Iga tavapärase indikaatori järgi, mis mõõdab saavutuste vastavust väljakuulutatud eesmärkidele, on Venemaa sõda Ukraina vastu olnud läbikukkumine. Ukraina on praeguseks militariseeritum kui kunagi varem, arvatavasti hetkel üks kõige militariseeritumaid riike maailmas; Venemaa julgeolek on saanud kannatada; NATO pole taandunud oma 1997. aasta positsioonidele, vaid laienenud ja konsolideerunud. Lääs on tugevam kui varem. Niisiis, kas Putin on läbi kukkumas? Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Sest oletagem, et „sõjalise erioperatsiooni“ reaalsed eesmärgid polegi need, mis on välja kuulutatud, vaid hoopis teistsugused.
Et seletada, millised need olla võiksid, peaksin pöörduma oma 1996. aasta oktoobris ilmunud artikli juurde, mis avaldati Maailmapanga uurimusena ja hiljem ühes kogumikus. Artikkel on kaunis keerukas, sest käsitleb majanduslikke ja poliitilisi jõudusid, mis panevad riike looma ühendusi ja konglomeraate või eelistama liitudest väljaastumist, kuid selle tuummudel on lihtne. Riigid (ja nende juhid) taotlevad kahte hüvet: suveräänsust ja rikkust. Suveräänsus tähendab vabadust teha poliitilisi ja majanduslikke otsuseid, olles muudest riikidest võimalikult vähe kammitsetud; rikkus tähendab kõrget sissetulekutaset (kõrget SKT-d inimese kohta). Probleem on aga selles, et nende kahe eesmärgi vahel on pinge. Riigid võivad saada rikkaks ainult siis, kui muutuvad vähem suveräänseks, s.o globaalselt integreeritumaks. Rikkaks saamine nõuab kaubandust, tehnoloogia arendust koostöös teistega, inimeste saatmist välismaale oskusi omandama, välismaalastega konsulteerimist ja isegi nende palkamist. Kõik see eeldab suuremat vastastikust sõltuvust majanduste vahel, seda, et järgitaks rahvusvahelisi norme ning reegleid, mis puudutavad kaubandust, intellektuaalomandit, sisemajanduspoliitikat, valuutade konverteeritavust jms.
Selle mõtte illustreerimiseks võtkem kaks äärmusnäidet: Põhja-Korea ja Belgia. Põhja-Korea on oma majanduslikes ja poliitilistes otsustes praktiliselt kammitsemata: ta võib valmistada tuumarelvi, sest pole alla kirjutanud tuumarelvastuse piiramise lepingule, ta saab kehtestada kaupadele tariife või keelata nende impordi, nii nagu soovib, ta võib trükkida nii palju või nii vähe raha, kui tahab, sest tema vääring ei ole vahetatav ühegi teise vastu jne. Kuid kõikidel nendel põhjustel on ta ka väga vaene. Spektri teises servas on Belgia, millel oma raha pole, mille eelarvepoliitikat piiravad Euroopa Liidu reeglid (Maastrichti leping), kaubandust määrab EL ja WTO (Krugman, nagu ma teda oma 1996. aasta artiklis tsiteerin, ütleb: „Euroopa Ühendus 1992. aasta seisuga ei ole niivõrd kaubanduskokkulepe, vaid kokkulepe koordineerida poliitikaid, mida on ajalooliselt peetud siseriiklikeks“), välispolitiika üle otsustab EL ja sõjaliste sammude üle NATO. Mis puutub siseriikliku poliitika autonoomiasse või suveräänsusse, siis seda praktiliselt pole. Aga Belgia on rikas.
Muud riigid paigutuvad tollel suveräänsuse ja sissetuleku vahekorra skaalal eri punktidesse. Muidugi, tähtis on ka riigi suurus. USA naudib oma sissetulekutaseme juures suuremat suveräänsust, sest tegu on suurriigiga: ta emiteerib reservvaluutat, mängib mitmesugustes kaubandusläbirääkimistes pearolli, juhib NATO-t jne. Aga temagi ei ole suveräänsuse ja rikkuse balansseerimise vastu immuunne. Võtkem näiteks Trumpi otsus alustada kaubandussõda Hiinaga. See andis USA-le rohkem poliitilist ruumi (sealhulgas võime kehtestada uusi tariife), kuid tõenäoliselt kahandas sissetulekuid.
Pöördugem nüüd ideega kahe soovitava asja vahelisest tasakaalust tagasi Putini ja tema nõuandjate poole jõuministeeriumidest. Oletagem, et nad on jõudnud järeldusele, et Venemaa püüdlused Peeter Suurest alates läänestumise poole on nurjunud. Venemaal ei õnnestunud enne 1917. aastat Läänt kinni püüda, seejärel võttis Venemaa omaks äärmiselt läänestava doktriini, mis maad kahandas, andes sõltumatuse Soomele, Poolale jne, ning kuulutas seejärel rahvaste võrdsust ja kõikide enesemääramist, mis viis lõpuks 1992. aastal riigi lagunemiseni. Seejärel võeti üle samuti Läänest imporditud liberalism, mille tagajärjel elanikkond dramaatiliselt vaesus, suremus ja enesetapud kasvasid ning toimus miljonite Venemaa kodanike loodud varade hullumeelne varastamine. Sel perioodil kaotas Venemaa võime otsustada ise oma poliitikate üle: ta järgis pimesi Läänt. Venemaa pakkus oma sõjaväebaase Kõrgõzstanis USA-le ega saanud vastu midagi; ta nõustus NATO piiratud laienemisega, kuid vastuseks laienes see kuni tema piirideni; ta ühines mitmesuguste Euroopa organisatsioonidega, et kuulda ainult nende kriitikat; ta privatiseeris oma majanduse, nagu Lääne eksperdid olid soovitanud, kuid kogu raha läks välismaale. Seega, selleks et võita tagasi majanduslik ja poliitiline autonoomia, tuleb Läänest otsustavalt lahku lüüa. Venemaal on tarvis saada iseseisvaks Euraasia jõuks, mille läbikäimist Euroopaga tuleks piirata miinimumini. Venemaa peab lõpuks hakkama liikuma suunas, mis on vastupidine sellele, mille pani 18. sajandi alguses paika Peeter Suur.
