Vene-Ukraina sõjast on juba ilmunud palju analüüse, mh selle kohta, kuidas peaks NATO oma idapiiri sõjaliselt tugevdama, et vähendada sõja kandumise tõenäosust NATO territooriumile või mõne tulevase konflikti puhkemist NATO, sh Balti riikide territooriumil. Eesti valitsus on tegutsenud kiiresti ning paljugi 2022. aastal Ukraina sõjaväljadel õpitust jõudis juba samal aastal Eesti sõjalistesse plaanidesse ja hankekavadesse. Enamasti on Eesti valitsuse otsused puudutanud võimekama ja tänapäevasema sõjatehnika hankimist ning kaitseväe elavjõu suurendamist. Droonide, õhutõrjesüsteemide ja kaugmaasuurtükiväe ning teiste agressiivsete kõrgtehnoloogiliste sõjaliste võimete kõrval on tähelepanuta jäänud üks äärmiselt väheprestiižne, aga see eest väga tõhus ja rahumeelne sõjaline võime – tõkestusvõime. Eesti on idapiiri väljaehitamiseks kulutanud 58,5 miljonit eurot, siseministeerium prognoosib veel kulusid 72,2 miljoni euro ulatuses. Täielikuks väljaehitamiseks vajab siseministeerium enda hinnangul veel 50 miljonit eurot. Kui vaadata, milline on selle 180 miljoni eurose investeeringu sõjaline lisaväärtus, siis kuna idapiir ei oma sõjalises mõistes tõkestusfunktsiooni, ei tõsta see investeering oluliselt Eesti sõjalist kaitstust. Raskemate soomustatud transpordivahenditega pole meie idapiirist läbi sõitmine ka tulevikus suur probleem.
Praegu plaanitud kujul täidab idapiir ka täiesti valmis ehitatuna pigem seirefunktsiooni, samuti suudetakse paremini tõkestada piiriülest kuritegevust ja illegaalset immigratsiooni, aga ka siis teeb rajatav piir võimalikuks peamiselt ebaseadusliku piiriületuse tuvastamise, mitte alati selle tõkestamise. Piiri ei valvata tänapäeval enam niivõrd piiril, piiriületajad võetakse pärast piiriületuse tuvastamist kinni kohas, kuhu piiriületaja luureandmete kohaselt edasi liigub. Sarnaselt on disainitud ka idapiiri uus ehitus. Piirile rajatavad mõningased tõkestuslahendused töötavad peamiselt loomade, mitte inimeste jaoks, kuigi väikese lisareaktsiooniaja need Eesti piirivalvele ka annavad. Samuti pole võimalik piiriületajal väita, et eksis teisele poole piiri, kui ta on just üle tara roninud või end sellest läbi lõiganud. Idapiiri turvamine ei välista mõistagi illegaalset immigratsiooni või vastase eriväelaste imbumist Eestisse mõne teise EL-i riigi kaudu. Eesti idapiiri väljaehitamise investeeringu mõttekus kasvas oluliselt alles pärast 2021. aasta ränderünnet Leedu, Poola ja Läti vastu, pärast mida on ka need riigid otsustanud oma Venemaa ja Valgevenega külgnevatele aladele piiritara ehitada ning on sellega juba sisuliselt valmis.
