Alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on vaidlused nõukogude monumentide ja laiemalt vene kultuuripärandi üle puudutanud suurt osa endise Nõukogude Liidu ja Vene impeeriumi aladest, aga ka teisi Euroopa maid ja kaugemaidki piirkondi. Nii on nt Austrias ja Saksamaal vaieldud sealsete hiiglaslike nõukogude sõjamonumentide üle. Londonis põhjustab vaidlusi Peeter Suure monument, Vladimir Putini kingitus 2000. aastast. USA-s Seattle’is on aga Lenini kuju maalitud Ukraina lipuvärvidesse. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Ukraina ise on nõukogude ja vene vastuolulise pärandiga, eriti aga Teise maailmasõja mälestamise ümbermõtestamisega pidanud tegelema juba pikemat aega – Oranžist revolutsioonist (2004) ja Euromaidanist (2013–2014), veelgi enam aga sõja algusest 2014. aastal alates.[1] Ehkki dekommuniseerimise seaduse (2015) toel asuti eemaldama Nõukogude juhtide monumente, ei võetud veel eriti maha sõjamonumente (sarnaselt toimiti Eestis 1990. aastatel). 2020. aastate alguses näitasid küsitlused, et ühelt poolt ei olnud nõukogudeaegne jutustus suurest võidust Suures Isamaasõjas oma mõjujõudu veel kaotanud, teiselt poolt aga sattus sellega üha enam vastuollu jõudu koguv Ukraina narratiiv, mis rõhutas Stalini-Hitleri koostööd, mittevenelaste kannatusi ja rolli Punaarmee võidus – ning otsis viise Saksa poolel võidelnud Ukraina Vabastusarmeest kõnelemiseks (veel üks paralleel Eesti ja teiste Balti riikidega).
Samal ajal Ukraina lahtirakendamisega nõukogude sõjanarratiivist on Vene propaganda pidanud semiootilist sõda, nimetades ukrainlasi fašistideks, natsideks jne. Tõsiasi, et alates 24. veebruarist 2022 on Vene armee saatnud korda metsikusi paljudes paikades, mis on olnud varem tunnistajaks natside vägivallale (mh pommitades mitmeid holokausti mälestuspaiku),[2] on muutnud sõja mäletamist viisil, mille lõplikku ulatust näeb alles hiljem. Selle kõrval on lahingud ja purustused toonud kaasa keerulisi küsimusi pärandi säilitamisest, millega Ukrainas tegelevad sõjale vaatamata aktiivselt ja ambitsioonikalt näiteks Lvivi Linnaajaloo Keskuse uurijad.[3] Kuidas purustusi dokumenteerida? Millal, kuidas ja mida taastada? Kuidas toimida nõukogudeaegse pärandiga?
Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias on sündmused ja hoiakud olnud mitmekesised, sõltuvalt ka suhtumisest Venemaa sõtta Ukrainas. Näiteks on Venemaad toetavas Serbias Teise maailmasõja monumendid hoopis erilise au sisse tõstetud. Baltikumiski on asjalood erinevad. Lätis sai monumentide mahavõtmine 2022. aasta suvel ja sügisel sama suureks teemaks nagu Eestis.[4] Leedus oli aga 2022. aasta veebruariks suur osa nõukogudeaegsetest monumentidest ja muust sümboolikast juba eemaldatud. Ilmsetele paralleelidele vaatamata on Ida-Euroopa uuele monumendikriisile tunnuslik teatud kapseldumine. Probleemid on sarnased, kuid infot on vahetatud vähe – paljuski on diskussioonid toimunud kohalikul tasandil ja kohalikes keeltes.
Ometigi võiks vastuolulise pärandiga toimetulemist edendada just kogemuste vahetamine. Enamgi, vaatepiiri võiks avardada veel kaugemale ning küsida, kuidas seondub nõukogude ja vene pärandi kriisiga globaalne dekoloniseerimise laine. Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on tõstnud dekoloniseerimise teema Ida-Euroopas uue akuutsusega ja uuel moel, aga asetanud uude valgusesse ka Ida-Euroopas juba varem palju kirgi kütnud debatid kolonialismi ja rassi üle. Oma seisukohti on pidanud ümber mõtestama nii liberaalid kui ka konservatiivid, kellest nii mõnigi on avastanud ennast ootamatult justkui vaenlase kaevikust. Kodanikud, kes selgitasid BLM-i laines toimunud koloniseerijate ja USA lõunaosariikide väejuhtide mälestusmärkide mahavõtmist, on nüüd kutsunud üles pidama hoogu nõukogude mälestusmärkide eemaldamisega. Ja vastupidi, varem kolonistide ja konföderaatide monumentide mahavõtmist hurjutanud konservatiivsemad arvamusliidrid on nõudnud nõukogude pärandi kiiret eemaldamist. Mis toimub? Paradoks ei ole jäänud päriselt märkamata, kuid on siiani selgeks vaidlemata.
2023. aasta kevadel, 5. märtsil toimunud riigikogu valimiste järel on vaidlused momentide üle hetkeks vaibunud. 7. märtsil jättis president välja kuulutamata nn punamonumentide avalikust ruumist eemaldamise seaduse ehk ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse, väites, et see on vastuolus põhiseadusega.[5] Eelnõu algatajad on andnud vastutuse edasise tegevusplaani eest uuele riigikogule.
