Jaak Tomberg. Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. (Studia litteraria Estonica, 1736-3888 ; 24). 308 lk. 21.99 €.
Enam kui pool sajandit tagasi kirjutas inglise ulmekirjanik J. G. Ballard lühikese kirgliku essee „Kõiksugused fiktsioonid“. Me kõik elame fiktsioone tulvil maailmas, ütles ta seal, ja need fiktsioonid on oma loomult tehnoloogilised. Ballard – endine elukutseline copywriter – tõstab uue fiktsiooni tegelikult niisiis üsna pulp-popkultuuri keskele, eemale modernismi introvertsusest ja sotsiaalse romaani alalhoidlikust tuimusest. Uue aja kirjandus peaks selle asemel looma uue sideme inimese ja tehnoloogia vahel. Vähe sellest, tuleb kujutleda ennast sellesse tehnoloogilisse maailma. Kirjanduskriitika, ütleb Ballard, seda ei mõista – tema hoiab ulmekirjandusest heasoovliku kõrvalseisjana eemale ning üritab seda seostada pelgalt inimlikus mõttes parema maailma otsingutega. Taipamata, et teadusulme pole müstiline, vaid ateistlik – teda ei huvita parem maailm, vaid auto juhipaneel.
Mitmel omapärasel viisil on Jaak Tombergi raamat tegelikult ka trotslik vastus sellele energiale, millest kutsub meid erutuma toonane Ballard. Aga kriitiline distants teadusulmekirjanduse nüanssidega pole tema jaoks mingi pagendatu seisund, pigem võimalus keskenduda ja teisteltki keskendumist nõuda. Tombergi lugemine võtab omajagu aega, see on päris kindel. Ja kui te selle teksti juurde aastate pärast tagasi tulete, võite sealt eest leida esmakohtumisega võrreldes juba päris uued rõhuasetused.
Ja üks asi on veel eriti tähtis – kogu oma aruka analüütilise manööverdamise juures kannab raamat tugevat emotsionaalset ideed, ja selle räägib Tomberg oma sissejuhatavas peatükis nimega „Enne kõike“ natuke ringiga ka ära. Juttu tuleb Arkadi ja Boriss Strugatski teadusulmeromaanist „Väljasõit rohelisse“. Selle stalkerist peategelane läheb Tsooni parema maailma järele, takerdub oma soovides omamoodi totaalsusse ja sellisena tegelikult ikkagi ka lootusetusse. Lause, millega peategelane pöördub salapärase kullatud kera poole, kõlab nii: „ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA“. Tomberg ütleb kohe sealsamas, et see on „kõige lühem, löövam ja hõlmavam utoopiline soov, mille kirjandusest võib leida“. Kuid paratamatult on neis sõnades algusest peale olemas ka sisemine kramplikkus ja peaaegu autistlik pidurdus. Pluss muidugi Strugatskite romaanist endast hoovav tõsiasi, et too paljude võimaluste territoorium nimega Tsoon ei tee tegelikult muud kui nõuab ohvreid ega anna seejuures suurt midagi vastu. Ehk nagu Tomberg veidi pehmemalt ütleb – „jääb karmi igapäevaelu lämmatavais kammitsais kättesaamatuks, üksnes kaugelt aimatavaks“.
Ent siiski – just siitpeale ongi selge, et raamatul on oma missioon. Tomberg on äsja oma näite kaudu tunnistanud, et miskit meie unistamismootoris võib rikkis ja lukus olla, aga just siit tuleb meil tema arust edasi minna ja sirutada end kompama oma kujutlusvõimele juurde elujõudu ja -võimalusi. Just selleks on vaja tema sissevaateid ulmekirjanduse poeetikasse ja erinevate tulevikuvisioonide filosoofilisi analüüse. Just selleks võtab ta tsiteerida Briti sotsioloogi Ruth Levitase sõnu: „muutused utoopia vormis on hädavajalikud utoopia funktsiooni säilimiseks“. Sest Tomberg on oma põhitoonilt optimist – meie kujutlusvõimet võib alati olla rohkem ja igal juhul leiab ta kuidagi viisi endast märku anda. Meil on sellised ajad, nagu nad just parasjagu on, ja hoiakulist optimismi võib isegi naiivsuseks pidada. Kuid teisalt, usun ma, joonib mõnigi lugeja virtuaalselt oma peas alla just nimelt need lootusrikkad hetked.