Sõjalise tõkestustaristu ehk Balti valli rajamine NATO Baltikumi idapiirile ei eelda seda, et kogu maismaapiir Venemaaga tuleks varustada kaevikutesüsteemiga või lõiketeradega varustatud militaartraadiga, kuhu metsloomad ja marjulised võivad kukkuda või kinni jääda (loomakaitse oli põhjendatult mures lõiketeradega Concertina traadi pärast, mida ajutiselt kasutati 2021. aasta lõpus ränderünde ennetamiseks). Küll aga oleks Eestil, Lätil ja Leedul koos pädevate NATO staapidega vaja läbi mõelda, kuidas sõjaohu kasvades või äkksõja puhkemise korral blokeeritaks peamised maanteed, raudteed, sillad ja ka tahkemad-avatumad loodusliku pinnakattega alad, mida vastane saab kasutada oma maaväeüksuste kiireks liigutamiseks maastikul. Vastase maaväe vastu ei saa seda käepäraste vahenditega teha, selleks tuleb ümber ehitada piiriületuspunktid, eelpaigutada maanteedele ja maastikule tõkestusvahendid. See on kaitseväe operatiivplaanides juba välja arvestatud, sealse analüüsi valitsusele edastamine ei tohiks aega võtta üle nädala. Seejärel tuleb läbi viia töömahukamad ettevalmistused ja ümberehitused transpordi sõlmpunktides ning eelpaigutada ka raskemad maastikutõkked rasketehnikaga läbitavatele looduslikele aladele ning metsasihtidele. NATO „Balti vall“ ei näeks välja nagu Hadrianuse vall, samuti ei meenutaks see prantslaste Maginot’ liini, mis rajati pärast Esimest maailmasõda kaitseks sakslaste eest. Pigem oleks tegemist erinevate takistuste labürindiga, mis ulatub idapiirist teatud sügavuseni (st on mitmekihiline) ning kasutab ära kõiki looduslikke ja olemasolevaid liikumist piiravaid tehnilisi elemente. Sõja eelõhtul või äkksõja puhkedes lisaks kaitsevägi neile viimase komponendina potentsiaalselt loomi vigastavad või ka tsiviilelanikkonnale ohtlikud elemendid nagu ora- ja traattõkked. Pärast nende paigaldamist piirataks elanikkonna juurdepääsu tõkestusaladele. Sellisel moel läbi mõeldud ja osaliselt paigaldatud-ehitatud Balti vall ei oleks seega järjekordne „piirimüür“, vaid takistuste läbimõeldud jada. Tõkked on reeglina kaetud vaatluse ja tulega (takistusi ületavat vastast on lihtsam ja ohutum rünnata) ning need paigutatakse operatsioonialas sügavuti, et tekitada mitu vööndit põhimõttel, et palju väikeseid tõkkeid on tõhusam kui üks suur. Balti valli maksumus oleks väga esialgse hinnangu kohaselt kokku ca 150 miljonit eurot, millest suure osa võiks katta NATO taristuinvesteeringute fondist (NSIP) idapiiri kaitsehoiaku tugevdamise kulu osana.
Balti valli rajamise peamine kasutegur NATO jaoks on vastase heidutus, sest tõkete rajamise sõjaline mõte ongi tekitada ründajale suuremat kulu. Praegu on Balti riikide sõjaline ründamine maismaal veidi liiga odav. Baltikumi kaitstavus on just geograafilistel ja maastikulistel põhjustel madal, võiks isegi öelda, et Balti riigid on venelastele atraktiivne ja pehme sihtmärk, sest puuduvad looduslikud takistused vägede kiireks edenemiseks ning puudub ka see, mis Ukrainat on seni päästnud – geograafiline sügavus. Pärast Madridi tippkohtumist läks NATO väidetavalt karistusheidutuselt üle tõkestusheidutusele. Selle osaks peab olema ka füüsiliste tõkete süsteem, sest tõkestusheidutus eeldab, et liitlastel on aega vastast rünnaku korral tõkestada. Tõkked on kõige veretum ja kindlamini toimiv aja võitmise viis. Balti riigid saavad seeläbi panustada NATO tõkestusheidutusse ja toidavad nii ka liitlaste usku uue kaitselahendi toimimisse. Iga gramm sellist usku on kriisihetkel kulla hinnaga.
Vastasel on takistustest alati võimalik üle või läbi minna, eeldusel et selleks on piisavalt aega ning vahendeid, ent Ukraina-Vene sõja areng on näidanud, kui palju võib takistuse ületamise otsus vastasele maksma minna. Venelased ei saanud mitmel puhul hakkama jõgede ületamisega. Ka Eesti idapiiril jooksev Narva jõgi poleks Eestit ründavatele Vene vägedele kerge ületuskatse. Jalaväepataljonid (Vene pataljoni suurus on 300–500 inimest) saavad iseseisvalt jõe ületamisega hakkama ainult siis, kui seda on võimalik teha salaja. Jõe n-ö avalikuks agressiivseks ületamiseks on vaja brigaadi (pataljonist kuni kümme korda suurem üksus) toetusüksusi ja brigaadil võtab jõe ületamine vähemalt kuus tundi, seda juhul, kui teda ei taba ületamise käigus hukatuslikud kaotused. Balti riikidel on Venemaaga aga valdavalt maismaapiir ja see piir pole looduslikult kuigi hästi tõkestatud. Balti valli rajamine muudaks kogu idapiiri sõjalise ületamise vastasele umbes sama riskantseks kui Narva jõe ületamine.
