Esimene autor, kes Eestis iseseisva raamatuna looduskirjandust avaldas, oli linnuhuviline Vilsandi kooliõpetaja Alma Toom, kelle nimi on vajunud unustusse, ehkki ta mängis olulist rolli Vilsandi linnukaitseala tutvustamisel.[1] Tema kombel on meeste varju läbi ajaloo jäänud ja jäetud naisi, kes leidsid võimaluse kas huvilise või teadlasena teha uurimis- ja teavitustööd õppimis- ja uurimisvõimaluste äärmise piiratuse kiuste. Hariduse keelamist naistele on põhjendatud küll nõrgema sugupoole kaitsmise, õpinguteks sobimatu meelelaadi ja teistsuguse huvideringiga, aga ka ajukolju väiksema mahuga või hirmuga, et intellektuaalne töö ohustab tulevaste laste sündimist või „kvaliteeti“.[2] Eksisteerinud on küll justkui naissoole siiski sobivaid valdkondi nagu kirjandus, kunst, botaanika, ent siingi peeti silmas pigem osa neist.[3]
Siin vaadeldud teadusnaisi ühendab joon, et nad valisid küll naissoole sobivaks peetud uurimisala, ent teostasid oma uurimistööd naisele kohasteks peetud meetoditest erinevalt. Teinud on nad seda väljaspool akadeemilisi uurimisasutusi, kuhu naisi vastu ei võetud, sooritades välitöid eluslooduses ning vormistades uurimuse vaatluste alusel. Sageli iseõppijad, ei jäänud need isehakanud naisteadlased ei uurimistöös ega ka teadusliku täpsuse poolest akadeemilisele meessfäärile alla, küll aga on nad jäänud meeste varju. Kuidas nad seda tegid? Ühe olulise lisategurina näib see olevat eeldanud ka kellegi teise hälbimist ühiskondlikest normidest, nii et teadusnaisele tekkis teatav tugistruktuur: näiteks on kas vanemad, õpetaja, abikaasa või sõber (vähemalt) mingil eluetapil soosinud kehtivatele ühiskondlikele normidele vaatamata tema õppimist või uurimistööd. Andrea Barretti lühijutus „Rara avis“, mis tegeleb loodusteaduste ajalooga ilukirjanduse vormis, selgitab üks naistegelane teisele oma teadmistepagasi tagamaid järgmiselt: „„Mu isa,“ vastab mrs Pearce. „Äärmiselt kultuurne ja intelligentne mees, kes leidis, et tüdrukud peaksid õppima täpselt samuti kui nende vennad. Ja teie?“ – „Osalt isa, osalt vend, enne… Osalt varguse teel.““[4]
Teadusnaisel on võinud olla taust, mis on teadustöö tegemisel kaasa aidanud: näiteks lapsena õpitud (ravim)taimed või omandatud joonistamisoskus.[5] Kõik edaspidi käsitletud on huvitavalt ambivalentsed ka seetõttu, et ühtpidi on nad ise naissoona olnud tõrjutud,[6] isehakanud teadlastena aga asunud kolonisaatori positsioonil näiteks koloniaalekspeditsioonide liikmetena, seda rohkem või vähem mõistes, kirjeldades või väljendades.[7]
17. sajand: naised, lilled ja röövikud
Maini-äärses Frankfurdis sündinud (Anna) Maria Sibylla Meriani (1647–1717), entomoloogia ühe rajaja ja moonde esimese dokumenteerija nime võiks eestlane teada niikuinii: tema Šveitsist (Baselist) pärit isa, 17. sajandi tuntuima saksa illustraatori Matthäus Merian vanema vasegravüüride järgi tunti pikka aega Tallinna ja Narva siluette[8] ning ka Riia esimene trükitud linnaplaan 1641. aastast on isa-Meriani vaselõige. Tartu ülikooli raamatukogus leidub eksemplar Maria Meriani kuulsaimast teosest „Metamorphosis insectorum Surinamensium“ („Suriname putukate metamorfoosid“, 1705),[9] mille raamatukogu soetas kohe pärast ülikooli taasavamist 19. sajandi alguses. Meriani samuti teadlastaustaga noorem tütar Dorothea Gsell on aga maetud Peterburi.
Maria ning tema vanemate poolvendade Matthäus Merian noorema ja Caspari kunstianne oli ilmselt päritud, ent isa-Merian suri, kui tütar oli kõigest kolmeaastane. Lesk Johanna Sibylla Heim abiellus peatselt lilleküllaseid natüürmorte viljelenud kunstniku Jacob Marreliga (1613/1614–1681), kes kasutütart õpetama hakkas ning tema kunstikalduvusi üldse igati toetas.[10] Pere elas vahepeal Utrechtis Marreli õpilase Abraham Mignoni (Minjon) juures, kus Maria Merian tutvus hollandi lillemaaliga. Joonistamiseks lilli korjates tärkas huvi looduse, eriti taimede ja putukate vastu, ka kasvatas tüdruk siidiusse – entomoloogias oli ta niisiis autodidakt.[11]
1665. aastal abiellus Maria Merian kasuisa õpipoisi Johann Andreas Graffiga. Abielust sündisid tütred Johanna Helena (1668–1723) ja Dorothea Maria (1678–1743) ning pere kolis Graffi sünnilinna Nürnbergi. Merian õpetas seal jõukate kaupmeeste tütardele tikkimist ning sai lillede joonistamiseks kasutada nende eksootikat tulvil talveaedu. Ta avaldas joonistused kolmeosalises lilleraamatus „Blumenbuch“ (1675–1680, kordustrükis „Neues Blumenbuch“). Pildid olid mõeldud – ikka daamidele sobivalt – kopeerimiseks tikkimisel ja joonistamisel, Merian lisas aga peaaegu igale lillepildile mõne putuka. 1679. aastal avaldas ta oma esimese „röövikuraamatu“ „Der Raupen wunderbare Verwandelung, und sonderbare Blumen-nahrung“ („Röövikute imeline moone ja imetabane lilletoit“) liblikate moondestaadiumidest ja toitumiseelistustest. Liike kujutas ta koos nende toidutaimedega ning filigraansed selgitustega varustatud joonistused viisid teadusillustratsiooni uuele tasemele. Autor tundis küll ka hollandi entomoloogi ja kunstniku Jan Goedaerti illustratsioone putukate erinevatest eluetappidest, ent kui sealsed modellid olid surmatud, siis Merian jäädvustas vaatlustulemusi peamiselt elusloodusest.[12]
