Sada aastat tagasi, märtsis 1922 hakkas Tallinnas ilmuma noorte kirjanduslik kuukiri Vikerkaar.[1] Algatajaks oli 31-aastane Madis Küla (kirjanikunimega Nurmik), Haapsalu algkooliõpetaja, kes 1921. aasta sügisel oli valitud ka Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkonna lastekirjanduse sektsiooni juhatajaks. Tallinna tänavanurgal rääkis Küla-Nurmik lasteajakirja asutamise ideest Päewalehe vastutavale toimetajale Georg Eduard Luigale, kellele mõte meeldis. Aga Päewalehe omanikud, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse (TEKÜ) ärimehed tahtsid ajakirja mitte üksnes lastele, vaid ka neile, kes end enam lapseks nimetada ei taha. Õpetajate liidu esimees Ernst Martinson (Murdmaa) soovitas teha kaks ajakirja: lastele ja noortele.[2] Nii tehtigi. TEKÜ võttis endale lasteajakirja Laste Rõõm kui kindla tuluallika, Küla-Nurmikule jäi noorteajakiri, mille registreerimisavaldus läks siseministeeriumisse teele 4. märtsil 1922.[3]
Vikerkaar seadis fookusse ilukirjanduse ja lisas sellele populaarteadust. Igas numbris ilmus pikem jutt või jutuosa. Samas muutus ajakiri aastate jooksul palju, nii et tegelikult mahub ühe nime alla kolm Vikerkaart, mis erinevad üksteisest suunitluselt, temaatikalt ja toonilt.
1922–1923: Lilled, heinamaa, päikesepaiste…
Kirjastaja leidmine võttis Küla-Nurmikul kolm kuud ja ta kulutas seda aega tõhusalt. Ise hakkas ta ajakirja vastutavaks toimetajaks, tegevtoimetajaks kutsus Tallinna 12. algkooli 25-aastase juhataja Adele Oengo-Johansoni. Illustratsioone lubasid juba tuntud kunstnikud Gori, Roman Espenberg (Haavamägi), August Roosileht ja Pallases õppiv Natalie Mey (Mei). Ja ühel õhtul oli Küla-Nurmikul olemas ka ajakirja nimi: „See ei saagi muud olla, kui „Vikerkaar“, suur särav vikerkaar.“
Ajakiri oli mõeldud murdeealistele ja põhieesmärgiks seati hea noorsookirjanduse vahendamine. Hans (Ants) Oras lubas Mark Twaini romaani „Prints ja kerjus“ tõlke, mis planeeriti ilmuma kõigisse esimese aasta numbritesse. Tuglas lubas avaldamiseks maiuspala tõlkimisel olevast Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“ – kirjelduse jõuluõhtust Impivaaral (ilmuski jõulunumbris). Johannes Aavik lubas kirjutada keelest ja ühiskonnast. Eripedagoog Hugo Valma lubas hoolitseda „maailm ja mõnda“ eest. Ernst Enno, Villem Ridala, Anna Haava ja Julius Oro lubasid kasutada oma luuletusi.
Kirjastaja leidsid toimetajad põlise algkooliõpetaja Otto Reinoki kaudu, kes oli ka kirjastusühisuse Kool ärijuht. Kool oli seni andnud välja peamiselt koolikirjandust ning Vikerkaarest sai nende „Noorte jutukirjastiku“ perioodiline väljaanne.[4]
Selle pagasiga astus Vikerkaar märtsis 1922 lugeja ette. Ta ilmus kord kuus, raamatuformaadis, numbris 32 lk (esimesel aastal anti välja ka kaks topeltnumbrit, et kalendriaasta lõpuks täisaastakäik kokku tuleks). Üksiknumber maksis 25 marka, aastatellimus 300 marka. Kaant ehtis juugendlik joonistus ja kahevärvitrükk, sisemust kaunistasid rubriigivinjetid ja mõned illustratsioonid.
Avanumber andis ajakirja temaatikast ja ideaalidest hea ülevaate. Avajutuks oli Juhani Aho „Hell sisetunne“. Loo moraal oli lihtne: ära tee liiga endast nõrgematele. Numbri keskmeks oli muidugi „Prints ja kerjus“. Hugo Valma tutvustas Norra vaprat maadeuurijat Fridtjof Nansenit. Soome muinasjutt „Väike kullake“ hoiatas ahnuse hukutava mõju eest. Tegevtoimetaja Oengo-Johansoni kirjutatud „Hallasoo kool“ pakkus belletriseeritud raamjutustuse sees populaarses vormis koolitarkusi, nagu neid õpiti vanas sõbralikus (fiktsionaalses) algkoolis 60 versta kaugusel lähimast linnast. Rubriigis „Oma nurk“ luuletas Sõber Mait tuuleiilidest ja taadist, kes sängi serval istudes elutormidest räägib. Numbri lõpetas reklaam, mis ärgitab noori saatma ajakirjale kaastööd.
Teises ajakirjanumbris lisandus kolm rubriiki, mille sisustasid noorte kaastööd. „Hallasoo hääd raamatud“ tutvustas-arvustas raamatuid, esimesena kirjutas Helga Org Molnári „Pál-tänava poistest“. Mõistatusterubriik „Ajaviiteks“ sisaldas keerdküsimusi ja ristsõnalaadseid ülesandeid. Ning lõpuks rubriik „Küsimused ja vastused“, kus noored üksteisele küsimusi esitasid ja neile vastasid. Sellega oli ajakirja kolmainsus koos: ilukirjandus + populaarteadus + noorte omalooming.
Ajakirja tõmbenumber oli ilukirjandus ja selle keskmeks jupp seiklusromaani („Prints ja kerjus“, teises aastakäigus R. L. Stevensoni „Varanduste saar“), mis pani lugejad järgmist numbrit ootama. Lisaks tõlgiti igasse numbrisse mõni muinasjutt või lühem seiklusjutt, autoriteks näiteks Molnár, Bjørnson, Rosegger, Seton-Thompson ning eestlastest Richard Janno. Lood olid põnevad ja vaheldusrikkad: maalt ja merelt, eri ajastutest ja maailmajagudest, sõprusest, vaprusest, aususest, rüütellikkusest.
Vikerkaares ilmus ka eesti autorite jutte, novelle ja laaste, aga need piirdusid kahe teemaga: looduse ilu ja talutöö. Autorite isikud jäid enamasti saladuseks, oma mälestustes räägib Oengo-Juhandi mõnest: tegevtoimetaja ise, tema abikaasa Jaan Johanson, algkooliõpetaja Paul Mitt.
Igas numbris ilmus ka paar luuletust, autoriteks Liiv, Haava, Oro, Ridala, lisaks vähem tuntuid. Hugo Wühner, Sindi koguduse pastor ja vaimulike laulude looja, saatis terve paki looduslüürikat. Palju kirjutasid ka Valge Rannatee (ehk tegevtoimetaja) ja Andi Laos (näitleja ja lastekirjanik Aadu Laabus). Teemaks oli peaaegu eranditult loodus ja luuletuste pealkirjades peegeldus aastaring: „Uus aasta“, „Vastlapäev“, „Kevade“, „Juuli-hommik“, „Sügispäev“, „Jõulud“ jne.