Märgiliselt on aga praktiliselt samal ajal monumenditeema taandumisega puhkenud äge debatt selle üle, kui põhjendatud on kirjandusteostes rassiliselt või muul viisil solvavate nimetuste asendamine neutraalsematega.[6] Uusversioonide toetajad on üritanud selgitada, et sõnad ja nimetused loevad isegi Pipi isa puhul ning rassistlikud nimetused ja stereotüübid on seotud rassilise jm ebavõrdsusega ühiskonnas. Muuhulgas on nad osutanud sedagi, et Eno Raua „Sipsikust“ (1962) jt nõukogudeaegsetest lasteraamatutest toonase võimu ja olustikuga seotud viidete ärakorjamise peale ei pahanda keegi.[7] Vastased aga mõistavad „kultuuriradikaalide“ tegevuse ja „tsensuuri“ teravalt hukka, muretsedes selle jõudmise pärast eesti kirjandusse.[8]
Teema nii teravat kerkimist just praegu on mõjutanud rahvusvahelised debatid (eriti Roald Dahli teoste uusversioonide ümber), aga päris juhuslikud ei näi olevat ka seosed nõukogude pärandi ümber toimunud vaidlustega. Meedias ja mitmetes aruteluringides ongi „punamonumendid“ tihti seotud kolonialismi ja rassi temaatikaga – kirjandusteostes teatud sõnade muutmise kõrval ka kunstiteoste pealkirjade ümbernimetamisega,[9] BLM- protestidega jne. Järgnevalt toon välja mõningad tahud monumendikonflikti arengus, koondades need ühtlasi selliste laiema konteksti ja kultuurisõdadega seonduvate märksõnade ümber nagu demokraatia kriis, sotsiaalkonstruktivismi tont ning dekoloniseerimine.
Asjade arengust – ekspertide kaasamise ja/või demokraatia kriis?
Üks ebamugavaid küsimusi, mida nn punamonumentide teisaldamine Eestis tõstatas, puudutas demokraatia kriisi. Kus peitub suurem oht: kas nõukogude pärandis – või ohus demokraatiale, mida kätkeb demokraatlike protsesside eiramine teisaldamise käigus? Sarnaselt 2007. aasta Pronksiöö sündmustega (aga ka Lihulasse 2004. aastal püstitatud Teises maailmasõjas Saksa armees võidelnud eestlaste monumendi mahavõtmisega)[10] raamistati ka nüüd punamonumendid julgeolekuküsimusena. Julgeolekuga ei põhjendatud mitte üksnes monumentide mahavõtmist, vaid ka avalikku ruumi puudutavate otsustuste ja otsustuskogude suunamist riigivõimu poolt.
Paralleele Pronkssõduri kriisiga tõid eri osapooled sageli. Kardeti Pronksiöö kordumist, eriti Narvas. Pronksiöö rahutused ei kordunud. Kordus aga olukord, kus monumendikriis langes kokku valimistega. 2007. aastal mängis Reformierakonna juht Andrus Ansip Pronkssõduri teisaldamise kaardile ja tõi parteile valimisvõidu. 2023. aastal Reformierakonna ülivõimsat võitu punamonumentide teisaldamisega seletada ei saa, ilmselt olid määravamad julgeolekuküsimused ja kartus EKRE-IKE taastuleku ees. Kõige häälekamalt nõukogude sümboolika eemaldamist nõudnud Isamaa poliitikuid edu ei saatnud, kusjuures teema üks aktiivsemaid eestvedajaid, justiitsminister Lea Danilson-Järg sai valimistel vaid 408 häält.[11]
Ent uuesti algusesse. Monumentide mahavõtmine ei alanud samaaegselt Venemaa täiemahulise sõjalise sissetungiga Ukrainasse, vaid alles suvel. Selle juures oli oluline koht konservatiivsel meedial, kui Postimees algatas 21. juunil 2022 kampaania „Aita punamonumendid üles leida“.[12] Alles siis järgnes riigikantselei samasisuline kampaania, millega paluti teatada okupatsioonivõimu sümbolitest.[13] Lisaks moodustati juunis riigikantselei juurde monumentide ekspertkomisjon, mille koosseis oli salastatud. Juulis valmis muinsuskaitseametis vastse peadirektori Liisa-Ly Pakosta kindlakäelisel juhtimisel nn sõjahaudade kaitse alt välja arvamise eelnõu, millega sisuliselt anti kogu vastutus nn sõjahaudade (kokku 273) ning nende osade (hauatähiste, monumentide, memoriaalansamblite) eest kaitseministeeriumile ja selle alluvuses olevale sõjahaudade komisjonile. Salastamine ja ekspertide mittekaasamine kutsus esile esimese protesti loomeliitudelt. 8. augustil avaldatud „Erialaliitude pöördumine peaministrile, kultuuriministrile ja riigisekretärile“,[14] mis kutsus üles salastamisest loobuma, oodatud tulemust ei andnud.