Ma ise jäin Tombergi raamatut lugedes algusest peale kinni teatavasse raamistikku. Ühelt poolt seovad autori ambitsioonid ta minu arvates traditsiooni, mis on veendunud, et just kultuur selgitab meile ära inimtegevuse võimalikke pidurdusi ja potentsiaalsusi. Osalt oleks selline pilk diagnostiline, teisalt avaldub sedakaudu võimalus (ja julgustus) midagi muuta. Ilmselt oleks siin põhjust viidata „keelelisele pöördele“, mille järel polnud enam võimalik objektiivselt kirjeldada midagi sellisena, nagu see „tegelikult“ juhtus. Tarvis läks tekstilisi representatsioone ja kultuurilisi koode. Maailm oma tähenduslikkuses pidi avanema meile kommunikatsiooniakti käigus.
Väga erinevad teemad haridusest poliitikani ja muidugi ka tulevikuvisioonideni (tegelikult on Ballardi mainitud esseegi üks sellekohaseid näiteid) räägiti lahti just kultuuri tähenduslikke võimalusi uurides. Erinevad pop- ja massikultuuridebatid on kindlasti suurepäraseks näiteks, sest illustreerivad katseid kultuuri kaudu muutustele reageerida. Siia liigituvad siis Frankfurdi koolkonna teooriad või ka Guy Debordi käsitlused vaatemänguühiskonnast. Samuti massikultuuri vaatlemine ühelt poolt küll sotsiaalse kontrolli ja propaganda võtmes, teisalt isevärki demokraatia-tagatisena.
Samas võib kogu see pilt olla tänaseks oluliselt muutunud. Kultuuri positsioon kaasaegses maailmas on nüüd teistsugune nii mahult kui ka sisult. Võib olla on selle põhjuseks globaliseerumine. Või siis aitab too lihtsalt neid nihkumisi esile tuua. Aga kultuur on tähenduslike seoste asemel üha rohkem taandatud pidevale voolavale ilma tähenduseta kohalolekule. Kultuur on igal pool ja absoluutselt kõik võib saada kultuuriks. Tegelik analoog ehk polegi enam kultuur, vaid hoopis majandus. Kultuuriobjektid isegi ei varja enam, et toimivad osana kapitali katkematust ringlusest. Mida muud on näiteks Spotify kui mitte majandusstruktuur? Siin on ka analüütiline loogika teistsugune, ja tegelikult üsna probleemsel moel. Pikema vinnaga idee võib näiteks olla vabanemine humanistlikust aluspõhjast ja siirdumine posthumanistliku poole – näiteks nii, nagu see toimub kiirendusteooria teatud radikaalsetes suundades, mille eesmärke teoreetik Nick Land nimetas lahtiütlemiseks „inimlikkuse turvasüsteemist“ (human security-system).
Võiks arvata, et need piirjooned siit- ja sealtpoolt ei aita meil aru saada, mida Tomberg oma raamatus teeb, aga ma ei ole nõus. Võtkem kas või esimene peatükk, sissevaade William Gibsoni „Sinise sipelga“ triloogiasse. Siin ütleb Tomberg, et „seespool kultuurivalda on inimene esindanud alati (teadaolevat ja kodust) seespoolsust ning tema tehnoloogilised laiendid ja projektsioonid (lõpuni hoomamatut ja võõristavat) väljaspoolsust“. Ning osutab siis sellele, kuidas kultuuri varasema hegemoonia on nüüdseks välja vahetanud „tegelikkuse tehniline küllastumine“. Gibsoni uutes romaanides on teadusulme asemele tulnud isevärki realism – või isegi pigem naturalism –, milles kirjeldatud maailma ei ohusta mingi väljaspoolsus, mingi kriitiline distants. Gibsoni romaanid on täis eri brändinimedega artefakte, mis kõik viitavad nende kuulumisele harjumuspärastesse tarbimisahelatesse. Inimesed, kes neist objektidest räägivad, heidavad neile ehk põgusat valgust, aga tegelikult seal, nende varjus, ei olegi midagi. Päris sündmusena see kõik ei kvalifitseeru, pigem on tegu disainiga. Ja kuigi Tomberg muidugi tunnistab, et pilk sellisele kirevale maailmale pole analüütiline, hindab ta ometi võõrituslikku efekti, mis sedamoodi kuju võtab.
