Oi, te kioskid, nüüd tuleb ZAUM!

Satiiriline värssmonoloog vaimuka kupleega, klaveril Kaur Kender

Kuus vahvat selli nägid kord ühtsama jälki und –
kuis naksub taburet neil palja jala all
ning kõri rõhumas pidžaamakuue õmblus.
Oh õudu!

Teeb asja veidramaks, et üksteist pikki aastaid nad näinud pole.
Põgus kohtumine siin ja seal kui välja arvata.
Ja nüüd, sel öisel surnud tunnil,
tumedal kui nende hing,
sama uneviirastus neid kõiki tabab.
Üks ilge kokkulepe neile meenub,
mis sõlmitud sai inimestest eemal, hämaruseudus,
mis polnud maa, ei õhk, ei vesi.
Kuid järsku!

Mis higi külm, mis lämmatus?
Mis kivi ihub hirmu tera keset magajate hingetõmbeid,
nii ohkvel sügavaid, et kuulmatuks
jääb enda kloppiv süda?
Või on need hoopis sosinad, mis tõusnud needusest
ja sosistavad õudse kokkuleppe julmi reegleid?
Miks nüüd? Mis lahti?
Mida?

Või on, veelgi hullem, neis sosinates peidus nimed,
kes tookord vere panid vastu verd
ja pitserdasid käe külge käe?
Oh oleks nii, et see vaid uni oleks
ja trepil tõusvad rasked sammud
kõigest vastu aknalauda kopsiv luuk.
Kes kõnnib seal?
Kes?

Äkki on need rahva tuikvel asted,
kelle südamesse pimestava vabaduse leegi
on loitma kütnud kange pilsner?
Või veelgi hirmsam – seal on ZAUM!
Ja hirm saab tõeks, kui trepilt
kostab lihtne, ühemõtteline laul:

Mõni hommik algab mõru muie suul
ka mul, kes ma sirgusin torniks
putkade linnas. Inimsööjataimeks
läbi kasvuhoone lae.
Hei, kioskid! Juhatuste esimehed!
Kas poleks paslik teha üits veike tramburii?

Hei, osaühing, vana sõber!
Kas unes juba nagiseb sul taburet
ja kaela ümber käändub lambijuhe?
Hola, MTÜ, sa pole üldse muutunud
sest koolilõpuballist, kus teada sain,
et kleidi all sul polnud midagi.
Oled kasvanud nii küpseks, nõnda suureks!
Kas juba tead, mismoodi maitseb relvatoru õli
või kuidas mekib valuvaigistite üledoos?

Oh te poisid, õed ja vanad koolivennad, juhatuste esimehed,
MTÜ-d, osaühingud ja teised kioskid,
kas poleks paslik teha nüüd üits veike tramburii?
Ei tea ma kuigi palju Bertolt Brechtist,
kuid kõik ta teosed peas mul on!
Võin lugeda need sulle kohe praegu ette,
siinsamas,
linnaosavalitsuse avalikul jaanikul.

Kus tuigub ringi lihtsaid, ausaid mehi,
kelle rusikad on nukkideni valged.
Ning poolihääli kostab lakkamatu sosin,
nii tasane, nii hirmuäratavalt malbe:

„Oi, te kioskid, nüüd tuleb ZAUM!
Nüüd tuleb suurem ZAUM!“