Naeratus

Godzilla lamas köögipõrandal ja rääkis iseendaga. Tasane hääl kõmas koonulaes ja tuli looma pea seest välja, ilma et ta oleks lõugu liigutanud. Ta pea polnud suurem kui suur kilekott, mille saab poest kaasa, kui oled ostnud rohkem kui saja euro eest.

Godzilla üks käpp lebas tööriistakastil. Kaane vahelt rippus välja saekett. Ta keris saeketti ümber oma katkiste hammaste ja puhises, kui metall vastu närvi puutus. Godzilla oli väiksem, kui ma seni arvanud olin. Väiksem ja vähem väljendusrikas.

Vastasmaja katusel ronis ühe käega tasakaalu hoides kodutu mees. Jope jäänused plagisesid hootise tuule käes ja ta oli oma teist kätt vigastanud. See rippus lõdvalt kubemel, sõrmed harali, justkui kerjates. Mees proovis vigastatud, kerjava käega lipuvardast haarata. Ta libises, laperdas murtud ja lõdva käelabaga õhus ning oli igas mõttes teel alla. Pöörasin pilgu ära. Ma ei tahtnud näha seda ilmekat nägu, mida inimene teeb siis, kui on aru saanud, et nüüd on minek. Enne minekut on inimese nägu nii loll ja nii uhke selle üle, et on ära tabanud ühe murdelise hetke suuruse. Seda triumfi on emotsionaalselt kurnav vaadata.

Selle asemel vaatasin oma Godzillat. Saekett libises käppade vahelt suhu ja kilas päikese käes nagu terasest pärlikee.

„Anna palun mu kurbus ja viha mustale linnule nokatäiteks,“ kostis Godzilla kuklast. „Nii ütlesid vanasti lapsed enne magamajäämist tapeedimustrile.“

„Millal oli vanasti?“

Godzilla ütles ühe sõna, millest ma aru ei saanud. Vaatasin aknast välja. Kaltsakas oligi alla kukkunud ja rippus jopetpidi lipuvarda küljes. Mul hakkas kurb ja ma naeratasin otse päikesesse.

„See on ilus, ilus, ilus päev!“ sosistasin ma, endale, et Godzillat mitte segada. Mul olid jalas uued valged tennised.

„Mul on ilusad, ilusad, ilusad jalad!“

Valge tennis tegi sääre pruunimaks ja nahk sätendas kesksuve köögivalguses. Puud õues liikusid nagu valged sambad. Päike oli igal pool. Panin oma käe vastu säärt ja silitasin. Nahk säras ja naeratas, oli heameelest sile. Naeratasin talle vastu, mul oli ilus suu.

Godzilla pööras pead ja vaatas mu suud. Saekett liikus tuules ja ta hambad särasid.

„Tõmba sülg suhu tagasi!“ ütlesin ma ja ei pööranud pilku meelega ära, et ta saaks aru, kui väga mulle vaatamine meeldib.

„Ma olen kohe valmis, ainult meeter ongi veel neelata, ma ei saa praegu naerda.“

Mul pole olnud kedagi, mitte kunagi, keda oleksin niipalju hoidnud kui Godzillat.

Aknast ei paistnud merd.

Ma ei näinud vaikset, vähese säbruga kaetud lahesoppi, kus pilliroo ja mulle tundmatute kõrreliste vahel kõikus valge paat. Paat loksus, kellegi käsi hoidis raamatut, mille lehti proovis keerata nõrk soe tuul. Mitte jõuga, aga rohkem nagu norides või flirtides. Enesekindel sõrm oli tugevalt surutud vastu järgmist lehekülge ning hoidis tuule mängimas lehe ülemise kassikõrvaga. Taevas oli helesinine, käsi helepruun ja tuules sibav kõrvake helevalge nagu paat. Ma ei näinud seda. See polnud kujutluspilt. See oli erootika. Soe, kaval laine, mis puhus läbi mu keha, kui vaatasin Godzillale otse silma. Godzilla jõllitas mu sääri ja tenniseid ja luristas terasketti suunurgas.

„Lähme õue!“ ütlesin.