NATO-l aitaks selline madaltehnoloogiline ja seega madalate hoolduskuludega passiivne kaitselahendus leevendada Balti kaitse kõige põletavamat probleemi – liitlasvägede ja -varustuse õigeaegset siirmist. Balti idapiiri sõjaliste tõkete vöönd annab NATO Euroopa väejuhatusele väärtuslikud lisapäevad, mis kuluksid äkkrünnaku puhul vägede juurde toomiseks. NATO ametlikus retoorikas kiputakse seda probleemi pisendama, aga praegu puudub Läänel logistiline võimekus viia läbi suuremahulist vägede siiret, mis mahuks operatiivplaanides ette nähtud aja sisse. Ajafaktor on kriitiline ka Eesti ja teiste Balti riikide vägede jaoks, sest kõigil kolmel riigil on reservvägi ja mobilisatsioon võtab aega. Kaitsevägi on avalikult välja öelnud, et vägi suudetakse jalule tõsta paari-kolme päevaga. Senised välkõppekogunemised OKAS on kaitseväe enesekindlust kindlasti tõstnud, aga seni on õppekogunemisi korraldatud maksimaalselt kahe pataljoni suuruses (ca 2000 võitlejat), aga kui riik peaks välja kutsuma kogu reservväe (37 000 võitlejat), siis räägime 18 korda suuremast logistilisest operatsioonist ja õppuste senine kogemus lubab arvata, et täistuuridel töötavas mobilisatsioonimasinas tekib rikkeid, mille tõttu üksuste formeerimine võib jääda venima, seda eriti tänase linnakupõhise formeerimissüsteemi juures.
Kui selle aasta hakul asus Venemaa rajama sõjalisi tõkestusliine, tehti nende üle ka omajagu nalja. Nagu kommentaatorite reaktsioonid Vene kaitserajatistele näitavad, võidakse sõjaliste kaitseliinide rajamist naeruvääristada ka sõja ajal. Ometi on Vene kaitserajatised peamine põhjus, miks Lääne relvade ja väljaõppega Ukraina üksustel on vastupealetung olnud nii kulukas, eriti ajalises mõttes.
Rahu ajal (ja Balti riikides on hetkel rahuaeg) mõjub igasugune maastiku militaarne ümberkorraldamine tahtmatult mõnevõrra naeruväärselt ning seda võidakse pidada ülepingutamiseks, sõjaõhutamiseks või elanikkonna ohutajuga manipuleerimiseks. Lisaks läbiks osa eeldatavaid kaitseliine ilmselt ka eraomanduses olevaid maid ja Nursipalu harjutusvälja ümber lahvatanud pingete taustal on poliitikud ilmselt ettevaatlikud midagi sellist üldse ette võtma. Ometi on passiivsete tõkestusvahendite paigaldamine pigem patsifismiakt, sest tõstab vastase jaoks rünnaku kulu ja peaks mõjuma seega heidutavalt. Teiseks aitavad sellised tõkked säästa nii Eesti ja NATO sõdurite kui ka tsiviilelanike elusid. Kui riigil on valida, kas arendada Kagu- ja Kirde-Eestis välja piirilähedane tõkestustaristu või aktsepteerida praegust üsna suurt tõenäosust, et piiriäärsed Eesti asulad ajutiselt okupeeritakse, siis pole see ainult sõjatehniline, vaid ka moraalne valik.
