I
Lõpmatu asjade maailma tee
viib jõena läbi vaimu – tuhm, siis hele,
kord süngust peegeldab, kord kirkalt keeb –,
ja lisaks salaallikate vee
toob juurde inimmõtte läte – see
vaid osalt kannab oma hääle valjust:
niisugust häält, mis väike oja teeb
ürglaantes kammitsetult järsust kaljust
kesk lakkamatult kostvat kosemüha,
kus võistleb mets ja tuul, ning jõgi üha
taob ägedalt graniidirahnudele.
II
Niiviisi, Arve’i jõgi, sügav, pime,
org ümber värviline, mitmehäälne,
hiidmännid, rahnud, koopad, nendepealne
kiudpilvesõud ja laotus – õudne ime
on Arve’i kujul määratu Väe sööst
jääliustikelt, ta salatrooni vööst,
ja läbi musta mäestiku, kui äike
lööks läbi tormi – kulgeb nii su rada,
hiidmändide hõim kiikumas su kohal
ürg-lastena; prii tuule riitus püha
on teha nende latva palvekäike,
et juua lõhnu, lasta nende kohal
harmoonilisel ennast kiigutada;
joakaari sildab vikerkaarte kumm
mõnd voolimata kuju õrnalt kattes;
siis saabub kummaline unelumm,
kui kõrve hääl on kahanenud, mattes
kõik oma sügavasse igavikku;
ka siis su koopais kajab Arve’i rüha,
ta teistest häältest valjem, kohin, ulg
ja lakkamatu hoog sind läbib üha,
su tee on üha liikvel müha kulg –
jõrm jõgi! vaadeldes su kärestikku,
saan justkui kummalises transis aimust
fantaasiast, mu enda inimvaimust,
mis eristub, kuid seostub vastastikku
asjade selge universumiga
passiivselt mõjutusi võttes-andes,
impulsse saades ja neid üle kandes;
nüüd tõuseb metsik mõtteparv kui lind
su kohale, kord puhata see summ
nõid Luule lahkes koopas võib, kus püüab
asjade varjude seast leida sind –
mõnd varju sinust, kuju tuttavlikku
kesk kahvatuid fantoome, kuni rind,
kust need kord lendu pudenenud, hüüab
nad tagasi – ja sina oled seal!
III
Käib jutt, et kaugemad maailmad hinge
meil unes väisavad – surm uni ongi,
täis pilte rohkemaid, kui mõtterongi
neid mahub ärkvel peas. – Löön üles silmad.
Kas rebind tundmatu kõikvõimas vägi
eest elu-surma loori? Või ehk nägi
ja näeb meel und ning laiad uneilmad
on avardamas mõõtmatumaid ringe?
Sest nõtrub vaim, kui – mägi siin, seal mägi –
ta pilvena peab ekslema kesk torme
ja hajuma, kui raju peksab vinge!
Seal ülal kaugemal Mont Blanci torge
lõpmatut taevast lõikab – vaikne, helge;
all paistab ebamaiseid pinnavorme,
jääd, rahne, nende vahel lookleb orge,
täis tardund tulvi, järvi, mille selge
veepinna all on sügav reetlik neel,
kesk järsakuid, kus varitsemas oht;
kõrb, kus ei ole elumärki muud,
kui kotkas, nokas mõne küti luud
ja kannul hunt – kuis siia kokkutoodust
saand nõnda võigas, kõle, tontlik koht?
Kas siin Maavärina kurn aega veetis
ja lõhkus, harjutades kaosepusku?
Kas olid need ta lelud? Või kas keetis
kord tulemeri praegust lumerüüd?
Ei tea – kõik paistab igavene nüüd.
Ürgkõnnumaal on saladuslik keel,
mis harrast kahtlust õpetab või usku
nii leebet, tasast, et vaid selle teel
saab lepitada inimest ja Loodust;
sul hääl on, Mägi, tühistamaks häbi
ja vale koodekseid; kõik küll ei tea
sest väest, kuid seda tark ja suur ja hea
tõlgendab, annab tunda, elab läbi.
IV
Jõed, järved, põllud, vete torm ja tung,
mets, ookean ja kõik, mis puhkab-rüsib
daidalosliku maa peal; vihmapadu,
maavärin, tulv, orkaan, kõu, lumesadu;
kesktalve uim, kui iga peidus pung
näeb tuhmi und ja tardumuse alla
on vangistatud peatsed õied, lehed;
sööst juhmi kangestuse kütkest valla;
kõik inimese teed, ta sünd ja surm,
tööd, mida toimetavad naised-mehed;
kõik, mis teeb häält ja hingab, vaevleb, küsib,
sünnib ja sureb, pöörleb, paisub, hajub.