Augustisse jäi ka monumentide teisaldamise kõige kuumem faas. Mälestusmärke oli hakatud maha võtma juba juulikuus. Palju tähelepanu pälvisid Rakvere ja Võsu vennashauad, kust maeti ümber ka surnukehad. Iseloomulik on kohalikus lehes 15. juulil ilmunud uudisnupp: „Eesti Sõjamuusemi brigaad teeb Lääne-Virumaal kiiret ja korralikku tööd. Sama seltskond, kes üleeile võttis maha Rakvere punamonumendi ning kaevas lahti ühishaua, tegi seda eile Võsul. Traktor lükkas auku kinni juba 14.30 paiku.“[15] Siin väljendub ilmekalt haudade lahtikaevamist ja surnute ümbermatmist normaliseeriv hoiak, mille hiljem problematiseeris Epp Annus.[16] Siiski varjutas kõike Narva tanki teisaldamine 16. augustil. Samal ajal eemaldati Ida-Virumaalt enamik Teise maailmasõja mälestusmärke. Augustis jõudsid ka lähinaabrid märgiliste monumentide mahavõtmise faasi: 22. augustil lammutati Riias Punaaarmeele püstitatud võidusammas ja seda ümbritsev memoriaalkompleks, 8. augustil võeti Helsingis maha maailmarahu monument, Moskva kingitus 1990. aastast.
Narva tanki teisaldamine taheti esialgu jätta kohaliku omavalitsuse otsustada, ent kui see ei andnud tulemust, teisaldati tank keskvõimu otsusega ja erioperatsiooni käigus. Samas sai lahti rulluvale monumendikonfliktile üha iseloomulikumaks hargnemine väga erinevatele ja mitte kuigi hästi vastastikku informeeritud otsustustasanditele. Ühelt poolt on monumente maha võetud riiklikult korraldatud operatsioonide abil. Teisalt on paljude mälestusmärkide saatus jäetud korraldada kohalikele omavalitsustele, kellel selleks võimalusi sageli napib. Ühelt poolt on koordineeriva ja riigivõimu tahet vahendava organisatsioonina toiminud sõjamuuseum (sinna viidi ka Narva tank), kellel jagub selleks volitusi ja ilmselt ka finantse. Samas on mälestusmärke hoiule antud ka väga väikeste võimalustega muuseumidele, näiteks Virtsu Harrastusmuuseum. Seejuures on protsessi suunajatel jäänud tähelepanuta, et igal juhul pakub uus museoloogia palju enam võimalusi keerulise pärandiga toimetulemiseks kui vaid laopaiga pakkumine.[17]
Olukorra oleks teinud veelgi keerulisemaks ehitusseadustiku muutmine, mille ümber vaidlused sügisel suuresti koondusidki. See oleks kohustanud eemaldama nõukogude sümboolika väga lühikese aja jooksul ning teinud sellest loendamatute eraomanike, korteriühistute jt probleemi, jättes samal ajal väga segaseks, mida vaenu õhutava või okupatsioonivõimu õigustava sümboolika all silmas peetakse. Selgusetuks jäi seegi, kellel on pädevus selle üle otsustada. Probleemile juhtisid oma järjekordses avalikus pöördumises 20. detsembrist tähelepanu ka loomeliidud, seekord koos ICOMOS-i Eesti komiteega.[18] Nad osutasid, et jättes väga laia tõlgendusruumi, kohustas eelnõu samas eemaldamise otsuseid turvama politsei, andes õiguskaitseorganitele õiguse tungida kasvõi inimeste koduaedadesse. Eelnõu ettevalmistamise perioodil, 9. novembril, olid loomeliidud veel ühe ühispöördumisega osutanud tõlgendus- ja otsustusmehhanismide ebaselgusele.[19] Valimiste eel võttis riigikogu eelnõu 15. veebruaril 2023 vastu, kuid see jäi presidendi poolt välja kuulutamata, nagu eespool viidatud. Küll aga jõudis muinsuskaitseamet oktoobris peatada Sillamäe stalinistliku südalinna muinsuskaitse alla võtmise.[20]
Sotsiaalkonstruktivismi tont
Nagu osutasid ka loomeliitude korduvad pöördumised, oli üks ekspertide mittekaasamise tulemusi senisest veel suurem segadus vastuolulise pärandiga, sümbolitega ja ajaloomäluga toimetulemisel. Nii nagu jäi ebamääraseks, mida ikkagi peetakse silmas okupatsioonivõimu õigustava või vaenu õhutava sümboli all, mõjusid segaselt salakomisjoni hinnangud. Kaardistades 322 „punamonumenti“, lubas salakomisjon neist 78 alles jätta, hinnates need neutraalseteks. Ajaloo ja kunstiajaloo, mälu- ja pärandiuuringute vaatest mõjuvad väited „neutraalsetest monumentidest“ ebaprofessionaalselt – ükski monument ei saa kunagi olla neutraalne, vaid peegeldab igal juhul mingit ideoloogiat või sõnumit. Seega langetati otsused pigem sõnumi sobivusest ja oma väärtushinnangutest lähtudes, ning kui seda ka otse ei sobinud öelda, oleks põhjendusi võinud siiski oluliselt paremini formuleerida.