Eesti autoritega samas võtmes olid ka noorte jutud ja luuletused – ikka ilus loodus ja talutöö. Võimalik, et tooni määras toimetajate maitse, võimalik, et ajakirjale saadetigi etteantud teemadel koolitööna kirjutatud tekste.
Vikerkaare teine oluline teema – populaarteadus – jagunes laias laastus kaheks: reisikirjad ning kooliprogrammi täiendavad lood. Reisikirjade tegija oli Hugo Valma, kes tõlkis Rootsi geograafi ja maadeuurija Sven Hedini kogust „Von Pol zu Pol“ peatükke Nansenist ja tema ekspeditsioonidest. Koolitunde täiendas esialgu peamiselt Oengo-Johanson oma Hallasoo sarjaga, kirjutades kooliraamatukogu asutamisest, vikerkaarest ja spektrist, päikese energiast, seeneriigist jm.
Iseloomulik oli teadmiste belletriseerimine. Füüsikat ja looduslugu raamis (ja tõusis sageli neist tähtsamakski) jutustus Hallasoo koolitöö nutikast korraldusest ja õpetajate-laste helgetest suhetest. Looduslugu esitati sageli novellides, kus inimlikustatud taimed-loomad igatsesid, tegid plaane ja pettusid. Ilmselt ei olnud populaarteaduslike lugude lavastamine mõeldud mitte üksnes noorte huvi äratamiseks, vaid ka kooliõpetajatele metoodiliseks abivahendiks, kuidas õppimist elavamaks, põnevamaks ja praktiliseks muuta. Nii oli Vikerkaar ka kooliuuenduse platvorm. Elu lõpul kirjutatud mälestustes on Oengo-Juhandi just Hallasoos näinud pööret oma töös: „Selle seeria loomisel hakkas minus endas pesitsema õieti esimesi reaalseid kooliuuenduse perspektiive. Hakkasin nägema uue kooli algtugesid – õpilaste ning õpetajate õiget suhtlemist isekeskis, õiget suhtumist koolisse ning seal pakutavasse.“[5]
Kokkuvõttes oli Vikerkaares kõrvuti poisilik ja tütarlapselik pool: ühel pool uljad seiklused kaugetel maadel, teisel pool õhkamine metsussikese ja metslinnukese üle, lisaks raske talutöö ja vanavanemate ülistamine. Linnaelu puudus. Igatsusega vaatas ajakiri tagasi paradiisi: idüllilisse loodusse ja taluellu kui eestluse algkodusse. Vikerkaare maailm oli pooltoonideta: head olid üleni head ja õiged, pahad olid halvad ja valed. Jutud ja luuletused sisendasid lugejale üha uuesti: ole aus ja õiglane, ära tee nõrgematele liiga, hoia loodust ja sõprust, ära ole ahne, austa vanemaid ja armasta isamaad, õpi hoolega, astu julgelt raskustele vastu ja murra tööd teha, siis saad kõigega hakkama.
Vikerkaare noored kaasautorid sisustasid ajakirjas kolme rubriiki. „Oma nurgas“ ilmusid luuletused ja jutukesed. „Ajaviiteks“ avaldas nuputamist (piltmõistatused, keerdküsimused, silpmõistatused, aritmeetilised ülesanded, paigutusülesanded, midagi ristsõnalaadset). „Küsimused ja vastused“ aga sisaldas noorte omavahelist suhtlust. Mida kirjutada salmikusse elu saatesõnaks, millise aprillinalja tegid oma õpetajale, kes on kõige kuulsam inimene, millised loomad sulle meeldivad jne. Kõnekaimad on ehk vastused küsimusele „Mis oleks su ülim soov?“: kõigile head teha, õnnetud inimesed ilmast kaotada, ülikooli minna, isamaale kasulikuks inimeseks saada jne. Nimemärk Kajak soovis „saada palju raha, et võiks … koolis käija [sic!] ja kirjandust lugeda“. Taidur tahtis „rikkaks saada, et toetada abita jäänud Eesti kunsti ja kirjandust. Kõrgeks ja ülevaks peab see tõusma, rõõmuks ja uhkuseks meie rahvale“. Hämari Raud lubas võidelda, et „keeleuuendus täies ulatuses ja võimalikult pea läbi läheks“. Arno tahtis, et „meie kodumaal sünniks mees, kelle nimi kannaks kaugele meie väikese rahva nime ja kelle elutöö looks jäädava mälestuse temast enesest ja tervest Eestist“.[6] „Küsimused ja vastused“ oli tõeline paber-Facebook, mis annab sissevaate iseseisvusaja alguse koolinoorte mõttemaailma, unistustesse ja ideaalidesse. Tegevtoimetaja jaoks oli just see Vikerkaare hing.
Ja noorte kaastööst puudust ei tulnud. Ikka ja jälle kirjutati, et ruumipuudusel peab osa kaastöid ilmumisjärjekorda ootama, ikka ja jälle jäi samal põhjusel välja „Küsimused ja vastused“. Kaastööd olid enamasti pseudonüümsed. Toimetus soovitas just küsimuste-vastuste rubriigis esinejatel „valida ilusad varjunimed, mille katte all esinemine asja suuresti huvitavamaks ja salapärasemaks teeks“ (Vikerkaar, 1922, nr 2, lk 63). Nii suhtlesid ajakirjas praeguse tiktokkeri roosabanaanikese sajanditagused eellased Sinisilm, Heinakübe, Kirju Kikas, Leeksädemeke, Maimo Mirdioksake, Väike Vingerpuss, For-Clumbus, Merikaru jpt. Oengo-Juhandi mälestustest on teada ainult paari aktiivse noore kaasautori nimi. Tsin-Tsän-Tso pakkus mõistatusi, jutte ja tõlkeid, katsete juhiseid ning kirjutas aktiivselt küsimuste-vastuste rubriigis. Selle nime taga peitus esialgu 15-aastane treffnerist Jüri Kitsing, kellest järgmisel kümnendil sai ärimees ja vandeadvokaat. Metslaps, kes avaldas õrnu jutte („Memmega maale“ jms), oli Haapsalu gümnasist Liis Tohver, hilisem kirjandusteadlane Liis Raud.
