Nüüd eile veel „Minu auhindu“ üle sirvides tekkis mul otsejoones võib-olla kiuslik küsimus, et kas mulle ainult tundub või sa oledki läbivalt muusikute suhtes palju vähem irooniline kui kirjarahva suhtes?
Päris huvitav tähelepanek, tõesti. Sessamas raamatus on ju ühe muusiku auhinnavõidust päris otsesõnu ja groteskselt räägitud, nii et mul on esmapilgul raske selle väitega nõusse jääda.
Ei saa öelda, et muusikaauhindade maailmas oleks koomilist elementi vähem. Viimasel ajal on pianist Kadri-Ann Sumera postitanud Facebookis oma mälestusi konkurssidest, seal on absurdi, nii et õitseb, suurtes muusikakultuurides nagu Itaalia ja Saksamaa. Loodan, et Kadri-Ann annab millalgi välja raamatu „Minu konkursid“, see oleks kasulik.
Küllap on ka teemavalikul selles osa, et sa oma n-ö elukirjanduslikumates teostes räägid lihtsalt kirjandusskeenest rohkem.
Asi on jah pigem selles, et kirjandusinimesed on mu raamatus rohkem fookuses. Mis seal ikka muusikute üle ironiseerida.
Aga seda tunnistan küll, et mingi mentaliteedierinevus eri loomealade vahel laias laastus on. Kas või poliitiliselt. Kui kaasaegse kunsti maailm on valdavalt liberaalne ja emantsipeerunum kui kirjanike oma, siis muusikute seas kipub olema rohkem konservatiive. On vaikekonservatiive, kes on eelnevate põlvkondade väärtused ja ängid endastmõistetavana üle võtnud. Ja on neid, kes sotsiaalmeedias ilmutavad end parempopulismi eestvõitlejatena. Muidugi on raske üldistada, sest on ka radikaalselt emantsipeerunud muusikuid, aga kindlasti pole liberaalsus muusikute seas nii valdav kui näiteks kunstnike seas. Läänemaailmas jällegi võib see vähemalt keskmise ja noorema põlvkonna muusikute seas täitsa nii olla: üks sõber, minu põlvkonna läti helilooja, kaebas, et tal on raske omavanuste Lääne kolleegidega väidelda, sest nood on puha nõukogude elukogemuseta marksistid.
Mis selle konservatiivsuse põhjus võiks olla?
Lisaks Ida-Euroopa kogemusele on siin vist mitu soodustavat tegurit. Muusika eeldab distsipliini, pead kõvasti trenni tegema ja traditsiooni vaidlustamatult omaks võtma, et seal vähegi tegijaks saada. Kirjandusse, eriti luulesse imbumine pole kaugeltki nii töömahukas. Pikk traditsioonidrill võib tuua kaasa selle, et võtad muidki traditsioonilisi väärtusi vaikeväärtustena, eriti kui kasvukeskkonnas ja suhtlusringis neid ei vaidlustata. Tähtis aspekt on see, et muusikalugu ja suur osa repertuaarist on tihedalt seotud religiooniga. Ja kui inimene laulab igapäevaselt gloria in excelsis Deo, võib tal viimaks tekkida väärtuste konflikt, kui ta seda ise üldse ei usu. Muidugi on neid, kes esitavad religioosset repertuaari justkui näitlejana, usu psühholoogilisi ja sotsioloogilisi mehhanisme mõistes, aga ise mitte uskudes. Siiski ei tundu, et näiteks meie vanamuusika kollektiivides viimast varianti palju esineks.
Samas oled sa ise ka ju muusikat õppinud, ka seda vanemat muusikat. Mida need õpingud hõlmasid?
Jaa, ma olen isegi üsna pikalt muusikat õppinud ja seepärast ma võib-olla neil teemadel niimoodi sõna võtangi (naerab). Mu tutvusringkonnas on ka palju muusikuid.
Nagu see tavaliselt algab, õppisin ma kõigepealt klaverit ja pärast seda muusikakeskkoolis muusikateooriat, kuni tegin muusikaga radikaalselt lõpu ja läksin ära Õismäe Humanitaargümnaasiumi. See kool tundus atraktiivne, kuna programmis olid ladina ja kreeka keel ja palju kultuuriloo tunde, samas olid ka reaalained üsna korralikul tasemel.
Kas sellepärast jätsid katki, et ei saanud sealt kõrvalt muid meelepäraseid asju teha, ei jätkunud aega?
