kontaktide loomisel teiste liiduvabariikide demokraatlike liikumistega.[25] Mais 1989 reorganiseeriti foorum Eestimaa Rahvuste Ühenduseks. Sellel organisatsioonil oli pärastpoole oluline roll kultuuriautonoomia seaduse arutelul ja vastuvõtmisel riigikogus.
29. märtsil 1990 tööd alustanud ENSV ülemnõukogu uus (ja viimane) koosseis kuulutas Eesti omariikluse taastamise oma tähtsaimaks ülesandeks. Nagu aastal 1918, kuulus tulevase riigikorra juurde ka kultuuriautonoomia. Juba esimesel (30.03) ja teisel (10.04) istungjärgul mainiti seda sõnavõttudes. 8. mail vastu võetud pöördumises Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressile lubati, et tulevases Eesti Vabariigis „garanteeritakse vene rahvusvähemusele kõik kodanikuõigused ja kultuurautonoomia“.[26] Niisiis toimus juba enne iseseisvuse taastamist elav arutelu kultuuriautonoomia üle, aga selle täpsest juriidilisest sisust veel ei räägitud; valitsuse esindajad pidasid näiteks vajalikuks selgitada, et kultuuriautonoomia ei tähenda kultuuriasutuste proportsionaalset rahastamist vastavalt eri keelte kõnelejate arvule.[27] Uus, 1992. aasta juunis rahvahääletusega vastu võetud põhiseadus kinnitas uuesti vähemusrahvuste õigust luua omavalitsusasutusi vastava seadusega sätestatud tingimustel ja korras (§ 50). Teised põhiseaduse sätted tagasid „vähemusrahvuse õppeasutuse“ õiguse valida oma õppekeel ise (§ 37) ning igaühe õiguse säilitada oma rahvuskuuluvus (§ 49).[28]
Mart Laar esitles oma ametisse astuvat valitsuskabinetti riigikogule 19. oktoobril 1992. Ta mainis kultuuriautonoomia seaduse väljatöötamist kui üht valitsuse lähema aja ülesannet. Eelnõu ettevalmistamine Eestimaa Rahvuste Ühenduse liikmete aktiivsel osavõtul võttis aega veel mõned kuud. Tulemuseks oli eelnõu, mis oli paljuski sarnane 1925. aasta seadusega. Parlamentaarsel arutelul (28.06, 30.09 ja 26.10.1993) valitses suur üksmeel seaduse vajalikkuses. Arutlused puudutasid vähemusrahvuse definitsiooni: kas tuleks esitada nende nimekiri või jätta see lahtiseks? Kui „üks kurd“ saaks Eesti Vabariigi kodakondsuse, kas teda tuleks siis lugeda ühe vähemusrahvuse esindajaks? Lõpuks otsustati 1925. aasta eeskujul jääda 3000 kodaniku miinimumnõude juurde, aga lisaks loetleda neli sõjaeelset vähemust, kelle puhul see nõue ei kehti. Mõned saadikud väljendasid siiski kartust, et Venemaa võiks püüda kasutada kultuuriomavalitsust selleks, et rahastada Eestile vaenulikku tegevust. Küsiti ka, kas seadusega ei tunnustata okupatsiooni ajal kujunenud demograafilise olukorra õiguspärasust. Eelnõu ette valmistanud komisjoni liikmed rahustasid kolleege. Mart Nutt (Isamaa):
„Minu arvates on see [esitatud murelikud küsimused] suuresti tingitud asjaolust, et riigikogu liikmed ei ole piisavalt süvenenud eelnõu teksti. … Ma juhin veel kord teie tähelepanu tõigale, et kultuurautonoomia seadus puudutab ainult Eesti kodanikke, sealhulgas loomulikult ka neid venelasi, kes on Eesti kodakondsuses. Seaduse eesmärk aga on hoopis milleski muus. Eestis elavate vene rahvusest isikute arv on niivõrd suur, et nendele pole kultuurautonoomia seadust üldse vaja. See ei muuda nende olukorras tõepoolest mitte midagi. Vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus on tegelikult mõeldud just nende rahvusgruppide kultuuri edendamiseks, kellel sellega oma väikese arvu tõttu on raskusi. Ja seetõttu olen ma seisukohal, et kultuuriautonoomia seadust on nii või teisiti vaja.“[29]
Riigikogu võttis seaduse vastu 26. oktoobril 1993, 64 poolt- ja nelja vastuhäälega.