Aga teine peatükk lihtsalt peab ta pärast seda kuhugi radikaalselt mujale viima, ning nii esitabki ta samalt aluselt uue ja veel nõudlikuma küsimuse selle kohta, kuidas suudaksime me üldse midagi praegusest hetkest erinevat ette kujutada. Millised poeetilised oskused lubaksid meil avastada, et paratamatuseks peetu pole tegelikult suletud ja etteantud süsteem ja et me suudame ette kujutada midagi totaalselt teistsugust.
Tombergi oluline osutus on, et kirjeldatud ambitsioon teadusulmes ei ürita tegelikult tundmatu ja radikaalse võõrituse enese esiletoomist. Ehk siis teisiti öeldes – selle sihiks pole näidata meile avangardsete võtete tulevärki. Pigem saab võõras teistmoodi fookusesse asetatud ja esile toodud, ehkki mitte seletatud ja ammendatud. See, mis siin juhtub, on tegelikult just tähenduslikkuse teatav kriis, ja Tomberg laenab vajaliku mõttekäigu sõnastuse Jacques Rancière’ilt – „ma tajun rohkem, kui ma mõista suudan“. Ehk siis, väidab Tomberg, teadusulmes on objekte, mida on võimalik kujundlikus keeles edasi anda, kuid mille puhul nende mõistmisest rääkida ei saa. Sellest ka võõra, radikaalselt erineva ja salapärase kujutamine teatava pingelise poeetilise töö tulemusena, mis ilmutabki meile ennast läbi mõju ja mitte läbi tähendusliku selgituse. Seejärel vaatab Tomberg analüüsivalt otsa kahele vägagi klassikalisele uurimisobjektile.
Kõigepealt Stanley Kubricki film „Kosmoseodüsseia“ – nii film ise kui ka monoliit, selle keskne artefakt, tekitavad Tombergi väljenduse kohaselt „tõlgitsuslikku nõutust“. Tolle objektiga ei saa rääkida, sest ta ei vasta ja tema vaatlemine ei too midagi varjatut ilmsiks. Kui see tõsiasi ongi meie jaoks äkki mingil moel kriis, siis ometi tuleb just siin ilmsiks Tombergi optimism. Seistes vastamisi taolise objektiga, käivitub inimese küsiv, otsiv ja loomult utoopiline vaim. Tõsi, see püüe ju tegelikkuses sisuliselt ebaõnnestub. Aga meie kujutlusvõime püsib töös ja rikastub siiski. Tombergi teine näide on Stanisław Lemi romaan „Solaris“. Planeet, millele romaani nimi osutab, on hõlmamatu ja mõistetamatu. Teda ei saa taandada millelegi, mida me juba tunneme. „Solaristika“ – terve teadusharu, mis romaanis tema ümber kujuneb – ei ulatu tegelikult temani. Ilmselt on ta staatus objektinagi üldse petlik – kõik, mida tema kohta on öelda, põrkab sealt tagasi või libiseb maha. Kuid abi pole samas ka sellest, kui vaadelda Solarist mitte kui mingit katkendit välisest maailmast, vaid mõõta teda sisemaailma osana. Solaristikat, mis võib ju tunduda asjatu ja naeruväärne, juhib niisiis tegelikult just see loov püüd, mida Tomberg väärtuslikuks peab. Mis sellest, et meie kasutada pole mingit toimivat teadmiste varamut, vaid pigem nende teadmiste riismed või varemed. Ikkagi on sellistel vastamata küsimustel käivitav jõud.