Godzilla valmistas end ette naerma hakkamiseks, nagu valmistub mees, kes kolmandiku sekundi pärast saab hoobi kõhtu. Ta lasi pea longu ja õlad rippu, nagu meenutaks pingsalt mõnd meelest libisenud sündmust. Seejärel kergitas veidi turja, et rinnaalused lihased lõdveneksid, ja hingas siis ilma pressimata lõpuni välja.

Ma panin silmad kinni, sest hakkasin erutuma. Ma häbenesin seda, aga mitte liiga. Mulle häbi meeldib. Häbi on punane. Mulle meeldib punane. Mu suu on väga punane. Mu silmad nägid ainult suurt punast päikest, mis hingas minu poole.

Naeratasin ja sosistasin: „Ära mulle alla naera, ma häbenen. Mind on niiviisi kasvatatud.“

Ma seisin lennuväljal. Maanduva lennuki tiivad kallistasid mind. Turbiinidest pihustus keeva joana vihm, liiv ja saepuru.

Kui Godzilla käpad põrandale pani, oli naer lõppenud. Tal oli oma mõõdupuu järgi rõõmus nägu. Teadsin, et talle meeldib minuga naerda. Olin, olin, olin sel hetkel väga õnnelik selle üle, et ma ei armastanud Godzillat. Sellepärast sain hoida teda endale nii lähedal, et rohkem ei ole võimalik.

„Kas lähme õue mõttes, või lähme nii, et on mindud?“ sosistas ta naljatleva häälega.

„Lähme nii, et on mindud.“

Godzilla noogutas ja lükkas keelega viimase jupi saeketti ülahuule alla, igemele teravuseks peale.

„Tunde ja ilu pärast,“ ütles ta tõsiselt.

„Kas sul muidu pole tundeid ja ilu?“

„Ei,“ vastas Godzilla.

Päike paistis nii tugevasti, et pimedas esikus kukkusid võtmed maha. Kelle käest, seda polnud märgata. Ilmselt minu käest. Valgus õues oli nii ere, et ma ei jaksanud hingata.

„Godzilla…“

„Jah?“

„Tõsta võtmed maast.“

Kostis kobamist ja kraapimist, kui sarvnahk üle plastikust põrandakatte libises.

„Ära libista, palun, valus on…“

Godzilla tõstis käpa sisekülje millimeetri jagu põrandast kõrgemale ja liigutas seda õhus. Kohe, kohe, kohe… mõtlesin ma.

„Ära otsi!“ ütlesin järsku.

Tundsin, kuidas Godzilla tardus.

„Vaata, ma naeran!“

 

Oli pime. Tõstsin formaalse liigutusega suunurgad ülespoole nagu ühes lühinovellis, mida ma pean parimaks, mis on eesti keeles kirjutatud. See liigutus kestis vaevalt sekundi. Mu naeratust ei olnud läbi pimeduse näha.

Uks oli lahti, kuid mitte avatud.

Trepikojas astuti rahulikus rütmis aste-astmelt kõrgemale. Me ei näinud, kes astus. Surusin ennast pimedas vastu ust, mis hoidis end vedrukeelega piidas kinni. Tundsin lehtraua pinget rindadega, nibud kraapisid vastu matti värvi. Hingasin sisse. Lukukeel püsis pesas ainult oma kõige tundlikuma otsatipu varal. Nii hea oli olla alasti pimedas, alasti ja õudne. Mu varbad olid vedrud.

„Miks ta edasi ei lähe…“

Sosin raksus igatsuse ja hirmu kruusas. Mulle meeldis mu hääl, eriti see tämber, kus virvendas häbi.

Godzilla silmad tegid mu seljal igavest kaheksat. „Igaviku kurvid, vaata neid! … oma sabaga!“ naersin mõttes.

Punapea. Tedretähn. Valged tennised nagu poolkuud. Alasti, vastu külma ust. Rinnad erutunud. Selja taga tuttav loom. Puust plaadi taga kellegi tundmatud sammud.

