Muna

Kuidas nägid välja esimesed ülikoolid? Ma näen kirikut, muidugi näen ma kirikut, katedraali. Selle tornid on kõrged, kaks torni, ülesse taevasse välja, samblase ja mustaks tõmbunud kivikatusega, mis siit-sealt vett läbi laseb. Vesi nõrgub katuselt alla veel kaua pärast vihma, tilgub seintele, niriseb mööda kujusid, triibutab need mustaks. Mustatriibulised kujud näevad linna, suurt linna, palju rahvast, palju teid, palju maju. Siinsamas õpetabki magister, abiks noored mehed, habemeta näod, tonsuuriga pead. Igal hommikul tõmbavad nad püksid jalga ja rüü selga, sandaalid varvaste otsa ja habemenuga kraabib vastavalt reeglitele tonsuuri siledaks. Nad ei räägi palju, aga nad ei räägi ka märkidega, nagu nende vennad kloostrites seda teevad.

Nad on kõik siia tulnud mujalt, ma ei teagi, kust, erinevad aktsendid, nende ümber istuvad poisid, istuvad ja kirjutavad, korralikult. Siia on jõudnud vaid need, kes on juba õppinud õppimisest mõnu tundma, neid ei pea tagant utsitama, neid ei pea nüpeldama, selga veriseks peksma, nagu tölbid koduõpetajad seda tegid. Need koduõpetajad ei osanud ise grammatikat ning püüdsid oma oskamatust ranguse taha peita. Teised õpetajad jälle ei tahtnud õpilase vastu kätt tõsta, nagu Abaelardus ei tahtnud Heloisat peksta, nii et lõpuks tüdruku onu tuli kaebama, et õpetaja ei võta oma ülesandeid piisavalt tõsiselt, ning Abaelardus hakkas siis vahel teesklema, et karistab. Võibolla see oligi kõigi tema hädade põhjus.

See kool oligi siin umbes nagu Abaelarduse kool, mitte selle poolest, et teeseldi õpetamist ja tegelikult pöörati tähelepanu muule, vaid selle poolest, et siia tuldi ise kokku, vabal tahtel. Siia kooli tulid need, kes olid peksa saanud ja kes ei olnud peksa saanud, triiviumi juba läbi käinud. Nad olid teeröövleid kartes kambakesi koos rännanud, olid juba väiksena harjutanud stiiluse hoidmist sõrmede vahel, nii et käsi ei puutunud vaha, nad olid harjunud sulge hoidma, nad olid õppinud nuga hoidma, et vigu maha kraapida. Ja nüüd on nad siin, üks kirjutab, teine tõmbab sulega piirjooned, kolmas värvib.

Piltidel, mida nad pärgamendile joonistavad, on kool. Õpilased on väikesed, istuvad miniatuuri all servas, osadel pole tonsuurigi peas. Vanematel poistel on juba kuklas väike laik, ümmargune nagu armulaualeib, seljas värvilised riided, joonistatud pisut suurematena. Kõige suurem on muidugi magister ise, sinises rüüs, ludumüts peas. Peab aru saama, kes on õpetaja ja kes õpilane, hierarhia võiks ju paigas olla, maja ei saa ehitada, kui vundament ja katus on ühesugused. Magister teab seda väga hästi, ta on ka ise õpilane olnud, saanud targemaks kui õpetaja ja oma kooli püsti pannud, varastanud kõik oma õpetaja õpilased. Tema õpetaja vihkab teda selle eest elu lõpuni, aga võibolla tunneb ka salamisi uhkust.

„Ta oli minu õpilane,“ mõtleb ta.

Mõned arvasid aga juba siis, nagu ütleb Hermese Smaragdtahvel, et nii nagu üleval, nii on ka all, maja vundament on betoonist ja katus on betoonist ja vahepeal on kõik betoon. Kõik on võrdsed, õpilane ja õpetaja, vahet ei ole, millisest otsast vaatad. Kas see ongi alkeemiline ekvivalents, tarkade kivi?