Ma kuidagi tundsin, et minus ei ole muusikalise väljendumise oskust. Klaverit õppides meeldisid mulle tehnilised lood ja harjutused, aga ma ei saanud oma isikust või väljenduskrambist nii palju üle, et must oleks võinud kujuneda interpreet. Võib-olla oli kohati tegu ka lapsiku künismiga: et mida ma siin nüüd taidlen, see on kõik nii paatoslik… Ja muusika loomisega oli sama lugu – ma tundsin, et ei julgekski mingit heliteose moodi asja teha. Sest see võiks mind ära anda, minust neid kihte reeta, mida ma ise ei tunne!
Kirjanduses on asi kuidagi lihtsam, sõnad peidavad oma näilise paljastavuse tõttu palju rohkem. Isegi kui räägid otse ja tõsielu põhjal vitust ja munnist, jääd ikkagi rohkem varjule kui muusikas – vähemalt kunagi tundus mulle nii. Muidugi on ka muusikas omad selged troobid, kujundid, millel on teatud kontekstis kindel tähendus, narratiivsed elemendid ja ütlemisviisid, mida saab üsna kirjanduslähedaselt tõlgendada ja „kontrollida“. Aga helidel, helikooslustel ja rütmidel pole selliseid piiritletud tähendusi nagu sõnadel. Just see semantiline ähmasus on salalik: sa ei kontrolli, mida sa ütled! Mingite harmooniakäikude, tämbri-eelistuste ja kõlaarendustega võid end lootusetult reeta. Ma arvan, et selline hirm meeldiks psühhoanalüütikutele. Muidugi saab heliloojana olla ka puhas kontseptualist ja postmodernne tsiteerija. Aga siiski.
Nüüd ma olen neid valikuid veidi kahetsenud, võib-olla alles praegu leiaksin endas muusikalise väljendusjulguse. Aga nüüd oleks see juba rõveda diletantluse tasemel (naerab).
Aga ometi sinust ei saanud konservatiivi, ehkki sulgi oli peas paras hulk ladinakeelseid usutekste, pikalt ka missa tekst tervikuna!
No näed. Tuim loom! Muidugi pole siin mingeid kausaalseid seoseid, ärme tee liiga liberaalsetele muusikutele. Ainult jah, kui ühiskonnas on olnud suuremad kriisid – kooseluseaduse poleemika, pagulaskriisi tipphetk, ja eelkõige Ratta uue koalitsiooni moodustamine –, olen pidanud sotsiaalmeedia lahingutes tõdema, et palju kerkib esile muusikuid, kes toetavad paremääre vaateid. Tajumata neid vaateid muidugi paremäärmuslikena. Sõnasõdades olen kohanud väga omapäraseid väiteid: üks interpreet kuulutas, et meie sotsid on reeturid, kuna tema sugulased tapeti Stalini ajal ja tal on geneetiline mälu. Teine leidis, et inimtekkelist kliimamuutust ei saa uskuda, küll aga on inimese otsustada see, kas ta lennukiaknast oma sodi alla viskab või mitte. EKRE-s nägid vähemalt kevadel nii mõnedki neist oma traditsioonilise, kujuteldavalt turvalise maailma kaitsjat. See pole ehk valdav seisukoht, aga selliste tüüpide märkimisväärne arv näitab, et tegu pole paari üksiku ekstreemumiga.
Muusikaringkond on iseenesest hästi sõbralik. Kontsertide järel on ikka nii, et kolleeg õnnitleb lahkelt ka sellise esteetika esindajaid, mis talle üldse ei istu. Big happy family, rohkem kui kirjanikud. Ja ärgem unustagem, et kirjanikel on täitsa oma paremääre-seltskond olemas. Olen Eesti Kirjanike Liidu liikmelt kuulnud lauset: „Breivik tegi õiget asja!“ Miskipärast ei kujuta ma ette, et mõni muusikainimene, kui tahes radikaalne konservatiiv, võiks sellise lause kuuldavale tuua. Never say never, aga siiski.
Vihaselt kakeldakse just nimelt sotsiaalmeedias ja kirjalikult; näost näkku kohtumisel on muusikutest veebisõdurid enamasti naeratavad ja kenad.
Ja samamoodi ju ise ka?
Ja mina ka, muidugi (naerab)! Hindan viisakat pealiskihti äärmiselt kõrgelt, see on edasiviiv jõud. Kui see kaob, oleme mudas.
See on vist ka see, mida arvamusfestivali järel igal aastal avastatakse – et päriselus saab arutada palju rahulikumalt, mingeid tülisid nagu ei tekigi, kõik on viisakas ja tsiviliseeritud, inimesed mõistlikud.