Hobune, vanker ja eesel
Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusest sai raamseadus, mille rakendamiseks vajalike määruste väljatöötamine jäi valitsuse hooleks. Pärast hoogsat algust näis aga edasine töö takerduvat. Aastal 1996 andis Laari valitsuskabinetist juba ülejärgmine, Tiit Vähi juhitud valitsus vajalike rakendusaktide ettevalmistamise ülesandeks kultuuriministeeriumile.[30] Vähemusrahvuse liikmete nimekirjade koostamist puudutav valitsuse määrus kinnitatigi oktoobris 1996,[31] aga kultuurinõukogu valimisi reguleeriv määrus alles 2003. aastal.[32] Aastate jooksul võtsid mõned riigikogu liikmed tavaks aeg-ajalt esitada valitsusele asjakohaseid arupärimisi ning vahel ka näidata oma pettumust ja tüdimust. Valitsuse esindajad omakorda viitasid küsimuse juriidilisele keerukusele ja vähemusrahvuste endi väidetavale passiivsusele. 2000. aasta 15. mail, jälle peaministrina, vastas Mart Laar Keskerakonda esindanud Mihhail Stalnuhhini järjekordsele arupärimisele:
„Vastates teie küsimusele, millega põhjendada seda, et siiamaani ei ole kehtestatud ettenähtud rakendusakti, tuleb tõdeda, et valitsus (ilmselt mitte ainult see valitsus, vaid ka eelmised valitsused, kes on selle tegemata jätnud) on soovinud, et kultuuriomavalitsuste valimiseeskirjad töötataks välja tihedas koostöös valimisi praktiliselt läbi viia soovivate rahvusvähemuste esindajatega, mis võimaldaks valimiseeskirjade koostamisel maksimaalselt arvestada nende soove ja vajadusi. Me leiame, et kui sellist soovi ehk seda esimest alust pole, on väga raske asuda teise sammu juurde. Tegelikult peaks selle määruse või rakendusakti vastuvõtmine toimuma koostöös nende inimestega, kes on esimese sammu ehk rahvusnimekirjade pidamise või koostamise lõpule viinud. Hobust saab ikkagi rakendada ainult vankri ette, mitte vankrit hobuse ette.“
Stalnuhhin oli teisel arvamusel: partnerorganisatsiooni, mida valitsus väitis end ootavat, ei saanudki tekkida enne, kui protseduurireeglitesse oli saadud vajalik selgus. Peaministri vastus oli tema arvates lihtsalt silmakirjalik viivitamine selleks, et seaduse rakendamist üldse vältida:
„Kosmeetiline seadus on vastu võetud, Euroopa jaoks ilusat nägu tehtud ja meigitud. Seadus ei tööta ja meile seletatakse, et ta ei peagi töötama. Seoses sellega ei olegi midagi muud öelda, kui meelde tuletada üht Kesk-Aasia tuntud muinasjutukangelast, kelle nimi oli Hodža Nasreddin. Temaga on seotud üks säärane lugu. Kord võttis ta endale kohustuse õpetada sultani eesel kümne aastaga lugema. Talle öeldi: „Sa oled täitsa hull, sultan poob su üles, sa ei suuda eeslit lugema õpetada.“ Tema aga seletas: „Tead, kümne aasta jooksul kas mina või sultan või tema eesel – keegi meist ikka sureb, ja hakka sa pärast uurima, kes meist oskas lugeda ja kes ei osanud.“ Situatsioon on tegelikult selline ja sellele pole vist enam midagi suurt lisada. Aitäh!“[33]
Vähemusrahvuste organisatsioonid olid siiski juba teinud oma esimesed sammud kultuuriautonoomia algatamiseks. Vene kultuuriomavalitsust oli juba 1996. aastal taotlenud Slaavi Haridus- ja Heategevusseltside Liit, mida juhtis Nikolai Solovei. Kultuuriminister aga jättis taotluse läbi vaatamata põhjendusega, et ühtki vajalikest seaduse rakendusaktidest pole veel kinnitatud.[34] Järgmise taotluse esitas Eesti Ingerisoomlaste Liit aastal 2000, ja sellel oli rohkem edu. Soomlaste taotlus andiski ilmselt tõuke valimiseeskirjade kehtestamisele, ja esimesed seadusekohased vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimised leidsid aset 2004. aastal.[35] Samasugused valimised viidi läbi eestirootslaste hulgas aastal 2007.[36] Nõnda kaugele ongi vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse rakendamisel seni jõudnud ainult need kaks rahvusrühma; edaspidi näeme, et ka nendel puudub võimalus teostada seaduses ette nähtud ülesandeid.
