Tallinna Kesklinnas asuvast Dvigateli kvartalist on kujunenud sotskolonialismi sümbol, kuid seni kasutamata arhiividokumendid näitavad, et uhke fassaadi taga oli elu palju proosalisem. Salastatud suurtehase töötajad olid parteikoosolekutel agarad kurtma oma murede üle teineteisele ja oma juhtkonnale. Nende protokollid on väärtuslik allikas, mille põhjal uurida nii tehase siseelu kui ka selle töötajate käekäiku Eesti NSV pealinnas.
Mullu oli Riigikogu menetluses planeerimis- ja ehitusseadustiku muudatuste ehk rahvakeeli „punamonumentide seaduse“ eelnõu, mis põhjustas ühiskonnas terava arutelu.[1] Eelnõu meediakajastusi illustreeriti peamiselt fotodega kahest kuulsast Tallinna hoonest: üks on kino Sõprus vanalinnas (valmis 1955, arhitektid Peeter Tarvas ja August Volberg) ning teiseks elumaja Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal.[2] Tänava perspektiivis domineeriv torni ja viisnurgaga maja ametliku aadressiga Lastekodu tn 1/Tartu mnt 24 seisab oma kohal ligi 60 aastat ja on alates 1997. aastast arvel kultuurimälestisena.[3] Kõnealuse maja korteriühistu polnud seaduseelnõust vaimustuses: esteetiliste ja ideoloogiliste vaidluste kõrval on oluliseks argumendiks raha – pole kahtlust, et keerulised lammutustööd läheksid maja elanikele palju maksma.[4] Idee maja välimust korrigeerida pole kuigi uus: viisnurgaga torni ärajätmist kaaluti juba ehituse ajal, kuid seda hoopis teistel põhjustel.[5]
Väike Moskva tornimaja
Stalinistlik arhitektuur jõudis okupeeritud Eestisse pärast Teist maailmasõda ning kuigi see andis tooni võrdlemisi lühikest aega, jättis see sügava jälje pea kõigisse Tallinna linnaosadesse. Uute esinduslike hoonete ehitamisel mängisid üldjuhul rolli nii ideoloogia kui ka ruumiliste vajaduste lahendamine. Märtsipommitamise käigus hävinud (ja peamiselt puust) hoonete asemele pidid tulema uhked kivimajad, mis ei äärista enam väikesi käänulisi tänavaid, vaid ideaalsete perspektiividega sirgeid puiesteid. Kuigi Tallinnas ja mujal Eesti NSV-s ehitati ka palju tüüpprojektide järgi, arendati siiski sageli edasi sõjaeelset arhitektuurimõtet ning mitmed uued hooned valmisid eesti päritolu arhitektide projektide järgi.[6] Uued stalinistliku arhitektuuriga kvartalid kerkisid sõjajärgsel kümnendil Pelguranda, Uude Maailma, Asula tänavale, Koidu tänavale, Rävala puiesteele ja sellega külgnevatele tänavatele, Narva maanteele ja mitmele poole veel.[7] Paljud kvartalid jäid lõplikult välja ehitamata. Samuti jäi rajamata Tallinnasse tänase Viru väljaku kanti kavandatud Stalini väljak.
Seega kõige uhkemaks ja kõigile tallinlastele tuttavaks näiteks tolle perioodi arhitektuurist jääbki Tartu maantee torniga maja. Peab nõustuma, et nende majade arhitektuuri hindamisel me lähtume tänapäeval rohkem ajaloolisest kontekstist kui esteetikast.[8] Repressioonide ja massiküüditamise taustal kerkinud maja mõjus kohalikele võikalt: suurtehase töölistele mõeldud uhke loss ei sobinud linnapilti ja eristus ümbritsevatest hoonetest nii oma mahu kui ka dekoori poolest. Väidetavalt meenutas tammepärg fassaadil poolkuud või midagi idamaist ja hoonet kutsuti rahvasuus Türgi saatkonnaks.[9] Tõsi, türklasi majas ei elanud. Ka eestlasi peaaegu polnud – valdava enamuse moodustasid Venemaalt, Valgevenest ja teistest liiduvabariikidest siia kolinud töölised ja insenerid.[10] Arusaadavatel põhjustel pidi seegi mõjuma eemaletõukavalt. Siiski tasub märkida, et uue kvartali ümbrus nägi 1950. aastatel välja hoopis teistmoodi kui tänapäeval – Tartu maantee oli kitsam, Liivalaia tänavat polnud sellisel kujul sootuks, ümberringi oli palju suhteliselt kasinaid puumaju ning uuest kvartalist üle tee tegutses ümbruskonda spetsiifilise lõhnaga täitnud Tallinna Paberivabrik.
