Nõukogude Liidu uurijad on nõutud. Pärast 24. veebruari 2022 pidid kõik seda piirkonda uurivad teadlased küsima endalt: mis juhtus? Kuidas sai minna nii, et ka kõige pessimistlikumad analüütikud ei näinud ette Putini režiimi kallaletungi Ukrainale? Paljud – aga kindlasti mitte kõik – Euraasia ja Ida-Euroopa ajaloolased olid viimasel paarikümnel aastal jätnud Vene kolonialismi küsimuse tähelepanuta, käsitledes Nõukogude Liitu kui impeeriumi, mis erines fundamentaalselt Lääne-Euroopa ja Ameerika analoogidest. Erinevalt Briti ja Prantsuse koloniaalimpeeriumidest polnud NSVL ülemereimpeerium; erinevalt Natsi-Saksamaast vastandus Nõukogude Liit oma ametlikus ideoloogias inimeste rassilisele lahterdamisele; ning Ameerika Ühendriikidest eristas Nõukogude Liitu katse üles ehitada alternatiivset majanduskorda.
Tõsi, Stalini aja ja Teise maailmasõja uurijad ei saanud Nõukogude Liidu imperiaalsetest ambitsioonidest mööda vaadata. Lääne ajaloolased aga nägid stalinismi üha enam ülejäänud Nõukogude ajaloost eristuva perioodina. Seda eriti võrreldes n-ö normaliseerunud hilissotsialismiga, mida iseloomustas küll autoritaarsus, ent mitte tingimata imperiaalvõimu defineeriv „erinevate inimeste valitsemine eri viisil“.[1] Pealegi, NSVL oli impeerium, mis väitis, et on impeeriumide vastu. Isegi kui see väide vähegi reaalsustaju omavaid ajaloolasi ei veennud, juhtis see siiski paljud järeldusele, et terminitega nagu „kolonialism“, „põlisrahvused“ ja „dekoloniseerimine“ pole Ida-Euroopa ja Euraasia kontekstis suurt midagi peale hakata.
Osalt võimendas seda kontseptuaalset pimetähni ajaloolaste huvide liikumine poliitiliselt ajaloolt majanduse, tööstusliku modernsuse ja keskkonnaajaloo küsimustele; teisalt jällegi kultuuriline pööre, mis tõmbas ajaloolaste tähelepanu eripärase „nõukogude tsivilisatsiooni“ ehitamisele. Viimase paarikümne aasta mõjukamate monograafiate hulgas on näiteks Stephen Kotkini „Magneetiline mägi“, mis käsitles Magnitogorski kaevanduslinna ajaloo kaudu nõukogude tsivilisatsiooni loomist stalinismiperioodil, ja Aleksei Jurtšaki „Kõik oli igavene, kuni lakkas olemast: Viimase nõukogude põlvkonna lugu“, mis vaatles nõukogude ideoloogiat ja kultuuri hilissotsialismi perioodil.[2] Teisalt mõjutasid valdkonda monograafiad, mis püüdsid mõtestada, kuidas NSVL üritas luua kapitalistlikus maailmas mittekapitalistlikku majanduskorda, ning selgitada selle projekti mõningaid õnnestumisi ja palju rohkemaid läbikukkumisi. Eriti mõjukateks on osutunud uurimused, mis on ideoloogiliste erinevuste kõrval märganud USA ja NSVL-i tööstusliku arengu mudelite sarnasusi. Need uurimused – näiteks Kate Browni „Plutoopia“ või Bathsheba Demuthi „Ujuv rannik“ – küsivad, kas selle asemel et näha neid kaht ülivõimu vastanditena, tuleks neid pigem vaadelda kui omavahel põimunud süsteemi, mida iseloomustas tehnoloogilise arengu ja majanduskasvu ülistamine kõigi teiste väärtuste ees ning looduskeskkonna käsitlemine piiramatu ressursina, mis tuleb allutada inimmõistusele.[3]
Ukraina sõja valguses on üha enam märgatud, et viimase põlvkonna uurimisteemasid on suuresti kujundanud angloameerika päritolu ajaloolased ning Moskvast ja Leningradist emigreerunud intellektuaalid ja nende järeltulijad. Sestap on ka uurijate tähelepanu keskendunud sageli impeeriumi keskusele, selle enesedefineerimisele ja muu maailmaga suhestumisele. Palju tinti on kulututatud kirjeldamaks, kuidas metropoli eliidid ennast ja oma ühiskonda nägid. Ent mida mõtlesid ja kuidas elasid inimesed, kes jäid Nõukogude metropolidest (ja nende arhiividest) kaugemale – see küsimus on jäänud Lääne uurijate tähelepanu alt välja. Endise NSVL-i liiduvabariikides on seda uuritud võrreldamatult rohkem.
