Laste suremist meeldib vaadata mulle.
Kas olete naerulaine ihmjaid rulle
igatsuse londi taga
näinud?
Mina aga
uulitsate lugemissaalides
nii tihti kirstukaasi olen lappamas käinud.
Kesköö
käperdas niiskete näppudega
mind
ja plank kukkus uppi;
paduvihmapiisad kiilal kuplil,
kappas hullunud katedraal galoppi.
Näen, Kristus ikooni pealt pannud on pakku,
tuuldunud kuueserva
suudles veel nutune räits.
Telliskivile kisendan,
taeva pundunud makku
suskab mu pööraste sõnade väits:
“Päike!
Mu isa!
Halasta vähemalt sinagi, ära mind vaeva!
Mu veri, mida sa valand, kaugetel teedel on valla.
See on mu hing,
mis üle mahapõlenud taeva
koos pilvesalkudega
ripub kellatorni roostes ristilt alla!
Aeg!
Lonkur jumalamaaler,
ole vähemalt sinagi hea
ja võõpa mu pale
sajandi värdja ikoonile pähe!
Olen nii üksi nagu viimne silm selle peas,
kes pimedate poole läheb!”
1913