Iseloomulik oli salakomisjoni esimehe ja ainsa avaliku kõneisiku Asko Kivinuka sõnavõtt raadios, kus ta sedastas, et neutraalseks võib pidada naisi ja lapsi kujutavaid monumente.[21] Piisab põgusast pilguheidust ajalukku, et mõista naiste ja laste tähtsust kõikvõimalike ideoloogiate kehastajana. 19. sajandil said naisfiguuridest olulised rahvuse sümbolid: siinkohal võib viidata nii Soome neiule kui emakesele Venemaale või kasvõi Riia Vabadussamba tipus troonivale naisekujule.
Sama levinud ja laetud sümbol on leinava naise kuju. Siinkohal on paslik meenutada 1905. aasta revolutsiooni monumenti (skulptor Lembit Paluteder), mis püstitati 1959. aastal Estonia teatri taha. Enne asus seal eestiaegne monument samale revolutsioonile, mis teisaldati nüüd Rahumäe kalmistule. See varasem, 1931. aastal püstitatud mälestusmärk (skulptor Juhan Raudsepp) näitab hästi 1905. aasta tähtsust tolleaegse Eesti poliitilise eliidi, Pätsi ja tema kaasaegsete jaoks – nad pidasid seda üheks omariikluse olulisemaks verstapostiks. Seega on omamoodi ajaloo iroonia, et 2022. aasta oktoobris püstitati Konstantin Pätsi skulptuur samasse lähedale Estonia külje alla, kuna sotsrealistlik revolutsioonimonument oli mõned aastad varem nihutatud silme alt eemale, puude varju Draamateatri külje alla.
Probleem ei seisne aga mitte ainult kunstiteadusliku ekspertiisi mittekaasamises, nagu mitmed monumentide kiire eemaldamise toetajad väitsid. Viimasel ajal on tihti meenutatud Austria kirjaniku Robert Musili väidet, et ei ole midagi nähtamatumat kui üks monument. Suur osa Eesti „punamonumentidest“ seisis samuti unustatuna kuskil väljakasvanud hõbekuuskede varjus. Monumente aktiveerib nende ümber toimuv, eriti vasturääkivad arusaamad ajaloost. See on teema, millega Eestis on tegelenud väga palju eri valdkondade uurijaid – ajaloolased, sotsioloogid, politoloogid, etnoloogid jne. Suuresti on neid ühendanud huvi mälu-uuringute vastu, mille raames on eriti palju uuritud just monumente. Neid huvitavad küsimused, nagu miks mäletatakse ajalugu eri aegadel ja eri kogukondade poolt erinevalt, kuidas seostub ajaloomälu identiteediga ning kuidas mäletamise konflikte lahendada. Ehkki ühelt poolt on taoline lähenemine juba jõudnud muuseumidesse, ajalooõpetusse ja mujale, on sellele samuti olemas arvestatav avalik vastasseis, mis seostub viimasel ajal uuesti hoogustunud vaidlustega sotsiaalkonstruktivismi üle. Mälu-uuringud esindavad nimelt sotsiaalkonstruktivislikku lähenemist, mis rõhutab, et ajalugu on alati konstrueeritud tagantjärele. Selle ründamine võib tunduda väheste „vasakliberalismi“ kriitikute pärusmaa, kuid teisalt tasub pöörata tähelepanu tõsiasjale, et ka riigivõim ei tundnud mälu-uuringute vastu suuremat huvi, ehkki need oleksid võinud pakkuda monumendikonfliktiga tegelemiseks mitmesuguseid tööriistu.
Eestis on mälukonfliktid tihti seostunud just mälestusmärkidega. Siiani on neid suuresti püütud lahendada jõupositsioonilt, seejärel aga kiiresti unarusse jäetud – näiteks Pronksiöö järel. Nii nagu muuseumid tegelevad keerulise pärandi teemaga oma kogusid läbi töötades, nii võiksid ka monumendid pakkuda võimalust siinse keerulise ajalooga tegelemiseks – uurimaks, kuidas ja miks on siinset ajalugu erinevalt kujutatud ja (ära) kasutatud. See võiks ühtlasi aidata leida viise dissonantse pärandi esitlemiseks ja mõtestamiseks nii avalikus ruumis kui mujal (sh muuseumis), aga ka teisaldatud objektide inventeerimiseks jne.
Üheks tuntumaks kriitilise raamistamise näiteks on Mussolini-aegne hiiglaslik ja fašistlikust eetosest kantud reljeef Bolsanos Itaalias, millele kinnitati 2017. aastal valguskirjas Hannah Arendti totalitarismikriitiline tsitaat: „Kellelgi ei ole õigus kuuletuda.“ Eestis on keerulise pärandi ümbermõtestamiseks tehtud märkimisväärselt vähe katsetusi. Erinevaid kihistusi avavaks keskkonnaks on kujunenud Klooga koonduslaagri mälestuspaik, kus praegu asub Eesti Ajaloomuuseumi väli-ekspositsioon. Seal leidub nõukogudeaegseid, fašismi ohvritele pühendatud monumente (Nõukogude Liidus juutide genotsiidist ei räägitud), aga selle kõrval ka taasiseisvumise järel rajatud mälestusmärke, mis pühendatud holokaustile.
