Toimetajalt: Maailma kliimateadlased on üksmeelel, et koduplaneedi katastroofilise kuumenemise ära hoidmine nõuab “kiireid, kaugeleulatuvaid ja pretsedendituid muutusi kõigis ühiskonna osades”. Nii lihtne see ongi. Fossiilkütuste kasutamisega õhu saastamine, milles Eesti on maailma esirinnas, on vaid üks paljudest probleemidest, millele lisanduvad intensiivsest põllumajandusest tekkivad kahjud, maakasutusest, ehitusest, halvast linnaplaneerimisest tekkiv keskkonnakahju ning palju muud. Poliitikud võivad veel reaalsust ignoreerida; üle maailma levivad kliimastreigid, XR-liikumised ja aina jõulisemalt kõlavad teadlaste hoiatused viitavad aga, et nelikümmend aastat antud hoiatused on kohale jõudmas.
Kuidas edasi? Septembris toimuval ÜRO kliimakohtumisel kutsutakse riike üles ambitsioonikamaid eesmärke seadma. Samal ajal toimuvad ka uued ülemaailmsed kliimastreigid ja muud üritused, mis kutsuvad üles kriisi tõsidust teadvustama ja tegutsema.
Samas vaimus on ka Vikerkaare septembrinumber pühendatud ökovisioonidele: lühikestele, konkreetsetele ja praktilistele tekstidele, mis aitavad mõista, kuidas me oleme siia sattunud ja milline võiks elamiskõlblik Eesti antropotseenses maailmas välja näha. Avaldame üle kolmekümne teksti ökoloogidelt, geograafidelt, linnastumisekspertidelt, filosoofidelt, sotsioloogidelt, ajaloolastelt ja aktivistidelt, kes kõik annavad oma mätta otsast vastuse lihtsale küsimusele: Mida teha?
Väikese isutajana avaldame mõned sihti seadvamad ökovisioonid järgmistel päevadel. Allpool leiate keskkonnakaitsja Peep Mardiste ülevaate vee seisundist Eestis. Kes tellib Vikerkaare enne 20. augustit leiab ökovisioonide-numbri juba oma postkastist. Kui tahad säästa paberit, telli e-Vikerkaar või saada paberväljaanne sõbra aadressile!
VESI
Eestis on vee kättesaadavusega lood hästi. Meil on mereline kliima, Atlandilt tuleb pidevalt niisket õhku, mis siinkandis alla sajab. Tänu tasasele maale, vegetatsioonile ja paljudele märgaladele jääb taevast tulev vesi kenasti loodusse püsima ega voola kohe merre tagasi. Riigi Ilmateenistuse andmetel on meil sademete pikaajaline keskmine 672 mm aastas. Proovige ette kujutada 67 cm paksust veekihti kogu Eestit katmas – aga see ongi summaarne sademetekogus, mis siin alla sajab!
Meie globaalses kontekstis hea varustatus mageveega ei tähenda siiski, et Eestis veega probleeme ei oleks. Veekvaliteeti halvendab peamiselt inimtegevus tootmisest ja majapidamisest või põllumajandusmaastikest veekogudesse jõudva reostuse kujul. Joogivee kvaliteedile avaldavad mõju ka looduslikud tegurid, näiteks suur radoonisisaldus Harjumaa ja Lääne-Virumaa põhjavees.[1]
Väikeasulate probleemne reoveekäitlus
Mis puudutab veereostust, siis aegreal vaadates on olukord parem kui mõned aastakümned tagasi N. Liidu päevil, mil suhtumine reostusse oli ükskõiksem. Punktreostusallikatega on situatsioon paranenud kõige rohkem. Suuremad ja väiksemad linnad said 1990. aastate esimeses pooles tagastamatu välisabina peamiselt Põhjamaadest palju toetust reoveepuhastite korrastamiseks. Eesti võttis 90ndate keskel ka paar laenu Maailmapangalt ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt, et kaasajastada suuremate linnade reoveesüsteeme ja joogiveetrasse. Hiljem on oma veedirektiivide karmide nõuete täitmiseks meid miljarditega toetanud Euroopa Liit.
Neil investeeringutel on olnud selge positiivne mõju keskkonnaseisundile ja elanike tervisele. Statistikaameti andmetel on võrreldes 2000. aastaga punktreostusallikatest keskkonda jõudva fosfori kogused vähenenud kolmveerandi võrra, lämmastiku kogused ligi poole võrra ning orgaaniliste reoainete heide kokku samuti ligi poole võrra.[2]
Kui suurtes linnades puhastus üldiselt toimib, siis väikeasulates probleemid reoveesüsteemidega püsivad. Valdade tasandil hoiduvad poliitikud vajalikest investeeringutest reoveekäitlusse, sest peaksid siis raha tagasiteenimiseks tõstma elanikelt küsitavat veehinda, mis tekitaks pahameelt. On näiteid, kus väikestes kohtades on abirahade toel valmis ehitatud nii mastaapsed ja moodsad süsteemid, et valdadel on probleeme jooksvate kulude katmise ja kvaliteedi hoidmisega. Betooni ja raua usku ettevõtted ja ametnikud on süstemaatiliselt tõrjunud ökopuhastite kasutuselevõttu, kuigi see oleks paljudes väiksemates asulates pikas plaanis palju efektiivsem ja jõukohasem lahendus. Nii tehnilised teadmised kui ka töötavad näited on olemas, aga ökoloogilised lahendused on endist viisi masendavalt vähe levinud.
