Oleksime võinud ajalukku minna

Tauno Vahter. Hea venelane. Tallinn: Tänapäev, 2022. 242 lk. 22.99 €.

Ma ei tea, kes ja millal raamatule pealkirja pani. Kaine mõistus nagu ütleks, et see pidi olema autor, kuid üks hiljutine isiklik kogemus vaidleb vastu – need asjad ei pruugi alati olla nii lihtsad ja loogilised. Igatahes on tunne, et pealkiri tekkis raamatule juba päris kirjutamise-toimetamise lõpufaasis, kui sõjaaegne keelekasutus oli teinud sellest moodsa väljendi. Julgen väita, et häid venelasi tolles tänapäevases mõttes raamatus ei ole, või siis vastupidi: ükski venelane seal ei ole hea ega halb, vaid lihtsalt inimlik. Või midagi niisugust.

„Hea venelane“ jutustab loo segaperest pärit poisist Arturist, kellest saatuse tahtel 90ndate alguses ehk siis taasiseseisvumise hakul oleks justkui saanud moodne selgeltnägija, kuid kes (kui kavatsete raamatut lugeda, jätke see lause vahele) ikkagi seda teed ei lähe, vaid otsustab nii-öelda normaalsuse kasuks. Ja mulle isiklikult tundub, et selle valikuga autor nagu loobuks, nagu annaks alla, sest kui Artur oleks tõesti julgelt sinna maailma sukeldunud, siis selle kirjeldamine olnuks märksa keerulisem ülesanne või vähemalt selline, mis nõudnuks hoopis teistsugust lähenemist. Mistõttu arvan, et mu arvustuse pealkirjaks valitud tsitaat veel ühelt healt venelaselt Boriss Grebenštšikovilt, mis täies mahus kõlab: „Me oleksime võinud ajalukku minna, kuid sinna me ei läinud“, on igati asjakohane.

Olen juba rikkunud kõiki võimalikke arvustuse kirjutamise seadusi – alustasin burksi selle keskmisest osast, vabandust. No vähemalt nüüd jõudsin saiani. Mis mulle raamatu puhul meeldib – seda on väga kerge lugeda. Keel on lihtne, süžee on sisuliselt meelelahutuslik, kõik meie ajastu heade raamatute tunnused on olemas. Sest siin pean pihtima üht endale olulist asja: olen veendunud, et raskete ja keeruliste tekstide aeg on möödas, või vähemalt ajutiselt möödas. „Ulysses“ ja „Kadunud aega otsimas“ on armsad meile kõigile, kuid aegu mitte ainult et leitakse, need ka muutuvad, ja üks 21. sajandi raamat peab olema pigem põneva süžeega. Keegi ei keela peita sinna süžee taha kõiksugu ideid, filosoofilisi üldistusi jms. Vastupidi, mida paremini need asjad on peidetud, seda osavam autor.

Seega „Hea venelane“ on kaasaegne raamat. Samas on see ka ajalooline raamat, sest pajatab üsna elulähedaselt 90ndate algusest ja ühest selle aja eriti huvitavast küljest. Nimelt, nagu impeeriumide lagunemise ajastul ikka, kerkib kuskilt pinnale mustmiljon nõida, šamaani ja muidu selgeltnägijat. Raamatu tegelaste hulgas on nii väljamõeldud (vähemalt mina küll pole midagi kuulnud mehest nimega Topal, samas ega ma ka guugeldanud ja eriti suur spetsialistki selles valdkonnas pole, nii et mine tea) kui ka päriselus tegutsenud figuure.

Ei ole selge, kas peategelasel Arturil on päriselt „võimed“ või on tegemist vaid asjaolude kokkusattumisega. Ja see on arvatavasti hea lähtekoht. Ei ole üldse tähtis, kas tegemist on tõelise imega või lihtsalt osava psühholoogilise manipuleerimisega, asi ei ole ju üldse selles. Asi on pigem ajastu vaimus, vaibis, nagu praegu on moodne öelda. Just asjaolu, et kohalikud vene mutikesed usuvad Arturi imejõudu, aitabki tal siseneda hoopis teise maailma kui see tüüpiline koolielu, mis teda algselt ümbritseb.

Ehk mõnes mõttes – see on kasvatusromaan. Täpselt nagu vanasti, alates Goethest ja kellest kõigist veel, pakutakse meile lapsest noormeheks sirgumise lugu, ainult et kuna välistingimused on muutunud, siis on selle sirgumise teed samuti veidramaks kujunenud. Või samas, kuidas võtta: mis tundub veidrana meile praegu, võis olla täiesti normaalne tol ajal, 90ndate alguses, millest meeldivaid väikeseid meeneid on raamatusse siia ja sinna lahkesti laiali puistatud.

Selgeltnägijatega asi ei piirdu. Enne neid näevad ilmavalgust näiteks videolaenutused, üks suurimaid ajastu eripärasid, kus sai mitusada korda ka ise käidud ja mis raamatut lugedes tundusid algul paljulubavate kõrvalepõigetena põhisüžeest, kuid kahjuks otsustas autor sinna mitte süveneda. Tõsi küll, algfaasis oli Arturi ja ta parima sõbra Erki bisnis kassettidega seotud – kusjuures siin ilmutab Tauno Vahter oma kõrget moraali- ja sündsustunnet. Oleksin mina sellest kirjutanud, siis oleksid mu tegelased kindlasti salvestanud neile kassettidele pornot ja lugu oleks hargnenud hoopis teises suunas. Vahteril müütavad nad hoopis muusikavideoid, mida salvestavad kodus MTV-st. Mis on – mõtlen siin nii MTV-d ennast kui ka selle näitamise eest vastutavat satelliiditaldrikut – samuti selgelt ajastuomased märgid.