Kuid Vägi kaugel rahus, teistest lahus
helge ja ligipääsmatuna püsib –
just seda õpetab see paljas kurm,
kui vaatlen, ergas vaim maa igas tahus
just seda tajub. Aegamisi vajub
jääliustik kaugeist lätteist nagu madu,
kes hiilib saaki; Külm ja Päikene
on kuhjand, murdmaks surelike kippe,
hiidtaarnaid: võlvid, püramiidirivid –
on surmalinn see, piirab tornitippe
müür vallutamatu, jääläikene.
See pole linn, vaid taevapiirilt ajub
ilmlõpmatute varemete voog;
hiidmännid palistavad tulvaradu
või seisavad kui murtud pilliroog
maa kistud tandril; alla veerend kivid
on vahelt elusa ja surnud riigi
barjääri lõhkund, mida eal ei taasta.
Nii mitme putuka- ja loomaliigi
tulv jätnud koduta ning palju niigi
elu ja rõõmu kaob, et mitte naasta.
Paeb hirmul inimtõug, ta töö ja ase
kaob suitsujoana tormihoogudes
ja nende kohtki unub. Allpool aga
hiidkoopad säravad veevoogudes,
mis kogunevad iga salajase
mäelõhe suudmest Jõeks – see oma verd
ja hingust kannab uhke mühinaga
lauskmaadele, kui otsib avamerd,
ja aure hingab ringlevasse õhku.
V
Mont Blanc ent valendab – on vägi seal,
võim rahulik ja helge, mitme näoga
ja mitmehäälne elu-surmavägi.
Kui kuuta ööl või päeval helkja häoga
õrnpeened lumed Mäele sajavad
ja helbeid päikese- või tähekiired
on läbimas – ei seda nähta eal.
Lund tummad tuuled kuhja ajavad
üksteise võidu, tugevad ja kiired,
kuid vaikselt. Vaikse pikse talitseb
see üksildus – ta süütu kodu asub
Mäe tipul, lumel uduna ta lasub,
kus välgud hääletuses peavad pühi.
Asjade salajõud, mis valitseb
me mõtlemist ja taevalaotusele
on seadus – seda, Mägi, kätked sa!
Mis oleks sina, tähed, meri, maa,
kui inimkujutluse vormidele
on üksildus ja vaikus sisutühi?
PERCY BYSSHE SHELLEY (1792—1822) kirjutas luuletuse 1816. aasta päikseta suvel teistkordsel reisil Šveitsi koos oma kaaslase Mary Godwini ja tolle kasuõe Claire Clairmontiga, et pageda seltskonnaklatši eest ja külastada lord Byronit. Pärast Genfi lähedal Diodati villas veedetud nädalaid, millest sündis Mary romaan „Frankenstein” ja Byroni luuletus „Pimedus” (vt. „Vikerkaar” 2012, nr. 12), reisiti Chamonix’sse Prantsuse Alpides. Seistes Arve’i sillal ja silmitsedes Euroopa kõrgeimat mäge Mont Blanci, märkis Shelley päevikusse: „Nende õhuliste tippude määratus, kui need järsku nähtavale ilmusid, äratas vaimustust, ekstaatilise imestuse tunnet, mis pole kaugel hullusest.” Mõni aeg hiljem loodud luuletuse „Mont Blanc” kohta täheldas Mary Shelley: „See valmis nende sügavate ja võimsate tunnete vahetu mulje all, mille äratasid objektid, mida luuletus kirjeldada püüab; ja see luuletus kui hinge talitsematu ületulv pretendeerib väärtusele kui katse jäljendada seda taltsutamatut ürgloodust ja kättesaamatut pühalikkust, millest need tunded lähtusid.” Spontaansusekinnitusest hoolimata ilmneb luuletuses teadlikum dialoog tollase romantilise üleva-käsitusega ja iseäranis William Wordsworthi „Tintern Abbey” (vt. „Vikerkaar” 2004, nr. 7—8) panteismiga. Shelleyt kütkestas Wordsworthi luuletus, milles on juttu kogu loodust läbivast ja hingestavast väest, mis on ühtlasi vagaduse ja vooruse allikas.