Tartu maantee tornimaja kutsub paratamatult esile seoseid Moskva kuulsa seitsme kõrghoonega: riigi pealinnast alguse saanud vorm pidi levima väiksemate koopiate kujul üle kogu Nõukogude Liidu. „Moskva õdedena“ tuntud kõrghoonetel oli uhke eelkäija. 415-meetrisena kavandatud Nõukogude Palee ehitus algas 1933. aastal (konkursil osales edutult ka Eesti arhitekte) ja pidi kulmineeruma taeva poole vaatava Lenini kujuga. Moskva kõige uhkema ja maailma kõrgeima hoone ehituse pani pausile ja lõppkokkuvõttes katkestas sootuks Teine maailmasõda. Sõja lõppedes naasis Stalin projekti juurde, kuid seekord otsustati minna teist teed. 1947. aastal algasid uute kõrghoonete projekteerimis- ja ehitustööd. Uued majad pidid sümboliseerima NSVL-i saavutusi ja võitu sõjas, Nõukogude riigi muutumist tõeliseks maailmariigiks ning Moskva kujunemist tõeliseks maailmalinnaks, et sellest saaks „kõikide pealinnade pealinn“.[11] Pärast tuhandete inimeste (nende seas ka vangide) pikka ja vaevalist rasket tööd valmisid uued majad 1950. aastatel, peamiselt juba pärast Stalini surma.
Projekte tehti pidevalt ümber: lisaks tehnilistele aspektidele muutus ühel hetkel ka poliitiline tellimus. 1953. aastal võimule tulnud Nikita Hruštšov alustas võitlust oma eelkäija pärandiga juba enne kuulsat NLKP XX kongressi 1956. aastal. 1954. aastal toimunud üleliidulisel ehitajate kongressil mõisteti hukka nn liialdused arhitektuuris ning samal aastal hakati muutma juba töös olnud projekte. Esikohale tuli seada piiratud ressursside mõistlik kasutus ning vormile tuli eelistada kvantiteeti – igati loogiline suund sõjajärgsete äärmiselt kehvade elamistingimuste ja tohutu linnastumise all kannatava riigi puhul. Üheks kampaania eestkõnelejaks sai arhitekt Aleksandr Vlassov, kellega Hruštšov oli töötanud Ukraina NSV-s. Hruštšov tõi Vlassovi Kiievist Moskvasse ja edutas pealinna peaarhitektiks juba 1950. aastal, järgnevatel aastatel tegutses ta nii NSVL-i Arhitektuuriakadeemia kui ka NSVL-i Arhitektide Liidu eesotsas.[12] Just Vlassov (koos arhitekt-kunstnik Fjodor Djuženkoga) koostas tüüpprojekti, mis realiseeriti Tallinnas Dvigateli tehase töötajate heaks.
Vabariik vabariigis
Dvigateli tehase sünnitunnistuseks peetakse Venemaa keisri Nikolai II allkirjaga dokumenti 1897. aastast. Dvigatel (vn mootor) oli üks mitmest Tallinnas tegutsenud tööstusettevõttest, millele pandi alus 19. sajandi lõpus. Dvigateli ajalugu on märkimisväärne tänu tehase mitmekülgsele haardele ning sellele, kuidas tehase arengus peegelduvad 20. sajandi kõige olulisemad sündmused, drastilised riigikorra vahetused ja tohutud sotsiaalmajanduslikud muutused. Ligi saja-aastase eksistentsi jooksul toodeti tehases mitmesuguseid metallitooteid, vaguneid ning komponente sõjatööstuse, kosmosetehnika ja isegi tuumareaktorite jaoks. Viimane asjaolu oli ka põhjus, miks nõukogude aja ametlikes dokumentides oli tehase nimeks enamasti salapärane „Postkast 130“ – tegemist oli sõjaväestatud tehasega ning selle tegevus oli poolsalajane. Tehas allus NSV Liidu Keskmise Masinaehituse Ministeeriumile ning, nagu teisigi tuuma- ja sõjatööstuse organisatsioone, arendati seda eelisjärjekorras.