Esimene ilmumisaasta lõppes Vikerkaarele siiski nukralt: jõulunumber tuli trükikojast välja alles jaanuari keskel. Põhjus oli rahas – kirjastusühisus Kool oli võlgades ja trükikoda teatas, et nad Koolile midagi ei trüki ja valmis töid enne välja ei anna, kui kindel summa võlast tasutud.[7] Ka ajakirja seis ei olnud hea. Seda tellis vaatamata koolikirjanduse toimkonna propageerimisele ainult mõnikümmend kooli, teisi lugejaidki oli vähe.[8] Juba kolm kuud pärast esimese Vikerkaare ilmumist oli koolikirjanduse toimkonnal ja toimetustel olnud plaan Laste Rõõm ja Vikerkaar ühendada.[9]
Ajakirjad ilmusid siiski eraldi edasi ja teisel aastal hakkasid Vikerkaare raskused kuhjuma. Numbrid hilinesid. Kirjastus enam honorari ei maksnud ja see jahutas kaasautorite huvi. Originaalillustratsioonide tellimise asemel hakati avaldama raamatutest ümber pildistatud fotosid. Uus järjeromaan „Varanduste saar“ võttis igast numbrist liiga suure tüki.[10] Lisaks kammitses ajakirja Tallinna 12. algkooli õpetajannade eraelu: õpetajatel ja nende asemele saadetud tagavaraõpetajatel sündis sel kevadel viis last (see tähendas ametlikult kümnenädalast tööst eemalolekut, koolijuhatajale mõistagi lisatööd). Sealhulgas sündis aprillis poeg ka Vikerkaare tegevtoimetajal endal.[11] Nii kadus ajakirjast Hallasoo kool, asemele tulid populaarteaduslike lugude tõlked astronoomiast, dinosaurustest, inimahvidest jms. Kadusid „Küsimused ja vastused“. Ilmuma hakkas juba aasta varem lubatud rubriik „Meie näitelava“, kus avaldati kooliteatritele etendamiseks kolm näidendit eesotsas Zacharias Topeliuse „Rinaldo Rinaldini“ mugandusega. Kokkuvõttes on aastakäik esimesest kahvatum ja kiretum.
1924–1925: Ronga kannul
Kirjastusühisus Kool lõpetas tegevuse ja millalgi 1923. aasta suvel (alates 5. numbrist) sai Vikerkaare väljaandjaks TEKÜ. Esialgu oli omandus vaid nimeline, aga aasta lõpul kutsuti ajakirja toimetajad TEKÜ ärijuhi Friedrich Uibopuu kabinetti Päewalehe uues uhkes majas Tallinna vanalinnas. Jutt oli konkreetne: Vikerkaar peab muutuma põnevamaks ja nädalakirjaks. Eeskujuks seati Aleksander Veileri nädalakiri Ronk, mis oli ilmumist alustanud paar kuud varem. Ronk oli kokku pandud professionaalse vilumusega: põnevad tõlkejutud, reisikirjeldused, populaarteaduslikud lood, juhised katseteks ja meisterdamiseks, nuputamis- ja malenurk, foorum noorte omavaheliseks suhtluseks ja arvukalt pilte. Võrreldes Vikerkaarega oli Ronk põnevama serveerimisviisiga ja päevakajalisem (nt „Kui palju maksab inimene“ arvutas kokku inimese keha koostisainete hulga – Ronk, 22.12.1923, lk 312). Ka hind oli kõvasti odavam kui Vikerkaarel – 10 marka number. Kui keegi veel kõhkles, siis tellijate vahel lubati 1924. aasta aprillis loosida välja kolm uut jalgratast!
Vikerkaare toimetajad Ronka ei hinnanud: „Pedagoogilise mõõdupuuga sellele ajakirjale läheneda ei tasunud. See oli aga võrratult põnev ja kõmuline. Nii haaras see lühikese ajaga lugejaskonna poolehoiu, hõlmates nii meie „Vikerkaare“ lugejate vanuseid kui ka vähese kriitikaga täiskasvanuid. See tõi oma kirjastusele igatahes tugevat tulu.“[12]
Teenida tahtsid ka Päewalehe omad ja nad olid valmis selleks kohe panustama. Tegevtoimetajale lubati palka 15 000 marka kuus,[13] lisaks määrati talle abijõuks äsja Pariisist saabunud Jenny Neggo-Võssokotsky (Neggo-Võsalo), 42-aastane Saaremaalt pärit daam, kes õppinud mõned aastad Petrogradi ja Tartu ülikoolis. Vikerkaare käsutusse anti TEKÜ trükikoja rikkalikud võimalused piltide tegemisel, korrektuuri, levitamise ja reklaami alal. Päewalehe kooli- ja haridusosakonna toimetaja selgitas asja nii: „Iseäranis katsutakse Angel-Saksi noorsoo ajakirjadest Eesti noorsoo ajakirja „Wikerkaarde“ tuumakamaid artikleid, naljasid ja pilte asetada, … . Iseenesest mõista wõetakse noorsoo ajakirja „Wikerkaarde“ ka Eesti kirjanikkude töid, mis noortsugu huwitawad[,] ja iseäranis noorte eneste töid, naljasid, luuletusi, hinnamõistatusi jne.“[14]
Kirjastaja otsused olid täitmiseks ja alates 1924. aasta jaanuarist ilmuski Vikerkaar igal reedel (Ronk ilmus laupäeviti), 24 lk numbris (Rongal samuti), lehekülg endisest pisut suurem (nagu Rongalgi), üksiknumbri hind 15 marka. Ja Ronga kolme jalgratta loosimise trumpas Vikerkaar üle fotoaparaadi, jalgratta ja kullast taskukellaga, iga asja väärtus 10 000 marka!
Ajakirja sisu muutus mitmekülgsemaks, elavamaks ja pildilisemaks. Järjepideva lugemise ergutamiseks oli iga numbri keskmes ikka jupp mugandatud seiklusjuttu. Alustas Jack Londoni „Vabadus kutsub“, aga järgmised järjelood olid teisejärguliste autorite sulest (Georg Fröscheli „Admiraal Bobby“, Franz Trelleri „Kuningate võsu“ ja Sophie Wörishöfferi „Risti ja põiki läbi saladusliku India“). Lühemate juttudega esinesid Seton-Thompson, Wilde, Lagerlöf, Aho, Avertšenko ja mitmed vähetuntud kirjanikud, arvukalt avaldati muinasjutte. Ainsaks pikemaks eesti jutuks jäi Richard Rohu „Metselanikud“. Luuletused rääkisid endiselt peamiselt loodusest ja isamaa-armastusest, autorkond algas Petőfi ja Runebergiga ning Haava ja Jaikiga, lõppes näiteks Eeva Pälluri (Niinivaara) ja 15-aastase Adrienne Lintsiga.
Tähtsaks teemaks tõsteti noorte enesekasvatus. „Kes on täis-mees?“ küsiti 1924. aasta esimese numbri juhtkirja pealkirjas ja vastati kardinal John Henry Newmani sõnadega: see, „kelle terve püüd on sihitud selleks, et teha kõikide inimeste elu meeldivaks ja kodukaks“. Ajakirjanumbreid alustasidki nüüd juhtkirjad, need rääkisid raamatute lugemise vajalikkusest, karskusest, sportimisest, enesevalitsemisest, julgusest, auahnusest jne. See oli moodne maailm, kus hinnati uusi oskusi. Noort lugejat õpetati kirjandust tõlgendama, mõistlikult vaba aega sisustama, kõnet pidama, õigesti sööma, ajalehele kaastööd tegema, maleülesandeid koostama, tähti vaatlema… Looduseülistus oli alles, aga loodustki vaadati ennekõike linlase pilguga, kellele suvi on maal puhkamiseks, mitte ree rautamiseks.