Kuidas seletada kahe väikse rahvusrühma, ingerisoomlaste ja rootslaste edu? 2012. aasta rahvaloendusel nimetasid end rootslasteks ainult 375 ja ingerisoomlasteks 357 Eesti püsielanikku („soomlastena“ loendatute koguarv oli siiski suurem, aga nad kõik ei olnud Eesti kodanikud). Ingerisoomlaste tugeva organiseerituse, aga ka rahvusrühma arvulise vähenemise üks põhjus seisnes Soome riigi „tagasirände“ soodustamise poliitikas 1990. ja 2000. aastatel. Kuni 2006. aastani vajasid Eesti kodanikud Soomes elamiseks elamisluba. Ingerisoome päritolu oli Soome ametivõimude tõlgenduses selline „eriline side Soomega“, mille alusel elamisloa võis saada lihtsustatud korras.[37] Aastal 2004 mainitakse, et ingerisoomlaste liidul on koguni 3500 liiget.[38] Nii oligi võimalik kokku saada seaduses nõutav vähemalt 3000 isiku nimekiri. Eestirootslaste kui „vana“ vähemuse puhul seda miinimumi ei nõutud. Rootsi põgenenud eestirootslased ja nende järeltulijad said vastavalt 1992. aasta kodakondsusseadusele taastada oma Eesti kodakondsuse, ja see võimaldas neil osaleda kultuurinõukogu valimisel ja administreerimisel. On ka selge, et selle vähemusrahvuse vastu tunti Eestis üldist poolehoidu. Pille Petersoo on kommenteerinud Eesti identiteedi diskursust ning rootsi vähemuse rolli selles „seesmise positiivse Teisena“, kes sümboliseerib Eesti ajaloolisi sidemeid Skandinaavia ja Läänega.[39] Eesti sidemed nii Rootsi kui Soomega arenesid jõudsalt. Selleks et rahvusvähemused ise saaksid arendada kontakte oma „esivanemate maadega“, oli kasulik omada vaieldamatu legitiimsusega katusorganisatsiooni.
Uued taotlused vene kultuuriautonoomia algatamiseks tulemust ei andnud. Märtsis 2006 esitas taotluse MTÜ Vene Kultuuriautonoomia, mida esindas jurist ja erakonna Vene Erakond Eestis juht Stanislav Tšerepanov. Vastavalt valitsuse määrustes ette nähtud protseduurile avaldas kultuuriministeerium kõigepealt kahes päevalehes kuulutuse, kus kutsuti endast teatama neid organisatsioone, mis soovivad rahvusnimekirjade kogumisel ja valimiste korraldamisel osaleda. Kuna teisi huvilisi ei ilmunud, tuli ministeeriumil otsustada, kas volitada seda tegema Tšerepanovi juhitud ühendus. Taotluse hindamiseks moodustati 16. jaanuaril 2007 komisjon, millesse esialgu kuulusid neli riigiametnikku, kolm venekeelset riigikogu saadikut (Keskerakonna ja Reformierakonna liikmed) ning MTÜ Vene Rahvuskultuuriliste Organisatsioonide Ühenduse Eestis esindaja. Komisjon leidis, et taotluse esitanud MTÜ Vene Kultuuriautonoomia ei ole piisavalt laiapõhjaline esindamaks kogu vene vähemust ning et tegemist pole kultuuriseltsiga, vaid ainult taotluse esitamise otstarbeks asutatud ühendusega. Komisjoni arvamus koosnes suures osas seaduse enda kriitikast – mis on üpris hämmastav, kuna selle ülesandeks oli ju taotluse hindamine kehtivast seadusest lähtudes. Komisjon kuulas eksperdina Tallinna Ülikooli professorit Raivo Vetikut, kes samuti kahtles seaduse rakendamise otstarbekuses üldse. Ta tõdes oma kirjalikus ekspertarvamuses muu hulgas:
„Kõik olemasolevas seaduses määratletud õigused on teostatavad mitmete teiste EV seaduste alusel. … Seega ei ole selge, mida võimalik kultuuriomavalitsuse moodustamine kultuuriliste eesmärkide edendamisele reaalselt juurde annaks. Pigem võib selle katse taga näha poliitilisi eesmärke, mis aga ei vasta kultuurautonoomia seaduse mõttele.
Vene kultuurautonoomia väljakuulutamine võib tuua ebamäärasust Eesti haridussüsteemi arengusse. Ühiskonna integratsioonipoliitika üheks peamiseks eesmärgiks on ühtse haridussüsteemi väljakujundamine Eestis.“[40]
Kultuuriminister teatas oma eitavast otsusest 26. veebruaril 2009 – alles pärast õiguskantsleri esitatud märkust menetlemisega viivitamise tõttu ning kohtuotsust, mis kohustas teda taotlust käsitlema.[41] MTÜ Vene Kultuuriautonoomia kaebas otsuse edasi kuni riigikohtuni, kes aga novembris 2010 teatas, et ei võta kaebust menetlusse.[42] Aastatel 2009 ja 2011 esitati kultuuriministeeriumile veel kaks samalaadset taotlust. Esimese menetlemisest keeldus ministeerium põhjendusega, et see ei ole võimalik poolelioleva kohtuasja tõttu. Teise taotluse menetlemise tegi ministeeriumi hinnangul keeruliseks see, et samalaadseid taotlusi oli laekunud kaks. 2012. aastal moodustati siiski järjekordne komisjon nende hindamiseks, aga otsusest ei ole seni teada antud.[43]
Senine kogemus on toonud ilmsiks mõned puudused olemasolevates seadusesätetes ja määrustes. Pole selge, millise põhjendusega minister võib taotluse tagasi lükata, ega ka see, kui kaua ta taotlust tohib menetleda. MTÜ Vene Kultuuriautonoomia puhul põhjendati tagasilükkamist muu hulgas sellega, et ühendus ei ole piisavalt laiapõhjaline esindamaks kõiki Eesti venelasi. Ühenduse juht vastas omakorda, et valitava organi esinduslikkuse kindlustab valimiste toimumine ise. Tegemist näib olevat järjekordse variatsiooniga „hobuse ja vankri“ teemal. Samas ei ole seaduse korralik rakendamine olnud võimalik ingerisoomlastel ja rootslastel. Kumbki valitud kultuurinõukogudest ei ole saanud juriidilise isiku staatust ja nendes tegutsevad inimesed on pidanud oma ülesannete täitmiseks asutama paralleelseid mittetulundusühendusi.[44] Pole alati olnud selge, milline nendest võib kultuuriministeeriumilt taotleda kultuuriautonoomia eesmärkide täitmise jaoks ette nähtud toetust.[45] Aastal 2011 moodustati ministeeriumidevaheline töörühm, mille ülesandeks oli teha ettepanekuid praktiliste puuduste kõrvaldamiseks kultuuriautonoomia seaduses.[46] Praeguseks (2018) ei ole töörühm ühtki ettepanekut riigikogule esitanud.