Tehase hiilgeaeg saabus sügaval nõukogude ajal. Tehase töötajate täpne arv tipphetkel pole teada, kuid koos kogu sotsiaalsektoris hõivatud personaliga pakutakse selleks 7000–9000 inimest. Töötajatel ja nende pereliikmetel oli õigus mitmesugustele hüvedele. Dvigateli töötajad kuulusid ulatuslikku võrgustikku, milles oli korraldatud pea kogu nende tööväline elu: majutus, haridus ja koolitus, tervishoid ja puhkus, ideoloogiline kontroll, mitmesugused spordi-, vabaaja- ja kultuuritegevused jne. Tehas haldas klubi huviringide, kooride ja orkestriga, polikliinikut, lasteaedu, kümneid elumaju (nende täpne arv varieerus aastate jooksul), spordiklubi koos erinevate alasektsioonidega, kooli ja puhkebaase.[13] Kogu Dvigateli juurde kuulunud struktuur oli, kui kasutada ühe selle töötaja sõnu, omamoodi „vabariik vabariigis“[14] – mahukas, võimas, Nõukogude riigile tüüpiliselt puuduliku juhtimisega, oma konfliktide ja rivaalitsemisega. Taolised võrgustikud kuulusid kõigi suuremate ettevõtete, trustide, loomeliitude jms juurde, kuid Dvigateli võrgustik eristub siiski oma mahu poolest. Selle loomine ja arendamine mõjutas märkimisväärselt Tallinna ruumilist arengut. Lisaks tehase enda territooriumile leidub sellega vahetult seotud objekte mitmest Lasnamäe ja Kesklinna asumist ja mujalt. Osa hooneid ei ole säilinud: olulisematest rajatistest pole alles Peterburi tee ja Pae tänava nurgal asunud klubi ning Lasnamäe tänaval paiknenud polikliinikut.
Elamuehitus oli muude valdkondadega võrreldes kõige tähtsam osa sellest motivatsioonipaketist, millega värvati uusi töötajaid ja parandati olemasolevate töötajate elutingimusi. Esimesed elumajad Dvigateli personalile kerkisid sõjajärgsetel aastatel Lasnamäele. Nii tehase taastamises, uute tsehhide kui ka elumajade ehituses olid hõivatud tuhanded sõjavangid ja sõjaväelased.[15] Peab märkima, et ka ehituses hõivatud NKVD/MGB väeosade sõdurite elu nägi paljuski vangilaagri moodi välja, kuigi võrreldes kinnipeetavatega oli sõduritel teatavaid mööndusi mõistagi rohkem.[16] Tehase töölisi majutati ka barakkidesse ja Lasnamäele ehitatud puumajadesse, mille seisund jättis kõvasti soovida. Hoolimata iga-aastasest remondist oli majade olukord väga nukker ning tehase juhtkond tõdes pidevalt, et talveks ollakse halvasti ette valmistunud.[17]
Seega oli uue uhke välimusega elamukvartali rajamine Tartu maanteele tehase seisukohalt hädavajalik käik. Tartu maantee kvartali ehitus venis, esines probleeme nii tööjõuga kui ka materjalide tarnega. Ehituses rakendati tehase töölisi, motiveerides neid käegakatsutava helge tulevikuga: panustate praegu ehitusse ning peagi asute ise siia elama.[18] Majad valmisid järgemööda 1950. aastate esimeses pooles. Suletud sisehooviga kvartal lõi uusi võimalusi koosviibimiseks, kuid ilmselt teenis ka muid eesmärke: suletud ruumis on üksteist märksa lihtsam jälgida ning väljastpoolt tulnud inimesed pääsesid territooriumile vaid naabrite valvsa pilgu all. Tegemist polnud valvatud objektiga ning korteritesse said tulla ka külalised, kuid üldjuhul pidid nad ööseks lahkuma. Kõrvaliste isikute liikumine kvartalis ilma loata võis põhjustada majavalitsuse juhtkonnale peapesu: näiteks 1960. aasta suvel korterites küsitlust läbi viinud Eesti NSV Teaduste Akadeemia töötaja käik Tartu maantee kvartalisse lõppes majavalitsuse lohakuse kriitikaga.[19]
Üldiselt märgitakse, et kuigi Eestisse ja teistesse okupeeritud Balti riikidesse saabus sõjajärgsetel aastatel suures koguses tööjõudu teistest liiduvabariikidest (osa inimesi lahkus lühikese aja möödudes), kajastus see elamuehituses minimaalselt – elamispindu ehitati suhteliselt vähe.[20] Tallinnas ehitati perioodil 1951–1960 ühtekokku 758 000 m2 elamispinda – järgneval kümnendil maht kolmekordistus.[21] Võrdluseks: Dvigateli käsutuses oli 1961. aasta seisuga 32 000 m2 elamispinda.[22] Lisaks majutamisvajadusele oli mahukal kortermajade ehitusel ka teine eesmärk: võimud sisendasid töölistele, et nende huvide eest seistakse ja neile tagatakse parimad tingimused. „Kodanlikus Eestis“ pidid töölised elama kitsikuses ja töökohast väga kaugel, ka tehase poolt pakutud elamud olid kehvad ning nendes elasid vähesed, teised pidid aga üürima taolisi tagasihoidlikke kortereid eraturult, kirjutasid Dvigateli endised töötajad oma mälestustes, vastandades olukorda tänapäevaste mugavustega korteritele.[23] Nii nagu Stalini kõrghooned näitasid kogu maailmale Nõukogude riigi ja Moskva uhkust, pidid ka Dvigateli uued uhked hooned eesotsas Tartu maantee tornmajaga näitama nii oma töötajatele kui ka teistele tallinlastele, kes on uus peremees.