Moodsama ja mitmekülgsema sisu said ka populaarteadus, reisikirjad ja meisterdamine. Muidugi tutvustati eelajaloolisi elukaid ja inimesi, teisi planeete jms, aga lisaks ka tehnikasaavutusi, näiteks tuli juttu liikuvatest kõnniteedest tuleviku linnas, õhusõidukitest, traadita telegraafist, tammidest ja hüdroelektrijaamadest Ameerikas. Järjepidevalt ilmus rubriik „Keelelised märkused“, kus Johannes Aavik õpetas õigekeelsust. Järjepidevalt tutvustati rahvuslikke tegelasi (Friedrich Kuhlbarsist Konstantin Pätsini) ja teiste maade tähtsaid nimesid (Jeanne d’Arcist Immanuel Kantini). Kunstiõpetaja Elly Kärk avaldas pika, fotodega illustreeritud reisikirja „Vaaraode maal“ (1924, nr 1–26). Põnev on Ally Ventzeli mugandus E. Berté ainetel „Noored õppurid mitmest ilmakaarest“ – seitsmeosalist sarja võiks nimetada etnoloogiliseks seiklusjutuks, mis rääkis, kuidas õpiti Kanada kõnnumaal, Hiina mandariiniperes ja Gröönimaa eskimote juures (1924, nr 40–47, 1925, nr 1–3). Enamik lugusid oli illustreeritud fotode või joonistustega. Mitmel puhul anti ajakirjale kaasa värvitrükis erilisasid (virmalised, maailma riikide lipud, rahvuslikud käsitöömustrid, postkaardid).
Vikerkaar oli silmatorkavalt rahvuslik ja aateline – see vaatas vastu juhtkirjadest, Vabadussõja-ainelistest lugudest, 1. detsembri mässukatse kajastusest, rahvuslike tegelaste elulugudest. Aga aatelisus oli varasemast erinev, siira isamaa-armastuse asemel on pigem ajakirjanduslikult orkestreeritud riigitruudus. Näiteks 1924. aasta vabariigi aastapäevaks telliti autograaf riigivanem Konstantin Pätsilt, avaldati teemakohaseid luuletusi, loorberi- ja lillepärgadega ehitud auaadressid eesti sõdurile ja eesti emadele, siseminister Karl Einbundi (Eenpalu) pikk artikkel kutsus üles Vabadussõjas võidelnud kooli-õpilastele mälestussammast püstitama, arvukad fotod näitasid Vabadussõda, sõjakangelasi, sõjas langenute ausambaid ja Eesti riigijuhte (Vikerkaar, 1924, nr 8).
Rubriik „Küsimused ja vastused“ naasis endises vormis. „Missugust ilusat, ausameelset või vaprat tegu hoiad meeles?“, „Mis teeksid, kui saaksid korraga rikkaks?“, „Oled sa reisinud ja kus kohas?“, „Kuidas kavatsed tulevikus isamaale kasulik olla?“, „Mis on sinu armsam ajaviide kodus?“ jne. Rubriik ilmus paarikümnel korral ning sagedasem ilmumine kujundas selle tõeliseks Facebooki-seinaks – pandi „laike“, kommenteeriti üksteise vastuseid ja paluti meeldima hakanud vastajatel saata oma aadressid, et kirjavahetust alustada. Rubriik oli endiselt ajakirja tõmbenumber, alatihti uurisid lugejad, miks see nii harva ilmub, toimetus aga vabandas end ruumipuuduse ja töökorralduse muutmisega. Vastuseid on sajand hiljem ikka põnev lugeda. Enam ei ole tähtsust konkreetsete noorte isikutel, vaid välja joonistub ajastu vaimsus.
Tänu suure kirjastuse toele (taas maksti ka honorari) oli ajakirja autorkond varasemast arvukam ja mitmekesisem. Kõige aktiivsem autor oli Jursi Sander ehk abitoimetaja Jenny Neggo-Võssokotsky noorem vend, matemaatikaõpetaja Victor Neggo, kellest 1925. aastal sai ka Kaitseliidu propagandapealik ja ühtlasi Kaitseliidu ajakirja Kaitse kodu! esimene vastutav toimetaja. Ta tõlkis ilukirjandust ja populaarteadust, kirjutas populaarteaduslikke lugusid ja juhendas katsete tegemist. Tema sisustas artiklisarju „Looduse imed“ ja „Mõnda füüsikast meelelahutuseks“ ning nuputamisrubriiki „Lõbusad ülesanded“. Väga palju kirjutas 19-20-aastane treffnerist Karl Ehrmann (Eerme; juhtkirjad enesekasvatusest Samuel Smilesi ainetel, kirjanduskriitika ja kirjanike tutvustused, mõni luuletus). Kaastööd tegid ka Päewalehe ajakirjanikud: vana Jakob Mändmets ja noor Eduard Jürisson (Vallaste). Malenurka toimetas Albert Burmeister, kes tegi sama tööd ka Päewalehes jt ajalehtedes-ajakirjades. Kirjandust tutvustasid ja arvustasid Ernst Raudsepp, hilisem kirjanik Eduard Männik ja Karl Ehrmann.
Kokkuvõttes oli tegevtoimetaja 1924. aasta kevadel Vikerkaarega rahul. Aga kaks toimetajat – Oengo-Johanson ja Neggo-Võssokotsky – olid teineteisele algusest peale antipaatsed ning juba veebruaris olid tekkinud esimesed konfliktid, kuna abitoimetaja tikkus ajakirja uue suuna elluviimiseks ise otsustama ja tegutsema. Oengo-Juhandi meenutas: Neggo-Võssokotsky „ütles enese olevat „härra Uibopuu usaldusmehe“ ja luges oma kohuseks kõik selle ülemuse soovid mulle ette kanda. Ta hakkas ajakirjale ka kaastööd juurde muretsema – ja nimelt oma tuttavailt ning sugulastelt“.[15]
Krahh tuli enne suve, kui mõlemad toimetajad olid omavahel suhtlemata otsustanud linnast paariks kuuks ära sõita: üks paariks kuuks lastega suvekorterisse Nõmmele, et sealt kord nädalas toimetuses käia, teine kolmeks kuuks sugulaste juurde Kuressaarde. Abitoimetaja Neggo-Võssokotsky oli oma plaani ka ärijuht Uibopuule teada andnud ja varunud suure paki tõlkelisi kaastöid, mida ta Oengo-Johansonile pakkus, et see „suvel üksinda hätta ei jääks“. Tegevtoimetaja jäi oma Nõmmele asumise otsuse juurde hoolimata abitoimetaja plaanidest. Järgmisel päeval teatas kiri tema töölaual, et ta on koondatud.[16] Solidaarsusest „oma“ toimetajaga pani ameti maha ka vastutav toimetaja Küla-Nurmik. TEKÜ nimetas tema asemele 25-aastase Ernst Raudsepa, kes töötas TEKÜ-s, õppis Tartu ülikoolis ja oli aasta varem kuulunud Üliõpilaslehe toimetusse.