Suveräänsuse säärane kasv viiks sissetulekute languseni. Probleem on aga selles, et elanikkond ei tervitaks Euroopast lahkulöömist, kui selle kuulutaksid välja Venemaa juhid ise, ammugi mitte madalamaid sissetulekuid. Seega ei saa Venemaa valitsus luua uut raudset eesriiet omal käel. Aga mis siis, kui raudse eesriide Venemaa vastu rajab hoopis Lääs karistuseks selle eest, mida Venemaa vaatepunktist saaks võtta täiesti õigustatud poliitikana? Siin tulebki mängu Ukraina. Mõnel moel on reconguista Vene avalikkuse silmis alati populaarne olnud. Kuid Lääs seda sellisena ei võta, vaid kehtestab sanktsioonid ja suurendab Venemaa kulusid. Lääs lõikaks Venemaa Euroopast ära omaenda tahtel. See looks uue läbitungimatu raudeesriide. Venemaa eesmärk Läänest eemalduda – mida Vene juhtkond niisuguse stsenaariumi järgi päriselt tahabki – saavutatakse mitte Venemaa juhtimisel, vaid Lääne kätega. Venemaa elanikkond (või vähemalt selle enamus) ei peaks oma juhte Peeter Suure unistuse lammutamise eest vastutavaks. Vastupidi, hoopis Läänt hakataks pidama selleks, kes ei soovi Venemaad võrdse partnerina aktsepteerida, ning Venemaal ei jääks muud valikut kui hakata Euraasia jõuks, mis on täielikult suveräänne, lepingutest ja reeglitest kammitsemata ning vaba Lääne ideoloogiatest nagu marksism ja liberalism.
Kuid juhid võiksid peljata, et pikemas perspektiivis võib hakata rahvas, kes on taibanud, et suurema suveräänsusega kaasneb madalam sissetulek, otsima mingit lepitust Läänega. Kuidas seda ära hoida? Kuidas muuta lahkulöömine püsivaks? Ainus viis oleks teha tagasipöördumine Läände erakordselt kulukaks. Selleks tuleb tagada, et kui Putini-järgsed valitused hakkavad uuesti lepituseks pinda kompama, oleks Lääne esitatav arve nii suur, et enamik Vene poliiteliidist ja avalikust arvamusest lükkaks selle pikemata tagasi. Mõelgem uuest Brest-Litovskist, aga seekord ilma Leninita, kes pani kaalule kogu oma võimu ja autoriteedi, et saavutada selle aktsepteerimine. Uus Brest-Litovsk võib ette kirjutada mitte üksnes Vene vägede väljaviimise Ukrainast ja Krimmi tagastamise Ukrainale; see võib ette näha ka sõjakuritegudes süüdistatavate ohvitseride väljaandmist, sõjaväe suuruse kärpimist, piiranguid sõjaväeõppustele, võimalik et isegi kontrolli Venemaa tuumaprogrammi üle. Seega oleks Putini huvides see, et Lääs kuhjaks ühe nõudmise teise otsa, millest tal oleks hiljem raske taganeda. Sest ainult säärased laiad, isegi ebamõistlikud nõudmised garanteeriksid selle, et järgmised Vene valitsused need tagasi lükkaksid ning et Putini ja tema kaaskonna pooldatav Peetri-vastane poliitika jääks jõusse väga pikaks ajaks.
See ei tähenda, et praegune valitsus jääks sanktsioonide kahjude suhtes täiesti ükskõikseks. Aga ta aktsepteeriks sanktsioone, kui sissetulekute kaotus nende tagajärjel jääks väiksemaks kui võit suveräänsuses. Mingis punktis võidakse otsustada, et suveräänsuse ja rikkuse balansseerimine on läinud juba piisavalt kaugele ning siis võidakse hakata läbi rääkima. Aga enne seda tahab Venemaa juhtkond olla kindel, et on piisavalt ja piisavalt pikaks ajaks võitnud oma suutlikkuses otsustada iseseisvalt oma poliitikate üle.
Kui näha Venemaa eesmärke niimoodi, siis sellest järeldub, et sanktsioone ja Venemaa lahtihaakimist Läänest ei saa enam võtta üksnes hinnana, mida Venemaal tuleb maksta, vaid pigem kui Lääne kaasabi sellele, mis Venemaa praeguse juhtkond meelest on riigi fundamentaalne pikaaegne huvi: kõikide sidemete katkestamine Venemaa ja Lääne vahel ning seega Venemaa vabastamine omaenda kursi järgimiseks.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Branko Milanović. What if Putin’s true goals are different?
Lisa kommentaar