60ndatel kirjutas Ameerika poliitikateoreetik Karl Deutch „valitsuse närvidest“ lootuses, et tulevased digivõrgustikud parandavad riigi kommunikatsiooni- ja kontrollimehhanisme. Toonane utoopiline küberriik on tegelikkuses aga hakanud sarnanema sellega, mida William Davies on kirjeldanud närvilise riigina, ning digitaalsus on hakanud koordinatsiooni ja integratsiooni pigem kahandama kui suurendama. Selle näiteks on hiljutine digikommunikatsioonist provotseeritud poleemika ühe nõukogudeaegse kuju üle Vilniuses. Juhtum on huvitav, sest tõi ühtlasi päevavalgele need võimumehhanismid, millel põhinevad nõukogudeaegsete skulptuuride säilitamise või kõrvaldamise otsused.
Juozas Mikėnas (1901–1964), leedu modernistliku skulptuuri Pariisis õppinud alusepanija, valmistas mälestusskulptuuri Petras Cvirkale (1909–1947), leedu kommunistlikule kirjanikule, kes tervitas 1940. aastal Leedu liitmist Nõukogude Liiduga ning osales 1940–1941 aktiivselt oma kodumaa sovetiseerimisel. Monument püstitati 1959. aastal Vilniuses selleks rajatud platsile. Skulptuur elas üle mitu desovetiseerimislainet, mis algasid 1988. aastal. 1992. aastal lülitati see uuesti kaitsealuse kultuuripärandi nimekirja. Ettepanek skulptuuri kõrvaldamiseks tehti esmalt 2018. aastal. Selleks ajaks oli Cvirka kuju jäänud üheks viimastest ametlikest monumentidest nõukogude tegelastele avalikus linnaruumis – enamik oli Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kolmel kümnendil juba kõrvaldatud. Eemaldatud skulptuurid, mis kuulusid kultuuriministeeriumi omandisse, viidi kas lattu või liisiti muuseumidele, näiteks nõukogude skulptuuride parki Grūtases. 2008. aastal võeti vastu seadus, mis keelas kommunistlikud ja natsisümbolid. 2019. aastal esitasid Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu Leedu sektsioon ja kunstnik Paulina Pukytė üleskutse jätta monument oma kohale alles.
2021. aasta septembris taotlesid kunstnikud Eglė Grėbliauskaitė ja Agnė Gintalaitė Vilniuse linnavalitsuselt luba korraldada tänava-performance, mis oleks hõlmanud Cvirka monumenti. Performance’is nimega „Ärgem unustagem mitte mäletada“ mähiti monument rohelisse kunstsamblast surilinasse – sammal pidi sümboliseerima aja voolamist ja looduse ravivat toimet. Algselt panid kunstnikud ette kasvatada skulptuurile looduslik sammal, kuid selle ettepaneku lükkasid linnavõimud tagasi põhjendusega, et seoses kuju peatse kõrvaldamisega pole mõtet teostada tehniliselt nii nõudlikku projekti. Aga kui kunstnikud asusid 10. novembril 2021 kuju kunstsamblasse mähkima, võttis linnavalitsus ootamatult oma loa üldse tagasi ning käskis samblakatte skulptuurilt viivitamatult eemaldada.
Linnavõimu sõnul olevat projekt teostatud ilma loata, mis oli ilmselge vale; väideti, et kunstiteos kütab kirgi ja lõhestab ning võib viia kokkupõrgeteni; ning kinnitati, et kunstiprojekt „loob pretsedendi, mis võib viia edasiste ettearvamatute tagajärgedega praktikateni“. Preventiivne tegevus jõudis kafkalikku absurdi, kui linna kultuuriosakonna esindaja keelas kunstnikel tellingutelt katte eemaldamise – et ei paljastuks rohelisse samblasse mässitud monument. Küsimusele, milles probleem, vastas linnaametnik: „Mõelge ainult, mis juhtub, kui keegi seda näeb?“ Sellegipoolest puhus tuul eesriide minema ning ajakirjanikud said Cvirkat katvat sammalt pildistada ja kõikides meediakanalites üle kanda. Järgmisel nädalal viidi monument kiiresti minema.