Pärast kasuisa surma kolis Merian Frankfurti ema aitama, jätkates liblikate maalimist ning rööviku- ja liblikaraamatute avaldamist. Abielu murenes vaatamata Graffi katsetele peret koos hoida. Frankfurdist siirdus Merian koos tütarde ja emaga Lääne-Friisimaale, kus poolvend Caspar oli liitunud pietistliku jutlustaja Jean de Labadie järgijate kogukonnaga. Nende misjonärid olid Lõuna-Ameerikast Surinamest (Hollandi Guajaanast) toonud eksootilisi taimi ja eredavärvilisi liblikaid, mis Merianile sügava mulje jätsid. Ta lahutas abielu (abiks tuli uus usukogukond), kolis Amsterdami ning sõitis 1699. aastal 51-aastaselt koos noorema tütre Dorotheaga teaduslikule ekspeditsioonile Surinamesse, kus nagu ka praeguses Briti (Guyana) ja Prantsuse Guajaanas nad kogusid, uurisid ja joonistasid vihmametsataimi ja putukaid, aga ka linde, roomajaid, kahepaikseid ja ämblikke. Naasnud tervislikel põhjustel küll kavatsetust varem, avaldas Merian Amsterdamis „Suriname putukate metamorfoosid”, mis sisaldab 60 käsitsi koloreeritud tahvlit putukate eri moondeetappidest ning nende toidutaimedest. See on esimesi illustreeritud kirjeldusi Uue Maailma putukafaunast ning esimene raamat Surinamest. Nii mõnedki liblikad ja ööliblikad on saanud oma nime taimede järgi, millega koos ta neid kujutas, ning Meriani joonistusi kasutas umbes 100 liigi identifitseerimiseks poolsajand hiljem Carl von Linné.[13] Merian tõestas, et konnakullesed ei sünni põhjamudast ning dokumenteeris kärgkonna (Pipa pipa) elutsüklid. Mõnedki tema avastused tundusid kaasaegsetele pelgalt fantaasialennuna – näiteks koolibreid püüdvad ämblikud (linnutapikud).[14] Liikidevaheliste suhete kirjeldajana seisab Meriani nimi kõrvuti esimeste ökoloogidega.[15] Taimede kohta teavet kogudes on kunstnik kirjelduste juurde üles tähendanud ka ülekohut, millest rääkisid talle hollandi kolonisaatorite suhkrurooistandustes kohutavates tingimustes töötanud orjad. Mürgiste taimeseemnete abil kutsusid orjastatud põliselanikud esile aborti, et nende lapsed ei peaks sündima sellisesse maailma; orjad Guineast ja Angolast aga kasutasid mürgitaime eneselt elu võtmiseks, lootes taassündida vabana.[16]
Meriani joonistusi soetasid oma kogudesse nii briti botaanik ja kollektsionäär, Briti muuseumi asutaja Hans Sloane[17] kui ka Peeter Esimene. Peterhofi jaoks kunstiteoseid hankinud Vene tsaari nõustas Amsterdamis Dorothea teine abikaasa, šveitsi maalikunstnik ja kunstiteadlane Georg Gsell.[18] Abielupaar kutsuti Peterburi, kus Dorothea asus tööle tsaari teadusillustraatori ja Kunstkamera[19] loodusloo kuraatorina: ta oli esimene naine Vene teaduste akadeemias. Gsellist, kes Dorotheaga abiellumiseks oli lahutanud oma esimese abielu, sai tsaari õuekunstnik ja keiserliku kunstigalerii esimene direktor; selle avamiseni töötas temagi Kunstkameras.[20] Meriani vanem tütar, abikaasaga Surinamesse kolinud Johanna Herolt, samuti andekas kunstnik, tegi tellimustöid botaanikust kunstikogujale Agnes Blockile ja Amsterdami botaanikaaiale. Temagi on joonistanud koos emaga ning saatis emale ja õele Surinamest putukaid ja taimi.
Kunstnikena küll tuntud Merianide panust teadlastena teadvustatakse ikka veel suhteliselt vähe. Maria Meriani nimi kõlab vähemalt vastu mitme taime, putuka, ühe ämbliku ja sisaliku ladinakeelses nimetuses.
18. sajand: naised ja maskid
Kui Maria Meriani puhul võib nentida, et ta sai enese nime ja näoga oma huvialale pühenduda, siis mitmed teadusnaised on pidanud selleks maskeeruma. Prantsuse kuningriigi esimesest, Louis Antoine de Bougainville’i juhitud ümbermaailmareisist (1766–1769) kutsuti osa võtma botaanik Philibert Commerson (Commerçon, 1727–1773), Voltaire’i sõber ja Linné kirjasõber.[21] Commerson värbas laevale nimega L’Étoile isiklikuks toapoisiks ja assistendiks nooruki nimega Jean Baret. Reisil kogusid Commerson ja Baret taimenäidiseid, mis moodustavad praegu osa Pariisi Muséum national d’Histoire naturelle’i kogust. Commersoni vedas tervis reisi algusest peale alt ning Baret täitis ekspeditsiooni edenedes üha enam juhtivbotaaniku ülesandeid. Tõenäoliselt oli just tema see, kes 1767. aastal leidis Lõuna-Ameerikas nüüd meilgi toataimena tuntud lindtolmleva bugenvillea, mis sai nime ekspeditsiooni juhi järgi.[22] Püss õlal kaljustel randadel, metsades ja mägedes seigelnud Baret lasi ka linde ja loomi, kelle nad kogude tarbeks konserveerisid.[23]
Tahitile jõudes juhtus midagi ootamatut ehk saareelanikud tabasid esmapilgul ära selle, mis prantslastel oli kuude kaupa kahe silma vahele jäänud – kuningliku botaaniku toapoiss, kes oli roninud Magalhãesi väina jäistel mäenõlvadel, küttinud ihuüksi vihmametsas ning kandis vööl alati kaht püstolit andmaks kõigile märku, et temaga tüli norida ei tasu, on meheks maskeerunud naine. Jeanne Bar(r)et’st (1740–1807), alamklassist pärit teenijast reisil, milliseid toona võisid endale lubada vähesed aristokraadid, sai seega esimene naine, kes seilas ümber maakera.[24] Commersoni elukaaslane pidi reisi lõpuni jääma meherolli, kuna prantsuse sõjalaeva pardale reeglid naissoost reisijaid ei lubanud. Admiral de Bougainville jättis botaanikud Mauritiusele toonase Prantsuse impeeriumi pinnale (siis Isle de France), kus naine pärast Commersoni surma ettevõtjana tegutses ning ka abiellus. Aastaid hiljem Prantsusmaale naastes sai Baret riigilt ekspeditsiooni kuulumise eest pensioni.