Keskaegne ülikool ei tahtnud alguses sellist ühetaolisust kohe uskuda, vaid sai aru loodusest nagu kuldsest ketist, olemise redelist. Kõige alumine aste oli kivi, siis tuli, siis taimed, loomad, inimene, taevas, inglid, Jumal. Nii ehitas tarkus endale kodu, kõndides üle kivide ja tule, läbi võsa ja ohtlikest loomadest mööda, kaugemale inimesest, otse taevasse, inglite ja Jumala juurde. See oli töö, see oli vaev. Kas on mõtet või põhjust juba esmakursuslasele öelda: „Võta vastu niisiis see kivi, mis on loomne, taimne ja mineraalne, mis ei ole kivi ja millel ei ole kivi loomust. Ja see kivi on valgus valgusest ning imiteerib teatud viisil mineraalseid mägesid ja taimi ja loomi ja seda leidub kõikides kohtades ja igal ajal ja igas inimeses ja see sisaldab kõiki värve ja temas on kõik elemendid. Teda nimetatakse väike maailm. Aga sina nimeta seda – muna piir, see tähendab, filosoofiline muna.“ Oleks sellest kasu? Mida võiks sellest aru saada?

Ülikool tekkiski selleks, et seda mõista, väikesest kivist, mis sattus austrikarpi nagu munasse ning mille ümber hakkas kogunema kiht kihi haaval helendavat pärlmutrit. Ikka õpetaja ümber, õpilased tulevad sinna kohale nagu kalad saiapuru peale. Õpetajad said kuulsaks, kumu levis mitme maa ja mitme mere taha, hommikuti trügiti kooli uksest sisse, kuulati suu ammuli, silmad põlesid peas nagu kassipoegadel. Kae oli maha tulnud, nad said äkki maailma vaadata. See kõik oli uus, enneolematu. Nad kogunesid raamatute ümber, kus on kirjas asjad, mis on juhtunud, ja asjad, mis parajasti on, ja asjad, mis tulevad. Õpilased kummardusid nende kohale nagu selge veega allika kohale, vaatasid sinna sisse ja nägid. Speculum mundi on klaas, mis kujutab maailma palet, ta näitab nii seda, et see algas, kui ka seda, et see peab lõppema.

„Alguses oli muna,“ ütleb õpetaja.

See tähendab, kõigi asjade iva. See iva ehk kuuepäevak õpetab entsüklopeediliselt kõiki asju ja õiges järjekorras. Järjekord on aga selline: esiteks loomine ja lõppemine, siis aastaaeg, millal maailm alguse sai (sügis), siis aga peatükk maailma esimese päeva kohta, see tähendab valguse kohta. Valgus teeb kõik asjad olevaks ja nagu Herakleitos ütles – välgunool juhib kõike.

See peatükk on väga pikk, sest siin on palju asju koos.

Magister ei unusta kunagi öelda, et valgus on ainuke metafoor, mida Nikaia usutunnistuses Jumala kohta tarvitatakse ning kui me sellest aru saame, saame me aru tervest usutunnistusest. Muidugi teavad kõik õpilased juba usutunnistust, kuidas teisiti, aga nad teavad sealt ainult sõnu. Sõnad aga ei anna ennast alati kätte. Nad võivad kuivalt piiritleda informatsiooni, anda edasi faktid, tundub, et kõik on selge, aga mõte ei tule ikka kokku. Keegi võib appi tulla ja selgitada, peita paljusõnalises lobisemises viimasegi mõtte kobrutava vahu alla, mässida tähenduse nagu beebi baikatekki, nii et ta ei saa käsi ega jalgu liigutada, ja pehme riide tihedas kaisutuses mõnusasti magama uinutada. Mõned valivad selliseid lobisejaid õpetajaks, nagu talumehed kõrtsides teevad suure lobiseja kõige ülemaks, nagu advokaadid, kes on nagu Egiptuse kärnkonnad, olles üldse mitte haritud jumalikus teaduses.^[1]

Nii võib juhtuda.

Mõnikord on raske vahet teha, kus siis lõpuks mõte on, nagu siis, kui palju sõnu on kokku heidetud, tundub rägastikust moodustuvat mingi sümbol, aga kindel ei saa olla. Sõnad on ju kavalad, voolavad nagu jahe allikas, lakkamatult, kannavad meie enda mõtteid kaasa nagu kuuseokkaid. Täpselt nii seisid õpetatud mehed Nikaias, tegid suud lahti ja panid kinni ning nende keha soonte, luude, huumorite rägastikus alguse saanud sisemine kõne sai kellelegi teisele avalikuks. Ja siis, viimaks, kirjutaja käsi pani kirja, sõna läks otse kõrvast paberile ja jäi sinna lebama nagu surnu.

„Valgus valgusest,“ ütles õpetaja.