Palju abi on muuhulgas läinud endiste Nõukogude militaarobjektide jääkreostuse koristamiseks, aga omal ajal tonnide kaupa maha kallatud lennukikütus põhjustab seni mitmes kohas probleeme teatud põhjaveehorisontides.
Proovivõtt ja tulemuste analüüs on kulukas lõbu. Põhinäitajate osas on Eestis olemas küllalt hea ülevaade suuremate jõgede ja järvede veekvaliteedist. Paraku on isegi peamiste veekogude puhul napilt infot näiteks taimekaitsevahendite või ravimijääkide sisalduse kohta. Keskkonnaagentuuri poolt möödunud aastal tehtud ülevaate kohaselt leiti Emajõe veekvaliteeti analüüsides jõeveest kaheksa pestitsiidi jääke, kusjuures neist glüfosaadi ja propamokarb-hüdrokloriidi sisaldused ületasid aasta keskmisena lubatud piirnorme.[3] Ühtlasi leiti valuvaigisti diklofenaki ja kahe hormooni jääke ning kõige kurioossema juhtumina koguni putukamürgi DDT jääke, mis keelustati juba 50 aasta eest.[4]
Murelaps põllumajandus
Üks peamisi põhjusi, miks Tartu külje alla tselluloositehast ei tulnud, oli kohalike elanike ja teadlaste mure lisanduva fosfori pärast, millega Peipsi järv on juba niigi üle küllastunud. Võrreldes paiksete reostusallikatega on hajareostus raskemini jälgitav, kontrollitav ja tõrjutav. Peamine hajareostuse allikas on veekvaliteedi osas põllumajandus – põldudele viidavate väetiste ja taimekaitsevahendite tõttu.
Võrreldes aastaga 2004 on intensiivse põllumajandustootmisega hõlmatud alad Statistikaameti andmeil suurenenud 32% ning taimekaitsevahendite kasutus hektari põllumajandusmaa kohta kasvanud 3,5 korda.[5] Toimeaine kogusesse ümberarvestatuna turustati Eestis 2018. aastal 643 tonni taimekaitsevahendeid. Võrreldes 2011. aastaga on turustatud taimekaitsevahendite kogused suurenenud kolmandiku võrra, kuigi hetkel on õnneks juba kerge langustrend.
Seda arvestades pole ime, et põllumajandusest on pärit lõviosa meie veekogudesse jõudvatest saasteainetest – üle 70% lämmastikust ja üle 50% fosforist.[6] Kui 2005. aastal kasutati põllumajanduses väetisena lämmastikku 20 000 tonni, siis aastal 2017 juba 37 000 tonni. Fosfori kasutamine väetisena suurenes samal ajavahemikul 6000 tonnilt 9000-le.[7] Lisaks kajastub taimekaitsevahendite suurenenud kasutus nii keskkonnas kui kahjuks ka meie toidus. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on intensiivset põllupidamist soosinud ja on vist naiivne loota, et järgmise EL eelarveperioodi (2020–2027) reeglid põllumajandustoetustele radikaalselt muutuvad.
Veekvaliteedi kontekstis on põllumajandusmaastikel suureks riskiallikaks lisaks põldude väetamisele ja mürgitamisele lautade ja sõnnikuhoidlate kasin olukord. Tegu on küll teoreetiliselt lihtsasti kontrollitavate punktreostusallikatega, aga erinevalt tehase väljalasketorust on laudad valvsate kodanike silma alt rohkem eemal ja ka linnakontorites töötavatele keskkonnaametnikele kaugeteks objektideks.
Statistika näitab, et mida väiksem laut, seda rohkem probleeme reostusega. Keskkonnaministeeriumi tellimusel 2017. aastal valminud loomakasvatusettevõtete sõnnikuhoidlate inventuur näitas, et väikestes farmides tuleb üsna sageli ette veekaitsenõuete rikkumist.[8] Näiteks alla 50 lehmaga farmidest 59% puhul oli virtsahoidla seisukord rahuldav, hea oli olukord vaid 30% juhtudest. Selgus, et kriitilisele olukorrale vaatamata plaanib vaid 1/5 väikestest piimafarmidest sõnnikumajandusse investeerida. Sisuliselt näitab see, et trahvimist ei kardeta ja reostuskontrolli investeerimisele eelistatakse tasahilju ümbritsevat loodust edasi reostada.