Jah, inimesel on silmad, suu ja nina peas nagu igal teiselgi, isegi kui ta on justkui kolli vaadetega. Aga arvamusfestival ja kodanike dispuudid on midagi hoopis muud kui parteipoliitika, mis liigub omasoodu. Destruktiivsed otsused ja väljaütlemised tulevad samuti pestud ja korralikult riides inimestelt. Kollid ei ole metsas ega kapis, nad on ühe funktsioonina inimese sees. Itaalia luuletajal Fortinil on kena luuletus „Traducendo Brecht“ sellest, kuidas vihkamine on viisakas ja rahumeelsed rõhujad räägivad telefoniga. Mulle tunduvad siledad võimuinimesed ligipääsetavamad, aga talle paistis nendega võitlus üsna lootusetu. EKRE on tahumatu ja totakas, teeb häbi. Aga ujus näilise sileduse alt haigussümptomina välja.
Mulle meeldis seegi – muu hulgas küllap seepärast, et olen ise sama küsimuse üle juurelnud –, kui sa kirjutasid, et „Mul on empiirilisel materjalil põhinev kahtlustus, et konservatiivid teevad üldse rohkem õigekirja- ja grammatikavigu kui liberaalid, võib-olla nõrgema enesekriitika tõttu, aga see hüpotees vajaks põhjalikumat kontrollimist.“ See on raamatus muidugi esmajoones n-ö humoorikas vahepala, aga tegelikult on küsimus ju tõsine ja palju üldisem. Üha enam näib, et liberaalide liigne enesekriitilisus võib liberaalset mõtlemist ja tema jõudu oluliselt nõrgestada ja killustada ning sellesama enesekriitika puudumise tõttu on konservatiivid ka ühtsemad ja vähemasti selles osas tugevamad.
Liberaalsusse on jah juba sisse kirjutatud enesekriitika ja kõige vaidlustamise võimalus. Liberaalne kord on ainus, mis eeldab võimalust vaielda oma aluste üle. Mitteliberaalne režiim midagi niisugust ei luba. Mõnes võitlussituatsioonis on enesekriitika võib-olla tõesti ennastõõnestav, aga pikemas perspektiivis teeb see ikkagi vaid tugevamaks, sest diskussioon tekitab sidusust lõpuks rohkem – asjad on läbimõeldumad, sammud on reflekteeritumad. Refleksioon ja enesekriitika on tähtsad, et ei tekiks lõpuks plahvatuslikku kokkuvarisemist. Mõne aja eest kirjutas superstaarist ajaloolane Yuval Noah Harari sellest Guardianis[1] ka, et kui liberaalsetes ühiskondades – USA-s, Inglismaal, Prantsusmaal –, toimusid kuuekümnendatel tohutud mäsud, millega võrreldes olid Leningrad ja Moskva vaiksed, siis läks paarkümmend aastat ja Nõukogude süsteem kukkus kokku, samas kui Lääne liberaaldemokraatia – mis on muudatustele olnud altim –, püsis endiselt edasi, vaikselt evolveeruvana. Jäik kord võib mõnda aega tunduda monoliitselt tugev, aga ühel hetkel võib väikesest mõrast alata suur lagunemine.
See on muidugi lootusrikas.
Jah, see on lootusrikas, kuigi üha rohkem näeb, kuidas autoritaarsed režiimid oskavad vajalikel hetkedel plastiliselt moonduda ja osavalt inimesi korrumpeerida, neid endasse hõlmata. Aga ma vist loomult olen pigem optimistlik inimene. Mõned kritiseerivad sedasama Hararit just tema liigse optimismi pärast, aga minule see kuidagi istub. Eks see ole mingi geneetiline sättumus või meelelaad. Kas pole tore lugeda teadussaavutuste kohta ja mõelda, et oo, meil on ju veel lootust. Kuigi põhimõtteliselt oleks õigustatud täiesti teises suunas mõtlemine. Aga osalt on see nagu maitse-eelistus: mis mekiga toidu sa võtad.
Lõpuks võib ka nii olla, et ma näen maailma küll väga nihilistlikult, aga reaktsioon või vastus sellele ei pruugi olla hala.
Samuti tundub lootusrikas ja optimistlik see, et konservatiividel on vähem enesekriitikat ja sellest need õigekirjavead kõik. Mõni liberaal ehk järeldaks, et konservatiivid kipuvad olema rumalamad lihtsalt.
Ma ei tea, kas keegi on seda fenomeni uurinud, seda võiks ju täitsa teha. Olen seda sageli täheldanud: õigekirja- ja grammatikavead, möödatsiteerimine – ammu enne Põlluaasa. Kehv lause, stiiliprohmakad. Arvatavasti kannab inimesi nende suur veendumus niivõrd, et üksikasjades vahet ei ole, kõik on õigustatud. Muidugi tundub niimoodi väita viisakas, see on veel üks liberaalide häda (naerab)! Aga olgem ausad, öelda kellelegi, et tal puudub enesekriitika, pole just kompliment.