Kokkuvõttes näib, et mõne hobuse väljailmumisele vaatamata ei ole vanker (seaduslik raamistik) ikka veel valmis ehitatud, ja mõnda hobust (algatajat) ei ole üldse soovitud rakendada. Sultan (Euroopa) ja Hodža (Eesti) saavad omavahel üldiselt hästi läbi, aga eesel enam eriti elumärke ei ilmuta.
Arutelu
Eesti 1992. aasta põhiseadus tunnustab riigi mitmekultuurilisust palju rohkem, kui tihti arvatakse. Kuigi riigikeeli on ainult üks, ei välista seadus muude keelte kasutamist riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes ja hariduses ning kinnitab igaühe õigust säilitada oma rahvuskuuluvus. Põhiseaduses antud lubadus vähemusrahvuste kultuuriautonoomiast on sisuliselt multikulturalistlik.
Samamoodi nagu riigi esmakordsel loomisel, näitasid seadusandjad jälle üles iseseisvusvõitluse jooksul omandatud poliitilist küpsust. Kuigi 1993. aastal arvestati juba ka Euroopa Nõukogu seisukohtadega (mille liikmeks Eesti 14. mail 1993 oli astunud), ei tundu siiski õige Aidarovi ja Drechsleri seisukoht, nagu oleks seaduse vastuvõtmine algusest peale olnud ainult performatiivse tähendusega, pelgalt näitemäng.[47] Soov mittevene rahvusrühmade kultuuri toetada oli kindlasti ehtne; samas on selge, et samasuguse sümpaatiaga ei suhtutud venelaste kultuuriautonoomia taotlustesse – suhtumine nendesse oli sügavalt kahtlustav. Kui nimetada poliitilise tahte puudumiseks nüüd juba kaks aastakümmet väldanud suutmatust venelaste taotlusi menetleda, on see väga leebe hinnang.
Tuletagem veel meelde vähemusrahvuse kultuuriautonoomia põhimõttelist eripära, nii nagu ta Eestis 1920. ja 1930. aastatel toimis. Kultuuriomavalitsused olid avalik-õiguslikud asutused. Saksa kultuuriomavalitsuse hallata olid saksakeelsed koolid, kaasa arvatud need, mida pidasid üleval riik ja kohalikud omavalitsused. Lisaks Tallinnale töötasid kohalikud saksa kultuurikuratooriumid suuremates linnades.[48] Teoorias võibki kultuuriomavalitsust võrrelda kohaliku omavalitsusega, kuigi selle ülesanded piirduvad peamiselt kultuuri- ja haridusküsimustega. Erinevalt kohalikust omavalitsusest ei ole selle hallatav kogukond määratletud asukoha järgi, vaid rahvuskuuluvuse alusel, mille valik on vabatahtlik. Erinevalt mittetulundusühingutest, sihtasutustest jms teostab kultuuriomavalitsus riigi poolt talle usaldatud avaliku võimu ülesandeid. Kuna ta juhtide mandaat põhineb valimistel, on nendel legitiimne õigus oma rahvusrühma esindada; igasuguse, ükskõik kui suure vabatahtliku ühingu puhul võib sellist esinduslikkust alati vaidlustada. Nagu 2012. aastal väljendus Sofia Joons, tollal eestirootslaste kultuurinõukogu president:
„Suurim vahe meie kultuuriautonoomia ja kultuuriühingute vahel on, et meil toimuvad demokraatlikud valimised ja et meie seega koosneme kodanikest ja mitte liikmetest.“[49]
Selles valguses ei tundu asjakohane vahel – nii kirjanduses kui ka kultuuriministri 2009. aasta eitava otsuse motiveeringus – esitatud etteheide Eesti venelaste ühendustele, et nad on liialt väiksed ja halvasti võrgustunud selleks, et ühendada kogu heterogeenset rahvusrühma. Kõigepealt võib märkida, et niivõrd laiapõhjalise organisatsiooni spontaanne teke tundub ülepea ebareaalne. Aga teiseks, ja põhimõtteliselt, ei ole see nõue rohkem põhjendatud nõudest, nagu peaksid kohaliku omavalitsuse kõik elanikud olema ühe kindla ühingu liikmed või ühe kindla partei toetajad. Kultuuriomavalitsuse rajamine ei sarnane tegelikult uue kultuuriühingu, vaid demokraatliku riigi uue poliitilise üksuse asutamisega. Aastal 1993 võis nõustuda kriitikaga, et ainult Eesti kodanike poolt valitav esinduskogu ei oleks saanud esindada kõiki Eesti venelasi.[50] Praeguseks on aga olukord muutunud: venelaste enamus on juba Eesti kodanikud. Seadus on praegu paremini vastavuses demograafilise olukorraga kui varem – selles mõttes ei ole ta „vananenud“, vaid vastupidi.