Internetis avaldatud arvustuste põhjal käsitlevad Baret’ kohta kirjutatud pooldokumentaalsed, vähestel säilinud arhiiviallikatel põhinevad ja neid erinevalt tõlgendavad ilukirjandusteosed ka seda, kuidas naist on ajaloos kujutatud, mis temaga on võinud juhtuda (sh naistevastane vägivald), missugused võisid olla ühe naise oskused (ravimtaimede tundmine), aga ka teadusnaiste varjujäämist ajaloos.[25] Kui Commersoni nimi on talletatud umbes seitsmekümne taime teaduslikus nimetuses, siis Baret, kel ekspeditsiooni herbaariumi koostamisel oli tõenäoliselt põhiroll, on jäänud nähtamatuks, ehkki Commerson on teinud katset tema nime sel moel jäädvustada. Alles 2012. aastal nimetati Jeanne Baret’ auks Lõuna-Ecuadori ja Põhja-Peruu endeemne maavits Solanum baretiae.[26] Baret’ panust botaanikasse märkis toona ühena vähestest loodusteadlane Jean Baptiste de Lamarck.[27]
Baret ei olnud nende aegade ainus edukas maskeeruja. Briti sõdur Hannah Snell (1723–1792)[28] ning Kariibi mere piraadid inglanna Mary Read (1695–1721) ja iirlanna Anne Bonny (1698?–1782?)[29] on jätnud oma jälje ka ilukirjandusse. 1849. aastal sai esimese naisena meditsiinikraadi briti sünnipäraga ameeriklanna Elizabeth Blackwell, aga tõenäoliselt tuleks arvesse võtta ka briti sõjaväearsti James Barryt (Margaret Bulkley?, 1789–1865), kes kaitses meditsiinidoktori kraadi 1812. aastal ning elas mehena kogu elu. Barry võis olla ka transsooline.[30] Ta panustas tervishoiureformidesse Lõuna-Aafrikas ja Lääne-Indias ning mõjutas positiivselt paljude inimeste saatust, alustades näiteks Aafrikas keisrilõike praktiseerimist. Muuhulgas tekkis tal Krimmi sõjas konflikt Florence Nightingale’iga.
Väidetavalt avastas Barry soo alles surnupesija, kes väitnud ka, et lahkunu kõhul olnud rasedusarmid. Need on omakorda lood, mis teadusnaistega kaasas käivad. Kes, kui üldse, oli Barry laps? Jeanne Baret’ kohta on teada vähemalt see, et ta jättis enda (ja tõenäoliselt Commersoni) vallaspoja Pariisi leidlastehospidali, kust laps anti hooldada ning peagi suri (selliste institutsioonide tegevusraamistikus oligi ellujäämisvõimalus suhteline).[31] Ent lapsi võis neil olla olnud ka kaks. Mary Read suri vanglas ilmselt raseduskomplikatsioonidesse, Anne Bonny jäi lapseootuse tõttu üles poomata. Sofja Kovalevskaja ei söandanud tütart aastaid endaga Rootsi võtta, kuna pidas ametiposti ajutiseks. Laura Bassile andis alles abielunaise staatus õiguse õpetada, seda aga kodus, kus lippas ringi üheksa last.
Kuna Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna Charlotte armastas kunsti, lilli ja Kew’ botaanikaaeda, hakati seal 18. sajandi lõpul botaanikasse suhtuma kui naistele sobivasse tegevusalasse. Tekkis naisbotaanikuid ja -mükolooge, kes joonistasid ja kirjeldasid taime- ja seeneliike, ning botaanika muutus Euroopas kõrgema klassi naiste puhul aktsepteeritud teaduslikuks uurimisvaldkonnaks.[32] Ameerikas sai see teoks alles pärast kodusõda.[33]
20. sajandi algus: naised ja orhideed
Meil Liivimaalgi on olnud oma teadlastest lillemaalijaid. Volmaris Väike-Prangli mõisas sündinud ja Tartus kasvanud baltisakslane Julie Hagen-Schwarz (1824–1902), siitkandi esimene professionaalne naiskunstnik,[34] kellest 1858. aastal sai Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik maali alal, alustas joonistamist lillede kujutamisest.[35] 19. sajandi lõpuaastail sai aga Peterburis kunsti õppinud endine tartlanna Emilie Rosalie Maksi (1871–1954) kirja teel abieluettepaneku Surabayast. 1898. aastal oli seal tsinkograafina tööd leidnud Pärnumaalt pärit Andres Saal (1861–1931), kes eksootilisse paika, kus teda paelusid tulemäed ja troopika metsik ilu, igatses endaga eluteed jagama kunagist noorukest seltsilist Tartu uisuväljakutelt.[36]
Jaava esimene eestlane Saal, kõigepealt reproduktsioonifotograafia, tsinkograafia ja valgustrüki osakonna juhataja Surabayas, seejärel Hollandi koloniaalarmee topograafiaameti fotoosakonna juhataja ja fotoateljee juhataja Hollandi Ida-India pealinnas Batavias (nüüd Jakarta), oli, nagu osutab oma monograafias Olaf Klaassen, vastu tahtmist kolonisaator Malai saarestikus murrangulisel ajal, mil Holland sealseid põlisasukaid lõplikult alistada püüdis.[37] Saali lõhestumist võib aimata võõrsilt hingega tehtud eesti rahva valgustustööst. Ta õppis malai ja jaava keelt ning uuris ja tutvustas eestlastele sügava poolehoiuga jaavalaste elu, folkloori ja kirjandust – sündisid artiklid, reisikirjad, ilukirjanduslik looming, sh kolonialismivastane jutustus „Valge vanne“ (1904) ja põhjalik ülevaade „Jaava keel ja kirjandus“ Olevikus (1899). Saal elas kaasa ka Jaava naiste emantsipatsioonipüüdlustele ehk Raden Ajeng Kartini (1879–1904) lühikeseks jäänud elutööle.