Aga äkki oleks vasakpoolsetel ja liberaalidel ka populistidelt mõndagi õppida. Kuidas tuua sõnum rahvani näiteks. Või kuidas ühendada.
Vasakpopulistid on ju mõnel pool vägagi edukad olnud, näiteks Ladina-Ameerikas. Nad on osanud võimu haarata ja korrumpeeruda. Chávez oli suurepärane rahvalik retoorik ja autokraat, kes vähendas vaesust, töötust ja sõnavabadust. Täiesti ebaapetiitne liider, sihuke veel puuduks.
Syriza ja Podemos on näidanud, et rafineeritum vasakpopulism võib Euroopas töötada küll. Aga need on muidugi riigid, kus mingi pinnas selliste liikumiste vastuvõtuks on olemas – Ida-Euroopa mineviku taustal on midagi niisugust raskem ette kujutada.
Vasakliberaalide probleem kipub, jah, olema see, et nad ei räägi „rahva keelt“ ega suuda tööinimest või ilmajäetut veenda, et nad seisavad tema eest, ja seisavad tema eest rohkem ja mõistlikumalt kui parempoolsed. Ilmajäetule on parempopulistide räme ja lihtne retoorika sageli hoopis kodusem. Pealegi kahtlustatakse niigi, et vasakliberaalid seisavad ka „võõraste“ kannatajate eest, jagavad ressurse võib-olla hoopiski neile.
Viimasel ajal vist on see lihtsate lahenduste ihalus süvenenud ka. Ja ilmselt ei ole põhjust arvata, et inimesed on nii rumalad, et nad ei saaks aru, et need lahendused on ehk liiga lihtsad, et olla tõsi, pigem käivad need komplekssed probleemid küllap psühholoogiliselt üle jõu. Äkki tasuks liberaalidel ka hoopis oma latti alla lasta, vähem uskuda valija intellekti? Aga see jällegi ei pruugi olla reflekteerivale liberalismile iseäranis omane.
Jah, kuidas valijasse suhtuda? Kas pragmaatiliselt nagu manipuleeritavasse objekti? Nagu loomakesse, kellest on teada, mis lõhna peale ta kohale tuleb? Või eeldades, et ta saab aru keerulisemast argumentatsioonist? Mõttekas dialoog saab toimuda siis, kui vähemalt mingil tasandil eeldatakse partnerite võrdsust, aga valija püüdmine pole muidugi dialoog. Peab, jah, vaatama, et siin ebaadekvaatseks ei lähe. Ma ise küll vist ei oska piisavalt lihtsates vormelites asju paika panna, laiadele hulkadele retoorilisi püüniseid seada.
Samas viimasel suuremal „Jah vabadusele, ei valedele!“ meeleavaldusel 14. septembril pidasid küll kõne, mis lõppes sõnadega: „Võib-olla oleme utopistid, aga me loodame ikka, et ükskord me võidame niikuinii.“
No Hirvepark ikka! (naerab) Koht ise andis juba teatraalsuse momendi. Eks see on hea žanr, milles end proovile panna: aega on vähe ja sõnum peaks massideni jõudma, nii et see tuleb suurelt välja maalida. Kuigi eks 14. septembri miitingul olid ju kohal inimesed, kes on niigi samal pool rindejoont.
Aga demagoogiamerel seilamine nõuab külma närvi. Muidugi, kes ei ar-vaks, et tema tahab üksnes osutada tõele või jõuda toimivate lahendusteni, teine pool aga tahab pimedalt võita. Kui paljud meist on oma aega sotsiaalmeedia kähmluste peale kulutanud ja viimaks resigneerunud! Ma siiski ei arva, et need sõnasõjad oleksid mõttetud: vastupidi, pilt on selgem, ja kuigi muudkui kaevatakse lõhestumise üle, arvan ma, et seisukohtade ilmsikstoomine on ühiskonnale pigem hea. Kraaklemine on lootustandvam kui resignatsioon.
Sinu äsja ilmunud kogus „Tuul“ on üks luuletus, mis lõpeb sõnadega, et „me pole kunagi veel elanud nii hästi / ei ole Brechtil kohta sellel maal“. Kas see kriitika on üle-eelmise valitsuse aegse mentaliteedi pihta?
Just nimelt, see ongi kirjutatud palju varem. Raamatu tekstid pärinevad eri aegadest ja mõned neist ironiseerivad veel just reformierakondliku eduloo üle. See „ei ole Brechtil kohta sellel maal“ on parafraas Yeatsi tekstist „Sailing to Byzantium“, mis algab fraasiga „That is no country for old men“. Hääl, kes mu tekstis niisuguseid väiteid esitab, on esimese Eesti inimene, kes vaatab heldimusega (või kujutleb), kuidas endistes kolhoosikeskustes sõidavad nüüd ringi uued Volvod, koristaja puhkab Maldiividel – kõik on suurepärane.