Fassaadi taga
Tegelik elu karniiside ja girlandidega kaetud eeskujuliku fassaadi taga oli märksa mitmetahulisem. Seda, kuidas nõukogude ideoloogia deklareeritud väärtused läksid lahku tegelikust olukorrast, on ühe Eesti NSV suurtootmise näitel uuritud varemgi, allikaks inimestega tehtud intervjuud.[24] Mina tuginen eelkõige arhiivimaterjalidele: üllataval kombel olid inimesed agarad kritiseerima süsteemi puudujääke, üksteist süüdistama ja elu eri aspektide üle arutama parteikoosolekutel, mida on hoolikalt protokollitud. Kuigi protokollides esineb käsitsi maha tõmmatud üksiksõnu või terveid lõike, paistab, et kirja läks väga suur osa koosolekutel räägitust. Dvigateli kommunistide omavahelised arutelud aitavad meil piiluda hoolikalt konstrueeritud fassaadi taha.
Tartu maantee Dvigateli kvartalisse mahtus ligi 240 korterit. Korterite jagamisel mängisid rolli eri tegurid: perekonnaliikmete arv ja nende tervislik seisund, töötaja teenistusstaaž Dvigatelis, varasem käitumine töökohal ja väljaspool seda. Eelised olid ka riiklikke autasusid pälvinud inimestel ja Suure Isamaasõja veteranidel. Samuti sai elamispinda suuremaks vahetada laste sünni või teiste mõjuvate vajaduste tekkimise korral (nt pereliikme invaliidistumine). Lasnamäel paiknesid nii Dvigateli ühiselamud kui ka kortermajad. Tartu maantee kvartali majades oli enamjaolt tegemist kommunaalkorteritega, kuid seda siiski mõõdukal kujul – näiteks kolmetoalist korterit võis jagada kaks eri suurusega perekonda. Üldiselt lähtuti põhimõttest, et ühte korterisse saab paigutada üks-kaks perekonda.[25] Tartu maantee korterid olid Majaka piirkonna omadest värskemad, kuid algusaastatel kaasnes uue elukoha ja töökoha vahelise logistikaga ebamugavusi: trammiliini pikendati Ülemistele alles 1955. aastal, enne seda pööras tramm kesklinna poole tagasi Lubja peatuses ning teekond jala tööle võis olla mitu kilomeetrit.