Emilie oli abieluettepanekuga nõus, pakkis kohvrid ja asus südilt teele. Jaaval elasid Saalid 1916. aastani, seejärel veetis kahe lapsega pere mõne aja Hollandis ja naasis lühemaks perioodiks Jaavale. Abielupaar valis pensioniaastate koduks California.[38] Saale sidus rännu- ja loodushuvi. Emmi Saalist on fotograafist abikaasa teinud fotosid laavaväljadel turnimas ja ratsutamas[39] – koos käidi näiteks Papandayani vulkaanil,[40] ta ise jäädvustas aga joonistustel troopilisi taimi ning eriti paelusid kunstnikku orhideed – seda ka Buitenzorgi (nüüd Bogori) botaanikaaias, koht oli kord kolimisel isegi argumendiks. Ent Emilie käis oma kollektsiooni jaoks orhideesid varumas ka kohtades, kus oli astunud väheste eurooplaste jalg. Reisil Balile oli tal kaasas väike poeg Leo.[41] Ameerikasse kolimise järel koostas Los Angelese Ajaloo, Teaduse ja Kunsti muuseum 1926. aastal Emilie Saali töödest näituse, kus oli eksponeeritud üle kolmesaja botaanilise kunstiteose, seejuures sada orhideepilti ekspeditsioonidelt praeguse Indoneesia ürgloodusse, millel osalemist toodi näitusest kirjutades esile kui naise kohta ebaharilikku harrastust.[42] Emilie Saali töid on kõrgelt hinnanud teiste hulgas Hollandi kuningliku botaanikaaia teadlased ning 2022. aastal esindasid ta teosed Eestit Veneetsia kunstibiennaalil.[43] Ta oli kahtlemata iseseisev ja ettevõtlik isiksus. Kui Ameerikat enne sinna kolimist uudistama mindi, reisis abielupaar põhjalikult ringi nii koos kui ka eraldi: „Naesele meeldis Amerika nii kangeste, et ta 8 kuuks veel maha jäi, kui mina ära pidin minema,“ kirjutas Andres Saal 1919. aastal Karl Eduard Söödile.[44] Saal pidas oma abikaasa harrastustest lugu – koos kirjutati kahjuks avaldamata jäänud mahukas saksakeelne käsitlus troopikafloorast Emilie Saali ligi 300 illustratsiooniga (sh 100 orhideed), kus taimenimed olid ka ladina ning osalt kohalikus keeles.[45] 1912. aasta Eesti-visiidil on Andres Saal Piistaojal Tori Põllumeeste Seltsile kõnelenud Jaavast, illustreerides ettekannet Emilie Saali taimemaalidega.[46] 1915. aastal soovis Emilie Saal kajastada Yogyakarta sultani pulmi Postimehes, artiklit ei avaldatud, ent tulevase abielupaari tuba meenutanud naisele lindu ootavat kuldpuuri.[47]
Kui Andres Saal 1919. aastal Ameerikast Yokohama, Tokyo ja Shanghai kaudu Jaavale tagasi pöördus, võis tema tee teoreetiliselt ristuda veel ühe kuulsa eestlannaga: Jaapanisse oli sealtkaudu reisimas eesti naisvägilane, meie esimene sumomaadleja Anette (Anni) Busch (1882–1969),[48] kes on inspireerinud Andres Ehinit (kiriromaan „Seljatas sada meest“, 1998) ja Rein Rauda (romaan „Päikesekiri“, 2021).
Pikk 19. sajand: naised ja linnud
Virtuaalnäitusel „Naised kirjutavad linde. Ameerika ornitoloogia teerajajaid 19. sajandist“, mille kuraator on Clara Contreras,[49] joonistub omakorda välja naistele jäetud aher tegevusväli, mis vastu ootusi osutus vägagi viljakaks: võrsusid looduskirjandus ja -haridus, arenes organiseeritud keskkonnaliikumine, panustati looma- ja linnukaitsesse ning keskkonnateadlikkuse kasvu, tegeleti välitööde ja -vaatlustega jne.[50] Linnukaitsjaid sidus esmalt vastandumine moehullusele: ehkki linnuvaatlus oli sarnaselt botaanikale tasapisi lisandumas kõrgemate klasside naiste vaba aja veetmise viiside hulka, luges ornitoloogist ajakirjanik Frank Chapman 1886. aastal Manhattanil kokku 174 lindu 40 liigist, mis tegi New Yorgi kesklinnast ühe kõige linnurikkama paiga maailmas – ainult et need linnud olid surnud, täis topitud või tükeldatud ning leidnud oma viimase puhkepaiga naiste peakatetel.[51] Sulgede kogumine põhjustas igal aastal vähemalt viie miljoni linnu hukkumise. Näiteks hõbehaigur saigi Austria rahvuslinnuks just seetõttu, et teda sulgede pärast toona massiliselt hävitati.
Näitusel kujutatud naisornitoloogid on olnud viljakad autorid eri žanreis: linnukaitsealase tegevuse lähtepunktiks olid loodusvaatlused vabas õhus ning vaatlus- ja uurimistulemusi jäädvustasid nad lendlehtedest lasteraamatuteni. Looduskirjanduse emaks võib pidada Susan Fenimore Cooperit (1813–1894) päevikulaadse väljaandega „Rural Hours“ („Maatunnid“, 1850), mis ilmus neli aastat enne Henry David Thoreau raamatut „Walden ehk Elu metsas“ (1854, eesti k-s 1994). See vahendas kahe aasta loodusmuljeid, illustreeritud taime- ja linnuvaatlusi eri aastaaegadest, ka peegeldus sealt looduskeskkonna ja kiiresti areneva tsivilisatsiooni kokkupuutepunkte. Autor soovis, et Ameerika maastike ilu säiliks ka tulevastele põlvedele, märgates linnuliikide vähenemist koduümbruses. Cooper sõdis vastu lindude tapmisele moetööstuse tarbeks ning tõstatas vajaduse linnukaitse seaduste järele, sealhulgas pesitsusajal.
Linnukaitsja Olive Thorne Miller (Harriet Mann Miller, 1831–1918) panustas lisaks sulemoe vastu võitlemisele loodus- ja lastekirjandusse, soovides, et teadus saaks üldsusele lihtsamini mõistetavaks juba noorest east. Raamatus „Bird-Ways“ („Linnuviisi“, 1885) kutsus ta üles saavutama liikidevahelist harmooniat. Ta soetas lemmikloomakauplustest talviti linde ja pidas neid koduses linnutoas vabalt, lastes nad kevadel lahti. Kirjutades neist kui isiksustest, toonitas autor jahispordi ning liha- ja moetööstuse julmusi.