1925. aastal aga hakkas Vikerkaare hoog raugema. Tellimismeelitus kõlas küll vägevalt – võimalus võita miljon marka –, aga selle taga oli üksnes Draamateatri loterii pilet. Krista Aru andmetel jäi ajakirja tiraaž alla 1500 (Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 86). Ajakirja kulud olid suuremad kui tulud.[17] Päewalehe peatoimetaja Georg Eduard Luiga aga pahandas, et kooliõpetajad ei tundnud kõrgetasemelise Vikerkaare vastu mingit huvi.[18] Loodetud toetust haridusministeeriumilt ei saadud[19] ja ajakirja mahtu vähendati (16 lk senise 24 asemel), hind jäi endiseks. Sakala ajakirjanik Eduard Pertman soovitas, et kooliraamatukogud ajakirja rohkem telliksid ja haridusministeerium ajakirja rahaliselt toetaks, et selle hind odavam oleks.[20]
Juunis ei ilmunud Vikerkaar enam regulaarselt igal nädalal ning juuli lõpuks jäi hoopis seisma. Lõpetuseks visati kivi lugejate kapsaaeda: „Kuigi tunnistame tõeks Eesti majanduslikke raskusi, kuigi peame leppima sellega, et Haridusministeerium ei leidnud olevat võimaliku toetada koolide, õpetajaskonna, väljapaistvate seltskonnategelaste ja noorsoo poolt hääks kiidetud ja tarvilikuks tunnistatud noorte-ajakirja „Vikerkaart“, langeb siiski osa süüd meie ajakirja ilmumise enneaegses katkestamises rahva endi kanda: Rahvas ise ei toeta küllalt lugemisega hääd kirjandust“ (Vikerkaar, 1925, nr 26, lk 414).
Kuu pärast Vikerkaare seismajäämist, augusti lõpus toimunud teisel kasvatusteaduslikul nädalal võtsid õpetajad vastu resolutsiooni sensatsioonilise ajakirjanduse vastu ja kutsusid boikoteerima ajalehti-ajakirju, „kus kõige rohkem aset leidnud inetu mürgitustöö“.[21] Õpetajad avaldasid sügavat põlgust rahva hinge saastajate vastu ja tahtsid asutada oma noorteajakirja.[22] Päewalehe ajakirjanik Jakob Mändmets küsis kibedalt, kus olid õpetajad siis, kui ilmus kõrgetasemeline Vikerkaar. „Miks just õpetajad ei asunud niisuguse ajakirja laialilaotamisele. Wist ei oleks neil olnud kuigi raske tõsta „Wikerkaare“ lugejate hulka mõne tuhande peale, nii et ajakiri oleks wõinud ilma aineliste raskusteta ilmuda.“[23] Aga õpetajate liit asutas oma ajakirja Noorusmaa.
Samal ajal plaanis Jenny Neggo-Võsalo Vikerkaart uuesti välja andma hakata,[24] kuid asja sest plaanist ei saanud. TEKÜ aga müüs Vikerkaare aastakäike kokkuköidetud raamatutena. 1923. aastakäik oli allahinnatuna saada veel 1940. aasta lõpul.
1930–1934: Poiste töökool
Septembris 1930 ärkas Vikerkaar taas ellu, seekord noorsoo raamat-ajakirjana. Algatajaks oli taas Madis Küla-Nurmik, innustuseks kunagiste lugejate igatsevad meenutused heast ajakirjast. Väljaandjaks sai seekord koolitarvete ja kirjastusühing Töökool, mille olid kolm aastat varem asutanud 43 kooliõpetajat. Ühing tegutses nende osamaksude toel: vahendas koolidele õppevahendeid ja õpikuid ning kirjastas väiksemaid-odavamaid raamatuid ka ise. Uus Vikerkaar ilmus kooliaasta rütmis, sügisest kevadeni 10 numbrit ja suvel puhkus. Ajakirja formaat oli taas raamatulikult väike, igas numbris 32 lk, hind 25 senti.
1930. aastal oli Eestisse jõudnud ülemaailmne majanduskriis ja tagantjärele vaadates tundub sellistes oludes ajakirjaga alustamine enesetapjalik. Samas oli see tollal tavaline, näiteks proovisid ajakirjanduses kätt paljud töö kaotanud ulaharitlased ning tol aastal alustas Eestis ilmumist 80 ajakirjandusväljaannet. Neist 52 oli järgmise aasta lõpuks hingusele läinud. Ka Vikerkaar oli kriisiaegne ajakiri, püüdes olla sisult tugev, aga odavalt tehtud. Ei mingeid liigseid kulusid joonistuste ja fotode näol, sisu peamiselt tõlkeline ning toimetajateks-tõlkijateks-autoriteks Küla-Nurmiku tuttavad kooliõpetajad.
Nagu varemgi, oli Vikerkaare keskmeks tõlkeilukirjandus, aga seekord oli taktika varasemale vastupidine – järjejutu asemel pandi igasse numbrisse pikem iseseisev seiklusjutt. Juurde lisati lühemaid jutte-luuletusi, populaarteadust, hulk temaatilisi „nurki“ kaasategutsemiseks, omavahelise suhtlemise rubriik „Löö sekka!“, nuputamist ja nalja. Toimetaja Nurmik oli oma nimele nii kindel, et lasi selle suurelt kaanele trükkida, kohe ajakirja nime alla.
Vikerkaare toimetuse liikmete nimekiri oli pikk: Võru õpetajate seminari juhataja Johannes Käis, kirjanikud Jüri Parijõgi ja Oskar Luts, Adele Oengo-Johanson, EELK sisemisjoni paranduskasvatusnõunik Hugo Valma, L. Jürisson Haapsalust (hiljem tema asemel Rakvere õpetajate seminari käsitööõpetaja Theodor Brandt), maletoimetaja Albert Burmeister, NMKÜ peasekretär Herbert Tõnisson (Tõnissoo).
