Viimasel ajal on novell püünele tõusnud. Just eelmise kümnendivahetuse paiku, 2009. aastal hakati lisaks Friedebert Tuglase nimelisele novelliauhinnale välja andma ka August Gailiti nimelist auhinda, millega tunnustatakse kahe aasta kõige nipernaadilikumat novelli. Alates 2018. aastast kirjastatakse eraalgatusel iga-aastast kogumikku „Eesti novell“, mis näib tahtvat tabada koguni kahte kärbest ühe hoobiga. Üks eesmärk on laialdase meediakajastuse abiga püüda avaramat lugejaskonda, aga ühtlasi on välja töötatud silmatorkavalt ajalootundlik ja metatekstuaalne formaat: lisaks ca viieteistkümnele läinudaastasele palale sisaldab kogumiku iga anne ühte saja aasta tagust novelli ning mõne literaadi põhjalikku saatesõna novelli kui sellise kohta. Lisaks on ajakiri Looming värskelt kaheks löönud oma traditsioonilise proosaülevaate: nüüd kirjutatakse romaanidest ja lühiproosast eraldi, mis võimaldab viimasel varasemaga võrreldes märksa paremini esile tulla.
Vandenõuteoreetikutele pakub kindlasti rõõmu mõte, et viimase kümnendi novelli on eri viisidel tugevasti mõjutanud üksainus isik. Armin Kõomägi on „Eesti novelli“ sarja nii ideeline kui ka praktiline eestvedaja, kuid tema panus ei piirdu novelli institutsionaalse staatuse tõstmisega. Lisaks sellele on Kõomägi ise arvestatav novellist, kellelt on ilmunud kokku kolm novellikogu, neist viimane alles äsja (määratluse järgi „mininovelle“ sisaldav „Perifeeria kangelased“). Tuglase auhinna on Kõomägi pälvinud kaks korda: aastal 2006 loo eest „Anonüümsed logistikud“ ja aastal 2018 loo eest „Goglomov“, kusjuures viimane pälvis ka Gailiti auhinna.
Kõomäe hoogsad, anekdootlikud, kireva tegelaspaletiga lood, olgu lühemad või pikemad, sobivad iseenesest 2010.–2019. aasta eesti novellimaastikule küll, võõrkehana nad ei mõju. Väikestest inimestest, naljakatest seikadest ja kummalistest kokkusattumustest on kirjutanud teisedki, niihästi maestro Kivirähk, kes teeb seda nüüdseks juba mitu aastakümmet, kui ka (seni) juhuslikumad katsetajad, näiteks Urmo Jaanimägi või Rait Milistver. Õieti on see novelli pärisosa, millest ei pääse nagunii: „Novelli taandamisel kujuteldavaks algkujuks võiksime saada anekdoodi,“ nagu kirjutab Mart Velsker.[1] Läinud kümnendi novelli suuremate eripäradena tooksin aga välja mõned muud jooned.
Perioodi lipulaevadena käiksin välja Maarja Kangro ja Urmas Vadi, parimas loomeeas kirjanikud, kes mõlemad on tegevad ka paljudes teistes žanrides. Mõningase üllatusega avastasingi, et Vadil on sel kümnendil ilmunud õieti ainult üks „korralik“ jutukogu, „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ (2014). Hiljutine „Elu mõttetusest“ (2019) on veidi keerulisem juhtum, kuna esiteks on lühivorme püütud köita sidusamateks „märkmeteks pettunud inimeste külast“, teiseks sisaldab see erinevalt eelmisest kogust ka palju neid eespool kirjeldatud anekdootlikke pisilugusid. Sellest hoolimata tunduvad Vadi novellid olevat kirjandusmaastikul mõjukad ja silmapaistvad, näiteks on need inspireerinud Jan Kausi pastiši „Fänn“.[2] Kangrol on olemas kolm novellikogumikku: „Ahvid ja solidaarsus“ (2010), „Dantelik auk“ (2012) ja „Hüppa tulle“ (2014). Ning just sellise paraadpaarina pälvisid kirjanikud Tuglase novelliauhinna kohe kümnendi alguses, 2011. aastal: Kangro novelli eest „48 tundi“, Vadi novelli eest „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“. Mõlemad on saavutust hiljem korranud, kuigi eraldi: Kangro 2014. aastal novelliga „Atropose Opel Meriva“, Vadi 2017. aastal novelliga „Auhind“.
