Mihkel Mutt. Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg. Tallinn: Fabian, 2023. 472 lk. 27.90 €.
Mihkel Muti käsitlus kolleeg Mati Undist on pälvinud kiitvaid sõnu ja saanud auhindu. Olgu siingi kinnitatud, et õigusega – see on haarav, hästi loetav, informatiivne tekst. „Undi-juttude“[1] ja „Unditunni“[2] muljet raamat kuidagi põhimõtteliselt ei kõiguta, pigem kinnitab, aga vormib selle mõnusalt sirgjooneliseks, kompaktseks looks, mida vürtsitavad intelligentse biograafi mõtisklused ja vahelehõiked. Tegu ongi üpris traditsioonilise suurmehe elulooga, mis siis, et oma teksti raamistades kuulutab autor ise selle žanriliselt „mingiks vahevariandiks“ (lk 14).
Mutt teab, et elulugu pole enam see mis varem (lk 15), ja selgitab seda peamiselt allikate muutumisega: sellega, et enam ei ole biograafide põhiallikaks kirjavahetused ja päevikud. Olulisem vahe paistab siiski olevat üldises suhtumises – üha vähem leidub positivistlikku usku sellesse, et geeniuse elu seletab kuidagi tema loomingut, praegu vohavad nn elulooraamatud tunduvad enamasti olevat madalamate ambitsioonidega. Mutt seevastu võtab ette suurelt: kirjaniku elu ja looming läbi ajastu prisma, samal ajal valgustamas ajastut. Teatud vanamoodsust lisab varjamatu pedagoogilisus, seda kõike seletatakse teadlikult põlvkond või paar nooremale lugejale.
Paistab, et irooniline konservatiiv Mutt on tabanud žanri-jackpot’i. Ühelt poolt võtab autor objekti tõsiselt, peab teda meeldivaks inimeseks, heaks lavastajaks, andekaks kirjanikuks, suurvaimuks – selles ei ole kahtlust. Varem on ta end nimetanud „Mati Undi „koguduse püsiliikmeks““,[3] küll jutumärgistatuna ja seltskondlikus kontekstis, aga ikkagi, suured sõnad! Nüüd kuulutab ta Undi niihästi geeniuseks kui ka legendiks. Teiselt poolt ei oleks Mutt tema ise, kui teda ühtlasi ei kiusaks isu geeniust väheke pjedestaalilt alla kiskuda, vaagida ka tema inimlikke nõrkusi. Valle-Sten Maiste on just nimelt seda pahaks pannud, kui heidab ette, et Undi vaimset tööd kirjeldatakse nii, nagu ei erineks see „rühkimisest ETKVLi või komsomoli liinis“, ning üleüldse trivialiseeritakse ja pisendatakse objekti.[4] Mind see igatahes ei häiri, pigem tundub, et Mutt on seekord väga hästi sünteesinud siirast vaimustust ning enesele omast irooniat.
Päris otsest elu kaudu loomingu seletamist ja vastupidi leidub küll õieti ainult raamatu alguses, seoses ajaga, mil Mutt Unti ise ei tundnud, ja debüütromaaniga „Hüvasti, kollane kass“. Paratamatult hakkab viimane toimima ka eluloolise allikana; samuti on kirjaniku neitsilik puhkemine seda tüüpi biograafia jaoks ääretult oluline, tähenduslik sündmus. Edasi on tekstidest endist juttu suhteliselt vähe: kui mõni eriti silmapaistev teos pälvibki eraldi peatüki, vältab see napi lehekülje-poolteist. Mutt markeerib mõne teose sündmustiku paralleele kirjaniku eluga („Tühiranna“ kohta vt lk 143, 226–227; „Mattiase ja Kristiina“ kohta lk 229–231), aga ei peatu sellel pikalt. Kohati ütleb ta lausa resoluutselt ära elutee ja loometrajektoori seostamisest: „Et [teine abielu] lõppes krahhiga Mati enda kunstialase kriisiga ühel ja samal ajal, on siiski pelk kokkulangevus“ (lk 182).