Kveekerist loodusteadlane Graceanna Lewis (1821–1912) on hea näide naiste teaduslikust uurimistööst formaalse akadeemilise sfääri äärealal: õpetaja laps, õppinud kveekerite koolis, kus poistel ja tüdrukutel vahet ei tehtud, ja jätkanud haridusteed tütarlastekoolis, sai ta lõpuks mõnd aega õppida ka kveekerist ornitoloogi John Cassini juures Philadelphia loodusteaduste akadeemias. Raamatus „Birds and Their Friends“ („Linnud ja nende sõbrad“, 1896) on Lewis kirjutanud, kuidas linnuvaatlus pakkus liikumisvabadust, mida naistel toona ei olnud, kuna saatjata ei olnud sobilik koduümbrusest lahkuda. Religioosne taust õigustas loodushuvi võimalusena mõista maailma loomist. Lewis kujutas maailma ette keerulise võrgustikuna, mis ühendab kõik olendeid ja kus eluvormid sõltuvad ellujäämisel üksteisest, ning pidas inimest ökosüsteemi osaks. Üks tema peetud ettekanne feministlikus ühingus osutab loomakaitse seostele teiste uuenduslike ettevõtmistega. Lewis osales ka orjanduse vastases liikumises (nn „põrandaalune raudtee“).[52]
Näituse järgmine eksponaat Florence Merriam Bailey (1863–1948) oli Ameerika ornitoloogiaühingu esimene naisliige (1929), kes ühena tänapäevase ornitoloogia rajajatest uuris linde samuti just vabas looduses. Bailey kirjutas ligi 100 linnukaitsele ja sulekaubanduse keelamisele pühendatud artiklit ning tegutses Smithi kolledži Auduboni ühingus, mille liikmed jagasid linnukaitseteemalisi lendlehti ning saatsid ajalehtedele kirju. Tema esikteos, esimene tänapäevane linnumääraja „Birds Through an Opera Glass“ („Linnud teatribinoklis“, 1889), soovitas vaatlustel kasutada teatribinoklit ning sisaldab asjatundlikku määramisabi 70 linnuliigi ehk „suliste naabrite“ kohta. Raamat peegeldab 19. sajandi lõpu ühiskondlik-kultuurilist tausta, loodusteadustes esiplaanile tõusva fotograafia rolli, naiste osalemist avalikus elus, ning sisaldab nappe feministlikke remarke ümbritseva kohta, sh märkust, et sinisääliku emaslind, kes on oma nime saanud isaslinnu värvide järgi, meenutab abielunaist, kes peab kandma abikaasa nime ka siis, kui see talle üldse ei sobi.
Viimane ornitoloog näitusel on loodusloolane, Smithi kolledži Auduboni ühingu liige ja tunnustatud linnukaitsja Fannie Hardy Eckstorm (1865–1946). Tema linnuraamatud lastele (näiteks „Bird Book“, 1901) on populaarteaduslikud õppevahendid, mis äratavad uudishimu ja hoolivust lindude vastu. Ta jagab täiesti tänapäevaseid soovitusi, soosides näiteks õuesõpet. Eckstorm leidis, et teadus peaks olema demokraatlik, ning ajal, kui viktoriaanlikus kultuuris hakkas domineerima elitaarne teadus, tunnustas ta taimi ja loomi puudutavat rahvatarkust ning esitas seda akadeemilise uurimusega võrdväärsena.
Näitus on pühendatud eelkõige 19. sajandi naisornitoloogide saavutustele. Siitki võib aimata katkestusi, lünki ja toetuse olulisust, ehkki neid asjaolusid ei markeerita. Lisan mõned täiendused: Susan Fenimore Cooperi tegevusele pakkusid tuge vanemate, eriti aga isa, kirjanik James Fenimore Cooperi tõekspidamised. Pere elas mõnd aega isegi Euroopas, et lapsed saaksid hea hariduse kirjanduses, keeltes, kunstis, aga ka botaanikas ja zooloogias.[53] Kuulus kirjanik soosis lemmiktütre kui ühe esimese ameerika keskkondliku mõtleja ja loodusteemalise esseistika looja (nn sentimentaalne ökoloogia) tegevust.[54] Pärast isa varajast ootamatut surma pühendus tema soovil vallaliseks jäänud tütar kirjaniku pärandi hooldamisele. Ehkki Susan ei toetanud sufražette, igatses temagi naistele kõrgemat haridust ja meestega võrdset palka.
Graceanna Lewis oli aktiivne karskusliikumises ning seisis naiste valimisõiguse eest. Botaanikale ja ornitoloogiale pühendus ta pärast kodusõda.[55] Cassin andis Lewise auks 1867. aastal kõrbeturpialile ladinakeelse nimetuse Icterus graceannae, ent pärast mentori surma 1869. aastal kaotas Lewis võimaluse akadeemias uurimistööd teha ning õpetamist pärssisid kord naistele seatud piirid (ehkki ta pidas ka koduloenguid), kord hariduse mitteformaalsus – oli ta ju ikkagi suuresti autodidakt. Suurepärase joonistajana – oskusele pani ilmselt aluse õpetaja kveekerite koolist, samuti orjanduse vastane naisbotaanik Abigail Kimber – elatas ta end ka taimemaalidega. Võiks tõmmata paralleeli Jane Austeniga – Lewis, sugulaste juures elanud vallaline naine, kes saavutas nii palju, oli kaasajas pigem kurioosum.[56]
Olive Thorne Milleri linnuhuvi tärkas 49-aastase lesena, kui lapsed olid suured ja ühiskonna ootused täidetud: ta kirjutas lindudest seejärel üksteist raamatut.[57] Vaatlemine arenes aktivismiks. Põlvkonnavahetus oli mõndagi jõudnud muuta: Miller rändas linde vaadeldes mööda Ühendriike, Bailey ja Eckstorm said aga juba õppida 1875. aastal nais-üliõpilastele avatud Smithi kolledžis Massachusettsis. Viimaste haridust ja loodushuvi soosis kodu ning Bailey ka abiellus loodusteadlasega, kellega jagas tööpõldu välibioloogina. Tema nimi on jäädvustunud mägitihase alamliigi teaduslikus nimetuses (Parus gambeli baileyae). Fannie Hardy Eckstorm oli aga folklorist, kes loodust ja rahvapärimust õppis tundma juba lapsena –
topisetegijast ja karusnahakaupmehest isa võttis tütre metsaretkedele ja reisidele kaasa ning utsitas sellest artikleid kirjutama. Eckstorm kogus metsameeste, palgiparvetajate, laevurite ja Maine’i kaduvate põlisrahvaste folkloori. Maine’i ülikooli kodulehel on tsiteeritud ka tema ja ta kaasautori Mary Winslow Smythi märkust selle kohta, kuidas naistel oli keeruline meestöölistelt juba hääbumisohus pärimust koguda, ent ükski mees seda ka teha ei tahtnud.[58]
1921. aastal võttis Ameerika Ühendriikide ülemkohus Auduboni ühingutes aastakümneid väsimatult tegutsenud naiste survel vastu 1918. aasta rändlindude lepingu seaduse ning kinnitas seega, et linnukaitse teenib riiklikke huve. Samal aastal keelustas Ühendkuningriigi parlament sulgede sisseveo, nii lõpetati lindude tapmine sulekaubanduse nimel veel ühes riigis. 19. sajandi naisornitoloogid olid ühtaegu nende seaduste taustajõud kui ka järgmiste põlvede keskkonnakaitsjate eeskuju, nendib näituse koostaja.