Mont Blanc oli juba XVIII sajandist alates inspireerinud inglise romantilistesse ränduritesse jumalikku aukartust. Luuletused inimese siseloomuse ja määratute loodusobjektide kohtumisest olid XIX sajandi teiseks kümnendiks juba kinnistunud kirjandusliik. Romantiline ülevus sünnibki inimvaimu kõlbelise üleoleku tundest kohtumisel hiigelsuure loodusega. Shelley enda suhtumine looduse jumalikustamisse ning loodusele moraalsuse omistamisse on skeptilisem. Varasemas nooruses oli ta radikaalne determinist, materialist ja ateist, paratamatuse doktriini pooldaja ja tahtevabaduse eitaja. 1811. aastal visati ta Oxfordi ülikoolist välja koos sõbra Thomas J. Hoggiga kirjutatud pamfleti „Ateismi paratamatus” eest. Sellegipoolest kaldus Shelley sügavam temperament platoonilise või Berkeley laadis idealismi poole, mis väljendub juba puhtamal kujul esseefragmendis „Elust” (1819). Seal eitatakse mõtete ja asjade lahusust ja omaette üksikteadvuste olemasolu ning kinnitatakse, et miski ei eksisteeri tajumatuna. „Mont Blancist” mõni nädal varem kirjutatud luuletus „Hümn vaimsele ilule” kuulutab universumit valitsevaks printsiibiks vaimse ehk abstraktse ehk intellektuaalse ilu, „suure, nägematu võimu”, mis seisab omaette nii meelelisest loodusmaailmast kui ka inimsüdamest (vt. Ants Orase tõlget: S h e l l e y, „Valik lüürikat”, 1998, lk. 31—35).
„Mont Blanc” kõigub rippsillana materialismi ja idealismi pooluste vahel, nagu ka looduse ülekaaluka ükskõiksuse tunnistamise ja looduse jumalikustumise, inimvaimu nõtruse ja vägevuse rõhutamise vahel. Siin küsitakse, kas religioosne aukartus, mida looduselemendid meis äratavad, on põhjustatud inimfantaasiast või välismaailmast endast. Eriti palju on tõlgendustes arutletud selle üle, kuidas mõista lõpuküsimust: „Ja mis oleksite sina [s. t. Mont Blanc], maa, tähed ja meri, kui inimvaimu kujutlemistele oleksid vaikus ja üksildus tühi koht [vacancy]?”
Millest siis luuletus räägib ja mis võiks olla lõpuküsimuse mõte? I osa esitab kokkuvõtlikult üldise tunnetusteooria: asjade maailm voolab läbi teadvuse, kus sellega liitub inimmõtte oja. Meie vaimusisu koosneb nii (välis)kogemusest kui ka mõtte panusest. Võrreldagu seda „Tintern Abbeyga”, kus mainitakse „kõrva-silma vägevat / maailma — mida meeled osalt loovad / ja osalt tajuvad”, või ridadega Shelley hilisemast traktaadist „Luule kaitseks” („Vikerkaar” 2004, nr. 7—8): „Inimene on instrument, mille üle voogab terve hulk välis- ja sisemuljeid, nagu üha muutuva tuule vaheldumised Aiolose lüüral, mis tekitab oma liikumisega sellel igimuutliku meloodia.” Sama mõtte juurde tullakse tagasi ridades 37—40.
II osas saab see metafoorne jõgi konkreetse vaste kärestikulise Arve’i näol. Mitte Arve’i ei võrrelda määratu paratamatuse Väega, loodust valitseva printsiibiga, vaid vastupidi — määratut Väge võrreldakse Arve’iga. (Terve luuletuse vältel arendatakse pilti sellest, kuidas Arve saab alguse nähtamatust lumesajust Mont Blanc’i tipul, seal sünnib liustik, mis alla libisedes sulab jõeks, see voolab läbi kärestike Chamonix’ orgu, kust kulgeb juba Rhône’i jõena üle lauskmaade Vahemerre.) Kirjeldused hiidmändidest kui ürg-lastest ja kaljudest kui voolimata kujudest, milles luuletaja kujutlus seguneb välismuljetega, kanduvad üleni fantaasia ja inimvaimu valda, platoonilisse luulekoopasse. Luuletaja vaim langeb transsi. Otsides Väge, mille võrdkujuks on Arve’i jõgi, rebib fantaasia end linnuparvena kogemusest lahti, kuni virgudes seistakse silmitsi jälle tegeliku jõe enesega.