Praeguses olukorras peavad Balti riigid sõja korral saatma piirile vastase üksusi aeglustama inimmõju. Selliste tõkestuslahingute inimkaotused on kohe sõja alguses märgatavalt suuremad, kui need oleksid tõkestustaristu olemasolu korral. Sõdiksid seal idapiiril aga reservväelased – tsiviilist tulnud tavalised elanikud. Kui tõkestustaristu rajada rahu ajal, on võimalik paremini arvestada ka keskkonnahoiu nõuetega ja vältida sõjaaegsest kiirustamisest tulenevaid keskkonnakahjusid. Muuhulgas annab rahuaegne ehitus võimaluse kaasata ruumiloome eksperte, kes vaataksid, et kavandatavad rajatised ei muudaks piiriäärseid alasid militaarse kolearhitektuuri kolleteks. Lisaks tähendaks tõkestustaristu rajamine sõja ajal, et seda tuleks teha sisuliselt keset sõjategevust, mis tooks kaasa täiendavad kaotused elavjõus. Need oleksid kõik asjatud surmad, mis tuleneksid ainuüksi asjaolust, et Balti riikide valitsused ei teinud õigel hetkel (enne võimalikku sõda) ettevalmistusi. Balti valli projekt aitaks NATO-s nähtavale tuua Baltikumi jätkuva alakaitstuse probleemi. See annaks rahvusvahelist nähtavust ja häälestaks ka Balti valitsuste ja rahva ohutaju realistlikumaks. Venemaad on võrreldud autokraatse Hiinaga, ent sisuliselt meenutab tänane Venemaa pigem Põhja-Koread. Lõuna-Korea näide tõendab, et investeeringud ei põgene ohustatud riigist juhul, kui ohule vastatakse adekvaatsete sõjaliste kaitsemeetmetega. Baltikumi „lõunakoreastumine“ ei tähendaks automaatselt elanikkonna ja investeeringute põgenemist. Lõuna-Korea on majanduslikult õitsev ja oma kultuuri edukalt eksportiv riik. K-Popi, autode ja kvaliteetkino kõrval eksporditakse ka sõjatööstuse tooteid. Eesti reservväelased lasevad Korea päritolu liikursuurtükist Kõu.
Venemaa ja NATO vaheline konflikt püsib vähemalt kümnendi ainuüksi seetõttu, et Venemaa on sisenenud uude, võimuvahetuse faasi, ja see saab olema rohkem või vähem vägivaldne. Tõkestusliinid võivad toimida heidutusvahendina Venemaa agressiooni vastu. Nähes, et Balti riikidel on tugevad ja hästi kaitstud piirid, võib Venemaa olla vähem valmis sekkuma või ründama. Need takistused võivad anda NATO-le ja Balti riikidele rohkem aega mobiliseerimiseks, liitlasjõudude saabumiseks ja vasturünnakuks. Me kaitseme nii oma mobilisatsioonisüsteemi. Arvestades, et sõjalise rünnaku eelhoiatusaeg on Baltikumis paar nädalat (see tuleneb loogiliselt ajast, mida Venemaal on vaja sõjalise rünnaku viimase ettevalmistusfaasi läbiviimiseks), ei jõutaks kõikide vajalike tõkestustöödega (mis võtaksid vähemalt kuu aega, kui neid mõjusas mahus teha) valmis ka siis, kui luureasutused suudaksid oma eelhoiatuse anda.
Kuigi NATO Balti valli idee võib droonisõdade ja tehisintellekti ajastul kõlada arhailiselt ja koomiliselt, siis nagu Vene-Ukraina kogemus näitab, mängib maavägi sõja käigus endiselt põhirolli. Pelgalt õhu- või meredessandiga ei saavuta venelased ka Balti tandril otsustavat ülekaalu. Seda, et ainult rakettide ja droonidega pole erilisi eesmärke saavutada võimalik, on lisaks Vene-Ukraina sõjale tõestanud ka Iisraeli 2012. aasta raketisõda Liibanonis. Nii NATO vägede ülemjuhataja kindral Christopher Cavoli kui ka Ukraina juhid on osutanud, et erinevalt Ukrainast puudub Baltikumil strateegiline sügavus, nii varustusteede kui territooriumi mõttes. Meil pole sõja korral kuhugi taanduda, selg on vastu merd. Iga tund, mille võrra me suudame vastase edasiliikumist tõkestada, säästab meie elusid ja, mis peamine, suurendab vastase jaoks rünnakukulu ning vähendab võimalust, et Vene armee või mõni arvukatest eraarmeedest sellise avantüüri lähikümnendeil ette võtab. Kui vastane kohanebki Balti vallist tingitud muutustega, on see kohanemine talle kulukas ja lahinguväli varasemast märksa keerulisem.
Lisa kommentaar