Kui 2012. aastal toimus õpetajate streik, kostis nurinaid stiilis „mina elan koolimaja vastas ja näen küll, milliste autodega need inimesed tööle sõidavad“. Oleme kuulnud patriootlikke hääli, mis näevad me õnne selles, et kaubanduskeskuste parklad on nädalavahetustel täis, eestlasel on raha, tema tarbijavõimekus on kõrge.
Millele ei ole üldises plaanis ju põhjust vastu vaielda.
Ja ongi tõsi, et me elame praegu paremini kui näiteks kaheksakümnendate soomlased, aga nemad elavad meist nüüd veelgi paremini. Ebavõrdsus on saanud suuremaks küsimuseks kui tõeliselt tühi kõht. Brechti luuletustes figureerib tühi kõht pidevalt, nälg on, külm on. Selline ehe füüsiline viletsus pole praegu enam üldse nii määrav teema kui ebavõrdsus. Mis sest, et allpool vaesuspiiri elavate inimeste hulk on täitsa suur. Kui kõht on endiselt teema, siis mitte nälja, vaid vaeste ja väheharitute halva toitumise pärast. Aga too kõnelev hääl märkab ainult teatud näitajaid.
Ühesõnaga vana hea, et kuna varem oli halvem, siis meil ei ole põhjust parema poole püüelda või et kuna Lätis on raskem, on ebapatriootlik viriseda?
Nojah, luuletus peab osalt looma sellise helget pimedust eelistava tegelaskuju, kes kuulutab paradiisi, omamoodi ajaloo lõppu. Metafüüsilisemal tasandil kujutab see õnnetunde pahaendelisust, happyend’ilik olukord paneb kahtlustama, et see värk on illusoorne.
Kui eelmisel aastal ilmus ja kohe ka eesti keelde tõlgiti Hans Roslingi „Faktitäius“, siis see mõjus just üldiselt pessimistlikele liberaalidele hästi virgutavalt, eks mulle endale ka. Seal on just maailmavaateüleselt näidatud, et mida me arvame maailmast teadvat, on oma pessimismis 30 aasta taguses ajas. Et tegelikult on kõik juba ammu palju paremini. Sisu ja deviis oli täpselt sama, „me ei ole kunagi elanud nii hästi kui praegu (ärgem virisegem)“, aga tasand oli globaalne. See andis kohe päris siiralt lootust, aga hästi korraks.
Muidugi on ka see õige, kuigi võib-olla nüüd hakkavad asjad jälle halvas suunas muutuma. Kui võrrelda mõnda praegust mõõdukat konservatiivi – ärme räägi paremäärest – 60-70 aasta taguse keskmise liberaaliga, on tõesti nii, et see praegune konservatiiv peab paljusid vabadusi, inimõigusi ja emantsipeerunud käitumisviise märksa enesestmõistetavamaks kui tollane liberaal. Mõneski asjas võiks ta osutuda avatumaks. Keskkond määrab, mida me parajasti faktideks ja õigluseks peame.
Aga nagu öeldud, suur küsimus on ebavõrdsus. Tunnustuse ja staatuse küsimus. Meediapiltide külluses tundub ühtedele, et teised on kogu aeg esil, neil on kõrge staatus ja kõik võimalused. Erilist frustratsiooni tekitab veel see, kui võimalusterohkusest muudkui räägitakse, aga mina ei jõua ikkagi kuhugi. Muidugi võib niimoodi tärgata tunne, et esil on valed väärtused, ja ennäe, nüüd ilmub välja see õige jõud, mis räägib samamoodi kui mina – äkki siis kannab mindki kuhugi?
Jah, ja on küllap ka loomulik, et kui sinu elementaarsed vajadused ei ole rahuldatud – sul on kõht tühi või sa ei leia kusagilt väärilist tunnustust –, siis sa ei saagi mõelda väga palju abstraktsemalt ja kaugemale, sh suurte väärtuste peale, vaid mõtled iseenda peale. Nii tulevad Brexit ja Trump ja EKRE.
Tunnustusvajadus on tegelikult ka ju vana Maslow’ püramiidi järgi deficiency need ehk puuduoleku vajadus, mis peab olema täidetud, et inimene saaks liikuda sellise peenema asja juurde nagu eneseteostus. Aga nagu muid vajadusi, ei saa ka tunnustusvajadust lõplikult rahuldada. Kõht läheb uuesti tühjaks, inimesele võib peagi jälle tunduda, et teda ei hinnata piisavalt kõrgelt. See pole asi, mida saaks lahendada ühekorraga ja igaveseks, ei individuaalselt ega ühiskondlikult.