Tegelikult oli põhitegijaid siiski kaks: vastutav ja tegevtoimetaja Küla-Nurmik ning talitusejuht Hugo Valma, kes ka valis, tõlkis ja toimetas lugusid. Käis, Jürisson, Brandt, Burmeister ja Tõnisson tegid ainult oma teemarubriike. Parijõgi kirjutas vestelugusid Vandismäe Endust. Luts ja Oengo-Johanson olid aga vaid esindusnimed impressumis. Lutsu nime all ei ilmunud ajakirjas ühtki lugu. Oengo-Johanson oli üllatunud, leides oma nime toimetajate seas, ja temalt ilmus vaid jutt „Jõulusära“. Enda sõnul ei leidnud ta „endale hästi pinda, kus võiksin kaasa lüüa. Minu repertuaaris polnud nagu midagi sinna sobivat“.[25]
Oengo-Johanson koolitas kogu elu tütarlapsi ja tema kohmetus endale koha leidmisel on mõistetav, sest uus Vikerkaar kõnetas eelkõige poisse. Ajakiri alustas suurte plaanidega, avades terve hulga „nurki“, mis pakkusid poistepärast tegutsemist. Suure uhkusega ja Eesti ajakirjanduses ainulaadsetena reklaamiti välja filateelia- ja õhuasjanduse nurgad. Kõige järjekindlamalt ilmuski Jürissoni ja Brandti „Margikorjaja nurk“, mis info andmise ja õpetuse kõrval korraldas ka margivahetusvõistlusi (parimale auhinnaks 30 marki). Johannes Käisi „Loodusesõbra nurk“ õpetas loodust vaatlema ja austama ning tõi mõne lühikese põneva loodusuudise. Burmeistri malenurk avaldas ikka maleülesandeid. „Noorte õhuasjanduse osa“ reklaamiti juba enne ilmumist, kinnitades, et toimetaja Herbert Tõnisson tunneb asja ja teda toetavad tegelikud lendurid kaitseväest ja eralennuliinidelt. Agaramatele jälgijatele lubati muuhulgas ka võimalust ise lennata (Vikerkaar, 1930, nr 4, lk 128). Tõnisson toimetas õhuasjanduse rubriiki siiski vaid ühe korra. Uus toimetaja oli teedeministeeriumi inspektor Alfred Elbrecht, kes oli saanud Pariisis lennundusinseneri hariduse. Tema tõi sihi madalamale: „Kui kevadeks oma kõigiti korrapäraselt ja õhusõidu reeglite järgi ehitatud mudellennukid õhku saame – milline rõõm“ (Vikerkaar, 1931, nr 6, lk 28). Seda rõõmu siiski ei antud, Elbrecht kirjutas kolmel korral ja lõpetas õpetusega, kuidas ehitada kuumaõhupalli siidpaberist mudel.
Ajakirja magnetiks olid muidugi seiklusjutud. Neid tõlgiti Jack Londonilt, Vassili Janilt ja põhiosas neilt, kelle nimed ei ütle tänapäeva Eesti lugejale suurt midagi (Hermann Löns, Charles G. D. Roberts, Irina Karnauhhova, Boriss Žitkov jmt). Juba traditsioonilistele seiklusteemadele lisandus kaks moodsat, nimelt lennundus ja tuukrite ohtlik töö. Jutud olid ikka õpetliku moraaliga, rääkisid vaprusest, sõprusest, aususest, rüütellikkusest. Eesti autorid kirjutasid vähe. Püsiautor ja lugejate suur lemmik oli Jüri Parijõgi sarjaga „Vandismäe Endu kiri onkel Jaagule“ (kes on lugenud Jaan Rannapi Agu Sihvka aruandeid, siis Endu oli tema vabariigiaegne eelkäija).
Teine oluline teema oli populaarteadus, eelkõige füüsika, keemia ja tehnika. Kõige huvitavam on tõlkesari „100.000 x miks?“, mis tutvustas lihtsate ja ootamatute küsimuste kaudu kodus olevate asjade ajalugu, füüsikat ja keemiat: miks pestakse veega, miks ahi küdedes humiseb, miks põrandal ei saa uisutada, miks piim hapneb, miks inimesed pesu kannavad jne. Arvukalt juhendati lihtsate katsete tegemist käepäraste vahenditega (ajaleht ja staatiline elekter, magnetiseeritud nõel jms).
Nii nagu vanas Vikerkaares, pakuti ka nüüd noortele osalemisvõimalust. Seekord oli küsimuste-vastuste rubriigi nimi „Löö sekka!“ ja küsimuse all näiteks koolivormi vajalikkus, mis on eestikeelsest lugemisvarast parim, kuidas veetsid suve jm. Lugejate abiga sisustati ka nuputamisnurk „Kõvu pähkleid“ (hiljem „Arva, arva, mõista, mõista“). Noored saatsid ja lahendasid väikesi ristsõnu, keerdküsimusi, matemaatilisi ülesandeid, peitepilte, piltmõistatusi jms. Parim lahendaja võis endale auhinnaks valida 1 krooni eest raamatuid. Pakkumisel olid Töökooli enda väljaanded ja Johannes Aaviku tõlgitud „Hirmu ja õuduse juttude“ sari. Samu raamatuid kingiti ka ajakirja tellimuste hankijatele. „Käsi peseb kätt,“ kiitis Vikerkaar.
Piltidega uus Vikerkaar ei priisanud: mõni tušijoonistus seiklusjuttudes, mõni foto või joonistus populaarteaduslikes lugudes, linoollõikes joonis katsete käigu selgitamiseks. Mitmel korral kirjutasid lugejad toimetusele, et fotosid võiks rohkem ilmuda. Toimetus vastas: „See oleks tõesti väga armas … . Praegu see siiski veel võimalik ei ole, sest see lõbu läheb kaunis kalliks. Aga loodame edaspidi kindlasti“ (Vikerkaar, 1931, nr 10, lk 157). Illustratsioonide autoritest on teada Natalie Mey, kujundusgraafik Axel Rossman, karikaturistid Romulus Tiitus ja Helmut Valtman. Aja jooksul suurenes linoollõigete osa ja põhjuseks oli ilmselt selle tehnika odavus ja jõukohasus ka asjaarmastajatele. Linoolpilte tegigi Edgar Isok, elupõline kirjaladuja, kes töötas TEKÜ trükikojas (seal Vikerkaart ka trükiti).
Kui palju Vikerkaart loeti, ei ole teada. Ilmunud andmed on kakofoonilised. Mõni kuu pärast alustamist kirjutas toimetus, et tellimisi tuli loodetust vähem, Vikerkaar ei saa kelleltki toetust, tegijad maksavad sellele peale ja töötavad tasuta, ajakiri pole seisma jäänud vaid toimetajate eestlasliku pikatoimelisuse ja jonni tõttu (Vikerkaar, 1931, nr 6, lk 31–32). Pool aastat hiljem kiideti, et tellijaid on juba palju rohkem ja „hakkab kujunema nii, et iga enam arenenud kooliõpilane tellib endale ise „Vikerkaare““ (Vikerkaar, 1931, nr 11, lk 31). Krista Aru teab öelda, et ajakirja tiraaž oli 1200 eksemplari (Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 88). Reklaamides rõhutati, et Vikerkaar on „haridus- ja sotsiaalministeeriumi ja kõigi kasvatustegelaste poolt esimeses järjekorras soovitatud“ (Sõnumed, 22.12.1932, lk 4), ajakirja kiitvaid kirju avaldas Õpetajate Leht (Anna Haavalt, Otepää noormehelt Valev Uibopuult). Siiski ilmus juba 1932. aasta kevadel paar ajakirjanumbrit, mis ei sisaldanud muud kui jupi järgnevast seiklusjutust.