Aga kas kultuuriautonoomia seaduse rakendamisega on tegelikult võimalik saavutada eesmärke, mida ei võimalda teised seadused? Ühte olulist eesmärki juba mainiti: kultuuriomavalitsuse näol on tegemist vähemusrahvuse seaduslikult tunnustatud esindajaga. See ühendab rahvusrühma ja annab talle teatava ühiskondliku kaalu; see annab ka valitsusele kanali, mille kaudu astuda dialoogi vähemusrahvusega. Poliitikast ja riigist võõrandumist peetakse üldiselt üheks Eesti demokraatia valupunktiks. Eriti tugevalt ilmneb see just venekeelsete elanike puhul – lõimumisuuringud mainivad seda ikka ja jälle.[51] Nii nagu enamuse, saab ka vähemuste puhul võõrandumist ületada ainult sellega, et rohkem kaasata inimesi neid ennast puudutavate otsuste tegemisse. Pole põhjust pidada seda eesmärki vananenuks ja dialoogi mittevajalikuks – eriti kuna sellised kunagi olulised rahvussuhetega tegelenud institutsioonid nagu rahvastikuministri büroo ja Vabariigi Presidendi rahvusvähemuste ümarlaud on üksteise järel kaotatud. Üpris huvitaval kombel juhtus see pärast 2007. aasta nn pronksiööde rahutusi, mis ju oleksid võinud veenda otsustajaid dialoogi möödapääsmatuses – mitte selle tarbetuses või võimatuses. Rahvastikuministri büroo ülesanded anti 2009. aastal üle kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse osakonnale[52] – selles ainsas rahvusvähemustega tegelemiseks ette nähtud riigiasutuses on tööl kuus ametnikku. Aastal 2010 asendati rahvusvähemuste ümarlaud töörühmaga sihtasutuse Eesti Koostöö Kogu juures.[53] Muust kui eesti rahvusest kodanike osakaal nii poliitiliste otsustajate kui riigiametnike hulgas on jätkuvalt madal; aastal 2012 oli see näiteks ainult 2,8% ministeeriumide ametnikest.[54]
Teised võimalikud eesmärgid on muidugi seotud haridusega. Nagu riigikogu liige Mart Nutt 1993. aastal tõdes, ei olnud kultuuriautonoomia järele tollal erilist vajadust venelastel, kellele emakeelne õpe oli riiklikus haridussüsteemis niigi tagatud. Ka siin on toimunud muutus. Munitsipaalgümnaasiumide õppekeeleks peab praegu 60% ulatuses olema eesti keel, ja vabariigi valitsus on seni rahuldanud ainult kahe täiskasvanute gümnaasiumi taotlused õppekeele vahetust edasi lükata. Põhiseaduse § 37 annab küll vähemusrahvuse õppeasutusele õiguse valida õppekeel ise, aga riigikohus on tõdenud, et…
„… kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused (vähemusrahvuse õppeasutused) vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses.“[55]
Selle tõlgenduse kohaselt olekski „vähemusrahvuste õppeasutuste“ asutamine võimalik ainult kultuuriomavalitsuste poolt (mis küll, nagu oleme näinud, praegu ei ole juriidilised isikud ja sellist toimingut teha ei saaks). Samas annab kultuuriautonoomia seadus (§ 5) nendele ülesandeks nimelt emakeelse õppe korraldamise. Ses mõttes on ka mõistetav Raivo Vetiku ja kultuuriministeeriumi komisjoni eelviidatud mure „ebamäärasuse“ pärast, mida vene kultuuriautonoomia võinuks „tuua Eesti haridussüsteemi arengusse“, kui hariduspoliitiline suund ilma vähemusega konsulteerimata oli juba võetud kohustuslikule eesti õppekeelele gümnaasiumides. Kui vähemuskeelset haridust puudutavad otsused tulnuks kooskõlastada vähemusrahvust esindava omavalitsusorganiga, ei oleks gümnaasiumide õppekeele vahetamist saanud ühepoolselt nõuda.