Hoolimata professionaalse kunstikogukonna üleskutsetest tegeleda nõukogude mineviku kohta käivate mitmekihiliste ja kriitiliste narratiividega, nii nagu seda on teinud olulised ajutised ja püsinäitused Leedu Rahvusgaleriis ja Moodsa Kunsti Muuseumis, kipuvad kogu poliitilise spektri parteid – alates Kodumaa Liidu konservatiividest kuni Liberaalse Liikumiseni – järjekindlalt politiseerima 1940. ja 1980. aastate vahel loodud avaliku kunsti pärandit. Iga valimistsükli järel on kõrvaldatud uusi monumente ja puhastatud avalikku ruumi minevikumärkidest.
See kunstiteos kutsus üles refleksioonile ja osutas tähenduste komplekssusele: samblavaip pronksivalatud kommunistliku kirjaniku õlgadel oli metafoor aja voolamisele ning tõstis esile loodust kui ajaloo vaikivat tunnistajat. Seda ei mõeldud lõhestavana ega kirgi kütvana. Linnavalitsus aga ei usaldanud avalikkuse reflekteerivat ja tsiviliseeritud reaktsiooni.
David Joseliti sõnul ei saa pilt digitaalses kontekstis oma väärtust mitte tänu suhtele originaaliga – tänu Walter Benjamini autentsusaurale –, vaid tänu oma ringlemiskiirusele ning kõmule, kasutajate tähelepanu köitmisele. Kõmu- või meemiväärtus on lahutatud kunstiväärtusest, mida loovad „keskpangad“, st ametlikud muuseumid ja galeriid, mis hoiavad oma ladudes kunstiteoste originaale ja teenivad oma kogude pealt raha hoolikalt reguleeritud tehingutega.
Tähenduste ebastabiilsus ja sõnumite kontrollimise asjatus digitaalsel ajastul on toonud kaasa konteksti kollapsi: kultuuriinstitutsioonid püüavad kunstiobjekte lavastada ja kontekstualiseerida arhitektuuri, kataloogide, siltide, digifotode, teksti- ja audiogiidide ning kaasaskäivate publikatsioonide abil. Sellegipoolest, nagu on öelnud Jing Wang, „kontekstualiseerimine pole küberruumis kunagi piisav“.
Pealegi viib digiruum kunstiteosed kokku „juhusliku publikuga“, mida ei tajuta üksnes võimalusena, vaid ka ohuna – kuraatorid ja võimud peavad seda mingiks viirastuspublikuks või pööblitondiks. Säärane teravnenud ebakindlustunne ongi viinud selleni, mida ma nimetaksin närviliseks kunstiväljaks.
Tõlgendaksin Cvirka juhtumit näitena riskihaldusest – ja riskina tajuti siin sümboolse kapitali ammendumist kontekstikollapsi tõttu. Vilniuse linnavõimud on suhtunud avalikesse monumentidesse kui poliitilisse ressurssi, mida hallata, ja nad kogusid populaarsuspunkte, kõrvaldades kunstiteose, mida nad kujutasid lõhestavana. Nende jaoks oli tähtis säilitada nõukogude kirjaniku monumendi ülipolitiseeritud (ja negatiivne) sümboolne kapitaliväärtus. Kunstiline sekkumine ähvardas võtta monumendilt selle lõhestava väe ning teha see skulptuur seega poliitilise konkurentsi seisukohalt vähem väärtuslikuks. Mõlemal juhul lähtusid institutsioonid „omakasupüüdlikust paanikast“, püüdes säilitada oma väärtusstruktuure originaalsete kunstiteoste kontrollimisega ning piirates nende „ringlust“ ja võimet omandada uusi tähendusi.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
Tekst põhineb artiklil: Eglė Rindzevičiūtė, AI, a Wicked Problem for Cultural Policy? Pre-empting Controversy and the Crisis of Cultural Participation. International Journal of Cultural Policy, 2022, kd 28, nr 7, lk 829–844.
Lisa kommentaar