Naisteadlased olid visad nagu umbrohi, kirjutasid elavaks lilli, liblikaid ja linde ning tegid seda teadusliku täpsuse ja põhjalikkusega. Ajalukku ei ole neid kuigi sageli kirjutatud – see seisab alles ees.
[1] Alma Toom (Thom, 1903–1945?) avaldas 1932. aastal raamatu „Vilsandi linnuriik“, milles ta kirjutas elavaks oma kodusaare nii inimeste eluaseme kui ka linnuriigina. Peatselt on temast ilmumas Kadri Tüüri põhjalik artikkel pealkirjaga „Naine kirjutab lindudest“ (Keel ja Kirjandus, 2023, nr 7/8). Merelindude kaitse Vilsandi lääneranniku kaljusaartel ulatub tagasi 1906. aastasse.
[2] Vt L. Leppik, Kõrgharidus sotsiaalse mobiilsuse tegurina pikal 19. sajandil. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 2012, lk 232−256; A. Rae, Pilguheit minevikku – 19. sajand muutis meditsiini teaduseks. Novaator.err.ee, 08.05.2021; A. Väljataga, Eesti naised, moraal ja rahvuslus. Pildikesi sajandi algusest. Vikerkaar, 1996, nr 11/12, lk 95–101. Osutub ka, kuidas põhjused naisi harima hakata tõukusid pigem praktilistest kaalutlustest. 19. sajandi teisel poolel hakati Eesti- ja Liivimaal kutseharidust pakkuma kui elatusvahendit demograafilistel põhjustel vallaliseks jäänud naistele. Kodukooliõpetaja eksami, läbides kõrgeima naistele mõeldud haridusastme, sooritasid Tartu ülikooli juures näiteks Lydia Koidula ja Lilli Suburg, hiljem Anna Haava, seda ei teinud aga Elisabeth Aspe, kuna oli veski pärija. Ülikooli said naised siinmail astuda alles 1915. aastal seoses Esimese maailmasõja tõttu meestest täitmata kohtadega, varem siirduti välismaale (sealgi oli ülikooliharidus naistele enamasti erand) või piirduti kursustega.
[3] On olnud neidki, kes murdsid läbi kohatute distsipliinideni. Bologna ülikooli koduleht tunnistab, kuidas esimest (loodusfilosoofia ja eksperimentaalfüüsika) naisprofessorit Euroopas Laura Bassit (1711–1778) kasutas alma mater eesrindliku teaduspoliitika reklaamnäona – paraku ei tohtinud ta ülikoolihooneis loenguid pidada ning koduski õpetamiseks pidi abielluma (vt https://www.unibo.it/en/university/who-we-are/our-history/famous-people-and-students/laura-bassi). Maailma esimene naisprofessor matemaatikas Sofja Kovalevskaja (Sophie Kovalevski, 1850–1891), kelle sulest on sündinud ka ilukirjandust, ei saanud Tsaari-Venemaa ülikoolides ei õppida ega ka õpetada. Saksamaale minekuks abiellus ta fiktiivselt, õppis eriloaga ja eraviisiliselt ning omandas kraadi väitekirja põhjal Göttingeni ülikooli juures. Ent professorikohta, sedagi esialgu ajutist, pakkus vaid vastloodud Stockholmi ülikool (vt K. D. Rappaport, S. Kovalevsky: A Mathematical Lesson. The American Mathematical Monthly, 1981, kd 88, nr 8, lk 564–573). Siitkandi, aga ka üldse saksa esimene naisprofessor Margarete von Wrangell (1877–1932) valmistas pelgalt õppima minekuga oma baltisaksa suguseltsile sügava pettumuse; see aga teda ei takistanud ning muuhulgas oli ta ka Marie Curie praktikant Pariisis.
[4] A. Barrett, Rara avis. Tlk K. Tüür. Vikerkaar, 1999, nr 1/2, lk 12. Lühijutus teevad kaks naist 1762. aastal loodusteaduslikke eksperimente, mis lükkavad ümber Carl von Linné teooria pääsukeste talvitumise kohta.
[5] Vt ka A. Karlsone, Teated eestlaste pärandoskuste kohta baltisakslanna Martha Bielensteini raamatus „Die altlettischen Färbmethoden“ ja eksperimentaalne etnograafia. Studia Vernacula, 2022, kd 12, lk 60–83.
[6] Kumu kunstimuuseumis toimunud näituse „Kunst või teadus“ (2022–2023, kuraatorid J. Anderson jt) kataloog (Tartu, 2022, lk 29) kõneleb topelttõrjutusest: esiteks kõrvalisusest naisautorina, teiseks teadusillustratsiooni alahinnatusest.
[7] Vt ka L. Kaljundi, Eesti teaduspildi pärand ja poliitikad. Vikerkaar, 2022, nr 7/8, lk 148–149.
[8] Ligikaudu aastast 1650, olemas ka Eesti Kunstimuuseumi graafikakogus.