Mingite tunnuste poolest saab Kangrot ja Vadi hõlpsasti vastandada. Ennekõike erineb nende kirjutuslaad paigutumise poolest kõrge ja madala, kirjaliku ja suulise, intellektuaalse ja antiintellektuaalse teljele. Kangro laused on rafineeritud, nii nagu ka tema mõttekäigud. Ta pillub kirjanike ja mõtlejate nimesid ning lõimib mõttekäikudesse sundimatult tuntud filosoofilisi vaidlusküsimusi (kuigi tembib stilistilistel kaalutlustel sekka ka hästi valitud vulgaarsusi). Tema peategelane, enamasti minajutustaja, esindab vasakpoolseid intellektuaale ja tegeleb neile huvi pakkuvate teemadega – näiteks 2010. aasta novellikogus „Ahvid ja solidaarsus“ kerkib peaaegu igas loos üles küsimus, kas keegi on või ei ole fašist. Sellise peategelase kaudu saavad nähtavaks kõik need arvukad läätsed ja filtrid, millest niisuguse ülemõtleva intellektuaali kogemus läbi peab käima. Seevastu Vadi annab edasi ülevõimendatud, muigamapanevalt naiivset siirust. Tema peategelane, samuti enamasti minajutustaja, kipub võtma rõhutatult lihtsa inimese positsiooni: „Ütlen kohe alguses ära, et…“ Tekst visandab pigem toore ja töötlemata mõtteprotsessi, selle, kuidas inimene ketrab ja jaurab kas valjusti kellegagi vesteldes või omas peas. Suulist kõnet markeerivad hüüumärkidega lõppevad laused, lausepuändid võrsuvad sageli oma kohmakuses ootamatutest kõrvutustest. Lisaks kasutab Vadi vabama käega liialdusi ja paksu värvi, ei kõhkle sisse toomast ka lausa üleloomulikke või sellisena tajutavaid sündmusi. Groteskina võib iseloomustada ka mõndagi Kangro novelli, kuid tema grotesk on hillitsetum, realistlikum.
Samas on Kangro ja Vadi tekstides palju ühist, millele tuginedes võikski hakata üles ehitama konstruktsiooni 2010. aastate novellistikale iseloomulikust. Mõlema kirjaniku lood seisavad tugevasti omaeluloolisel pinnasel; nagu öeldud, jutustab neid sageli minategelane, kel ühtlasi on olulisi ühistunnuseid füüsilisest isikust autoriga. (Vadil on juba ammu kombeks teksti pikkida ka teiste reaalsete isikute pärisnimesid, Kangro tekstidesse on see võte siginenud hiljem ja novellidesse nüüdki mitte eriti.) Selle poolest ei erine novellid üleüldisest kirjanduse peavoolust, kus on parasjagu fiktsiooni ja mittefiktsiooni piiride kadumise periood. Kui aga omaeluloolisele ainesele tuginemine võiks vormildasa soosida lõtvust – heietamist ja mõttelt mõttele hüppamist –, siis nii Kangro kui ka Vadi kasutavad seda ikkagi ainult lävepakuna ja töötlevad oma tekstid tänapäeva mõistes vägagi „puhtaks“ ilukirjanduseks. Novellid on vormiliselt täpsed ja kipuvad lõppema millegi puändilaadsega.
Nii Kangro kui ka Vadi kirjutavad päris palju sellest, kuidas on olla kirjanik. On tähelepanuväärne, et Vadi mõlemad auhinnalised novellid puudutavad sedasama teemat: „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ visandab olukorra, kus värskelt kirjanike liitu astunu hakkab haiglase huviga jälgima kolleegide suremist; „Auhind“ kirjeldab, kuidas kirjandusauhinna laureaadile antakse preemiaks isiklik ori. Tuleb küll tunnistada, et Vadi on kirjutanud ka paljudest muudest asjadest, kuid see torkab silma. Samuti tematiseerib Vadi oma novellides kirjutamisprotsessi, suutmatust kirjutada, rahulolematust kirjapanduga, muret enese kui kirjaniku sotsiaalse staatuse pärast jne. Kangro tegelikult nii otse kirjaniku töö kallale ei lähe, küll aga leiab tema eriti hilisemate novellide tegevus sageli aset loomemajas, luuleõhtul, kohtumisel lugejatega.