Hoolimata püüdlustest rajada eeskujulik kortermaja polnud Tartu maantee kvartali ehituskvaliteet kiita. Ka pärast elanike sissekolimist jätkusid tööd katusel ning mujal. Katlamajasse paigaldatud mootorid vajasid pidevalt remonti ning sellega seotud kaevetööde tõttu oli lahtikaevatud sisehoov mudane.[26] Pärast telefonikaablite paigaldust vajas katus uuesti remonti. Oma panuse taristu vastupidavuse proovilepanekusse andsid ka elanikud: fajansist kraanikausid vajasid vahetust juba paari aasta pärast, kanalisatsioonitorud ummistusid. Korterites oli külm, kuna küttesüsteemide võimsuse määramisel ei arvestatud tubade pindalaga, mitmel pool ei olnud gaasi. Probleeme oli ka vajumisega ning vihmase ilma korral kahjustas majaseinu vesi. Keldrites oli kehv valgustus.[27] Remondivajaduse korral pidi korteri elanik teada andma majavalitsusse, kust tuli kohale spetsialist ja määras vajalikud tööd. Sõltuvalt töö iseloomust võis remondi ooteaeg venida kuudepikkuseks. Siiski oli Tartu maantee kvartali olukord märksa parem kui teistes Dvigateli hallatavates objektides. 1956. aasta tulemusi võeti kokku rõõmsas tujus: vastu võeti 1700 m2 elamispinda, mille arvelt korraldati „eeskujulik ühiselamu“ 200 inimesele ning majutati 146 perekonda.[28] Osa kortereid eraldati lasteaia ja sõime tarvis, hilisematel aastatel on neid pidevalt laiendatud esimese korruse korterite arvelt. Tehase töötajate arvu kasvuga pikenesid ka järjekorrad Dvigateli pakutud lasteaiakohtadele. Lasteaia juurde lisandus hiljem ka lastehoid koolis õppivatele noortele ning majas tegutses mitu huviringi.[29]
Nõukogude ühiskond tervikuna polnud vaba korruptsioonist mitmel tasandil: piiratud ressursside tingimustes said kõikvõimalike hüvede hankimisel määravaks inimestevahelised võrgustikud ja mitteformaalsed suhted.[30] Ka Dvigateli töötajad said mõnikord elamispindu selleks mitteametlikke kanaleid kasutades – nähtuse täpset ulatust on võimatu määrata, sest eeldatavasti ei jäänud paljud oma skeemitamisega vahele. Määravaks asjaoluks said perekondlikud sidemed: majavalitsuse juhi õde sai korteri siis, kui elamu-kommunaalosakonna juht jagas ruume ümber mitmes läbikäidavas toas selliselt, et kõik, kes pidid teatud arvu tube saama, selle ka said, kuid tekkis ka „ülejääke“, mida eraldati kolleegi lähisugulasele.[31] Kui üksik mees või naine oleks pidanud elama ühiselamus, siis abielludes tekkis õigus elamistingimuste parandamisele: lühiajaliste või suisa fiktiivsete abielude ilmsikstuleku korral jäi töötaja eraldatud toast ilma.[32] Tehase juhtkond tunnistas, et on aset leidnud juhtumeid, kus naised tahtsid rasedaks jääda just korteri saamise eesmärgil.[33] Lisaks ametlikule protseduurile tsehhi- ja siis tehasekomiteede tasemel, kes pidid elamispindade saajate nimekirjad kinnitama, oli suur võim tubade ja korterite jagamise üle ka majavalitsustel ja elamu-kommunaalosakonna juhtkonnal. Mõni-kord positsiooni kuritarvitati: ametnik sai pistise eest korraldada ühe elaniku kolimist teisele elamispinnale, et korter tervikuna saaks kuuluda ühele perekonnale.[34]
Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend
1961. aastal NLKP XXII kongressil võeti vastu „Kommunismiehitaja moraalikoodeks“, kust pärineb muuhulgas ka see vahepealkiri. Naljaga pooleks võib öelda, et Dvigateli töötajad eksisid pidevalt enamiku selle koodeksi sätete vastu. Koodeksi teine tees mõistis hukka laiskuse ning sätestas: kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma.[35] 1956. aastal alustasid tööd Tartu maantee kvartali puhvet ja väike toidukauplus, mis olid kaubandusministeeriumi alluvuses ega vastanud Dvigateli juhtkonna ootustele. Puhvetisse leidsid kiiresti tee närilised, samuti esines probleeme töötajate hügieeniga. Samas oli sortiment igati korralik: tööpäeviti oli pakkumises paar valikut suppi ja koguni kuni kümme erinevat praadi. Hommikuti said kvartali elanikud osta piima ja värskeid saiakesi. Üldiselt olid Dvigateli töötajatele pidevalt saadaval toiduained, mida oli mujalt linnast hankida raske, näiteks vorst.[36] Ajapikku lisandus söögivalikusse ka puuvilju, mida sai tasuta kaasa võtta nn vitamiinilauast.[37] Päevasel ajal toimus töötajate toitlustamine töökohas. Tehase sööklad töötasid mitmes vahetuses, kuid seegi ei päästnud järjekordadest ja sellest tulenevalt hilinemistest tööpostile. Probleemi pidi lahendama „Eesti suurim“ 1000-kohaline söökla.[38] Üldine käitumiskultuur jättis soovida: pesemata käte kõrval oli probleemiks söögiriistade pidev varastamine.[39] Sööklad ja puhvetid said kohaks, kus töötajad suhtlesid omavahel vabamas õhkkonnas, kuigi tehase juhtkond üritas nende vaba aega täita ka kõikvõimalike loengute, etenduste, raadiokuulamise jms-ga. Isegi söökla polnud vaba seaduserikkumisest: insenerist ja kaadriosakonna juhist abielupaar oli pikalt saanud kallimaid lõunaid, makstes kõige odavama eest. Juhtumi uurimiseks moodustatud viieliikmeline komisjon leidis, et kahtlustused vastavad tõele ning kuritegu on aset leidnud. Kuigi insenerist naine väitis, et ta peab dieedist kinni ja „pole osa võtnud praekartulist“, pidid parteilt noomituse saanud abikaasad korvama tehasele tekitatud kahju.[40]
Perekondlik küsimus polnud oluline mitte ainult korterite jagamisel. Tehase eeskujulik töötaja ja kommunist pidi käituma väärikalt ka oma abikaasa ja laste suhtes. Just töökohajärgne parteiorganisatsioon kujunes paljude naiste jaoks kohaks, kuhu kaevata oma abikaasa vääritu käitumise peale.[41] Peamised probleemid olid kolme laadi: abieluvälised suhted (nii meeste kui naiste puhul), perevägivald (valdavalt naistevastane) ja alkoholism. Eriti ekstreemsed juhtumid võisid päädida surmaga. 12. juulil 1967 lõi Tartu maantee kvartali elanik K oma naist triikraua ja hantliga pähe, mille tulemusel naine suri. K ise avas gaasipliidi kraanid, kuid andis sellest teada kolleegile, kes kutsus kohale miilitsa ja kiirabi. Ekspertiis tunnistas, et K oli süüdimatusseisundis, ning saatis ta sundravile.[42]
Kuigi eriti keeruline olukord oli Majaka piirkonna ühiselamutes, kus elasid eelkõige üksikud mehed, esines probleeme ka märksa perekesksemas Tartu maantee kvartalis. Kohalikud asukad palusid tehase juhtkonda viia ühiselamu-osa Tartu maanteelt ära, sest selle elanikud „korraldavad süstemaatiliselt joominguid ning viskavad akendest tänavale ämbreid ja pudeleid“.[43] Suletud hoov ja võõrana mõjunud keskkond ümberringi tähendas, et alkoholi pruugiti aktiivselt kodus. Sellisel juhul leidsid purjus inimeste kaklused aset mitte mõnes linna restoranis, vaid otse kvartali hoovis.[44] Tehases väga laialt levinud alkoholismiga võitlemiseks üritati rakendada eri programme, prooviti purjuspäi tööle ilmumise eest palka kärpida, parandati arstiabi kättesaadavust, juurutati kõikvõimalikke vabaajategevusi ja propageeriti aktiivselt tervislikku eluviisi. Ükski neist meetmeist ei kandnud vilja. Alkoholism, sellest tulenevad tervisehädad, probleemid töölt puudumise ja töötervishoiuga jäid Dvigatelis püsima lõpuni.