Siin aga näib olevat see ilmajäetute ja tänaste rahulolematute paradoks või nõiaring, et nende jõudude huvides ei ole seda ebavõrdsust vähendada, sest peaasjalikult ainult see toobki neile hääli.
Arvad sa, et see on nende kavalus? Hoidkem oma valijaid pimedas ja rahulolematuses, et nad meid ikka edasi valiksid? Kui need jõud on valitsusse pääsenud, peaksid nad ju valijale kuidagi jätma illusiooni, et ta elujärg paraneb, näiteks ta saab pensionisambast raha. Vaenlasi, kelle taustal paremäär end välja joonistada saab, siiski veel jagub: LGBT-kultuur, võõrtööjõud, teise nahavärviga inimesed, „kultuurimarksistid“.
Viimasel ajal võtavad ka konservatiivsemad intellektuaalid sõna teemal (Jõerüüt, Lauri Vahtre), et Eesti probleem on lollus ja matslus. Siis küll loen ja mõtlen, et no täiesti nõus, ongi! Ma olen muidugi üsna kindel, et me näeme seda lollust täiesti erinevates kohtades.
Muidugi on sellega omainimeste seltskonnas kerge nõustuda (naerab). See on loll ja teine on loll, kolmas on täielik mats ja eriloll. Lollus ajab ilma hukka ja matslus on kommunikatsioonialane lollus. Mõnus on ju lugeda uurimusi, mis tuvastavad seoseid intelligentsuse ja evolutsiooniliselt uudsete väärtuste, st liberaalse maailmavaate vahel. Vaat just, õige!
Aga kes ei teaks, et lolluse kirumine on riskantne pind. Niimoodi me joonistame jäigalt positsioonid ja hierarhiad välja: meie teame paremini! See on parimal juhul viljatu autoritaarsus, ja igaüks, kes end targaks kuulutab, valgustab kohe selgesti välja omaenese piiratuse. Trump iseloomustab end sõnadega unmatched wisdom.
Statistika näitab muidugi, et parempopulismi ja paremäärt eelistavad madalama haridusega inimesed. Ja üksikkogemused näitavad, et kõrgharidust tõendav dokument või doktorikraadki ei pruugi tähendada, et inimene ei langeks manipuleeriva retoorika lõksu. Mis siis teha? Psühholoogiliselt ei ole kuulutamine „sa oled loll!“ kuigi hea strateegia, sellega on jutul lõpp. Kes tahab korrektne olla, ei kritiseeri inimest, vaid tema tegusid. Ja jällegi – kui inimene teeb neljandat korda ebaloogilise järelduse, uhkustab viiendat korda oma ignorantsusega, ei võta järeldamisel vajalikku infot arvesse seitsmendat korda? Ei ole kandiline…
Viimasel ajal on ka silma hakanud torkama, et liberaalid üritavad konservatiivide kohta, nui neljaks, midagi positiivset öelda, ka siis, kui järele mõeldes tegelikult nagu põhjust ei näi olevat.
On sul mõni hea näide tuua?
No näiteks üks mu Facebooki-sõber jagas Facebookis Peeter Helme kuulsat Goebbelsi-artiklit sõnadega „Primitiivne ja rumal kirjatükk inimeselt, kellel põhimõtteliselt oleks intellektuaalset potentsiaali palju enamaks.“ Ja ma olen üritanud aru saada, kust see tuleb. Mingisugune kinnislause, mis äärmiselt tihti juurde poogitakse, à la et tegelikult ju intelligentne inimene, aga…
Nojah, sellise suhtumisega loodetakse alles hoida dialoogivõimalust. Näidatakse: mina olen dialoogialdis, ei ütle, et teine on põhimõtteliselt tömp. See on viisakuse diskleimer, lootuseväljendus. Asi jääb muidugi ebaproportsionaalseks, kui teine pool nendes võtetes ei orienteeru. Eks Peeter Helme loeb ju palju, on püüdlik.
Olen näiteks ulmeskeenel täheldanud huvitavat fenomeni, nimelt kasutatakse tihti rabavalt ekrejat retoorikat kirjandussfäärist rääkides – et peavoolukirjandusinimesed ja -institutsioonid ei anna auhindu ja kirjanikupalku neile, kes neid väärivad, Kirjanike Liit ja kulka on mingisugused ringkäendusorganisatsioonid jne. Sisuliselt üks ühele Mart Helme jutt süvariigist.
Süvariik möllab. Sellist arusaama – institutsionaalsed ringkonnad ei lase ligi, kirjanduses toimib ringkaitse – esines küll ammu enne süvariigi sõna esilekerkimist. Aga nagu näeme, ei ole ulmemehed kirjanikupalga kui sotsialistliku meetme vastu, viha teeb see, et seda meedet õigetele inimestele ei rakendata.