Undist on Mutt juba kirjutanud ka oma mälestuses ja ongi nüüdses raamatus kohati kasutanud peaaegu otse sealt võetud lõike.[5] Ta on aga veidi ümber mänginud näiteks seda, milles näeb objekti elu ja loomingu kõrgpunkte. Mälestustes leidis Mutt veel, et elu Mustamäel 1970. aastatel oli „Undi elu hõbeajastu, kuldne oli mõistagi olnud legendaarne teatriuuenduse ning kirjandusliku imenooruki periood Tartus 1960-ndail“.[6] Nüüd on kuldajaks ülendatud just nimelt Mustamäe-periood, laias laastus 1970. aastad; noorus on alandatud hõbedale. Lähemalt seletab autor seda jaotust nii: nooruse hõbeperioodi moodustavad tööd, mille dominandiks on isiklik elu; kuldaja tekstid kujutavad enesest isikliku ja sekundaarse aine sulamit; pronksmedal jääb hilisproosale, kus domineerib sekundaarne aines (lk 224).
Absoluutset tippu kujutab enesest igatahes „Tühirand“, osa „suhteliselt lühikesest, aga erakordsest loomepurskest“, „Undi kirjandusliku kõrgpäikese“ paistmisest (lk 225). Pisut ebaselge on „Sügisballi“ positsioon, vist on nihutatud selle teose perioodilist kuuluvust: mälestustes iseloomustatakse „Sügisballi“ kui uue ajastu algust, juba objektiivsematesse maailmadesse süvenemist,[7] nüüd paistab see napilt mahtuvat veel kuldajastusse (lk 248, 332). Undi edasine, selle klassifikatsiooni järgi ennekõike sekundaarset ainest kasutav proosa Mutile eriti ei meeldi – teda tõmbab toores emotsioon. Rohkem sellest kõigest aga ei räägita, täielikult on keeldutud igasugu vooluloolistest ja muidu kirjandusteaduslikest siltidest.
Torkabki silma, et kuigi autor ise väidab lõppsõnas olevat end tahtnud tasakaalustada Undi ilukirjanduse arvelt teatri poole kaldu olevat mainet (lk 393), on teatrist justkui rohkem juttu ja raamat on ka struktureeritud pigem teatriperioodide järgi (vrd nt peatükipealkirja „Ilukirjandus Vanemuise-aastail“, lk 175). Ilmselt on asi selles, et teatrielu tähendab suhtlemist, hõlmab veel palju teisi värvikaid karaktereid, on turbulentsem. (Suhtlusvõimalust nimetab Mutt ka Undi teatriarmastuse olulise põhjusena.) Kirjutamisest kui protsessist pole nii palju rääkida – see ei puutu nii palju elusse.
Mutti huvitab nimelt esmajoones Undi psühholoogiline portree, tema eluetapid ja meeleseisundid eri teoste loomise ajal. Naiste, linnade ja töökollektiivide virvarr annab end geeniuse teenistusse. Mis pilt Undist siis avaneb? Seda on kõige parem lugeda raamatust endast: lennukas, püsimatu, ideid täis, tohutult töökas ja suutlik, samal ajal seltskonnainimene; ometigi mitte imemees, tihti edev ja meeldida püüdev, kohati ootamatult inimpelglik. Erilise kirega loetleb ja vaebki autor parandamatu loogikuna oma objekti n-ö vastuolusid: kuidas saab olla, et Undiga oli nii, aga teisest küljest oli ka naa? Kuidas saab olla, et ta jäi alati nooruslikuks, aga samal ajal ei sallinud tehnoloogilisi uuendusi? Kuidas saab olla, et ta oli suurepärane suhtleja, aga samal ajal teatud aspektides eraklik? Üldjäreldus igatahes klapib žanriga tõrgeteta, või õigemini on žanriliselt paratamatu: Unt on inimene, kes sobis kõigisse oma elatud ajastutesse, väljendas neid oma isikuga. Mutiliku aforismina: „Kui su nõrkus kuulutatakse vooruseks, siis on sellele võimatu mitte järele anda“ (lk 344).