„Kolonialism“ kui termin esitab Nõukogude ajaloo uurijatele teisigi väljakutseid. Nagu enamik ajalookirjutuses olulisi mõisteid (rahvus, kapitalism, demokraatia), on ka kolonialism ühtaegu analüütiline ja ajalooline kategooria, termin, mis peaks ajaloolisi protsesse seletama ja lahterdama, aga ka termin, mida ajalugu teinud inimesed ise kasutasid oma ideede ja maailmanägemuste kehtestamiseks.
Siin tuleb märgata kahte olulist konteksti. Kolonialism ja dekoloniseerimine nende praeguses tähenduses muutusid poliitiliselt laetud kategooriateks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poole, nn kõrgkolonialismi ajajärgul, kui nende terminitega hakati kirjeldama Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Hollandi ja Portugali brutaalseid vallutusrežiime Aafrikas ja Kagu-Aasias. Varem neutraalse termini võtsid sel perioodil kasutusele mitmesugused kohalikud ja rahvusvahelised vastupanuliikumised ning sellega hakati tähistama spetsiifilist Euroopa ideoloogiat, nn „tsiviliseeriva misjoni“ doktriini. Selle ideoloogia järgi (mille juured olid Lääne-Euroopas, ent mille võtsid omaks ka mitmed Ameerika riigid, Jaapan ja Osmanid) oli arenenud teaduse ja tehnoloogiaga maadel õigus, isegi kohustus vallutada „vähem arenenud“ rahvaid Aafrikas ja Aasias, „aidates“ neid vägivalla ja sunniga progressi teele. Selle ideoloogia keskmes oli valgete rahvaste rassiline ülemvõim põlisrahvaste üle. Mõned impeeriumid – näiteks Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid – sõnastasid oma usu valgete rassilisse ülemvõimu otse ja avalikult, teised – näiteks Prantsusmaa – kuulutasid kõigi inimeste võrdsust, ent leidsid kolooniates palju vabandusi ja ettekäändeid, miks valged inimesed on siiski võrdsemad kui teised.
Ka dekoloniseerimine ei ole mitte lihtsalt ajaloolaste ja politoloogide välja mõeldud termin kirjeldamaks impeeriumide ikke alt vabanemist, vaid spetsiifiline ajalooline üleskutse, mis vajab kontekstualiseerimist ja lahtimõtestamist. Terminit kasutati esimest korda 1836. aastal ühes Prantsuse ajakirjas, kus ajakirjanik Henri Fonfrède nõudis sellega Prantsusmaalt Põhja-Aafrika okupatsiooni lõpetamist (mida mõistagi ei juhtunud, Alžeeriast sai Prantsusmaa osa rohkem kui sajandiks).[4] Seejärel langes termin aastakümneteks unustusse, ent naasis poliitilisse debatti pärast Esimest maailmasõda, seda tänu kahele „rahvaste enesemääramist“ jõustanud riigimehele: Woodrow Wilsonile ja Vladimir Leninile. Wilsoni „neliteist punkti“ olid küll mõeldud konkreetselt Kesk- ja Ida-Euroopa rahvusliikumiste toetamiseks, Ameerika Ühendriikidel polnud etteheiteid Antandi riikide koloniaalimpeeriumidele; Lenini projekt ja Nõukogude Liidu algusaastad olid aga otseselt suunatud toona maailmas domineerinud kapitalistlike impeeriumide vastu ning inspireerisid paljusid Aafrika ja Aasia põlisrahvaid.[5]
Pärast Teist maailmasõda polnud enam võimalik kolonialismist positiivses võtmes rääkida, kuigi polnud ka selge, milline võiks välja näha kolonialismijärgne maailm. Sel perioodil seadsid Aafrika ja Aasia vabastusliikumised oma lipukirjaks dekoloniseerimise, rõhutamaks, et kolonialism pole mitte mingisugune suvaline kemplus, vaid süsteemne ülemaailmne rassistlik projekt ning et Aafrika ja Aasia vabastusliikumised pole lihtsalt kohaliku tähtsusega heitlused, vaid ühtne põhimõtteline pingutus kehtiva maailmakorra muutmiseks. Aimé Césaire, Frantz Fanon jt rõhutasid, et dekoloniseerimine ei ole mitte lihtsalt poliitiline muutus, vaid ka intellektuaalne maalihe, mis peab põhimõtteliselt läänemaailma ennasttäis enesekuvandi purustama. Kuidas seda täpselt teha, selles aga arvamused lahknesid. Rahvusriikide kõrval nägid mõtlejad ja poliitikud, nagu Léopold Senghor, võimaliku lõpp-punktina ka näiteks pan-afrikanismi, reformitud, demokraatlikke impeeriume, regionaalseid föderatsioone jpm.[6] Selge oli aga see, et „dekoloniseerimise“ tähe all võisid marssida kõik need, kes leidsid end lääneriikide majandusliku ekspluateerimise ja rassistliku alavääristamise sihtmärgina.