Nüüd vist on nii kirjaniku- kui kunstnikupalk küll üsna omaks võetud ja see käis ka ootamatult ruttu mu meelest.
Paistab küll. Kisa käis esimese vooruga ära, juba järgmine sats sai oma palga suhteliselt rahulikult. Uudisväärtus ammendus. Esimesi palgasaajaid nimetati küll juunikommunistideks (naerab). Oli ikka väga nunnusid kommentaare, mul on ühes arvutis nendest kollektsioon, sest erinevalt paljudest kolleegidest ma loen kommentaare. Need võivad osutada väga kasulikeks näiteks kõrvaltegelaste loomisel, hinnaline keeleline materjal. Tegin ühel oma sünnipäeval ka netikommentaaridest viktoriini: see oli just pärast seda, kui esimesed palgasaajad olid teatavaks tehtud. Tuli ära arvata, kelle kohta käis vastav kommentaar.
Sa oled auhindadest ja nende saamisest kirjutanud terve raamatu ja üldiselt paistad sa kõiki neid küsimusi võtvat väga rahulikult. Kas on ka mõni žürii ikkagi, mis on sind vihastanud, mingi preemia, mis jäänud saamata?
Eks seda on ikka ette tulnud. Mõni on leidnud, et ses raamatus on mu hoiak kuidagi liiga cool, ja osalt ma olengi selline pragmaatiline inimene, kes ei viitsi nende asjadega protsessida. Aga hetkevihastamine on normaalne, seda juhtub igaühega.
Näiteks 2017. aasta kulka auhinnatseremoonial otsustasin istuma jääda, kui mind nominendina välja hõigati, ja samuti tegi Jüri Kolk (naerab). No ei viitsinud minna. Tookord leidsime küll, et kohtlased on seal žüriis, eesotsas Paavo Matsiniga.
Ühest küljest peaks ju pidevalt rakendama üleolekustrateegiat, näitama, et ei seo oma väärtust žürii otsusega (kes siis seob!), aga teisest küljest on see paratamatu, et tunnustusest ilmajäämine ärritab. Mõni tore skandaal võiks ehk eesti kirjanduse populariseerimisele kaasa aidata. Nii nagu Notre-Dame’i põleng pani inimesed ostma ja laenutama Hugo romaani.
Mingid tüübid alati väljendavad oma viha ja solvumist muidugi, aga need on vist needsamad enesekindlad vähese enesekriitikaga tüübid, nagu Kivisildnik. Aga see mõjub ikka alati omajagu haledalt. Nii et emotsiooni väljendamine on ikka peen psühholoogia selles olukorras.
Jaa, see on peen kunst tõesti ja ilmajääja riskib kisa tõstes mainekahjuga. Krediiti on lihtne maha mängida ja ega seda Kivisildniku jauramist ju tõsiselt ei võetud. Muidugi peab ütlema, et institutsioonid nagu kulka suhtuvad temasse kui enfant terrible’isse vägagi leplik-vanemlikult.
Tõsi, ehkki ta ise on kulkat korralikult bash’inud, et „Pensionärid ja Taidlejad Tädid“ ja mis kõik, praegu meenub üks taaskordne halva kaotaja palge esitlemine Eda Ahi auhinna küsimuses.
„Tädide“ ja „pensionäride“ ründamine on nõrkuse tunnus. Kisa Eda auhinna pärast oli mannetu ja Alvar Loogi proportsioonitu virin samuti. Ega Eda ise ei otsustanud oma raamatule seda auhinda anda.
„Tuule“ esimese teksti n-ö alapealkiri on „Oblomovi laul“ ning kuivõrd Oblomovi näol on teatavasti tegemist karakteriga, kes mõistab, hindab ja viljeleb jõudeaega kui olulist praktikat, siis küsingi, kuidas sinul sellega lood on?
Oblomov on lohutav tugipunkt, aga tegelikult elab minus tubli protestant, kes sunnib kogu aeg tööle. Mitte et ma palju tööd teeksin, lihtsalt see tööeetika tont vahib malakaga, pain in the ass. Heidan endale ikka teinekord ette, et täna ei teinudki muud kui ajasin inimestega juttu ja käisin mõnel kontserdil või trennis – aga mis see mu tootva töö panus siis on?! Oh mind alatut, milline ressursiraiskamine. See võib isegi une ära viia, kui mõtlen, kuidas ma aega kaotsi lasen.
Ehk siis ärevust ei tekita see, et see või teine asi ei saanud valmis, vaid mingisugune abstraktsem tasand?
Mõlemad muidugi, ka tegemata tööd tekitavad ärevust. Õigupoolest teen ma ju niikuinii ainult töid, mis ma ise olen välja valinud: loodetava tegemisnaudingu või ambitsiooni või veendumuste pärast. Ja ikka ma prokrastineerin. Jama värk.