Surusin põlved kokku, et saaks tugevamalt, jõuga, huulde hammustada. Godzilla pinguldus aeglaselt ja üleni, kui nägi, kuidas suured helevalged hambad huule pehmesse tursesse upuvad. Peaaegu vereni, peaaegu! Godzilla jaoks pisut sügavamale, kui ise oleks tahtnud. Ta saba puutus vastu mu sääri. Trepikojas krabises märg kile, hoidsin huult hammaste vahel, mõnuga valule alistudes. Godzilla liigutas end mulle lähemale, surusin põlvi veel tugevamalt kokku. „Ära vaata mind…“ tahtsin sosistada, aga ei jõudnud.

Ukse taga pillas tundmatu lauanoa trepile. See jäi helisema. Märg niit libises mu jalgade vahel üle kuiva naha ja rusikasse surutud vulva. Olin läbimärg, läikiv ja libe nagu nuga trepil.

„Vaata!“ ütlesin ja pöörasin oma puusad Godzilla poole. „Vaata, mis mul on!“ Godzilla tegi silmadega kaheksaid. Uksepragudest paistis piisavalt valgust, et Godzilla näeks, kuidas ma ennast sõrmedega laiali venitan. Rebenemiseni.

„Vaata, mul on märg!“

Piilusin juuste alt pimedusse ja naeratasin. Ma teadsin, et Godzilla seisab ja vaatab, aga ma ei teadnud, kuhu.

Lükkasin näpud sügavamale, vasak jalg hakkas värisema. Kohe tuli kramp. Valu pani korraks oigama, aga leevendas. Oli millegi küljes mõttes püsida, et pimedus ei lämmataks. Toetasin selja vastu ust, üritades seda lahti prahvatamast hoida, ning lükkasin ettevaatlikult puusi ette. Hea, et mul tennised jalas olid, ei libise. Lukukeel tõmbles raudses pesas, valmis ainult väikese tõuke peale avanema pimestavalt valgesse koridori. Liigutasin jalgu. Kahe ettevaatliku kriuksatusega tegin oma häbile ruumi ja punastasin mõnust.

„Godzilla, mis lõhn ma olen?“

„Paul Smith London.“

„Seda ei tehta enam.“

„Seepärast oledki.“

Mul hakkas tulema. Surusin käe jalgade vahel jõuga kangeks ja sõrmed sirgu.

„Mitte veel,“ ütlesin läbi hammaste, hoides hingamist vihaga ühtlasena. Tagumik värises ja jalalaba oli nii krampis, et pisaraid tuli isegi ninast. Kõlkusin orgasmi piiril nagu lihatükk, mis vingerdab, kui seda sõrmedega täiest jõust pigistada.

Trepikojas hakkasid sammud tõusma.

„Vaata, ega ma ennast katki ei teinud?“

Mu hääl oli rohkem hingamine kui palve. Godzilla vaatas…

Sammud tõusid, kuid ei kaugenenud.

„Ära nii kiiresti vaata, palun, ma ei jaksa.“

Godzilla tegi kõike nii, nagu ma palusin, aga aeglasemalt, kui ma tahtsin.

See meeldis mulle väga.

„Vaata mu suud.“

„Ülemist või alumist?“

„Ära küsi, vaata!“

Mu sõrmed ja varbad olid lihast unenäod.

„Anna mulle särk.“

Valge meestesärk oli nagis, peaaegu lae all. Ma poleks selleni ulatanud ilma täies pikkuses välja sirutamata. Praegu ma ei tahtnud pikk olla.

Käsi libises jahedasse varrukasse. Godzillaga kasutasin ma ainult läbipaistvat küünelakki. Viis küünalt valge riide helenduses, siis kümme. Godzilla silmad. Minu hambad. Läikiv liha jalgade vahel. Kroomkeel uksepiida pilus murdumas. Ma ei olnud kunagi varem nii aeglaselt ust avanud.

Godzilla seisis juba trepikojas, mahakukkunud nuga käes. Ta pigistas selle hääletult krussi ja neelas alla. Tõstsin viis küünalt endale näo ette ja ulatasin teised viis Godzillale.

„Vii mind õue.“

Valge särk hõljus trepist alla õue. Päike põletas läbi riiete mu mõlemat suud.

„See on ilus, ilus, ilus päev ja see on juba alanud,“ ütlesime mõlemad vaikselt ja väga õnnelikult.