Raamat tundub hea juba sellegi tõttu, et selle lugemine lähendas mind kõvasti Undile, kes hoolimata oma kultuslikust renomeest ja koguni poolest teest klassikustaatusse[8] pole seni kuidagi olnud „minu“ kirjanik. Kurikuulsas tandemis Vaino Vahinguga on ta ikka mõjunud mehekeskse hilisnõukogude aja kultuuriikoonina. Naine esineb nende teostes arusaamatu Teisena, kelle peal hambaid proovida ja oma änge välja elada. Tõsi küll, on olemas narratiiv Undist kui Eesti esimesest feministist. Seda armastab rõhutada Joel Sang, kellele Unt olla kirjastuse Vagabund ajal toonud Simone de Beauvoiri „Teise sugupoole“ ja soovitanud selle tõlkes välja anda.[9] Ka Mutt leiab, et Unt „on alati olnud feminismilembene“ (lk 111). Minu silmis on seda arusaama tugevasti kõigutanud mõned tema varased tekstid, näiteks 1969. aasta Loomingus ilmunud essee „Emantsipatsioonist“,[10] mis muuhulgas kutsub üles ülikooliharidusest loobuma neid arvukaid tütarlapsi, kellest olla kaugele näha, et see pole nende jaoks. 1975. aasta arvustuses „Mari Saat kui Naine“ spekuleeritakse jällegi muhedasti selliste otto-weiningerlike küsimuste üle, nagu näiteks kas saab olla naiselik ja loomulik ühekorraga.[11]
Samal ajal annavad need kirjatükid muidugi aimu huvist sooteema vastu. On laialdaselt teada, et Unti on paelunud sugu ja sellega mängimine, kas või teatris tegelaste soo äravahetamine, nagu praegu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uuslavastatud tüki „Vend Antigone, ema Oidipus“ pealkirjas. Täpsem tundubki Muti väljendus teisal: Undile „oli juba varakult meeldinud flirtida gender’i küsimusega“ (lk 163). Seetõttu võiks teda saada päris hästi kväärida, nii nagu on tehtud mitmete suuremate kultuuriruumide kirjanikega – s.o varem peavoolunarratiivi paigutatud looja elu ja looming on lahti võetud, näitamaks sealseid kõrvalekaldeid hetero-, aga ka homonormatiivsetest mudelitest.[12] Seda pole Undiga minu teada seni kuigi süsteemselt tehtud. Isiklikus võtmes meenutused ei ole niisuguste teoreetiliste vingerpussideni pürginud; enne Muti praegust Undi elule pühendatud monograafiat kirjutas tema loomingule pühendatud monograafia Maarja Vaino,[13] aga neile mõlemale paistab niisugune asi juba veregrupi poolest vastunäidustatud.
Ja ometi – ometi saab Mutt kokkuvõttes hakkama just nagu millegi „poolkväärivaga“. Lähenemist raamistab ja struktureerib küll seesama hilisnõukogude maskuliinsus: teemaasetused laadis „maestro ja tema naised“, peakangelase huvipuudus nii oma lihase kui ka kasulapse vastu, mida biograaf pealtnäha sundimatult tõdeb kui midagi õige loomulikku ja mõistetavat, igatahes mitte eriti taunimisväärset. Ka loobib autor häbenemata kõnekujundeid, kus võrdleb näiteks lavastajast hüljatud näitlejat „keset õitsvat iga üksi jäänud naisterahvaga“ (lk 320), tõsi, küllap lõivuna 21. sajandile lisades sulgudesse: „endistel aegadel?!“.