Siit ka esimene probleem „koloniseerimise“ termini kasutamisega Nõukogude kontekstis. Paljude kriitikute jaoks õõnestab see „kolonialismi“ ajaloolist seotust läänemaailma rassipõhise ideoloogiaga. Seda enam, et paljud Aafrika ja Aasia intellektuaalid ja poliitikud leidsid tööriistad Suurbritannia ja Prantsusmaa koloniaalimpeeriumide kritiseerimiseks just nimelt marksismist ning Nõukogude Liit osutas koloniseeritud rahvastele üksjagu intellektuaalset, materiaalset ja poliitilist abi. Mil määral oli see abi pragmaatiline, mil määral idealistlik, mil määral sooviti tõmmata värskelt iseseisvunud riike oma huvisfääri – nende küsimuste üle võib pikalt arutleda, ja mõistagi ei välista idealistlik retoorika ja reaalpoliitiline pragmatism üksteist. Ent Aafrika ja Aasia riikidel polnud ka palju valikuvõimalusi ning neid, keda ei veennud marksistlik imperialismikriitika, võis veenda vana tõdemus: „Minu vaenlase vaenlane on minu sõber.“ Argumendid Nõukogude impeeriumi vägivallast ja autoritaarsusest ei maksnud kuigi palju Aafrikas, kus Belgia, Prantsusmaa ja Suurbritannia saatsid korda koledusi, mis ei jäänud alla Stalini omadele – ning olid Aafrika mõtlejatele oluliselt lähemal.
Teine probleem „kolonialismi“ kasutamisel Nõukogude kontekstis puudutab termini kaaperdamist siinsete rahvuslike liikumiste poolt. Nõukogude kolonialismist on mõistagi räägitud palju dissidentide ja vabadusvõitlejate ringis ning sellega on kritiseeritud eeskätt Nõukogude migratsioonipoliitikat 20. sajandi teisel poolel. See kriitika pole alusetu ning Nõukogude Liidu kui „asunduskoloniaalse riigi“ analüüsimisel võiks veel palju ära teha, nii Baltikumis kui ka Kaug-Idas ja Kesk-Aasias. Ent samas on jutt Nõukogude kolonialismist saanud keskseks ka radikaalsetele rahvusliikumistele, kes on sellega põhjendanud vene vähemuse õiguste piiramist 1990. aastate algusest saadik. Lühidalt, kolonialismi-jutu seotus rahvusliikumistega jätab mulje, justkui oleks nende pakutud lahendused ainsad legitiimsed viisid Nõukogude kolonialismi pärandiga tegelemiseks – samas kui kasvõi põgus ülevaade nii Aafrika dekoloniaalsete liikumiste kui ka Nõukogude Liidus tegutsenud vastupanuliikumiste ajaloole näitab, et dekoloniaalsete liikumiste eesmärgid on olnud palju mitmekesisemad ja komplekssemad, kui taolised lihtsustavad käsitlused arvata lubavad.