Godzilla vaatas rõõmsalt ja naeris mind keelega. Päike oli keel. Mina olin silm.

Maja ragises.

Godzilla seisis prügikastide juures ja liigutas seljakilpe. Maja ette pargitud autod hakkasid huilgama. Tundsin nälga. Üks aken avanes ja kellegi käsi sirutus harali sõrmedega meie suunas.

„Vii oma tütar turule ja sööda talle seda, mis inimestest üle jääb!“ sisises tige naisehääl.

„Mul on isu küll, aga süüa ei taha,“ naersin vastu.

„Turule! Turule!“ ütles naine.

Godzilla seisis tema all, kõht vastu majaseina. Tema lõuad olid nii lahti, et nina puudutas turja. Hambad olid suured ja valged nagu kivid kuristiku põhjas. Naine ei näinud teda seal all, liikumatult vastu seina liibumas, ootamas.

Naine niheles aknal, erutudes sellest, et ma ei vastanud ja ühe tennisega teist toksisin. Ta hakkas endale meeldima ja oma heledaid juukseid näppima. Ma lubasin.

„Turul on täna kõik alla hinnatud…“

Ta ei näinud, kui märg ma olin. Kissitasin mõnust ja päikesest silmi.

„Kui sügavale alla?“

Naine aknal võpatas liikumatuks, ta ei saanud aru, kust hääl tuli. Godzilla küsis veel kord. Lõuad üleni, üleni, üleni lahti.

„Kui sügavale alla kõik hinnatud on?“

Godzilla mängis. Ta saba oli sirge ja toetas teda tugevalt vastu maad. Tal oli rõõmus nägu.

Naine aknal tõstis tähtsalt silmad korraks taeva poole ning nõjatus siis taha, et uurida radiaatorit toas. Siis nihutas pisut kardinat. Ta tegi seda mingi elajaliku, jäleda viisakusega, mille annab loomalik hirm. Hirm teadmise ees, et palju pole enam jäänud.

Kuid milleni?

Mu käsi libises pükste alla, mis olid kinni ainult luku varal, nööbita. Solvangusõrm puudutas märga, libedat, kuuma tigu.

„Kas turul on inimesed ka alla hinnatud?“ kuulsin Godzilla küsivat, sõbralikku häält. Naine aknal vastas midagi ebamäärases suunas, midagi ja kellelegi. Pole ju oluline, mida täpselt. Piisab teadmisest, et ta väljutas endast midagi, mida kutsutakse „emotsionaalselt laetud seisukohaks“. Ta ei olnud taibanud siiani enda ette alla vaadata.

„Hinda alla!“ haugatas Godzilla.

„Hinda alla!“ palusin mina. „Ole pisutki alandlikum ja hinda enda ette alla! Vaata õue. Ma olen siin, all! Hinda ennast ka alla ja ma lähen ära!“

Naine sagis kardinavoltides. Ta oli hääle otsimisest päris pöörane. Mu läbipaistva lakiga sõrmed pigistasid õrnalt sametist liha. Mu keel oli märg.

„Turule! Turule!“ kostis röhkimist.

Godzilla oli ronima hakanud. Libistasin pükstes liha sõrmede vahelt välja ja surusin käe rusikasse. Isu oli väga suur.

„Kõik!“ hüüdsin ma selge kõlava häälega. „Ta jääb üles!“

Godzilla tardus, ta oli otse naise all vastu majaseina liibunud. Hammaste kõrgusel, õhukese betoonseina taga tatsasid naise inetud jalad. Godzilla lõuad olid viimase võimaluseni lahti, üle pea. Nende vahel oli aken naisega. Godzilla hakkas sujuvalt lõugu sulgema ja ronis tagasi. Lõuad sulgusid, jalad põntsusid vastu maad, suu rääkis lollusi, päike pritsis hammastele punast. Ma ei saanud kunagi teada, milline ta välja nägi. Selle üle oli hea meel.

„Tule laku mu sõrmed ära.“

Godzilla tõmbas keelega kiiresti üle sõrmede ja käe, mille olin just välja võtnud. Pikk lihas silitas otsaga sõrmevahesid ja tegi õhus ilusa kaheksa. See oli nagu lindikava, mida esitas suur, aga väga osav raskejõustiklane. Läikiv siid silitas heledaid udemeid naba ja lahtise püksinööbi vahel. Patsutasin ta suurt keelt.