Teadliku raamistamise näiteks on Evald Okase pannoo „Rahvaste sõprus“, mis valmis 1987. aastal koos ENSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumiga Maarjamäel. Praegu asub samas Eesti Ajaloomuuseum. Pannoo ümber puhkes üks 2010. aastate suuremaid mälukonflikte, kui selgus, et eestivene koolid käivad nõukogude sümboolikaga maali juures klassipilte tegemas. Skandaali tulemusel kaeti pannoo 2014. aastal kinni, kuid renoveerimise käigus leiti lahendus, mis võimaldas 2018. aastal taasavatud Maarjamäe lossis seinamaali nii kinni katta kui ka eksponeerida, kuna see on paigutatud läbipaistmatuks muudetava piimklaasi taha. Sellega kaasnes ka pannoo enese ajaloo läbitöötamine nii restauraatorite poolt kui ka Kristina Normani loovuurimusliku etenduse ja videoteose „Pidulikud ruumid“ (2016) raames.
Maarjamäe pakub tervikuna suurt potentsiaali kriitilise ajalooteadlikkuse arendamiseks, kätkedes eri aegadel, eri võimude ja ideoloogiate huvides loodud mälestusmärke.[22] Seal on olemas Saksa okupatsiooni aegne sõjaväekalmistu, mis on Nõukogude ajal hävitatud ja praeguseks uuesti tähistatud, nõukogudeaegne memoriaalkompleks, mida lõplikul kujul ei jõutudki valmis ehitada, ning 2018. aastal avatud Kommunismiohvrite memoriaal. Sealsamas kõrval paikneb Eesti Ajaloomuuseum, mis asub teatavasti Orlov-Davõdovite vene aadlisuguvõsa endises suvemõisas. Selle kogude vanemad kihistused pärinevad baltisakslaste provintsiaalmuuseumist, samas kui revolutsioonimuuseumi aegadest on hoidlatesse jäänud rikkalikult materjale Eesti kommunistide ja teiste vasakpoolsete ning Punaarmees võidelnute kohta.
Sama mitmekihiline ja vastuoluline on muidugi ajalugu ja pärand tervikuna – mitte ainult Eestis, vaid igal pool. Euroopalik lähenemine sellega toimetulemiseks on olnud arendada kriitilise mõtlemise oskust. Eesti monumendikonfliktis aga võttis keskvõim põhimõtteliselt teistsuguse hoiaku: kehtestada üks õige ajalugu ning eristada ka avalikus ruumis oma ja võõrast. Sealjuures ei tõstetud otsustajate poolt kuigi palju küsimust, kas avalikust ruumist tuleks eemaldada ka kogu hilise Nõukogude aja, 1960.–1980. aastate monumentaal-dekoratiivkunst. Sellele osutasid pigem teemaga tegelevad spetsialistid, nähes, et segaste sõnumite korral võib ka see pärandikihistus kergesti hävitatud saada.[23] Hoiatavaks näiteks sai Auvere elektrijaamast viisnurga pähe teisaldatud täht, mis kujutas hoopis sädet. Ootuspäraselt räägiti nõukogude pärandist laias tähenduses ennekõike seoses Ida-Virumaaga, põhjendades nt Narva vanalinna taastamist vajadusega saada lahti sovetiaegsest ehituspärandist – sovetiaegses majas elab sovetiaegne vaim.[24] Teatavasti pärineb üle poole Eesti elamufondist siiani Nõukogude ajast. Samal ajal kestsid nõukogude nostalgia ilmingud edukalt edasi. Uueks populaarseks külastuskohaks kujunes näiteks Kuressaares asuv Kena Elu Keskus, mis asub 1982. aastal Marika Lõokese projekti järgi valminud Saare KEK-i (kolhooside ehituskontori) majas ja kus on avatud näitus „Ajareis nõukogude argipäeva“.
Sellega ei taha ma öelda, et Kuressaare näitust ja teisi sarnaseid nähtusi oleks pidanud kuidagi taunima. Paljuski just esemelise kultuuri ümber koondunud nostalgial on olnud oluline roll Nõukogude perioodi kohta ajaloomälus käibivate kujutelmade mitmekesistamisel.[25] Hilise Nõukogude aja nostalgiast võiks hetkel just rohkem rääkida ja seda ka uuesti mõtestada (Venemaa nõukanostalgilise ajaloopoliitika ja Ukraina sõja valguses ka kriitilisemalt), osutamaks nõukogude pärandi mitmetahulisusele, keerukusele ja läbipõimitusele suure osa inimeste perekonnalugudega.
Kaanonist ja kolonialismist
Monumentidest varemgi hakati Eestis arutama vene kultuuri üle. Vaidluste algus põimus ühte sanktsioonide ja Vene kauba boikoteerimisega, nagu tuntud juhtum venekeelsete raamatute ärakorjamisega Prisma kaubandusketti kuuluvates poodides 2022. aasta märtsis. Eksperimentaalsema ja kunstilisema lahenduse pakkus Anu Allase ja Liisa Kaljula kureeritud näitus „Mõtlevad pildid“, mille keskmes oli Baltimaade ja Moskva kunstnike dialoog 1970.–1980. aastatel. Sõjavastase protestina avanes näitus Kumu kunstimuuseumis märtsis 2022 ilma teosteta, mida hakati aegamööda siiski üles riputama. Lahendus pälvis tunnustust, aga ka üksjagu kriitikat. Rõhutati, et tegemist oli Nõukogude režiimi suhtes kriitiliste teostega, vähemal määral ka seda, et paljud Moskva kunstnikud polnud sugugi etnilised venelased.