* * *
Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse autorid võisid 1993. aastal tunda uhkust saavutatu üle. Kui uurida kultuuriautonoomia pärastist saatust, tekivad teistsugused tunded (ja mida põhjalikumalt uurida, seda rohkem). Mitteterritoriaalsele autonoomiale kui rahvussuhete korraldamise viisile Kesk- ja Ida-Euroopas pandi suuri lootusi, ja pilgud olid suunatud Eestile. Eelmisel iseseisvusajal saavutatu kohustas. Seekord jäi aga „kultuuriautonoomia“ võrduma riigi sümboolse tunnustusavaldusega kahele väiksele vähemusele – ingerisoomlastele ja rootslastele – , mille liikmetest paljud olid juba eestlastega assimileerunud, aga mille olemasolu siiski tugevdas Eesti kuvandit Põhjala riigina. See sümboolne tunnustamine ei sisalda isegi juriidilise isiku staatust, ja tegevuskulude rahastamist tuleb igal aastal uuesti taotleda.
Siinne artikkel on olukorda seni pigem kirjeldanud kui otsinud seletusi või andnud hinnanguid. Analüütilise mõistena oli kasutusel termin „poliitiline kultuur“. „Korporatsioonide omavalitsus“ ja „demokraatlik tsentralism“ andsid pärandiks erineva valmiduse arvestada ühiskonna mitmekesisusega. Eestis nagu teisteski kommunistlikust süsteemist väljunud riikides puudus üldiselt harjumus delegeerida riiklikke ülesandeid väljapoole keskvõimu otsest kontrolli. Aga nii 1918. kui 1991. aastale eelnenud poliitiline võitlus andis eestlastele ka selle, mida Kari Alenius on nimetanud „poliitiliseks küpsuseks“ – st enda kogemusel põhineva võime saada aru vähemusrahvuste olukorrast, püüdlustest ja vajadustest. Miks taandus „poliitiline küpsus“ pärast 1993. aastat jälle „demokraatliku tsentralismi“ ees? See, kes võitleb võõra ülemvõimu vastu, mõistab ka teisi, kes ise enda eest otsustada tahavad. Aga see, kes juba tunnetab enda käes võimu, tunneb mõnikord vastumeelsust seda kellegagi jagada. Ülevaateraamatus Eesti rootslastest tsiteerib Viktor Aman kaasaegset kommentaari Eesti vähemuspoliitika karmistumise kohta 1930. aastatel: „Igaüks on mõne väetima isand.“[56] Teisi seletusi otsides tuleks kindlasti arvestada Eesti välispoliitilise olukorra põhjaliku muutumisega seaduse vastuvõtmisele järgnenud aastakümne jooksul (Vene sõjaväe väljaviimine Eestist augustis 1994, OSCE missiooni lõpetamine detsembris 2001, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks astumine 2004. aastal).EL-i liikmesusega lõppes kandidaatriigi staatusega kaasnenud vähemuspoliitika süstemaatiline monitooring.
Ka seesmise konflikti oht – ja seega ka rahvuspingetega tegelemise vajadus – tundus aastate jooksul taanduvat. Siiski näitasid 2007. aasta aprillirahutused midagi muud. Tõnismäe mälestussamba ümber tekkinud konflikti lahendamine oleks ilmselt kujunenud teistsuguseks, kui valitsus oleks saanud dialoogi pidada vene vähemuse seaduslikult tunnustatud esindajaga – või ei oleks konflikti sel tagantjärele mõeldes üsna tühisel põhjusel üldse tekkinudki. Väikeste vähemuste tunnustamine on tähtis. Aga Eesti suureks väljakutseks on ikkagi vastastikuse mõistmise leidmine eestlaste ja ühiskonna selle kolmandiku vahel, kes räägib vene keelt. Põhiseadus ja vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus näevad selleks ette vahendi, mis eelmisel iseseisvusajal ennast tõestas. Ehk oleks aeg leida poliitiline tahe selleks, et kehtivat seadust täita.
[1] G. von Rauch, Geschichte der baltischen Staaten. München, 1990, lk 137 jj; P.-Y. P. Chen, Race, Nation, and Eugenics in Interwar Estonian Radical Right Journal. ERK Magazine. Magistritöö. Tartu, 2017.
[2] Lõimuv Eesti 2020. Lõimumisvaldkonna arengukava. Tallinn, 2014.
[3] A. Eide, Cultural Autonomy: Concept, Content, History and Role in the World Order. Rmt-s: Autonomy: Applications and Indications. Toim. M. Suksi. Haag, 1998, lk 251–276.
[4] M. Tkacik, Characteristics of Forms of Autonomy. International Journal on Minority and Group Rights, 2008, kd 15, lk 369–401, tsit lk 371; M. Suksi, Personal Autonomy as Institutional Form – Focus on Europe Against the Background of Article 27 of the ICCPR. International Journal on Minority and Group Rights, 2008, kd 15, lk 157–178, tsit lk 160 jj.
[5] Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus. Riigi Teataja I 1993, 71, 1001.