[9] 2017. aastal koostasid Tartu ülikooli raamatukogu ja loodusmuuseum ühisnäituse „Metamorfoosid. Maria Meriani imetabased putukad“, mis oli pühendatud tema juubeliaasta(te)le ning raamatule „Metamorphosis insectorum Surinamensium“. Näituse materjalidega saab tutvuda Tartu ülikooli loodusmuuseumi putukatoas sahtlinäitusena, mis on varustatud entomoloog Andro Truuverki kommentaaridega. Näituse idee oli omakorda välja kasvanud Tartu ülikooli raamatukogu kalendrist, mis tutvustas haruldaste raamatute kogus asuvat Meriani teost. Meriani lilled ja putukad on hakanud pärast näitust tasapisi jõudma trükistesse, näiteks kaunistavad need raamatut „Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid“ (toim. T. Maran jt. Tallinn, 2017).
[10] Põnev on kõrvutada nt Jacob Marreli vesivärvitaiest „Neli tulpi“ Utrechti-perioodist (ca 1635–1645, New Yorgis Metropolitani muuseumis) Maria Meriani teostega; vt ka C. Jacob-Hanson, Maria Sibylla Merian, Artist-Naturalist (Brief Biography of Her Life and Examples of Her Use of So-Called Merian Decoration on Faience and Porcelain). The Magazine Antiques, 2000, kd 158, nr 2, lk 174–183.
[11] Maria Meriani kohta on põhjalikke veebilehti, kus lisaks eluloolistele detailidele leiab ka tema portreid: https://www.botanicalartandartists.com/about-maria-sibylla-merian.html; K. Lotzof, Maria Sibylla Merian: Metamorphosis Unmasked by Art and Science, https://www.nhm.ac.uk/discover/maria-sibylla-merian-metamorphosis-art-and-cience.html.
[12] Teise võimaluse puudumisel on ka Merian siiski kasutanud elutuid modelle, nii on nt tema manisktuukani puhul osutatud selle ebaloomulikule poosile ja värvidele (vt https://www.rct.uk/collection/921238/white-throated-toucan).
[13] B. Kenyon-Flatt, Merian, Dorrien, and Colden: Three 18th Century Women Scientists Who Helped Found the Field of Taxonomy. Labroots, 08.03.2022, https://www.labroots.com/trending/plants-and-animals/22338/merian-dorrien-colden-18th-century-women-scientists-helped-found-field-taxonomy-2.
[14] M. S. Merian, Metamorphosis insectorum Surinamensium. Amsterdam, 1705, lk 39 (lehed nummerdamata).
[15] K. Etheridge, Maria Sibylla Merian: The First Ecologist? Rmt-s: Women and Science: Figures and Representations – 17th Century to Present. Toim. D. Spalding Andréolle, V. Molinari. Cambridge, 2011, lk 36–54.
[16] M. S. Merian, Metamorphosis insectorum Surinamensium, lk 93.
[17] Kogusid hoitakse 1881. aastast Londoni Loodusmuuseumis.
[18] Madalmaade ja Venemaa kultuuri- ja teadussuhteid Peeter Esimese ajal avab näitusekataloog: The Paper Museum of the Academy of Sciences in St Petersburg c. 1725–1760. Introduction and Interpretation. Toim. R. E. Kistemaker jt. Amsterdam, 2005.
[19] Peeter Suure nimeline Antropoloogia- ja Etnograafiamuuseum, Venemaa esimene muuseum.
[20] Vt http://www.swissworld.org/en/culture/st_petersburg/artists/. Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuulub ka Georg Gselli „Püha õhtusöömaaeg“ (1717–1719).
[21] S. Knapp, History: The Plantswoman Who Dressed as a Boy. Nature, 2022, nr 470, lk 36–37. https://doi.org/10.1038/470036a.
[22] E. J. Tepe, G. Ridley, L. Bohs, A New Species of Solanum Named for Jeanne Baret, an Overlooked Contributor to the History of Botany. PhytoKeys, 2012, nr 8, lk 44.
[23] The First Woman to Sail around the World – Jeanne Baret’s Biography by Danielle Clode: A Case Study in Public History. Hypotheses, 28.02.2022, https://womensail.hypotheses.org/336.
[24] M. Bryant, The Extraordinary Circumnavigation of Jeanne Baret. Museum, 27.07.2020, https://www.sea.museaum/2020/07/27/the-extraordinary-circumnavigation-of-jeanne-baret.
[25] Jeanne Bar(r)et’st on kirjutatud vähemalt kaks romaani: G. Ridley, The Discovery of Jeanne Baret: A Story of Science, the High Seas, and the First Woman to Circumnavigate the Globe. New York, 2010; D. Clode, The Woman who Sailed the World. Sydney, 2020.
[26] E. J. Tepe; G. Ridley; L. Bohs, A New Species of Solanum Named for Jeanne Baret, lk 44.
[27] Vt D. Clode, Friday Essay: Who Was Jeanne Barret, the First Woman to Circumnavigate the Globe? The Conversation, 24.09.2020, https://theconversation.com/friday-essay-who-was-jeanne-barret-the-first-woman-to-circumnavigate-the-globe-146296.
[28] „The Female Soldier; or The Surprising Life and Adventures of Hannah Snell“ („Naissõdur ehk Hannah Snelli üllatuslik elu ja seiklused“) ilmus 1750. Vt ka https://janeausten.co.uk/blogs/military-history/hannah-snell-woman-in-mens-cloaths?currency=eur.
[29] Mõlemast kirjutatakse raamatus „General History of the Robberies and Murders of the Most Notorious Pyrates“ („Kõige kurikuulsamate piraatide röövide ja mõrvade ajalugu“), 1724. Selle autor on kapten Charles Johnson, mis võib olla Daniel Defoe pseudonüüm.
[30] Vt Dr James Barry: Why Was He Significant in 19th Century Medicine?, https://www.nationalarchives.gov.uk/education/resources/dr-james-barry/; samuti A. K. Kubba, The Life, Work and Gender of Dr James Barry Md (1795–1865). Proceedings of the Royal College of Physicians of Edinburgh, 2001, kd 31, nr 4, lk 352–356.
[31] Inglise leidlastehospidalist vt T. Pakk, Ingel, põrguline, ohver, orb – laps 19. sajandi Euroopa kirjanduses. Vikerkaar, 2022, nr 9, lk 84–96.
[32] B. Kenyon-Flatt, Merian, Dorrien, and Colden.
[33] M. Wills, When Botany Was for Ladies. JSTOR Daily, 04.10.2019, https://daily.jstor.org/when-botany-was-for-ladies/.
[34] Tema loomingut on tutvustanud näitused „Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik“ (2018, Tartu kunstimuuseum, kuraator M.-T. Eiskop) ja „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ (2020, Eesti Kunstimuuseum koostöös Helsingi Ateneumiga, kuraatorid T. Abel ja A. Allas).