Kokkuvõtteks
Eesti taasiseseisvumise paiku kujunes tehasest üks olulisemaid interliikumise keskusi ja tehase direktor Vladimir Jarovoi
oli selle juhtfiguur.[45] Paljud tehase töötajad lõid innukalt kaasa interliikumise tegevuses ning ümberringi kiiresti muutuv maailm nende usku oma õigusesse ei kõigutanud. Ideoloogia polnud küllap esikohal, olulisem oli status quo säilitamine. Nagu võttis asja kokku üks tehase töötaja, kirjeldades Jarovoid ja teisi juhte: „need kommunistlikud värdjad! Kas teie arvates ma ei tea, et nad on meie tagant aastaid varastanud? Muidugi tean, nii seda kui ka nende autode, datšade ja armukeste kohta. Kuid mis teisi liidreid meil siin Eestis on?“[46]
Ühes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega jõudis lõpule ka Dvigateli lugu. 1999. aastal tähistati kokkukuivanud tehase tegutsemise 100. aastapäeva juubelitrükisega, kuid mõni aasta hiljem katkes tootmine sootuks. Dvigateli tehasest on alles mitu hoonet, kuid need ei domineeri juba ammu Ülemiste Citys viimasel kümnendil kerkinud klaasmajade vahel. Omamoodi ususümbolina seisab endiselt omal kohal Tartu maantee tornimaja, nagu ka kümned tagasihoidlikumad endised Dvigateli elamud. Mõned Tallinna koolilapsed peavad torniga uusklassitsistlikku maja kirikuks.[47] Stalinistlike tornide teatud sarnasust sakraalhoonetega pani omal ajal tähele ka Hruštšov, kui mõistis hukka oma eelkäija arhitektuurimaitset.[48]
Tallinna kesklinnas asuv maja muutus paljudele pinnuks silmas pärast Venemaa täiemõõdulise Ukraina-vastase sõja algust. Kiievi peatänav Hreštšatõk on kõigile tuntud nii mitmete Maidani protestide kui ka näiteks mullu augustis seal korraldatud Vene vägede purustatud sõjatehnika näituse telekaadritelt – taustaks kõrged ja uhked Teise maailmasõja järel ehitatud majad. Varasema hoonestuse lasi õhku 1941. aastal linnast taganenud Punaarmee. Miks on see meie loo jaoks oluline? Sest nii Hreštšatõki ansambli kui ka Tartu maantee kvartali projekteeris üks ja sama arhitekt – Aleksandr Vlassov. Kas viisnurgaga või ilma, jäävad mõlemad hoonegrupid nõukogude arhitektuuri musternäidisteks. Maja ideologiseerimine on aga iga ühiskonna enda suunata. Dvigateli ja selle juurde loodud võrgustiku ning tehases töötanud inimeste elu uurimine loob detailsema ettekujutuse Eesti NSV argielust ka nn küpse sotsialismi perioodil. Kui eestlaste selle perioodi mälestusi on süstemaatiliselt talletatud ja uuritud, siis eestivenelaste omad on jäänud tagaplaanile.[49] Mitmetahulisem ja keerulisem minevikupilt võib aidata ka neil inimestel endil liigsest nostalgiast vabaneda ja oma minevikku kainemalt hinnata.
[1] Teema laiema konteksti võtab kokku: L. Kaljundi, Monumendisõjad sõja ajal. Vikerkaar, 2023, 4/5, lk 79–89.
[2] Vt nt Michal: ilmselt otsustab veel see riigikogu punasümbolite eemaldamise. ERR.ee, 19.01.2023; Riigikogu õigusosakond andis punamonumentide seadusele hävitava hinnangu. ERR.ee, 16.02.2023; L. Danilson-Järg, Halloo, kunstiinimesed, tulge palun maa peale tagasi! Postimees.ee, 21.09.2022.
[3] O. Orro, 8675 Elamu Tartu mnt. 24, 1957. a. Kultuurimälestiste register. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=8675.
[4] A. Šiškin, Viisnurk katusel, hirm naha vahel: majaomanikud pelgavad lammutuskäsku. Äripäev, 29.11.2022.
[5] A. Hein, Liialduste apoloogia. Sirp ja Vasar, 05.06.1981, lk 8.
[6] S. Sultson, Replacement of Urban Space: Estonian Post-War Town Planning Principles and Local Stalinist Industrial Towns. Journal of Architecture and Urbanism, 2016, kd 40, nr 4, lk 283–294; S. Sultson, Estonian Urbanism 1935–1955: The Soviet Era Implementation of Pre-War Ambitions. Planning Perspectives, 2018, kd 33, nr 3, lk 385–409.
[7] Hea ülevaate saab rmt-st: Stalinistlik maja: Kortermaja tüübid ja säästev uuendamine. Koost. L. Välja. Tallinn, 2012, ning eriti selles toodud kaardilt lk 20–21.
[8] K. Ambrozevits, Vastumeelse ajaloopärandi tähtsus. Sirp, 29.07.2022.
[9] E. Vaitmaa, Stalinistlik maja. Delfi.ee/forte, 18.11.2016.
[10] Eestlased moodustasid üldjuhul alla 1% tehase töötajatest, ERAF.6133.2.39, lk 7.
[11] K. Zubovich, Moscow Monumental: Soviet Skyscrapers and Urban Life in Stalin’s Capital. Princeton, 2020, lk 1.
[12] Sealsamas, lk 191–214.
[13] R. Nerman, Lasnamäe ajalugu. Tallinn, 1998, lk 369–377; P. Kaasik, Sõjaväestatud numbritehased. Rmt-s: Tallinna ajalugu IV, 1917–2019. Koost. O. Liivik. Tallinn, 2019, lk 222−223.