Ka akadeemilistes uurimustes pole üksmeelt, mida „dekoloniseerimise“ all mõista. Paljud uurijad, eriti Põhja-Ameerikas, kus põlisrahvaste allasurumine jätkub, rõhutavad ülikoolide ja eri teadusharude, näiteks antropoloogia ja ajaloo kolonialistlikke juuri. Nemad rõhutavad dekoloniseerimise normatiivset poolt: uurijate vastutust aidata kaasa uurimisvaldkondade lahtihaakimisele kolonialistlikust poliitikast, oma meetodite ja lähenemiste kriitilist läbimõtlemist ning põlisrahvaste võimestamist akadeemias ja mujal. Teised uurijad jällegi vaatlevad dekolonisatsiooni kui uurimisobjekti; nad küsivad pigem, kuidas on kolonialismi, põlisrahvusi, dekolonisatsiooni jmt eri aegadel mõtestatud, nõudmata uurijatelt poliitiliste seisukohtade võtmist (tõsi, kolonialismi apologeete nagu ka natsismi või massiküüditamiste õigustajaid üldiselt ei sallita). Kuidas need eri lähenemised dekoloniseerimisele Nõukogude-uuringutes peegelduma peaksid, on lahtine küsimus.
Nõukogude kolonialismi pärand ei ole üksnes poliitiline ja ideoloogiline, vaid ka materiaalne. Dekoloniseerimise lipukirja all on Läänes visatud merre üksjagu orjapidajate ja rõhujate kujusid. Oxfordis nõutakse Lõuna-Aafrika ekspluateerija ja maailmakuulsa rassisti Cecil Rhodesi kuju eemaldamist, New Yorgi loodusloomuuseumi eest on kolonialistlikku ideoloogiat kehastava USA presidendi Theodore Roosevelti kuju juba eemaldatud. Ukraina sõja valguses on kõikjal Ida-Euroopas kerkinud küsimus, mida hakata peale siinsete kolonialistlike kujudega. Leninid-Stalinid on reeglina ammu maha võetud, nõukogude sõjahaudadega praegu tegeletakse – aga mitte ilma vastuoludeta. Nagu paljud uurijad on rõhutanud, erines Nõukogude projekt kõrgimperiaalse perioodi kolonialismist suuresti selle poolest, kui põhjalikult kaasati kohalikke eliite – põlisrahvaid – impeeriumi valitsemisse. „Koloniseerija“ ja „koloniseeritava“ eristamine oli keeruline ka Aafrikas ja Aasias, NSVL-is oli see veel eriti raske. Ka need küsimused vajavad läbiarutamist.
2023. aasta juulis kogunes Kristo Nurmise eestvedamisel Tallinna Ülikoolis ja kunagise Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama ruumides suur seltskond Nõukogude ajaloo uurijaid arutlemaks just nende küsimuste üle. Konverentsil pealkirjaga „Euraasia lahtiharutamine“ vaidlesid nii endisest NSVL-ist kui ka Läänest pärit ajaloolased, sotsioloogid, antropoloogid, kirjandusteadlased jt selle üle, mida hakata peale kolonialismi ja dekoloniseerimisega Nõukogude ajaloo kontekstis, kuidas mõtestada ümber meie piirkonna lähiajalugu Ukraina sõja ajal ning mida hakata peale selle pärandiga nii meie mõtteloos kui ka keskkonnas. Käesolev number annabki ülevaate konverentsil arendatud mõttevahetustest. Tegemist on elava ajalooga, sestap on ka järgnevad vaidlused elavad, andmata lõplikke vastuseid, vaid juhtides tähelepanu keerukustele ja probleemidele, millele tuleks silma vaadata ja mida edasi harutada.
[1] See definitsioon pärineb Aafrika ja Vene impeeriumi ajaloolastelt Frederick Cooperilt ja Jane Burbankilt, vt F. Cooper, J. Burbank, Empires in World History: Power and the Politics of Difference. Princeton (NJ), 2011, lk 8.
[2] S. Kotkin, Magnetic Mountain: Stalinism as Civilization. Berkeley, 1995; A. Yurchak. Everything Was Forever until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.
[3] K. Brown, Plutopia: Nuclear Families, Atomic Cities, and the Great Soviet and American Plutonium Disasters. New York, 2013; B. Demuth, Floating Coast: An Environmental History of the Bering Strait. New York, 2019.
[4] T. Shepard, Voices of Decolonization. New York, 2014, lk 8.
[5] F. Cooper, Decolonization and African Society: The Labor Question in British and French Africa. Cambridge, 1996; E. Manela.,The Wilsonian Moment: Self-Determination and the International Origins of Anticolonial Nationalism. New York, 2007.
[6] Vt nt J. J. Jansen, J. Ostenhammel, Decolonization: A Short History. Princeton, 2013, lk 71–118. F. Cooper, Africa in the World: Empire, Capitalism, Nation. Cambridge (MA), 2014.
Lisa kommentaar