„Me ei pea minema turule. Me ei pea minema kirikusse. Meie olemegi kirik.“

„Kirikul on torn.“

„Väikesel kirikul on torn, meie oleme suur kirik.“

„Milleks väikesel kirikul torn on?“

„Et suurele kirikule lähemale saada.“

„Milleks turg on?“

„Et välja valida, kes väikese kiriku torni saavad ronida.“

„Mis siis saab, kui nad tornis on?“

„Siis ma kükitan ja võtan nad kaasa.“

„Kuhu?“

„Sinna,“ osutasin ma ühe silmaga päikese poole.

Godzilla pani oma pea vastu mu laupa. Ta hakkas naeratama. Tasakesi tõusid suunurgad ja paljastasid tema turud. Turud olid suured, teravad ja rasked. Graniidist. Minu turud olid heledast, peaaegu valgest betoonist. Liha tema turgude ümber oli must. Minu turu ümber olev liha oli punane. Meie mõlema turud olid süljest libedad.

Seisime pead koos. Godzilla igemetelt tilkus saehambaid mulle suhu. See oli soe, libe ja hea. Võtsin keelega keti otsast kinni ja liigutasin, sellel oli tubaka maitse. Nagu oleks värske, just hommikul lõigatud tubakaleht libistatud jahedasse vette läbipaistvas klaasis.

Godzilla astus kiiresti kaks sammu tagasi ning andis keelega lapates järele. Võrk oli pingul. Süljed valgusid piki saeketti ja kiunusid valgust laiali pritsides. Sähvatustest, süljest ja kroomitud hambateradest võrk meie nägude vahel liigutas nagu suure liblika läbipaistvatest luudest karkass.

Siis valgus sinna hooga veri. Luud liigutasid meie abil kõiki oma tiibu.

Kogu allahinnatud liha oli väikese kiriku tornis.

Liblikas hakkas tiibadega pumpama. Iga löögiga oli näha, kuidas veri klaassoontes liigub. Ta pumpas liha väikesest kirikust suurde ümber.

Oja vulises linna lähedal läbi kõrkjate merre.

 

*

Vaatasin paadist, kuidas naine lamas seal, kus oja merele avanes. Ta oli alasti, inetu, kurb. Tõe lahkumine on tragöödia. Isegi sellisel hetkel püüdis ta veel väärikust säilitada, uhkelt pead liigutades mingit seisukohta alla kriipsutada. Veenda kedagi, kes isegi ei mõista seda, et teda üritatakse milleski veenda. Oli ilma kaastundetagi aru saada, et selle naise turg ja kirik olid ammu tühjad. Godzilla seisis põlvini vees, paadi ninas ja hoidis mu tennistest kinni ja nuttis. Tema selja taga, kaldaliival, kogunesid lamava alasti keha ümber hulkuvad koerad, peenised rippu nagu keedetud spargli kimbud. Naine proovis neid keelega suhu tõmmata. Sparglid tilkusid. Godzilla vaatas mulle otse silma. Ta käpad soojendasid mu tenniseid.

„Kui ma ütlen, tõuka mind merele. Täie jõuga. Ja ära vaata tagasi enne, kui turg ja kirik on su selja taga oma töö teinud. Kes ei näe ega kuule halba, ei mõtle halba.“ Naine ta selja taga lasi sparglikimbu suust välja, et hingata. Sel hetkel matsid koerad ta täielikult enda alla.

„Isa ja ema… ah, hea küll, nüüd!“

Godzilla tõukas ja tõstis lehvituseks käe. Mina tõstsin raamatu näo ette, sest teadsin, mis nüüd juhtub.

Kurb on tunda, kuidas saatja pilk lahkuja kehalt tasakesi kaob. Nõrgeneb, proovib pisutki kinni hoida, samas teades selle soovi täitumatust. Godzilla pööras ja venitas oma lõuad vastumeelselt naeratuseks.

„Sa kutsusid, ma tulin.“