Natuke üllatusin, et Tomberg ei võta oma võrrandisse sisse psühhedeelse kultuuri märgisüsteemi – tegelikult ju mõlemad tema uuritud näited (Kubrick teadagi eriti) sobiksid selle mudeliga riivamisi kokku. Saan muidugi aru – psühhedeelia puhul võib küsimusi tekitada tema seotus tehisliku naudingu ja ekstaasiga. Ehk siis siin on vaieldav ka tajumine ise, mitte ainult mõistmine. Pealegi on psühhedeelia suuresti maandatud, realiseeritud kujutlusvõime – seda teatud tehniliste võtete kaudu. Samas jälle räägib Tomberg oma raamatu kolmandas peatükis, kuidas utoopilise kujutlusvõime vanad ja staatilised mudelid suubusid 20. sajandil klassikalistesse düstoopiatesse. Selles kontekstis kirjeldab ta peategelase ärkamise motiivi mõnes romaanis koos sealt tuleneva sooviga alternatiive otsida ja nende kaudu vastupanu organiseerida. Too ärkamise motiiv – iseenesest kindlasti seostatav gnostilise traditsiooniga – on psühhedeelias vaieldamatult olemas. Tõsi, niisugune ärkamine osutab sellele osale inimloomusest, mis on ühel või teisel moel kaduma läinud. Psühhedeelne kogemus pole tingimata kujutlusvõimeliselt uus kogemus.
Raamatu neljandas peatükis nihutab Tomberg perspektiivi igatahes hoopis mujale. Tema käsitlus teleseriaalist „Võrgustik“ on hinnatav ja hästi jälgitav, aga järeldustega on mul mõned probleemid. Autor külastab veel kord toda esimeses peatükis Gibsoni kaudu kirjeldatud maailma, mis sündis – nagu ta ütleb – „postmodernse tegelikkuse kehtestumise käigus“ ja kus leidis aset „utoopiliste otsingute siirdumine realistlikku vormi“. Tomberg lähtub Frederic Jamesoni ideest „kujutleda võimalikke utoopiaid kui niisuguseid oma vormide suurimas paljususes“ ja see suunab ta märkama – just mainitud teleseriaalis – neid kollektiivse initsiatiivi puhanguid, mis olgu või vähesel määral ja ajutiselt annavad siin ja seal reaalseid tulemusi. Me saame niisiis maailma tulvil mikroskoopilisi vastupanu- ja kujutlusvõimekoldeid. Ja tegelikult on muidugi maitseasi, kas vaatame seda võimaliku vastupanuenergia pisenemise või mitmekordistumisena. Lihtsalt minu jaoks muudab see pildi pisut liiga avaraks ja kõikehõlmavaks.
Tomberg kirjeldab teleseriaali „Võrgustik“ keskkonda kui suletud düstoopilist hiliskapitalistlike toimemudelitega tervikut. Sellele tehnilisele konstruktsioonile vastanduvadki erinevad praktilised ja pragmaatilised katsed initsiatiivi mujale suunata. Minu umbusk lähtub mitte selliste ürituste edukusest ega edutusest, vaid küsimusest, mil moel süsteem ise taolistest initsiatiividest toitub.
Viies peatükk raamatus seob kokku utoopilisi mõtlemise ja kliimakriisi võimalikud ohud, ja tegelikult on see keeruline hetk. Lihtsalt võib ju tunduda, et arutlustest kujutlusvõime ja tema poeetiliste võimaluste üle pole enam kasu, sest mis ikkagi siis, kui me kõik koos selle sõja kaotame? See on muidugi paanikareaktsioon, selge see. Tomberg jääb tasakaalukaks ning vaatleb oma raamatu selle osa põhilist uurimisobjekti, Kim Stanley Robinsoni „Pealinnateaduse“ triloogiat, paljuski sarnaselt „Võrgustiku“ puhul kirjeldatule – loevad väikesed muutused, õigesti valitud territooriumidel edasi nihkumised, peidetud manöövrid jne. Tomberg uurib protsessi, mida võiks vaadelda isegi küberneetilise „homöostaasi“ võtmes. Ainult et enam lihtsalt süsteemi eneseregulatsioonile lootma jääda ei saa. Vaja läheb mingi täiendava informatsiooni lisamist ja nimelt seetarvis on vaja jõudu, mis kesksena läbib Tombergi raamatu kõiki lehekülgi – utoopilist kujutlusvõimet. Ma tean, et selle jõu mõju on nakkav. Just nagu on seda omal peenel moel ka Jaak Tombergi hoolikas ja täpselt argumenteeritud raamat.
Lisa kommentaar