Siinkohal väärib märkimist, et ka Kõomäe äsjase „Perifeeria kangelaste“ avanovell „ABC“ jutustab kirjaniku tööst ja elust. Eks kirjanikud on vähemasti laineti ikka kirjutanud sellest lähedasest ja tuttavast materjalist. Siiski tundub see teema viimase kümnendi eesti novellis olevat eriti olulisel kohal. Lisaks autobiografismi üldisele kasvule võiks seda selgitada veel kirjanikupositsiooni enese muutumisega kohalikes oludes. Nõukogude Liidu lagunemisega kukkus kolinal kokku ka ennast väga tõsiselt võttev kirjandusinstitutsioon. Tihti tuuakse esile riigipoolse materiaalse toe järsku vähenemist, aga just tõsiseltvõetavuse lahjenemist markeerib hästi Kivisildniku kirjanike nimekiri, kirjutatud 1990. aastal. Kohanemine eluga kapitalismis ei tähendanud ainult kehvemat leivakannikat, võib-olla veel hirmsam oli radikaalne mõte, et lugejate hulgas peab olema populaarne ja vastupidist võib mõista ka tõepoolest kehvema kvaliteedi märgina. Tuli kohaneda vastiku ideega turuedust ja enesereklaamist, proovida selga uuesugust prominendikuube seltskonnaajakirjanduses. Nüüdseks on eesti kirjaniku staatus ja kuvand vist uuesti natukene paika loksunud. Selle üheks märgiks on muidugi ikka suurema materiaalse kindluse pakkumise meetmed, näiteks nn kirjanikupalk ja „vabakutselistele loovisikutele sotsiaalsete garantiide“ ehk ravikindlustuse tagamine. Omamoodi teetähiseks võib aga pidada Kaur Kenderi kohtuprotsessi 2016.–2017. aastal ja selle kajastust meedias ning kuluaarides: konkreetselt Kenderisse ja tema teosesse võidi küll suhtuda väga põlastavalt, aga enam-vähem ühise rindena asuti kirjanduse kui institutsiooni, selle vabaduse ja sõltumatuse kaitsele. See on üsna jõuline kirjaniku positsiooni kinnistamine. Nüüdseks ongi eesti kirjanik nähtavasti jälle nii etableerunud kuju, et tema elustiilist on võimalik luua kirjanduslikke karikatuure. Novelliformaadis tundub olevat käepärane seda teha, päris romaani välja ei pinguta.
Kuidas siis on olla kirjanik? Tundub, et naljakas – nii Vadi kui ka Kangro novellid on kohutavalt koomilised. Mart Velsker on ka kogumikus „Eesti novell 2020“ sisalduvate juttude üheks keskseks tunnuseks nimetanud just nalja, kuigi tõttab kohe täpsustama, et ühiskondlik vaim tervikuna tema meelest väga naljalembene ei ole, pigem lehvib praegu õhus katastroofiaimus, mis millegipärast kirjandusse jõudnud ei ole. Samas on see katastroofimeeleolu peavoolustumine pigem viimase paari aasta küsimus, läinud kümnendi algupoole kohta seda sama kergesti väita ei saa. Lisaks on nali teadagi visa, isegi kui ühiskond üürikeseks tõsisemad toonid peale tõmbab, pistab tema kusagilt ikka oma irvitava pea välja. Küsimus on võib-olla rohkem selles, mis formaadis ja toonis parasjagu nalja tehakse.