[35] Kui Hagen-Schwarz reisis oma astronoomist abikaasaga Ida-Siberis, siis vastse abielunaisena rändas 1829. aastal läbi Siberi Alaska rannikule Sitka saarele – reisil sageli pükse kandes – Roelast pärit Elisabeth (Lisinka) von Wrangell, sündinud paruness von Rossillon (1810–1854). Ta oli esimene haritud naine Venemaa ülemerekoloonias ja üks väheseid ümber maailma reisinud naisi 19. sajandi 1. poolelt, kelle puhul uurijad on esile toonud tema päeviku ja kirjade maadeuurijalikku analüütilisust, mida toona peeti omaseks pigem meestele. Elisabeth von Wrangelli Alaskalt ja Ida-Venemaalt kaasa toodud materiaalne pärand on hoiul Eesti Ajaloomuuseumi kogus, sh osa tema eskiise ja joonistusi – ta oli andekas joonistaja, millele oli kaasa aidanud ajastukohane haridus (vt tema kohta: H. H. Kook, Elisabeth von Wrangell ja tema pärand Eesti Ajaloomuuseumi kogus. Uurimistöö. Juhendaja K. Uuspõld. Vanalinna Hariduskolleegium, 2022).
[36] Ajakirjanik, kirjanik, fototeadlane, kartograaf ja etnoloog Andres Saal oli Eduard Bornhöhe kõrval 19. sajandi teise poole tuntumaid ja viljakamaid proosaautoreid, kelle teosed määrasid 19. sajandi eesti rahvusliku ajaloopildi võtmeelemendid ja ajaloolise proosa fookuse (E. Laanes, L. Kaljundi, Eesti ajalooromaani poeetika ja poliitika. Sissejuhatuseks. Keel ja Kirjandus, 2013, nr 8/9, lk 570). Saal mõjutab – küllap teadvustamata – meid siiani igapäevaselt: kirjanik tõi oma loomingus kasutusse mitmeid Muinas-Eesti nimesid, levitas juba kasutuses olevaid eestipäraseid eesnimesid, aga lõi ka täiesti uusi, põhjustades eesnimetraditsiooni muutumise (vt E. Kinkar, Ärkamisaja kirjanikud elustasid muinaseestilikud eesnimed. Novaator.err.ee, 21.05.2021).
[37] O. Klaassen, Hüvasti, Insulinde! Tartu, 1996.
[38] Kerti Tergem on eestindanud hollandi kirjaniku Hella S. Haasse romaani „Uruq“ (1948, eesti k-s 2022) koloniaalvõimu lõpust Hollandi Indias. Haasse sündis Batavias Hollandi riigiametniku ja kontsertpianisti perre 1918. aastal – ehk siis, kui Saalid olid sealt peagi lõplikult lahkumas.
[39] V. Asmer, Üks lugu mitmetest. Andres Saal kui fotograaf. Tuna, 2016, nr 2, lk 137.
[40] O. Klaassen, Hüvasti, Insulinde!, lk 100.
[41] Sealsamas, lk 149.
[42] Sealsamas, lk 139–140; A. Hugill, Botanical Colonialism: An Interview with Corina L. Apostol. Berlin Art Link, 29.03.2022. https://www.berlinartlink.com/2022/03/29/interview-corina-apostol-curator-estonian-pavilion-venice-biennale-2022/.
[43] Näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“, kunstnike Kristina Normani ja Bita Razavi ning kuraatori Corina L. Apostoli koostöö-projekt; vt ka K. Tiidenberg, Emilie Rosalie Saal. Rmt-s: Kunst või teadus. Art or Science. Toim. J. Anderson jt. Tartu, 2022, lk 108–109.
[44] V. Asmer, Üks lugu mitmetest, lk 142.
[45] O. Klaassen, Hüvasti, Insulinde!, lk 133.
[46] Sealsamas, lk 140.
[47] Sealsamas, lk 164.
[48] J. Valdre, Enne Barutot hullutas jaapanlasi Eesti naine! Õhtuleht, 16.10.2009. Vt ka E. Tinn, Sada aastat enne Barutot. Eesti Eks-press. Areen, 10.07.2012.
[49] Women Writing Birds. Pioneering American Ornithologists of the 19th Century. https://www.europeana.eu/en/exhibitions/women-writing-birds.
[50] Loomakaitseliikumine hakkas 19. sajandi teisel poolel aktiveeruma ka Baltikumis. Vt U. Plath, Animal Abolitionism and Early Environmentalism in Late Nineteenth Century Riga. Rmt-s: Baltic Human-Animal Histories: Relations, Trading, and Representations from an Entangled Perspective. Toim. L. Kaljundi jt. New York, 2023 (ilmumas).
[51] A. Braun, Fine-Feathered Friends. A Fashion Craze Begets Animal Activism. Lapham’s Quarterly, 28.06.2013.
[52] Salaradade ja turvamajade organiseerimise võrgustik 19. sajandi esimesel poolel, mis aitas põgenenud orjadel jõuda Kanadasse või orjandust mitte tunnistavatesse osariikidesse, Mehhikosse ja Kariibi saartele.
[53] E. Terrell, Susan Fenimore Cooper: The First American Woman to Publish Nature Writing. Library of Congress Blogs, 27.04.2017. https://blogs.loc.gov/inside_adams/2017/04/susan-fenimore-cooper-the-first-american-woman-to-publish-nature-writing/.
[54] Tema kohta vt: Susan Fenimore Cooper. Author and Daughter of James Fenimore Cooper. History of American Women, 2013. https://www.womenhistoryblog.com/2013/12/susan-fenimore-cooper.html.
[55] Vt: Graceanne Lewis. Pioneer Scientist and Abolitionist. History of American Women, 2014. https://www.womenhistoryblog.com/2014/12/graceanna-lewis.html.
[56] Lewis meenutab pisut meie Lilli Suburgit, kes asutas feministliku ajakirja Linda (1887) ning kasvatas üles kasutüre – Lewise elulõpp oli samuti sujuvam just kasutütre kodus.
[57] F. Merriam Bailey, Mrs. Olive Thorne Miller. The Auk: A Quarterly Journal of Ornithology, 1919, kd 36, nr 2, lk 164.
[58] Vt https://umaine.edu/folklife/women-folklorists/fannie-hardy-eckstorm/.
Lisa kommentaar