See surnud kirjatäht võib lebada aastaid, sajandeid isegi, kui õhk on kuiv. Ja siis tuleb keegi ja hakkab teda äratama. Sõna on alguses löntis, vedel, kõõritab ringi vaadata nagu joodik. Ja nii võibki jääda, ta puterdab, ajab segast, vaatab hägusa pilguga. See sõna on zombi, ei elus, ei surnud. Aga ajapikku ta toibub, tõuseb istukile, vaim virgub, ärkab äkki ellu. Imede ime, saladuste saladus, tõusiski surnuist üles. Seda saladust neile õpetatigi, siis kui nad peksa said või ei saanud, kui nende sõrmed sulge hoidsid, kui nende käsi vigu maha kraapis. See on võime, mis teeb õpilase jumalanäoliseks.

Nende õpetaja on nagu rokkstaar, räägib, vehkleb kätega, tema sõnad teevad purju.

„Sõna on kokkuleppeline märk ja annab tunnistust millestki muust, nagu fanfaar annab tunnistust sõjast.“ Ta kõnnib nüüd auditooriumi ees ringi, pikkade sammudega, alguses rääkis kohmakalt, aga aegamisi tekkis sammude rütmis mingi sisemine seestumus, sõnad haarasid ta oma võimusesse, ta ei olegi nüüd päris ise, sõnad kannavad teda, nagu õhk kannab linde. Ta sirutab käed külgedele ja räägib sellest, kuidas tähendus tõuseb sõnadest lahti nagu udu, mis tõuseb üles niiskest maast, mis hõljub seal kohal, kuhu on võimalik sisse minna ja ära eksida.

Müristaja tegi sama moodi oma suu sõnaga asju, kogu maailma. Esiteks muidugi mõista valguse ja see ei olnud materiaalne valgus, vaid see oli vaimu valgus. Sest loomise ajal, nagu me teame, oli kõik pime, maa oli tühi ja paljas. Seal oli Jumal, seal oli sõna, seal oli Vaim, nad olid kolmekesi ja nad olid üksi (non ut diceretur, sed ne taceatur). Jumal ütles sõna ja vaim tegi ennast vete kohal pehmeks nagu udu, kohevaks nagu kana. Ja hautigi maailm välja, sest ilma haudumata ei saa midagi.

„Haudumine toimub mõistagi muna piiril,“ ütles õpetaja.

Õpilased ajasid selja sirgu. Hommikuvalgus paistis suurtest akendest sisse, oli neljas tund, päike oli punasena tõusnud linna kohale, akendest oli näha talupoegi, kes sikutavad kitsi, ajavad lambaid, veavad sigu, kusagil kolisevad haamrid, mööda jõge sõidavad lodjad, suitsevad korstnad, linnamüüril keerlevad tuulikute suured labad, aeglaselt nagu maailma masin. Nende kohal on pilved, õrnad nagu pestud lambad, ja sealt edasi sinine taevas, mis jätkub kuni kuuni.

Nad teavad seda pilti, seda on raamatutest näha olnud, kogu universum on nagu muna, kõige keskel on maa, siis tulevad järgmised kihid, mõistagi vesi, õhk ja tuli, sellele järgnevad seitse planeeti nagu seitse vaba kunsti, nende ümber on kinnistähtede sfäär (ehk kera), tehtud jumalikust eetrist, hautud püha vaimu poolt, liigutatud esimese liigutaja poolt ja hoitud koos sõna abil.

„Sõna teeb elavaks, aga kirjatäht suretab,“ ütleb õpetaja.

Nad panevad selle kirja, sest nad teavad, et nemad ei ole Kristus, kes kirjutas vaid liivale, nemad ei ole Sokrates, kes ei kirjutanud midagi. Nende kool nõuab üha rohkem ja rohkem kirjutamist, kõik asjad tuleb üles tähendada: a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha. Seda on vaja, et kool säilitaks oma privileegid. Neid oli raske hankida, kõigepealt oli vaja rääkida linnapeaga, siis piiskopiga, siis kuningaga, siis paavstiga, igaühele tuli saata paber nende asjadega a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha, õppekavad oli vaja kinnitada. Seda selleks, et koolis oleks õpetus pädev ja õpetataks nii, nagu peab.

Juhtus – ja selliseid oli hiljuti palju olnud –, et tulid kulunud riietes vibalikud mehed, näod suurest paastumisest kahvatud, ja hakkasid märkide keeles õpetama. Ikka nii, et kõigepealt üks sõrm püsti, siis kolm sõrme, siis rusikas, siis võtsid välja kotist õuna, siis karusmarja, siis leiva. Sellistega oli palju vaeva, uudishimulikud tunglesid nende ümber, püüdsid ära arvata, mida nad õpetavad, mis saladused need on, mida ei saa sõnul väljendada, mida ei saa kirja panna, vaid mida peab näitama.