Ma ei mõtle vabakutselisena küll kunagi selle peale, et peaksin puhkama. Sisemine moraalitont ütleb, et ikka rohkem peaksin tegema! Kui ma vaatan kõrvalt, kuidas töötab mu õde, kes on kunstiakadeemia dekaan, siis tema kõrval tunnen end tõelise rohutirtsuna. Lausa hakkab häbigi. Võib-olla olen osalt internaliseerinud nende inimeste hoiaku, kes ise loojad ei ole – et looming ongi üks lõbu, ise ju tahad seda teha, ära virise. Samas olen kogenud, et füüsilise töö järel ei ole mul üldse tunnet, et nüüd oleks päev läinud asja ette: vastupidi, ikka on ärevus, et just seda va loomingulist tööd peaks rohkem tegema, see on see kõige õigem asi.
„Tuult“ lugedes hakkas mulle alguses tunduma, et sa räägid seal oma kasvamise ja kujunemise lugu, sest need alguse tekstid paistavad olevat isegi kronoloogiliselt paigutatud, räägivad teismelisepõlvest, 80ndatest, 90ndatest jne.
Ei, elulugu luules polnud plaanis, selle mulje jätab ainult esimene tsükkel. Isekirjastajana oli mul siin küll väike kommertsiaalne kaalutlus: autobiograafilised asjad on need, mis tõmbavad publikut ligi. Aga ka need „eluloo“-luuletused on eri hetkedel kirjutatud, seadsin nad lihtsalt ajaliselt ritta.
Enne seda oli muidugi font ja kaanekujundus, mis meenutas mulle mingisugust Edelaraudtee või Elroni reklaami. Ootasin läbivat maarjakangrolikku irooniat reformierakondliku edukultuse pihta, mida siin muidugi on ka, aga mitte ainult.
Kui sa nii ütled, meenutavad see retrofont ja oranžikaspunane värv tõesti rongiliikluse turundust, aga fondi valis välja Jaanus Samma. Ma pidin algul veidi harjuma. Minu poolt on ainult kaanefoto, mis on tehtud vana Nokia telefoniga. Nii ülbeks ma ei ole veel läinud, et otsast lõpuni ise kujundaks, aga vanemaks saades hoolib inimene vähem sellest, mis mulje ta jätab, nii et seegi hetk ei pruugi kaugel olla. Vahepeal oli pikk periood, kus ma üldse klaverit ei mänginud, eriti veel teiste kõrvadele mitte, aga ennäe, paar aastat tagasi mängisin isegi ühel raamatuesitlusel, kuigi ahvimaskiga. Visuaali osaski hakkab see häbi- ja autunde kiht maha kooruma, ei huvita, kui mul on halb maitse. Midagi ei ole teha, vist on nii, et ajaga läheb inimene ebameeldivalt enesekindlamaks (naerab).
Kuidas sa suhtud sellesse kuvandisse või nišši, kuhu sind on kultuuriskeenel paigutatud, isegi päris eksplitsiitselt, mille võib kokku võtta äkki nõnda, et sa oled „irooniline naisliteraat“? Kas see tundub sulle adekvaatne?
Jaah, paljude jaoks on mul vist täitsa oma selge imago olemas, mingid eeldused on tekkinud, mis tüüpi teksti või arvamust minult küsida. Aga ma ise ei tunne, et mingi roll mind kuidagi kammitseks. Kes saaks mind keelata impressionistlikku loodusluulet loomast, kui tahtmine peaks tulema. Ma ei ole kuvandi väljatöötamisega vaeva näinud, see on tulnud, nagu ta on tulnud. Mingeid oma atribuute valin muidugi hoolikalt – kes ei valiks.
Võib-olla peaks seda kuvandit rohkem timmima, kes teab. Luulemarketingis on sel eriti tähtis osa, luules mõjutab autori isik ja isegi väljanägemine teksti vastuvõttu märksa rohkem kui proosas. Esituslik moment on saanud üha tähtsamaks, „luuleelu“ ongi esituslik. Näen, kuidas rahvusvahelistel festivalidel on publikul selge imagoga, äratuntavalt „pakendatud“ tüüpe lihtsam tarbida, reaktsioonid tulevad kiiremini, inimesed näevad, ahah, see on selline kaup. Hermeetilistes kujundites luulet vaikselt nina alla pobiseda tasuks alles siis, kui sul on juba korralik karjäär ja kaubamärk toeks. Noh, kas vastab see jutt mu kuvandile, on piisavalt irooniline?
[1] Y. N. Harari, The Myth of Freedom. The Guardian, 14.09.2018.
Lisa kommentaar