Aga sellest hoolimata on Mutt Undile nii lähedale või koguni Undisse tungides näidanud tema kui loojaisiksuse ning seeläbi ka tema loomingu kõrvalekaldelisust. Oma detailijanuse ja vaheda vaatega, mis, nagu eespool öeldud, juhib tähelepanu ka vastuoksustele, joonistab ta paradoksaalsel kombel välja selle kõige normipäratuse ja haavatavuse. Unt ei olnud homoseksuaal, rõhutab ta, aga „midagi“ nagu ikkagi oleks, „midagi tütarlapselikku või geilikku“ (lk 293). Samu konnotatsioone kannab õieti kogu raamatu tuummetafoor, liblikas – õrn, tuule käes laperdav, küünlaleegis hukkuv olend. Nagu öeldud, tõmbab Mutti Undi emotsionaalsus. Seetõttu räägib tema raamat nagu kogemata ja ridade vahel, aga ikkagi sellest, kuidas Undi teada-tuntud „hüsteeritsemine“ ja špiilimine nii elus kui ka loomingus väljendas tundelist ja selles mõttes habrast, peavoolust hälbivat maskuliinsust. Tõsi, naissugu kippus nendes mängudes teele ette jääma ja sai sageli kannatada,[14] nii nagu ikka laastud lendavad, kui metsa raiutakse. Ometi on see kõik pärast niisugust lahtikirjutamist märksa huvitavam, mõistetavam ja sümpaatsem.
Hoogsamalt visandab Mutt kogu seda imepärast küllust raamatu alguses. Näiteks annab ta julgelt hinnanguid, nagu on alati armastanud. Juba peaaegu 45 aasta eest proosaülevaadet kirjutades deklareeris ta: „Olen üha rohkem kaldunud nende kilda, kes kipuvad kõike väärtustama, vedama piiri hea ja halva vahele, kes tahavad rauge ning heasoovliku interpreteeringu asemel pöialt üles või alla keerata.“[15] Nagu kirjeldatud, ei kõhkle ta nüüdki medalikohti välja jagamast: mis oli kuld, mis hõbe, mis pronks. Teiseks aimub huvi lahti muukida objekti saladus: kuidas ta ikkagi seda kõike tegi? Eriti kütkestab Mutti müüt Undist kui maapoisist. Mis seal maal siis ometi toimub, et sealt võrsub niisuguseid loojaid, ja mis jääb linnas vajaka?
Lõpupoole seevastu samm vaibub ja toon tasaneb. Mõistatustele ei ole üheseid vastuseid, tegudele ei ole üheseid hinnanguid. Maapäritolu küsimus jääb lahendamata. Õieti märgitakse juba põhiosa esimestes lausetes, et Unt „pole pärit oma lapsepõlvest“ (lk 23), ja viimastel lehekülgedel tuleb taas tõdeda, et jääbki saladuseks, „kuidas sai Undi-taoline vaimsus kerkida esile „jumalast mahajäetud“ Vooremaal, täiesti üksi, ilma mingite abistavate struktuurideta“ (lk 398). Näiteks Kaido Olet veenab Muti raamat hoopiski selles, et kõik elulised tõigad on Undi ande tagajärg ja mitte vastupidi.[16]
Osa mõistatusi jääb lahendamata sellepärast, et ilmneb: peale selle, et üks on maalt ja teine linnast, on Mutt ja Unt äärmiselt erinevad isiksused. Autor kirjutab küll enesele tähtsast ja lähedasest inimesest (kui lähedasest, see täpselt ei selgu, ja ongi sümpaatne, et teos autori ja objekti sõprust ülemäära ei fetišeeri). On ka arutatud, kas Muti raamat ei ole mitte hoopis temast endast.[17] Üks lahknemiskoht tundub näiteks olevat imetlusega kirjeldatud omadus mitte võtta oma loomingut tõsiselt ja seetõttu olla sellega pillavalt lahke (lk 167). See jätab alles teatava distantsi ja mõistatuslikkuse.