Sama aasta sügisel võeti ette kulude vähendamine ja ajakirja sisu kitsendamine. Kokkuhoiuks koliti trükkimine odavamasse Ratas[s]epa trükikotta ja ajakirja hakati trükkima õhemale paberile. Sisule tegi Küla-Nurmik aga amputatsiooni, asutades noorte nädalalehe Õpilasleht ja võttes sinna Vikerkaarest „Noorte õhuasjanduse osa“, suhtlusrubriigi ning nuputamisnurga.
Nüüd oli Küla-Nurmikul juhtida kuukiri ja nädalaleht. Nende sisu oli olulises osas kattuv – ilukirjandus, populaarteadus, füüsika- ja keemiakatsed –, aga kummalgi väljaandel pidi olema siiski oma profiil. Õpilaslehe toon oli elavam, sisu avaram ja mitmekesisem, alates ilukirjandusest ja koolide seinalehtedes ilmunud paladest ning lõpetades näiteks filminurga ja tüdrukute käsitöönurgaga. Leht vahendas ka lihtsas keeles esitatud noorteuudiseid (koolielu, skautlus-noorkotklus, noorte sport ja ühistegevus). Kokkuvõttes püüdis nädalaleht ühendada kogu koolinoorsugu, viia „neid nende eale vastavalt kontakti pulbitseva eluga ja rakenda[da] neis pulbitsevaid jõude loovale tegevusele“.[26] Vikerkaar seevastu pidi muutuma veelgi rohkem raamatulikuks. Sinna jäi alles pikem seiklusjutt, populaarteadust, katsete juhiseid ja mõni-kord noorte omaloomingut. Lubati ka, et edasi kirjutab „vana põhivikerlane“ Vandismäe Endu. „Üldiselt kujuneks nii „Vikerkaar“ edaspidi veelgi rohkem huvitavaks noorsooraamatuks, mis oma lugejaid viib läbi kogu maailma kõikjale, kus aga on midagi huvitavat ja hääd näha, õppida ja teha,“ kirjutas Hugo Valma (Vikerkaar, 1932, nr 21, lk 32).
Nii Vikerkaare kui Õpilaslehe välja-andja oli Töökool, mõlemad ilmusid kooliaasta jooksul ja puhkasid suvel, mõlema vastutavaks ja tegevtoimetajaks märgiti Nurmiku nimi. Tegelikult keskendus Küla-Nurmik Õpilaslehele, Vikerkaar jäi rohkem Valma teha.
Kuigi Vikerkaar kiitis, et nad ilmuvad edaspidi Õpilaslehega käsikäes nagu vennad, teineteist aidates ja täiendades, siis tegelikult Vikerkaar kuhtus. Seal ei ilmunud midagi sellist, mis Õpilaslehes puudunuks. Oma kitsama temaatikaga oli Vikerkaar verevaene vend elava, päeva-kajalise, mitmekesise (ja ka reklaamiküllase) Õpilaslehe kõrval. Õpilaslehte toetas lai autorkond, Vikerkaares esines järjepidevalt vaid paar kaasautorit. Vandismäe Endu kirjutas hoolimata lubadustest vaid ühel korral, Jüri Parijõest oli saanud Õpilaslehe toimetussekretär.
Lisaks maksis Õpilasleht ainult 5 senti, Vikerkaar endiselt 25 senti. Pole kahtlustki, et ainuüksi hinna tõttu vahetas osa lugejaid Vikerkaare Õpilaslehe vastu. Paar kuud pärast Õpilaslehe alustamist kurtis Töökooli juhatuse esimees, Õpetajate Lehe toimetaja ja õpetajate liidu esimees Aleksei Janson, et kumbki väljaanne „ei tule kuidagi ots-otsaga kokku. On käidud riigiwanema juures ja haridusministeeriumis. Keegi seda ei taha lugeda“. Kunstnik Adamson-Eric soovitas: „Kui artikleid serweeritaks stiilipärasemalt ja kas wõi ametisse pandaks „Kollased pedagoogid“, siis oleks sellest tulu enam, kui Toompeal käimisest ja märgukirjade esitamisest.“[27]
Uus muutus tuli juba aasta pärast, 1933. aasta sügisel, kui Madis Küla-Nurmiku asemel sai Õpilaslehe vastutavaks ja tegevtoimetajaks Helmi Jansen, Ronga algusaegade toimetaja. Miks vahetus toimus, selle kohta ei ole ma infot leidnud. Igatahes asuti samal ajal taas reformima ka Vikerkaart, et „kohaneda muutunud oludele“. Senine kuukiri pandi ilmuma kaks korda kuus, mahtu vähendati poole võrra (16 lk) ja hinda alandati üle kahe korra (10 senti). Odavam hind pidi olema katseks ja jääma püsima ainult siis, kui tuleb piisavalt uusi tellimusi.
Sisu kohta teatas toimetus, et Vikerkaar „tahab endiselt olla elurõõmsa ja teotahtelise noorsoo ajakirjaks, tuues põnevaid jutte, tehnikat, nalja, lõbusaid ülesandeid, suurmeeste romaniseeritud eluloojutustusi ja suurel hulgal ilusaid, huvitavaid pilte“. Järjeloona pandi ilmuma Leo Waisenbergi kirjutatud „seikluste printsi Jack Londoni elulugu, mis on põnevam ja õpetlikum igasugusest romaanist“ (Vikerkaar, 1933, nr 31, lk 14). Tagasi toodi nuputamisrubriik. Ajakirja trükkimine viidi üle Tartusse, Postimehe trükikotta. Fotosid ilmus nüüd ajakirjas tõesti, igas numbris 3-4 tükki. Tekstidega neil mingit seost ei olnud, näidati kaunist loodust ja midagi huvitavat välismaalt (nt Alcatrazi vangla, lüpsikarussell Ameerikas). Võib arvata, et toimetus valis avaldamiseks pilte Postimehe trükikojas olemasolevate fotoklišeede hulgast. Postimees oli ka ainus leht, kus ilmusid värske Vikerkaare sisu tutvustavad väiksed reklaamid.
Kes nüüd Vikerkaart toimetas, pole kindlalt teada. Nurmiku nimi seisis endiselt ajakirja kaanel, Valma nimi oli endiselt impressumis kõrvuti Käisi, Parijõe, Lutsu, Oengo-Johansoni, Nurmiku ja Brandti omadega. Toimetus ja talitus öeldi endiselt asuvat Tallinnas. Ainsad nimed, mis ajakirjas autoritena kirjas, on V. Lang, Micki-Hiireke ja A. Vohli, kõik tartlased. 16-aastane treffnerist (hilisem jurist) Väino Lang kirjutas, kohandas ja tõlkis ilukirjandust. Postimehe trükikojas välja õpetatud 21-aastane tsinkograaf Alfred Vohli illustreeris linoollõigetega kõike, mis ajakirjal vaja. Micki-Hiireke avaldas mõned vestelised lood ja anekdoodid ning toimetas nuputamisnurka (ta oligi Vikerkaares alustanud nuputamisnurgale vastuseid ja ülesandeid saates). Tema postiaadressiks oli Postimehe trükikoja aadress. Kas Micki-Hiireke oli Vohli või keegi teine, pole teada.