Mida peaks tegema?
Vee kättesaadavuse kontekstis on kliimamuutuse olulisimaks mõjuks Eestis veerežiimi muutused – talved jäävad lumevaesemaks, kevadine suurvesi jõuab kätte varem ja suviste põudade tõenäosus suureneb. See kõik mõjutab nii ökosüsteeme kui inimeste toimetusi, eelkõige põllumajandust. Mida peaksime veekogude ökosüsteemide säilimise ja kvaliteetse joogivee kättesaadavuse huvides tegema?
Kantseliitlikult sõnastatuna: vee ja veekogude kvaliteedi tagamiseks peaksime täitma Euroopa Liidu veeraamdirektiivi[9] kõiki nõudeid ja siis ongi kõik hästi. Direktiivi raames on eksperdid keeruka korra järgi ära hinnanud kõigi veekogude seisundi ja andnud neile hinnangu alates „halvast“ kuni „väga heani“. Direktiiv töötab lihtsalt – liikmesriikidele pannakse eesmärgiks saavutada veekogude seisundi parandamine, kuni need saab arvata kvaliteediklassi „väga hea“. Ohumärgiks on see, et ambitsioonikas direktiiv on praegu ümbervaatamisel ja kuna „väga hea“ saavutamine saastunud jõgedel on kulukas, siis otsivad mitmed liikmesriigid võimalusi direktiivi nõudeid lahjendada.
Kõige olulisema tegevusena tuleb lõpetada põldudelt probleemsete ainete imbumine kraavidesse ja põhjavette ning see on tehtav vaid riigi teadliku sekkumisega. Psühholoogiliselt ei tohiks see olla keeruline, sest pidevate toetuste ja kompensatsioonide tõttu on põllumehed harjunud toimetama väljaspool vabaturgu. Praegu on hea hetk muuta põllumajandus keskkonnasõbralikuks, sest alanud on arutelud, millele kulutada Euroopa Liidu 2021.–2027. aasta eelarve põllumajandustoetusi. Veekaitse huvides ei tohiks toetuse määramise aluseks enam olla mitte kellegi hektarite või lehmade arv, vaid valmisolek toota toitu nii, et lämmastiku, fosfori ja taimekaitsevahendite jõudmine loodusse kahaneks. Mahepõllundus ja vähesem lihatootmine on loogilised teed, aga ka „tavaline“ põllumajandus saab tehnoloogiliselt hakkama oluliselt vähema „keemiaga“ ja see signaal tuleb riigil uute toetuste skeemiga üheselt anda. Erilise tähelepanu all peavad seejuures olema need nõrgalt kaitstud põhjaveega alad, kus on täna ühtlasi suur loomkoormus – Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eesti ning Saaremaa.
Paralleelselt põllumajandustoetuste ümbermängimisega tuleks Eesti kui suure abisaaja jaoks ilmselt viimaseks jäävat EL-i eelarve seitseaastakut kasutada selleks, et rahastada reoveepuhastuse moderniseerimist väikeasulates. See oleks nii elanike kui looduse tervise huvides tark valik.
[1] R. Perens, Eesti põhjavee kaitstuse kaart. Eesti Geoloogiakeskus. Tallinn, 2001.
[2] Vt Eesti Statistika Kvartalikiri, 2018, nr 2.
[3] Tartu linna keskkonnaseisund. Koost. M. Linder jt. Keskkonnaagentuur, 2018. http://kaur.maps.arcgis.com/apps/MapJournal/index.html?appid=ce873f23f18b48fabbf9bd7fde83c995#.
[4] M. Laht, G. Nurk, K. Vooro, Jälgimisnimekirja ainete uuring. Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Tallinn, 2016. http://www.envir.ee/sites/default/files/jalgimisnimekiri_2016_aruanne.pdf.
[5] Turustatud taimekaitsevahendite kogus vähenes mullu ligi kuuendiku. Eesti Statistika, pressiteade nr 127, 05.12.2018. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-127.
[6] Keskkonnaministeerium: põllumajandusreostus on vaja pöörata langustrendile. 11.03.2015. http://www.envir.ee/et/uudised/keskkonnaministeerium-pollumajandusreostus-vaja-poorata-langustrendile.
[7] PM065: Mineraalväetiste kasutamine aruandeaasta saagile. Eesti Statistika. http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=PM065.
[8] Loomakasvatusettevõtete sõnnikukäitluse ja sõnnikuhoidlate inventuur: Lõpparuanne. Tartu, 2017. http://www.envir.ee/sites/default/files/sonnikuhoidlate_lopparuanne_18_05_2017.pdf
[9] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02000L0060-20141120&from=EN.
Lisa kommentaar