Autorite (või ka teoste) ümbernimetamise küsimusi on Eestis Venemaa täiemahulise sissetungi järel tõstatatud suhteliselt vähe, ehkki mujal on Ukraina kunstiteadlased jt teinud mitmeid selliseid algatusi. Tuntud näide on Edgar Degas’ „Vene tantsijate“ ümbernimetamine „Ukraina tantsijateks“ Londoni Rahvusgaleriis, Los Angelese Paul J. Getty muuseumis ning New Yorgi Metropolitani
muuseumis. Varem venelastena tuntud autorite ümbernimetamine on tõstatanud aga uusi arutelusid selle üle, kuidas ülepea määratleda Vene impeeriumi või Nõukogude Liidu mitmerahvuselistelt aladelt pärit autoreid, kes võivad olla väga mitmerahvuselist päritolu või suisa rahvuslikult loiud.[26]
Samal ajal on Eestis vaieldud enamasti selle üle, kas enam üldse saab või tohib etendada „Luikede järve“, lugeda Puškinit, Dostojevskit jt vene klassikuid. Need arutelud kestavad siiani ja üsna sageli kõlab ka argumente vene klassikute kasuks.[27] Jätan siinkohal kõrvale küsimuse, kuidas see suuremeelsus suhestub koha kättenäitamisega kohalikele eestivenelastele, millele on juhtinud tähelepanu nt Eero Epner.[28] Tahaksin vene klassikute küsimuse seostada hoopis kultuurikaanoni laiendamisega üldisemalt: mitmel pool maailmas on palju räägitud vajadusest mitmekesistada kirjanduse, kunsti, muusika jne kaanonit mittelääne, põlisrahvaste jt autoritega. Vene klassikute kõrvalejätmist ning nende kõrval varem marginaliseeritud ukrainlaste jt Ida-Euroopa autorite sissetoomist võiks ju näha osana samast dekoloniseerivast protsessist.[29] Arvestades seda, kui tihedalt on Venemaa agressioon seotud fossiilkütustega, tasuks Eestis muuhulgas taasavastada ka nende põlisrahvaste teoseid, kelle maadelt gaas ja nafta pärit on – eesti keelde tõlgitud autoritest nt neenetsi kirjanik ja looduskaitsja Juri Vella.
See kõik viib artikli lõpetuseks tagasi kolonialismi juurde ja küsimuseni, kuidas kohaliku monumendikriisi seoseid sellega mõtestada. Siinjuures võivad kasulikuks tööriistaks osutuda jällegi monumendid ise. Punamonumentide eemaldamise käigus selgus, et nii mõnelgi pool võivad Nõukogude ja Vene impeeriumi kihistused ootamatult põimuda. Näiteks Jõgevestes paiknevad kõrvuti Teises maailmasõjas langenute mälestusmärk (1973, arhitekt Allan Murdmaa, skulptor Matti Varik) ning Barclay de Tolly mausoleum (1823, arhitekt Apollon Štšedrin), kus puhkavad tsaariarmee kuulsa kindralfeldmarssali ja tema abikaasa palsameeritud surnukehad. De Tollyle püstitatud monumente leiab Tartu ja Riia kõrvalt mh ka Peterburist ja Kaliningradist, kuhu väidetavalt on maetud väejuhi süda. Samal ajal kui nõukogudeaegset monumenti oldi varmad eemaldama, ei seatud kuidagi kahtluse alla mausoleumi säilitamise vajalikkust.