Kahenädalakirjana Vikerkaar siiski ilmuda ei jaksanud, pausid tulid kohe sisse. Lõpuks vajus Vikerkaare look päris lötsi: kadusid katsed ja nuputamisnurk, numbrisse jäi alles üksnes jupp Jack Londoni belletriseeritud eluloost, üks kohmakas seiklusjutt (Langi tõlge, mugandus või omalooming) ja paar fotot. 1934. aastal jõudis ilmuda seitse Vikerkaart, viimased kunagi suvel. Siis katkes ajakirja ilmumine ilma ühegi selgituseta.
Sama aasta sügisel asus Küla-Nurmik taas Õpilaslehe vastutavaks ja tegevtoimetajaks. Tegevtoimetajana töötas ta 1936. aasta kevadeni, vastutajaks jäi kuni lehe ilmumise lõpuni 1939. aasta kevadel. Vikerkaart ta enam uuesti ei asutanud.
PS. Öeldakse, et hea pealkiri on pool lugu. Kui hea nimi oli Vikerkaar, selgus pool sajandit hiljem. Nimelt asutas 1986. aastal tollane NSV Liidu kirjastuskomitee kuukirja Vikerkaar = Радуга, seda pidid välja andma Eesti komsomoli keskkomitee ja kirjanike liit. Moskvas paika pandud nimi[28] annabki aastal 2022 põhjuse tuletada meelde praeguse Vikerkaare sajanditagust visa nimekaimu.
[1] Sõjaeelsest Vikerkaarest on varem kirjutanud Krista Aru ajakirja 75. aastapäeva puhul. Vt K. Aru, „Vikerkaare“ jälgedes. Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 79–89.
[2] Nii kirjeldas Vikerkaare algust Adele Oengo-Juhandi (enne eestistamist Oengo-Johanson) 1962. aastal oma käsikirjalistes mälestustes „Vikervärvilises koolitöös. Ühe vana koolijuhataja mälestusi“ (lk 69–71). Käsikiri on hoiul TLÜ raamatukogus, kättesaadav ka internetis: http://arhmus.tlu.ee/tlibrary/f/text/90/EPAM_0K_0015138-00001_39490.pdf.
[3] Enne kirjandusajakirja Vikerkaar idanes ka teise Vikerkaare idee. Nimelt 23. septembril 1921 palusid Läti kunstnik Jānis Springis (1892–1959) ja Pallases õppiv Paul Liivak (1900–1942) registreerida illustreeritud kuukirja Vikerkaar. Järgmisel kuul teatas Springis siseministeeriumile toimetaja väljavahetamisest, Liivaku asemele pidi tulema kirjamees, kupletist, kloun jne Hendrik Saar (1893–1944?) ja juhuameteid pidav Tõnis Männik (1898–1988; paar aastat hiljem sai temast vanglaülema abi Tallinnas ja siis juba vanglaülem Rakveres). Milline pidi olema kuukirja sisu, pole dokumentides täpsustatud, aga följetonist Hendrik Saare alias Kivilombi Intsu nimi viitab üsna kindlas suunas. (Andmed Vikerkaare kohta on pärit registreerimistoimikust politseitalituse poliitilise politsei inspektuuris ERA.1.7.1357.)
[4] Oengo-Juhandi mälestused, lk 74–75.
[5] Oengo-Juhandi mälestused, lk 78.
[6] Tsitaadid Vikerkaarest 1922, nr 9, lk 286–287.
[7] Oengo-Juhandi mälestused, lk 100.
[8] J. Koppel, Üleskutse koolidele, nende ülewalpidajatele ja lastewanematele. Meie Maa, 17.01.1923, lk 1.
[9] –k, Õpetajate päew Tallinnas. Postimees, 31.07.1922, lk 6.
[10] Oengo-Johanson ei olnud ka „Varanduste saare“ sisuga rahul: „Liiga palju seiklust, jämedat meremeeste sõimu, nagu poleks kohane meie ajakirjale. Ei võinud ju mulle meeldida seal järjest korduv salm: „Surnukirstul viisteist meest – / hõissassaa ja kannutäis rummi! / Viin ja kurat viisiv [sic!] teised eest! – / hõissasaa ja kannutäis rummi!“ – Väidetakse küll, et noorsoole meeldib seiklusist lugeda, et romaani tendents on ikkagi hea. Kuid meil on küllaltki teada, kuidas vahest noori sattub väärale teele, võlutuna raamatus esinevast negatiivsest, ega hakka teose tendentsi otsimagi“ (Oengo-Juhandi mälestused, lk 113–114).
[11] Oengo-Juhandi mälestused, lk 101–102.
[12] Oengo-Juhandi mälestused, lk 117.
[13] See oli väga korralik palk, näiteks 1928. aastal, pärast rahareformi, kus 100 margast sai 1 kroon, teenis Loomingu toimetaja Jaan Kärner 200 krooni kuus (Loomingu aastaaruanne 1928 – EKM EKLA f 184 m 6:29).
[14] N. K. [= Nikolai Kann], Noorsoo aja-kiri „Wikerkaar“. Toim. märkus. Päewaleht, 09.12.1923, lk 8.
[15] Oengo-Juhandi mälestused, lk 118, 126, 127.
[16] Oengo-Juhandi mälestused, lk 132–133.
[17] N. K. [= Nikolai Kann], Eesti koolinoorsoo keskliit soowimatu. Päewaleht, 27.04.1927, lk 10.
[18] Lg. [= Georg Eduard Luiga], Missugune peab olema õige ajaleht? Päewaleht, 21.12.1930, lk 8.
[19] Ka „Wikerkaar“ seisma. Esmaspäew, 27.07.1925, lk 3.
[20] E. N. [= Eduard Pertman], Laste ja noorsoo ajakirjadest. Sakala, 19.03.1925, lk 2.
[21] Õpetajad ja ajakirjandus. Waba Maa, 25.08.1925, lk 4.
[22] Õpetajaskond mobiliseerib end kõmuajakirjanduse wastu. Postimees, 08.09.1925, lk 2.
[23] J. Mändmets, Suurepäralisest käeliigutusest on üksipäinis vähe. Päewaleht, 03.09.1925, lk 2.
[24] Noorte ajakiri Wikerkaar hakkab uuesti ilmuma. Päewaleht, 11.09.1925, lk 4.
[25] Oengo-Juhandi mälestused lk 295–296, 298–299.
[26] Igale õpilasele – leht. Õpetajate Leht, 09.10.1936, lk 4.
[27] Ajakirjandus kohtu ees. Sõnumed, 08.12.1932, lk 3.
[28] R. Veidemann, Vikerkaares(t). Rmt-s: Kirjanduse jaosmaa ’86. Tallinn, 1988, lk 144.
Lisa kommentaar