III osas une ja ilmsioleku motiiv jätkub, seostudes surma ja eluga. Une ja surma samastamises (49—52) on ilmselt vihje Wordsworthi kuulsale luuletusele „Surematuse eelaimused”. Mäega seostuvat väge kirjeldatakse algul ükskõikse, seejärel vaenulikuna, kuni viimaks omistatakse sellele saladuslik keel, mis õpetab niihästi aukartlikku kahtlust (küllap Shelley enda hoiak) kui ka tasast usku (mida jutlustas Wordsworth). Mäe hääle võimuses on tühistada viletsuse ja vale koodekseid, mille all mõeldakse kristlust ja kehtivat poliitilist korda. Kommentaatorid on oletanud, et tark, kes mäe ja väe häält tõlgendab, suur, kes annab seda tunda, ja hea, kes elab seda läbi (deeply feel — tunneb sügavalt), võivad viidata vastavalt filosoof William Godwinile, Wordsworthile ja Coleridge’ile (Harold Bloomi oletus), või Godwinile, parun d’Holbachile ja Shelleyle endale (I. J. Kapsteini oletus).
IV osa vastandab füüsilise maailma nähtuste paljusele seda läbiva väe ehk mäe muutumatuse ja ligipääsmatuse. Looduslikku paratamatust kujutatakse järgemööda ükskõikselt kaugena, julmalt hävitavana ja lõpuks healoomulisena. Jõe kulgemise kirjelduses IV osa lõpul võib aimata Coleridge’i „Khaan Hubilai” (vt. „Vikerkaar” 2004, nr. 7—8) kajasid, vrd.: „Sealt kivitantsust, mis kõik kaasa kiskus, / ühtäkki püha jõgi üles viskus / ja laante vahel tehes lookeid-usse, / viis miili järjest labürintjalt sõudis, / siis mõõtmatusse koobastikku jõudis, / kust langes ookeani elutusse.”
V osa jõuab Berkeley laadis teemadeni nähtamatu lumesaju ning kuulmatu tuule ja äikese reaalsusest, et jõuda küsimuseni looduse tühjusest, sisutusest, tähendusetusest. Sellesse küsimusse on loetud inimvaimu kuulutust loodusstiihiatest ülemaks: te ei ole midagi, kui poleks mind, kes teile mõtte annab! Kujutlus on kõrgem kui seda ähvardav vaikus ja üksildus — kuigi sealpool head ja kurja seisev vägi võib luuletaja hävitada, suudab ainult tema selle mõtet tabada. Materiaalne asjade universum on olemas ainult niivõrd, kui vaim seda tajub (Berkeley laadis tõlgendus). Samas läheb see vastuollu kohtadega, kus on otsesõnu juttu inimvaimu passiivsusest (39. rida) ja sellest, kuidas asjade salajõud valitseb me mõtlemist (139. rida). Teistsuguse tõlgenduse järgi viitab lõpuküsimus sellele, et vaim on passiivne ning allub paratamatusele nagu kõik universumis. Ometigi suudab paratamatus virgutada vaimu nii, et see suudab paratamatuse väge aduda. Kui inimvaim ei suudaks avastada maailma ühtsust ja paljust, paratamatust ja muutlikkust, jääks maailm sisutuks. See oleks Locke’i laadis tõlgendus, mille järgi mateeria primaarsetel kvaliteetidel on vägi põhjustada sekundaarseid kvaliteete (värve, lõhnu, helisid), mida vaimus mateeriale omistatakse. Religioossele tasandile kantuna tähendaks see, et looduse numinoossus on esmajoones meie fantaasia projektsioon.
Ühe hiljutisema tõlgenduse järgi (Christopher Hitt) püstitatakse siin hoopis küsimus, milline oleks mäe vägevuses avalduv jõud, kui meie kogemus poleks kängitsetud ülevuse klišeelikesse tähistustesse, nagu „vaikus” ja „üksildus”, ning me suudaksime seda kogeda vabalt tühjusena. Nimelt tajus Shelley teravalt keele kalduvust kivistuda, muutuda elutuks. Essees „Luule kaitseks” kirjutas ta (Viktor Šklovskit sajandi võrra ennetades), et luuletajate „keelekasutus on elavalt metafoorne, s. t. selles rõhutatakse varem tähelepanuta jäänud seoseid asjade vahel ning jäädvustatakse need tähelepanekud nii, et aja jooksul muutuvad neid esitavad sõnad tervikmõtteid kandvatest piltidest märkideks, mis tähistavad teatud mõttekogumeid või -klasse; ja kui ei juhtu esile tõusma uusi luuletajaid, kes looksid jälle uueks nõnda segamini aetud seosed, jääb keel inimsuhtlemise üllamate eesmärkide seisukohalt surnuks”. Selle tõlgenduse järgi võivad „vaikus” ja „üksildus” olla säärased surnud sõnad, mis tühjuse kogemist varjutavad.
M.V.
Ilmunud Loomingus 2015, nr 3
Lisa kommentaar