Ukrainas on Vene impeeriumi aegseid mälestusmärke maha võetud üksjagu – palju tähelepanu pälvis näiteks detsembris 2022 eemaldatud Odessa rajajate monument, mis kujutas Katariina II ja tema soosikuid.[30] Eestis on kõlanud üksikuid sellesisulisi üleskutseid,[31] kuid üldiselt teemat pigem välditakse. Tallinnaski on ju üks linna armastatumaid monumente, Russalka (1901, skulptor Amandus Adamson), pühendatud samanimelisele tsaari-Venemaa sõjalaevale, mis hukkus Soome lahel 1893. aastal. See näikse seonduvat laiema soovimatuse või oskamatusega Vene imperialismist ja kolonialismist kõneleda. Nii nagu ei seostata Barclay de Tollyt ülemäära Vene võimuga, nii ei ole ülemäära problematiseeritud ka baltisaksa eliidi rolli Vene keisririigis – näiteks Balti provintsidest pärit kõrgete Vene sõjaväelaste osalemist piirialade allasurumises.[32] Teise näitena võiks nimetada baltisaksa maadeavastajaid (Adam Johann von Krusensterni, Otto von Kotzebued jt), keda on Eesti kultuurimälus ikka seostatud meresõidu ja loodusteaduslike teadmiste triumfiga. Märksa vähem on tahetud näha nende seoseid Vene impeeriumi koloniaalvallutusega. Samamoodi olid paljud 1802. aastal taasavatud Keiserliku Tartu ülikooli teadlased paratamatult seotud impeeriumi ressursside kaardistamisega.[33] Üheks põhjuseks on ilmselt ka nõukogudeaegse ajalookirjutuse mõju, mis esitas Vene koloniaalvallutusi Lääne kolonialismist justkui põhimõtteliselt erinevana.[34]
Sellega ei taha ma kuidagi vihjata, et impeeriumiaegne pärand tuleks teisaldada. Küll aga annaks sellega tegelemine – sarnaselt nõukogude-nostalgia teadvustamisega – paremini aimu mineviku keerukusest. Poola (post)koloniaalsuse teemalises uurimis- ja näituseprojektis on Joanna Warsza ja Jan Sowa juhtinud tähelepanu, kui keeruline on Ida-Euroopas teadvustada, et ajalooliselt ollakse olnud nii koloniseeritud kui koloniseerijad – seda suuresti idaeurooplastes juurdunud ohvripositsiooni tõttu.[35] Uurijad nagu Michael Rothberg on juhtinud tähelepanu, kui tihedalt on holokausti mälestamine seotud dekoloniseerimisega.[36] BLM-liikumise mõjul on holokausti ja koloniaalvägivalla mälestamise seoste üle Euroopas, eriti Saksamaal uuesti elavalt arutlema asutud. Ida-Euroopas kulgeb oma traumaatilise ajalookogemuse kõrvutamine koloniaalajalooga raskemalt, kuid siinse piirkonna kaasamine neisse aruteludesse võiks avardada arusaama globaalsest koloniaalajaloost mh tänu potentsiaalile kaasata Vene koloniaalajalugu ja teha seda mitte läbi Vene imperiaalsete keskuste, vaid piirialade kaudu.
Kokkuvõtteks
Seega võib dissonantne pärand pakkuda keerulise minevikuga tegelemiseks rikkalikke võimalusi – kui seda niisama lihtsalt maha ei lammutata. Kui lõpetuseks peatuda veel ühel viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud näitel, siis oleks see Estonia teater. 1913. aastal valminud, kuid sõjas pommitabamuse saanud teatrimaja taastati aastatel 1945–1951 Alar Kotli projekti põhjal ja omandas nii rea stalinistlikule arhitektuurile omaseid toretsevaid elemente. Punamonumentide teisaldamise tuules soovis Estonia juhtkond katta kinni 1947. aastal valminud Elmar Kitse, Evald Okase ja Richard Sagritsa sotsrealistliku laemaali. Siiani on jõutud üle värvida küll ainult teatrilava kohal olnud loosung „Kunst kuulub rahvale“, mis ei pärine algselt siiski mitte Leninilt (nagu väideti), vaid hoopis Prantsuse revolutsiooni ajast. Õigupoolest on teatrisaalist eemaldatud elemente juba varem, sh 16 bareljeefi liiduvabariikide esindajate nägudega. Sellest võib otsida kas just teatud varjatud rassismi, aga igal juhul solidaarsuse puudumist teiste Venemaa ja Nõukogude Liidu poolt koloniseeritud rahvastega (isegi kui bareljeefid algsel kujul kahtlemata väljendasid nõukogulikku rahvaste sõpruse ideoloogiat). Dekoloniseerimise vaimus võiks need Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia subjektid saali ühel või teisel moel tagasi tuua – või vähemalt neile järgmise teatrikülastuse ajal mõelda.
[1] T. Zhurzhenko, In the Shadow of Victory: The Memory of WWII in the Russian–Ukrainian Conflict. Eurozine, 07.05.2020. https://www.eurozine.com/in-the-shadow-of-victory/.
[2] Muidugi kuulub Ukraina tervikuna (Valgevene ja Poola kõrval) Teises maailmasõjas enim vägivalda kannatanud maade hulka – argument, mille tõi veenvalt globaalsesse ajalooteadvusesse Timothy Snyder oma uurimusega „Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel“ (2010, eesti k-s 2011).
[3] https://www.lvivcenter.org/en/.
[4] M. Kaprāns, Toppling Monuments: How Russia’s War against Ukraine has Changed Latvia’s Memory Politics. Cultures of History Forum, 29.11.2022.
[5] President jättis nn punamonumentide seaduse välja kuulutamata. ERR.ee, 07.03.20.
[6] T. Vahter, Kas sa „Džuudokvääre“ oled lugenud? Sirp, 03.03.2023.
[7] Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Õpetajate Seltsi esinaine Maarja Tinn raadiosaates „Vikerhommik“. Vikerraadio, 29.03.2023.
[8] Indrek Koff ja Krista Kaer külalistena Maarja Vaino raadiosaates „Loetud ja kirjutatud“. Saade kandis alapealkirja „Tsensuur kirjandusmaastikul“. Vikerraadio, 11.03.2023.
[9] Esmajoones palju kirgi kütnud näitusega „Erinevuste esteetika“ Kumu kunstimuuseumis (2021, kuraator Bart Pushaw).