[14] ERAF.6133.2.136, lk 127.
[15] P. Kaasik, Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: Sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi. Doktoriväitekiri. Juh. M. Ilmjärv. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2012, lk 379.
[16] Põnevaid mälestusi teenistusest Dvigatelis paiknenud ehituspataljonis vt: Z. Siliņš, Läti leegionäri mälestused. Tlk I. Davidjants. Tallinn, 2020, lk 163–191.
[17] ERAF.6133.1.5, lk 15.
[18] ERAF.6133.2.4 lk 29; ERAF.6133.2.1 lk 81.
[19] ERAF.6133.2.114, lk 75.
[20] A. Puur, M. Klesment, L. Sakkeus, A Turbulent Political History and the Legacy of State Socialism in the Baltic Countries. Rmt-s: Housing Estates in the Baltic Countries. Toim. D. Hess, T. Tammaru. The Urban Book Series. Cham, 2019, lk 38.
[21] Tallinna majanduse ja kultuuri areng 1980–1989. Tallinn, 1988, lk 16. Tsit. rmt-s: Tallinna ajalugu IV, 1917–2019, lk 227.
[22] ERAF.6133.2.136, lk 11.
[23] А. Юхкум, Боевые будни, lk 106–111. Rmt-s:Они зажигали зарю: Из истории завода „Двигатель“. Tallinn, 1967; А. Гендриксон, За власть советов! Sealsamas, lk 116–133.
[24] E. Kesküla, Fiddling, Drinking and Stealing: Moral Code in the Soviet Estonian Mining Industry. European Review of History: Revue européenne d’histoire, 2013, kd 20, nr 2, lk 237–253.
[25] ERAF.6133.2.245, lk 66.
[26] ERAF.6133.2.1, lk 55–58.
[27] ERAF.6133.2.28 lk 95–98, 105–106, 114.
[28] ERAF.6133.2.39, lk 24.
[29] ERAF.6133.2.158, lk 9–10.
[30] Ingliskeelses kirjanduses on ses seoses laialt kasutusel vene laensõna blat (vn блат), eelkõige tänu rmt-le: A. V. Ledeneva, Russia’s Economy of Favours: Blat, Networking and Informal Exchange. Cambridge, 1998. Eesti NSV kontekstis on teemat uuritud kaubandussüsteemi näitel: R. Ruusmann, Defitsiit kui osa nõukogudeaegsest argielust Eesti NSV-s: fenomenoloogiline vaatepunkt. Magistritöö. Juh. E. Kõresaar. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, 2010.
[31] ERAF.6133.2.80, lk 25.
[32] ERAF.6133.2.81, lk 16–19.
[33] ERAF.6133.2.135, lk 22.
[34] ERAF.6133.2.133, lk 102–106.
[35] Kommunismiehitaja moraalikoodeks. Tallinn, 1962.
[36] ERAF.6133.2.1, lk 20–28.
[37] ERAF.6133.2.448, lk 56.
[38] Ü. Ilves, Tehase „Dvigatel“ söökla. Ehitus ja Arhitektuur, 1973, nr 3, lk 61–62.
[39] ERAF.6133.2.1 lk 26.
[40] ERAF.6133.2.135, lk 14–16; ERAF. 6133. 2.134, lk 45–47.
[41] ERAF.6133.2.79, lk 68.
[42] ERAF.6133.2.294, lk 48.
[43] ERAF.6133.2.158, lk 13.
[44] ERAF.6133.2.80, lk 51.
[45] Interliikumise juhtkonna kohta vt: G. Põlluste, ENSV Tööliste Internatsionaalse Liikumise juhtkonna sotsiaalne kooslus. Bakalaureusetöö. Juh. O. Mertelsmann. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, 2019.
[46] A. Lieven, The Baltic Revolution: Estonia, Latvia, Lithuania and the Path to Independence. New Haven, 1993, lk 193.
[47] I. Lavrentjev, Eesti ajaloost vene keeles. Sirp, 13.01.2023.
[48] K. Zubovich, Moscow Monumental, lk 201.
[49] E. Kõresaar, K. Jõesalu, Mälutööst elulooliste mälu-uuringuteni. Märkusi biograafilise kultuuriuurimise ja nõukogudejärgse Eesti mälu-uuringute seoste kohta. Acta Historica Tallinnensia, 2021, kd 27, nr 2, lk 353−377.
Lisa kommentaar