Undi elukaare lõpus ei taha Mutt enam ka hinnanguid anda, vaid jääb taktitundeliseks. Ta teeb juttu alkoholist, kuid jätab kasutamata rängemad väljendused, nagu näiteks „enese surnuks joomine“. Unt justkui pudeneb käest ja koost, keegi ei tea enam, mida ta mõtleb ja kuidas oma päevi mööda saadab – kui, siis ehk taasleitud sõber Vahing koos Ele Süvalepaga. Ettevaatlikult kompides otsib Mutt põhjendusi ka sellele, kaalub ühte ja teist (kas ehk lahkutriivimine viimasest abikaasast? vallandamine teatrist? pettumine ühiskonnas? iseendas?), kuid lükkab need tagasi – vaevalt küll. Aga polegi see lõpp ju nii oluline ega nii traagiline, kui enne on elatud selline elu. Milline elu! Ja seda peaaegu et Eestist väljas käimata!
[1] Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist. Koost. K. Kesküla. Tartu, 2008.
[2] Maria Avdjuško 2015. aasta dokumentaalfilm.
[3] M. Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel. Tallinn, 2011, lk 47.
[4] V.-S. Maiste, Mati Undi näiliselt laisk võitlus. Teater. Muusika. Kino, 2024, nr 2.
[5] See on veidi üllatav, seda enam, et mõnikord on enam-vähem otsesed tsitaatlõigud kursiiviga markeeritud (nagu nt lk 273–274, vrd M. Mutt, Mälestused V, lk 224–225), alati see aga nii ei ole (nagu nt lk 220, vrd M. Mutt, Mälestused V, lk 90). See võib lugeja peas tekitada ebamugava pigistuse: seda oleksin ma nagu juba lugenud, aga ei saa ju olla! Samas ei tee see raamatule midagi kurja ja õige õrnalt autor ristkasutusele ju ka vihjab, kui nimetab sissejuhatuses, et on klaarinud ära mõned mälestustes esinenud ebatäpsused ja „korrigeerinud mõnd hinnangut“ (lk 17).
[6] M. Mutt, Mälestused VI. Elukott. Tallinn, 2011, lk 10.
[7] Sealsamas, lk 125–126.
[8] M. Vaino, Tähelepanekuid Muttundist. Akadeemia, 2024, nr 2, lk 347–350.
[9] Minu teada oli tegu lühendatud soomekeelse tõlkega aastast 1980, mis võiks olla inspireerinud ka 1997. aasta eestikeelse väljaande kurikuulsat lühendamist (vt lähemalt: R. Põldsaar, Identiteedi keerdkäigud: Simone de Beauvoiri „Teine sugupool“ eestikeelses tõlkes. Ariadne Lõng, 2003, nr 1/2, lk 65–71).
[10] M. Unt, Emantsipatsioonist. Looming, 1969, nr 10, lk 1586–1587.
[11] M. Unt, Mari Saat kui Naine. Sirp ja Vasar, 28.03.1975.
[12] Vt lähemalt: A. Kuusik, kväärima (ingl queering). https://feministeerium.ee/dictionary/kvaarima-ingl-queering/.
[13] M. Vaino, Mati Undi hämaruse poeetika. Tallinn, 2019.
[14] Just selle arvustuse kirjutamise ajal ilmus näiteks Vilja Kiisleri intervjuu Maimu Bergiga, kus taas kord võetakse kõneks tema keerukad, kohati vägivaldsed suhted Vaino Vahinguga (Maimu Berg: ükskõik kui palju sa armastad, surmast see inimest ei päästa. Eesti Päevaleht. LP, 28.03.2024). Neist on meedias juttu olnud ka varem, aga tundub, et iga korraga muutub avalik suhtumine Vahingusse üha kriitilisemaks.
[15] M. Mutt, Proosaimpressioone 1979. Looming, 1980, nr 2, lk 269.
[16] K. Ole, Mutt kirjutas ja Ole mõtles ja vana Unt lõi trummi. Sirp, 22.12.2023.
[17] M. Kapstas, Püsigem moodsad! Eesti Naine, 2024, nr 2, lk 36.
Lisa kommentaar