[10] K. Brüggemann, A. Kasekamp, Ajaloo-poliitika ja monumentide sõda Eestis. Rmt-s: Monumentaalne konflikt: mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis. Toim. P. Petersoo, M. Tamm. Tallinn, 2008, lk 70–71.
[11] Ministritest põrusid enim Järvan ja Danilson-Järg. ERR.ee, 06.03.2023.
[12] A. Seppel, Üleskutse: Aita punamonumendid üles leida. Postimees, 21.06.2022.
[13] Vt https://www.riigikantselei.ee/monumendid.
[14] Erialaliitude pöördumine peaministrile, kultuuriministrile ja riigisekretärile. Eesti Kunstnike Liit, 09.08.2022. https://www.eaa.ee/erialaliitude-poordumine-peaministrile-kultuuriministrile-ja-riigisekretarile-0.
[15] A. Ojaperv, Võsu punamonument saadeti samuti ajalukku. Virumaa Teataja, 15.07.2022.
[16] E. Annus, Monumendisõjast langenute pilgu läbi. ERR.ee, 23.11.2022. Selleks hetkeks oli salakomisjon andnud teada kavatsusest matta ümber 133 surnukeha.
[17] Sellele on juhtinud tähelepanu Mariann Raisma, nt Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu seminaril. Vt EKKÜ aastalõpuseminar: Monumendid muutuses, 16.12.2022.
[18] A. Paulus, Avalik pöördumine seoses riigikogu poolt 20. detsembril saadetud kaasamiskirjaga ehitusseadustiku muutmise seaduse kommenteerimiseks. ICOMOS Estonia, 16.01.2023. https://estonia.icomos.org/index.php/2023/01/16/avalik-poordumine-seoses-riigikogu-poolt-20-detsembril-2022-saadetud-kaasamiskirjaga-ehitusseadustiku-muutmise-seaduse-kommenteerimiseks/.
[19] Loomeliidud: me pole nõus, et üks vastuoluline kihistus tühistatakse sisulise analüüsita. ERR.ee, 09.11.2022.
[20] R. Kundla, Riik loobus Sillamäe südalinna muinsuskaitse alla võtmisest. ERR.ee, 02.10.2022. Ametlik teadaanne Muinsuskaitseameti kodulehel: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/sillamae-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine.
[21] A. Kivinuk, Teisaldamist vajavaid punamonumente on 265, aga oleme graafikus. Vikerhommik. Vikerraadio, 28.09.2022.
[22] T. Hiio, Maarjamäe mälestusmärkide ja memoriaali ajalugu 1940–1990. ERR.ee, 23.08.2022.
[23] A. Soojärv, Nõukogude monumentaaldekoratiivkunst ei ole punapärand. Postimees, 24.08.2022.
[24] T. Kiho, Kus on Narva juured? Postimees, 31.08.2022.
[25] K. Jõesalu, Dynamics and Tensions of Remembrance in Post-Soviet Estonia: Late Socialism in the Making. Tartu, 2017.
[26] R. Pogrebin, Museums Rename Artworks and Artists as Ukrainian, not Russian. The New York Times, 23.03.2022. Rahvusliku loiduse mõiste tõi Ida- ja Kesk-Euroopaga seoses käibele: T. Zahra, Imagined Noncommunities: National Indifference as a Cate-gory of Analysis. Slavic Review, 2010, kd 69, nr 1, lk 93–111.
[27] Nt Anu Tali kultuurilisest tsensuurist: Tšaikovski võib kõlada kogu aeg. Kultuur.err.ee, 13.12.2022.
[28] E. Epner, Plats puhtaks! ERR.ee, 10.10. 2022.
[29] Tänan Sigrid Kaasik-Krogerust sel teemal Helsingi ülikoolis toimunud debattidele tähelepanu juhtimast.
[30] Aastal 1900 rajatud monument oli võetud maha 1920. aastal ja taastatud 2007. aastal.
[31] Nt V. Sazonov, Monument kui infosõja relv. Postimees, 08.08.2022.
[32] A. Jürgenson, Läänemere iilid Kaukaasia rannikul: Kaukaasia sõda ja baltisakslased. Tuna, 2021, nr 3, lk 33–52.
[33] Visuaalkultuuri kaudu on Eesti teadlaste seoseid Vene impeeriumiga hiljuti avanud näitused „Kunst või teadus“ (2022–2023) ning „Vallutaja pilk“ (2019–2020), mõlemad Kumu kunstimuuseumis. Vt J. Anderson, L. Kaljundi, K. Polli, K. Tiideberg (toim.), Kunst või teadus. Art or Science. Tartu, 2022; L. Kaljundi, E. Komissarov, K. Polli, Vallutaja pilk. Tallinn, 2019.
[34] D. Schorkowitz, Was Russia a Colonial Empire? Rmt-s: Shifting Forms of Continental Colonialism. Toim. D. Schorkowitz jt London, 2019, lk 117–147.
[35] Everything Is Getting Better: Unknown Knowns of Polish (Post)Colonialism. Toim. J. Warsza, J. Sowa. Berliin, 2017.
[36] M. Rothberg, Multidirectional Memory: Remembering Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford, 2009.
Lisa kommentaar