[6] R. Zaagman, Conflict Prevention in the Baltic States: The OSCE High Commissioner on National Minorities in Estonia, Latvia and Lithuania. Flensburg, 1999, lk 13.
[7] M. Garleff, Kulturautonomie in Estland damals – Vorbild für heute? Rmt-s: Aufstand der Opfer. Verratene Völker zwischen Hitler und Stalin. Toim. J. Vollmer, T. Zülch. Göttingen; Viin; Bern, 1989, lk 272–275; R. Taagepera, Ethnic Relations in Estonia, 1991. Journal of Baltic Studies, 1992, kd 23, nr 2, lk 121–132.
[8] D. J. Smith, Non-Territorial Autonomy and Political Community in Contemporary Central and Eastern Europe. Journal of Ethnopolitics and Minority Issues in Europe, 2013, kd 12, nr 1, lk 27–55, tsit lk 49 (viide 2).
[9] T. Agarin, A.-C. Regelmann, Status Quo Multiculturalism: The Crux of Minority Policies in Central Eastern Europe’s New EU Member States. Journal of Minority Studies, 2011, kd 5, nr 3, lk 69–98; D. J. Smith, Non-Territorial Autonomy; A. Yupsanis, Cultural Autonomy for Minorities in the Baltic States, Ukraine, and the Russian Federation: A Dead Letter. Polish Yearbook of International Law, 2017, kd 36, lk 109–135. Samas võib olla vara hinnata tulemusi riikides, kus vastavad seadused on vastu võetud suhteliselt hiljuti: vt nt K. Beretka, I. G. Székely, The national councils of national minorities in the Republic of Serbia. Online Compendium Autonomy Arrangements in the World, jaanuar 2016. www.world-autonomies.info.
[10] A. Aidarov, W. Drechsler, The Law & Economics of the Estonian Law on Cultural Autonomy for National Minorities and of Russian National Cultural Autonomy in Estonia. Halduskultuur / Administrative Culture, 2011, kd 12, nr 1, lk 43–61.
[11] M. Lagerspetz, Cultural Autonomy of National Minorities in Estonia: The Erosion of a Promise. Journal of Baltic Studies, 2014, kd 45, nr 4, lk 467–468. Ka käesolev tekst põhineb osaliselt sellel algselt ingliskeelsel artiklil, aga on mugandatud ja ajakohastatud.
[12] Vt K. Renner, State and Nation. [1899]. Rmt-s: National Cultural Autonomy and its Contemporary Critics. Toim. E. Nimni. London; New York, 2005, lk 15–48.
[13] J. Hiden, Defender of Minorities. Paul Schiemann, 1876–1944. London, 2004, lk 16.
[14] Hasselblatti käsikirjaliselt esitatud arutlust tsiteerib: M. Housden, Cultural Autonomy in Estonia: One of History’s „Curiosities“? Rmt-s: The Baltic States and Their Region: New Europe or Old? Toim. D. J. Smith. Amsterdam; New York, 2005, lk 227–249; tsit lk 237.
[15] K. Alenius, The Birth of Cultural Autonomy in Estonia: How, Why, and for Whom? Journal of Baltic Studies, 2007, kd 38, nr 4, lk 445–462, tsit lk 447; V. Aman, Raamat Eestimaa rootslastest. Kultuurilooline ülevaade. Tallinn, 2017 [1992], lk 556.
[16] D. J. Smith, Non-Territorial Cultural Autonomy as a Baltic Contribution to Europe between the Wars. Rmt-s: The Baltic States and Their Region: New Europe or Old? Toim. D. J. Smith. Amsterdam; New York, 2005, lk 211–226, tsit lk 218.
[17] M. Housden, Cultural Autonomy in Estonia, lk 218; Riigi Teataja 1920, lk 898. – Kõigi rahvusrühmade võrdsust „kultuuriliste ja rahvuslike vajaduste rahuldamisel“ lubas 8. novembril 1918 ka Baltimaade Ühendatud Maanõukogu, mis oli konkureeriva riigiehitusliku projekti, Balti Hertsogiriigi esinduskogu. Vt A. von Tobien, Die Livländische Ritterschaft in ihrem Verhältnis zum Zarismus und Russischen Nationalismus. Kd 2, Berliin, 1930, lk 249.
[18] K. Alenius, The Birth of Cultural Autonomy in Estonia.
[19] K. Alenius, The Birth of Cultural Autonomy in Estonia, lk 453; D. J. Smith, Non-Territorial Cultural Autonomy as a Baltic Contribution to Europe, lk 218.
[20] K. Alenius, The Birth of Cultural Autonomy in Estonia, lk 456–457.
[21] D. J. Smith, Non-Territorial Cultural Autonomy as a Baltic Contribution to Europe, lk 211–212; V. Aman, Raamat Eestimaa rootslastest, lk 557.
[22] Sealsamas, lk 559–564.
[23] Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1.-2. X 1988. Materjalide kogumik. Tallinn, 1988, lk 58.
