***
mops kiidab elevanti
selle kohta pole kellelgi ütlemist
nüüd on mopsi sõnal kaalu
järgmise elevandi
nimetab ametisse tema
***
sel aastal tuli sügis kuidagi teisiti
ma muudkui mõtlesin et
jõuan veel ujuma
ja sõpradele külla ja
üldisemas mõttes maale puhkama ja töötama
ritsikad ja räägud laulavad ja mina lippan
lausa lendlen
üle lõhnava aasa
hambus kimbuke metsalilli
puuk kannikal rõõmustlemas
sel aastal tuli sügis teisiti
ma muudkui mõtlesin, et jõuab veel
aega ju on
ja oligi
kui korraga oli sügis kohal
sel aastal tuli sügis
nagu surm
***
vanad kuused on pandud vaiku tilkuma
peale hammustatakse
rammusaid
kevadsooje
maakive
villastes sokkides varbad sirutatakse mõnuledes
raugelt nii raugelt
silmapiiri poole
kirved
ja adraterad nühivad endalt
salamisi
kevadlindude kriuksumise varjus
kivipõrandal
roostet maha
hiilimisi teravaks
kohe läheb jälle lahti
***
olen ennast täis
täis ennast ja sind
ja kõiki inimesi
puid ja maju ja loomi
ja sõnu
loetud sõnu
ja kaude
minuni hiilinuid
pikutan pehmetel kaljudel
kõmisen
***
vedeleme
pärast seda ööd
segiläbi
teineteise otsas hunnikus
kohati on sinu nahk ligem
kui mu enda oma
hiljem sõidame läbi tühja maa
koos kumbki oma
koju
päike, mis ei tõusnudki
vajub taas silmapiiri taha
su jalad on mul süles
ja sa sosistad mulle kõrva
seksuaalse sisuga sõnumi
ma ei tea kas enam kunagi
aga igapidi on hea
on hea
et oli see öö
see tühi maa
meie teineteise otsas risakil
ja see
sosinal öeldud sõnum
***
ajan habeme ära
ajan nii, et ta enam kunagi
tagasi ei tule
pigistan suu kriipsuks ja kitkun kulmud
tõmban ulja, täpse ja peene joonega uued
vasaku veidi kõrgemale
see annab mu näole küsiva, iroonilise
ilme
plökerdan nina alla uue
punase ja meela
suu. keeran silmad pahupidi: jätan ette
peegelklaasiga, läbipaistmatud pupillid
krousin kõrvad ja pikendan ripsmeid et tihased
saaksid nendel maanduda
et tihased saaksid nokkida mu põskede vetruvat pekki
värvin kõik hoolega ja lähen
ja keegi ei jää mind koju leinama
***
ära unistagi
hädameri
et ma enese vastu pöördun
hädameri
sukeldun laine alt
läbi
pussitan sind
selga
***
püha vaim
on mulle väga lähedal
püha vaim
lehvib mu ümber
pinguldub korsetina
püha vaim
pitsitab kontmehe kangete sõrmedega
südant
surub mu silmad punni
pressib minust hingeõhu
püüab välja pressida hinge
püha vaimu leegionid
tahavad püherdada
mu laugastes
***
silm silma
hammas hamba
vorst vorsti vastu
***
must käsi
viisk põis
õlekõrs
otsivad mu
linna
must käsi leidis
leidis linna
maja
südame
teised
tule taevas appi
ei saa üle
emajõe
***
ööbik
tuntud headuses
laulab
nagu nokk loodud
nii öeldakse
ööbik
kiristab hambaid
haub kättemaksu
laulab ikka kõvasti üle noka
laulab täiesti uuel tasemel
anne andeks
ilma kõva tööta
poleks siin millestki rääkida
***
kassidelt olen õppinud
magama päikeselaikudes
koosolekutel, seminaridel
loengutes ja teatris
bussis, ahju peal ja meeleavaldustel
kohtamisel
suvalisel pinnal ja asendis
uni
ma olen su väikene
vend
***
erd punaprofessor ervus
sest siitusest ei päe
jah ervus ta ju munaprotsessoriga
ja munaprotsessor nooljalt ollu siuhkas muna
sel polnud viga
ning kaaskles võnkjalt hüperdaden seda
mis vahklev ümmerheiastelev muna
professor taan
eesliiteks kel els puna
ei vaura vist
küll koota saiks mis sest
nihilu ajan sen pelklees me oordi
vai mohemat
ta heivas kauravoodri
küll ruuga
ja haleskelles hõrenevat taaka
näokannel mõlemil tal lõõskles
häbipuna
erd – tinglik, hüpik
ervuma – kohtuma erutusseisundis
siitus – raske, eksistentsiaalselt piinav kohalolu
munaprotsessor – kana
kaaskles – kaagutas, ent mitte niisama, vaid eneseteadlikult, oma loojastaatust vaieldamatustades
hüperdama (õige vorm on hüperdades, aga luuletaja lubas endale veidi vabadust) – üle kiitma, taevani tõstma üles, sõnal on veidi tehnokraatlik ja võimukoridorlik mekk
võnkjas – albivõitu, jultunud, toimib hingemaastikel samamoodi nagu piikvasar füüsilises reaalsuses
vahklev – veiklev, aga vahaselt, liimjalt, matilt, samas ka purunematult
ümmerheiastelev – olemise ja olematuse, idee ja jämemateriaalse olemise piiril kangastuv, aga kindlasti konkreetne ja käegakatsutav. peaks olema heiastlev, aga „luuletaja“ jälle on „vaba“
ümmer – ühtaegu ülistav ja ümmardav kui ka ümardav ning ülestõstev
els – oli, aga selles on tinglikkuse ja pealemäärituse paratamatut hõngu
vaurama – jaurama vaevuhoomatavast, esitama julgeid seisukohti kindla tagatiseta, korralike käemeeste ja tõendusmaterjalita
koota – lootus, mis võiks põimuda kangaks, olemise koeks
saiks – saib – võib teatud hüvas kokkusattumuses millekski kujuneda, tahe on olemas
nihilu – eimillessegi
pelkleema – pelk on teadagi vaid ja leema on see Masingu tulevikusõna, kokku tuleb vaegtulevik, rangelt ainitine tulevik
oord – ebamaine siht, suund
vai – vähest
mohemat – mõhnalis-lootusetut, ebapiisavat
heivama – keerama teistpidi, püüdes sisemist külge särama panna
kaur – punaprofessori kuub, toodetud tehases, mis kuulub rahvale
ruuga – esiletükkiv ruuge
Ülejäänu peaks olema arusaadav.
Lisa kommentaar