Piiskop sai kohe kaugelt aru, et need on albilased, seati sisse süsteem, et iga õpetaja peab hankima endale litsentsi, pandi paika nõuded ja nii edasi ja albilastel veel vedas, kui nad lõpuks terve nahaga pääsesid. Nad plagasid kõik minema, aga sättisid oma lauad kusagil mujal üles, kogu aeg tuli peale passida, kui ei olnud albilased, siis tulid valdeslased, või hussiidid või hoopis mingid lollardid. Sellest siis see paberimääriminegi.

Õpilased seda ei teadnud, isegi õpetaja unustas selle vahel ära. Need olid kõige ilusamad hetked.

„Teine päev on veel pikem,“ ütles õpetaja.

Teisel päeval tuli juttu kõigepealt taevaste laialivenitamisest, siis taevamateeriast, siis õhust üldiselt, siis meteooridest (tulistest ja külmadest) ja igasugustest tuledest: virvatuledest, sädemetest, tõrvikutest, draakonitest. Seejärel vetest, ududest ja nii edasi. Nagu kõik aru said, oli teise päeva töö nelja elemendi loomine ja nendele elementidele koha tegemine.

Keskajal olid kõik asjad üldiselt tehtud neljast elemendist. Just selle tõttu oli Paradiisis neli jõge: esimese nimi oli Piison, see voolas ümber kogu Havilamaa, ja teise jõe nimi oli Giihon, see voolas ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi oli Hidekel, see voolas hommiku pool Assurit, ja neljas jõgi oli Frat. Samal põhjusel oli ka neli ilmakaart, neli tuult, neli aastaaega ja neli evangelisti.

Muidugi oli keskaegses ülikoolis ka neli teaduskonda, mõistagi teoloogia, jurisprudents, meditsiin ja filosoofia, vähemalt nii kirjutab Pariisi ülikooli konstitutsioon, ja sellel põhjusel oli neli ainet quadrivium’is, mida õpiti filosoofia viimasel astmel – aritmeetika, muusika, geomeetria ja astronoomia. See aga ei tähendanud, et teadmisi oleks neli, vaid need kõik voolasid välja ühest allikast, suurest vaadist, ja see oli esimese inimese suu. See tetramorf oli saanud need teadmised otse Jumalalt. Esimene inimene (kes oli tehtud meheks ja naiseks) oligi esimene õpetaja, kõigi teaduste magister ja doktor.

Siinkohal oli vaja õpetajal eraldi rõhutada, et teadmised olid jumalikud, aga nende teadmiste moraalsed kvaliteedid ja rakendamine oli problemaatiline, nagu võib languse loost igaüks järeldada.

„Tuleb tõmmata vahe teadmiste ja nende rakendamise vahele,“ ütles õpetaja.

Aadamal oli täiuslik teadmine olemas enne pattulangust, mida võib lugeda välja ka loomade nimetamise episoodis. Teatavasti andis Aadam kõigile loomadele sellise nime, mis neile kõige rohkem sobis, ehk siis looma nimi peegeldas looma olemust parimal viisil. Nime andmine ongi filosoofilise teadmise tipp, sest nimi on asja definitsioon ja ilma defineerimata ei ole meil võimalik millestki rääkida.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida,“ kinnitas õpetaja.

Ta jäi vait, hakkas järele mõtlema, mida ta õigupoolest oli öelnud, sai aru, et oli parafraseerinud Augustinust, hoog kadus, viipas õpilased auditooriumist välja.

Õpilased astusid küünist välja nagu Platoni koopast, päikese kätte, mis pimestas, aga nad teadsid nüüd, mida see tähendab, kõik see, mis oli silmale nähtav, oli ühtlasi ime. Nad seisid ja vaatasid, kuidas puuoksad liiguvad, kuidas kollakad teed tolmavad, kuidas varjud toovad värvid välja. Kusagilt puhus tuul ja tõi söögilõhnu, sibulat ja küüslauku, lapsed mängisid mingit mängu. Maailma raamat oli nende ees lahti, nad nägid seal sõnu, ähmaselt taipasid, et kõik on kõigega seotud, nagu sidesõna lauses, nagu täht nimes, nagu tähendus keeles. Siin oligi muna piir, lõpmatu sfäär, mille keskpunkt on kõikjal.

^[1] Ärgu advokaadid solvugu, need ei ole minu sõnad, seda ütles üks keskaegne õpetaja. (Vt D. L. d’Avray, The Preaching of the Friars: Sermons Diffused from Paris before 1300. Oxford; New York, 1985, lk 3.)