[24] M. Lagerspetz, S. Joons, Migrants, Minorities, Belonging and Citizenship. Globalization and Participation Dilemmas in EU and Small States: The Case of Estonia. Bergen, 2004.
[25] N. R. Muiznieks, The Influence of the Baltic Popular Movements on the Process of Soviet Disintegration. Europe-Asia Studies, 1995, kd 47, nr 1, lk 3–25, tsit lk 6.
[26] Eesti NSV Ülemnõukogu stenogrammid: 30.03.1990; 10.04.1990; 08.05.1990.
[27] Eesti NSV Ülemnõukogu stenogrammid: 29.05.1990.
[28] Riigi Teataja 1992, 26, 349.
[29] Riigikogu stenogrammid: 30.09.1993.
[30] Riigikogu stenogrammid: 12.02.1996.
[31] Riigi Teataja I 1996, 72, 1272.
[32] Riigi Teataja I 2003, 40, 275.
[33] Riigikogu stenogrammid: 15.05.2000.
[34] A. Aidarov, W. Drechsler, The Law & Economics of the Estonian Law on Cultural Autonomy for National Minorities and of Russian National Cultural Autonomy in Estonia, lk 45.
[35] Eesti Ingerisoomlaste Liidu ajalugu. 2012. http://bit.ly/2n7Srcg.
[36] Kulturrådet. Välkommen till Kulturrådet för den svenska minoriteten i Estlands officiella hemsida. 2013. http://bit.ly/2E3FhVA.
[37] A. Forsander, Outsiders or insiders? Ingrian Finns in the context of the Finnish immigration policy. Rmt-s: Outsiders or Insiders? Constructing Identities in an Integrating Europe. Toim. M. Leskelä. Turku, 1999, lk 52–73.
[38] Second Report Submitted by Estonia pursuant to Article 25, Paragraph 1 of the Framework Convention for the Protection of National Minorities. Strasbourg, 2004, lk 23.
[39] P. Petersoo, Reconsidering otherness: Constructing Estonian identity. Nations and Nationalism, 2007, kd 13, nr 1, lk 117–133.
[40] Vähemusrahvuse rahvusnimekirja koostamiseks volituse andmisest keeldumine. Kultuuriministri käskkiri nr 69, 26.02.2008.
[41] Õiguskantsleri 2008. aasta tegevuse ülevaade. Tallinn, 2009, lk 28–29.
[42] Tallinna Ringkonnakohus, haldusasi 3-09-464; MTÜ Vene Kultuuriautonoomia ei saanud oma tahtmist ka riigikohtust. Postimees, 04.10.2010.
[43] Kultuuriministeerium. Vastus Juri Desjatnikovile, 29.09.2011; Komisjoni moodustamine vene vähemusrahvuse rahvusnimekirja koostamise taotluste läbivaatamiseks. Kultuuriministri määrus, 26.03.2012; A. Aidarov, W. Drechsler, The Law & Economics of the Estonian Law on Cultural Autonomy for National Minorities and of Russian National Cultural Autonomy in Estonia, lk 45–46.
[44] Eesti kolmas aruanne Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni täitmise kohta. Strasbourg, 2010, lk 7.
[45] Vt M. Must, Ingerisoomlaste tüli kisub vähemusrahvuse kaheks. Eesti Päevaleht, 30.08.2013.
[46] Advisory Committee on the Framework Convention for the Protection of National Minorities. Fourth Opinion on Estonia, adopted on 19 March 2015. Strasbourg, 2015, lk 13.
[47] A. Aidarov, W. Drechsler, The Law & Economics of the Estonian Law on Cultural Autonomy for National Minorities and of Russian National Cultural Autonomy in Estonia, lk 55.
[48] G. von Rauch, Geschichte der baltischen Staaten, lk 138.
[49] S. Joons, Memo från möte med Eino Pedanik på Kulturministeriet 17.02.2012. Käsikiri.
[50] D. J. Smith, Non-Territorial Autonomy and Political Community in Contemporary Central and Eastern Europe, lk 27–55.
[51] Nt: Lõimumisvaldkonna sotsiaalsete gruppide uuring. Uuringu raport. Tallinn, 2013.
[52] R. Vetik, Integration policies. Rmt-s: The Russian Second Generation in Tallinn and Kohtla-Järve. The TIES Study in Estonia. Toim. R. Vetik, J. Helemäe. Amsterdam, 2011, lk 39–57, tsit lk 55 (viide 1).
[53] Vabariigi President Eesti Koostöö Kogu rahvuste ümarlaua kokkukutsumise puhul. 26.05.2010.
[54] S. Ivanov, Sümboolne võim Eesti etnopoliitikas mitte-eestlaste riigivalitsemises esindatuse näitel. Tallinn, 2015, lk 107.
[55] Riigikohus, Halduskolleegium. Kohtuotsus 3-3-1-52-13 (28. aprill 2014). Vt punkt 26.
[56] V. Aman, Raamat Eestimaa rootslastest, lk 564.
Lisa kommentaar