Seega võib öelda, et aja vaimu on raamatus mingis mõttes tunda küll, eriti kui arvestada, et see on kirjutatud sisuliselt teismelise vaatevinklist ja teismelised eriti aja kulgemist ei taju, näevad eeskätt vaid kõige otsesemalt neid endid puudutavaid asju. Olgu siis, sellealasest pretensioonist loobun. Kuid üks teine siiski jääb. Lugejana oleksin tahtnud rohkem teada nende selgeltnägijate elu köögipoolest, kohata raamatu leheküljedel ka neist eksootilisemaid kujusid, kasvõi Kašpirovskist oleksin heameelega saanud rohkem kuulda.

Kuid lugeja tahab, aga autor otsustab. Sedapuhku otsustas autor niipidi, ja kes meie sellised oleme, et temalt midagi nõuda. Võtkem, mis antakse. Ja antud on meile, nagu öeldud, üks hästi kirjutatud ja kergesti loetav kasvatusromaan mõnede kelmiromaani elementidega. Need elemendid on taas seotud Topali kujuga ja enne seda tolle juuksuriga, kellest algab Arturi teekond selgeltnägijate sekka. Minu arust on täiesti võimatu kirjutada niisugustest asjadest nagu kõik need kuuendad meeled, kolmandad silmad ja aurafotod neutraalselt. Võimalikud on ainult kaks varianti. Kui oled nende müstiliste asjade kirglik toetaja, siis väljuvad su sule alt köidete kaupa „Vabastatud Isised“ „Shantaramid“ jms natuke oksele ajavad asjad. Sul on ustavaid fänne ja austajaid, kellega jagad salateadmisi ja kellele pilgutad silmad, kui neid näed. Või siis sa naerad nende üle, ja sel juhul ilmselt pole välistatud, et tegu on väärtkirjandusega.

Ka „Heas venelases“ on paar igati naljakat sellega seotud episoodi. Näiteks kui üks juba soliidsemas vanuses proua lausa nõuab poisilt, et too paneks oma nõiduslikud käed mitte talle pähe, sest sellega olevat veel enam-vähem korras, vaid sinna, ühte teise kohta, mis palju rohkem muret tekitab, kerkib stseen väga elavalt lugeja silme ette ja naermata seda ette kujutada ei ole võimalik.

Raamatu toon on üldse heasüdamlik, veidi irooniline, veidi mittetõsine, kuid kindlasti mitte pahatahtlik, mis räägib samuti teose kasuks, sest no kuulge – tõsiste raamatute, või ei, ütleme parem, et tõsisel toonil kirjutatud raamatute aeg on loodetavasti jäänud, ma ei tea, kõige enam 60ndatesse või kuskile sinna. Mõisteid ei maksa segi ajada: hea raamat võib vabalt olla tõsine, nukker isegi, enamik häid raamatuid ongi nukrad. Kui aga ka kirjaniku toon surmtõsiseks jääb – ei, ma ei hakka ka siin mingeid üldistusi tegema, kuid lihtsalt mul isiklikult on sellistest autoritest natuke kahju, kui nii tohib öelda.

Tauno Vahterist mul selles mõttes kahju ei ole. Enamasti seepärast, et jutustamise tooniga tal mingeid probleeme ei ole. Autori keel on piisavalt lihtne, et raamat neelduks suhteliselt kiiresti alla ja tekiks ettekujutus sujuvast jutust, mis sarnaneb kõnekeelele, nii nagu mina sellest aru saan.

Raamat on ka üsna kinematograafiline, kergesti võib võtta ja kujutleda seda filmina, autori vahemärgid ja pikad, olgu siis asjakohased või sobimatud mõtisklused peaaegu et puuduvad. Kuna raamat on kirjutatud minategelase vaatevinklist, näib see ka loogiline. Sest nagu vihjatud, teismelised reeglina ei kipu mingisuguseid üldistusi tegema ja sügavalt olmelistele nähtustele universaalseid jooni vms omistama. Niisiis kõlab selline toon ja valitud keel täitsa loogiliselt.

Leidub raamatus ka armastust. Sest mis oleks teismeliste elu ilma selleta? Kusjuures see on just selline armastus, mida teismeliste vahel ette tuleb, eriti poiste pilgu läbi nähtuna, niipalju kui mina seda veel mäletan. Ses mõttes, et sa ei anna isegi endale eriti aru, miks on sul selline suur tahtmine suhelda just selle konkreetse tüdrukuga või miks too konkreetne tüdruk pöördub oma pidevate abipalvetega just sinu poole, kuigi sina ei ole ju mingisugune mata spets, näiteks. Seda nähtust käsitleb Vahter väga osavalt ja kuidagi – ei leia teist sõna – nunnult, ehtsalt, usutavalt, elutruult.

Ühesõnaga, tegemist ei ole küll „suure eesti romaaniga“, aga ühe armsa ja kergesti loetava raamatukesega küll. Samas tundub mulle, et selle suure eesti romaaniga on natuke nagu tolles kuulsas tähendamissõnas pimedatest ja elevandist – see nimelt juba on, see juba seisab kuskil nurgas, lihtsalt kõik need silmad punnis jõllitavad kriitikud ei näe seda. Või siis teine võimalus: ei olegi vaja muudkui oodata mingit suurt asja (mida sagedamini vaatame väljuvate lendude tabloole, seda suurem on tõenäosus, et meie lend edasi lükkub), hinnakem elu väikseid rõõme. Ja neid pakub see raamat meile kindlasti.