Kangro ja Vadi puhul on see nali enamasti kuidagi kihiline ja metatasandile küündiv. Nende peategelastel, nii vastandlikud kui nad eelpool kirjeldatu põhjal ka pole, on üheks ühiseks jooneks eneses kahtlemine, iseenda ja kogu olukorra distantsilt vaatlemine. Koomika võrsub niihästi nende kommentaaridest olukorrale kui ka teatavast eneseirooniast. Mõlema autori tekstides jõutakse sageli välja mingi absurdse vastuoluni, kuigi Kangrol on see rafineeritud intellektuaalseks paradoksiks, Vadil esitatud rapsiva puntrassejooksuna. Nii võib öelda, et kõige olulisem osa tegevusest toimub minajutustaja peas. Ka olulisim puänt seisnebki tihti minajutustaja mingit laadi vaimses kollapsis või, vastupidi, eriti otsustavas resigneerumises, kuigi seda võib saata ka mingi füüsiline akt. Selles mõttes ei ole eesti kirjanik olla siiski heas mõttes naljakas, pigem kipub see traagiliseks (Vadi jaoks) või tekitab kibedat tülpimust (Kangro jaoks).
Kindla perioodi kirjandust eritleda ja sellele omaseid jooni välja tuua on mõtet ja isegi võimalik ainult mingil taustal. See taust kipub olema eelmine periood, praegusel juhul nullindad; nullindate novelli paraadnimi omakorda võiks olla Mehis Heinsaar. Kui jälle Tuglaste järgi vaadata, siis ajavahemikku veidi venitades (2000–2010) on ta auhinna saanud koguni kolm korda. Eraldi võttes leidub ka Heinsaare tekstides omajagu nalja ja mängu, aga kui teda siin visandatud foonil meenutama hakata, tundub ta esmajoones suure maagi ja romantikuna. Teistkümnendate novell on sellega võrreldes tõepoolest üks eneseirooniline meta – kuigi Gailiti auhind on loodud, ei tundu gailitlikkus olevat praeguse novellistika keskmes. Võib-olla on eneseiroonilise metana mõistetav seegi, et kui kutselised kirjanikud kirjutavad lehekülgede kaupa loomemajadest ja kirjanike liidust, siis kirjutav ettevõtja Kõomägi annab oma lugudes tihti pihta just ärieetikale, ettevõtlusele ja tarbimiskultuurile. Muidugi on läinud kümne aasta jooksul veel paljud autorid kirjutanud mitut tõugu novelle, mille sobitamine siia skeemi võib minna rohkem või vähem valutult. Mitmes žanris kirjutamise, sh novellistika, võttis väga tõsiselt ja viljakalt ette Jüri Kolk (lühijutukogud „Teisipäevamaa“ (2014), „Suur võidujooks“ (2015), „Naistepäev“ (2017), „Esimene malbe päev sel aastal“ (2018)) ja tema looming kinnitab hüpoteese küll. Kolgi novelle võib näha lausa Kangro ja Vadi ristsugutisena: seal tegutseb autorisarnane eneseirooniliselt jaurav, elulises plaanis kohmakavõitu tegelane, kellele ei ole võõrad ka intellektuaalsed-intertekstuaalsed trikid. Kolk aga võimendab pajatuslikku aspekti vahel nii kõvasti, et tihti sööb see ära kõik muu; ja vahel jällegi armastab temagi hoopis lühemat, absurdimaigulisemat anekdooti. Omapärase kirjanikuhäälega tulija on Mudlum (kogud „Tõsine inimene“ (2014) ja „Linnu silmad“ (2016)) , kes samuti lähtub tihti omaeluloolisest ainesest. Tema viljeleb aga esmajoones paksu ja tihedat kirjeldust, nii paksu ja tihedat, et sellest kasvab omaette struktuur. Nalja ta spetsiaalselt ei tee, ka ei saa tema puhul rääkida puhtast või täpsest žanrist: Mudlum võtab selle ruumi, mis parasjagu võtta on, olgu see siis blogipostitus, kriitikaveerg, novell või romaan, ja kasvatab sinna kihi kirjandust. Lisaks uutele poistele-tüdrukutele jätkavad paljud n-ö tuntud headuses. Andku taevas neile kõigile jaksu eesti kirjanikuks olemise nalja taluda.
[1] M. Velsker, Eesti novell ja aja vaim. Rmt-s: Eesti novell 2020. Koost. M. Luiga jt. Tallinn, 2020, lk 179.
[2] Ilmunud Kausi kogus „Enne kui unisusest saab reegel“ (Tallinn, 2018).
Lisa kommentaar