Tiit Hennoste
On, ja ei ole ka (Aivar Kull “Oskar Luts: pildikesi kirjanikupõlvest”)
AIVAR KULL. OSKAR LUTS: PILDIKESI KIRJANIKUPÕLVEST. Ilmamaa, Tartu, 2007. (Eesti kirjanikke). 488 lk. Hind 149 kr.
Vikerkaar tellis selle arvustuse juba raamatu ilmumisajal. Hakkasin lugema, aga siis tuli peale hirmtihe semester ja muud tööd. Siis hakkasid ilmuma arvustused. Sihukest kiidukoori ei ole minu silmad veel ühegi eesti kirjandusuurimuse puhul näinud. Väärikas töö, suur lugemus, erudiidi kirjutatud, muljetavaldav hulk viiteid, detailitäpne, hea üldistusjõud, ülinapid, kuid ammendavad resümeed kui pärlid. Pluss näpuotsaga kriitikat. Kokku võis sellest järeldada vaid üht: lõpuks ometi on ilmunud eesti kirjaniku-uurimise tipp ja tõde.
Nojah, selline sissejuhatus ennustab juba ette kurjakuulutavat lõppu. Aga lõpuni on veel aega.
Kõigepealt: senise Lutsu-retseptsiooni taustal on see väga oluline töö. Lutsu looming on siin kaardile kantud samahästi kui kogu tema laiuses. Ja Kull ei kirjuta negatiivselt või pika hambaga, vaid otsib nimelt positiivset poolt.
Raamat on koostatud korraga väga triviaalselt ja väga originaalselt. Triviaalsus tuleb kirjaniku eluraamatu klassikalisest ülesehitusest: sünnist surmani, perioodide sees vastavad teosed ning sobivas kohas peatükid, mis ajalisse raami ei mahu (keel ja stiil, maailmavaade jms). Ja see hoiab pika teksti garanteeritult koos. Originaalsus tuleb sellest, et raamatus on läbi vaadatud kõik Lutsu teosed. Isegi väga suurte kirjanike puhul tehakse valikuid, rääkimata neist, kelle tööde tase kõigub absoluutsest tipust (“Kevade”) või tipulähedusest (“Suvi”, “Tagahoovis”, “Kirjad Maarjale”, “Soo”) kuni selge haltuurani (jätame pealkirjad nimetamata).
Kulli kirjutamisviis on üldiselt lihtne, selge ja heas mõttes populaarteaduslik. Aga lähemal vaatamisel üsna kõikuv. Nii võib ta äkki hüpata esimesse isikusse ja hakata kõnelema sellest, et ta ei söanda Kitzbergile etteheiteid teha (lk 51). Või liikuda halvimatesse klišeedesse, nii plärabarokki kui ametnikustiili (“Lutsu ande kõige olulisemaks vormijaks lapsepõlves on peetud…”, lk 13). Ja mõnikord esineda superkirjandusteaduslikus või lause teatmeteoselises keeles, esitades tihedaid, otsekui kõiki mõtteid kokku võtvaid võimsaid fraase (kas või “Harald tegutseb”, lk 87). Kust sellised tihedaks topitud laused tulevad ja millel nad põhinevad, jääb enamasti arusaamatuks, sest viiteid allikatele ei ole ja autori enda lahtikirjutust ka mitte. Jääb üle vaid uskuda.
Raamatus on tohutu palju tsitaate. Need teevad teksti elavaks ja mitmehäälseks. Aga samas ka liiga hakituks ja korrutavaks. Põhipõhjuseks asjaolu, et tsitaate siduvat oma juttu on tihti liiga vähe, teiseks põhjuseks see, et asju korratakse üle. Kas või kohe alguses, lk 11, kus Lutsu andekust kuulutatakse plärabarokses stiilis enda sõnadega (“sel päeval siia kurja ilma sündinule oli kuhjaga kaasa antud…”) ja siis sedasama veel ka Oskar Urgarti sõnadega.
Autori esseistlikuks omapäraks on kõrvalepõiked muude tegelaste manu. Kahjuks mõjuvad need harva huvitavalt (nt et ka Ibsen ja Alle olid apteekriõpilased, lk 26). Palju enam on nii faktilisi kui filosoofitsevaid triviaalnaiivsusi, mis mõjuvad pigem koomiliselt (“luuletustega debüteerimine on paljude prosaistide puhul üsna tavaline…”, lk 32; kõrvalepõige lapsepõlve mõjust inimese iseloomule lk 89). Ja mõni juhtum mõjub üsna piinlikult, nagu kuulutus, et ka autor Kull on aidanud mõnel noorel autoril käsikirju viimistleda (lk 49). Nojah.
Raamatu võib jagada kaheks nagu sellised tööd ikka. Üks pool on kirjaniku elu, teine looming.
Pilt Lutsu elust on korralik ja Kulli töö eluloofaktidega mõjuv. Eriti head on peatükid alkoholist ja abielust. (Huvitav, joomine on ikka olnud Lutsu puhul oluline probleem. Miskipärast aga pole ta seda mitte kümnete teiste joodikust kirjanike puhul.)
Kui sellele pildile midagi ette heita, siis kõikuvat tihedust, mis tuleb kõige paremini välja, kui võrrelda raamatu lõppu muude osadega. Lõpuosa annab väga põhjaliku ülevaate Lutsu elust nõukogude ja saksa ajal. Samas on see oma detailsuse ja pikkusega üsna tasakaalust väljas muu materjaliga võrreldes. Ja lõppeks on tegemist ajaga, mil Luts peaaegu midagi vähegi olulist ei loonud. Sama käib peatüki kohta kõikvõimalikest Lutsuga seotud asjadest (koolimuuseumist huumoripreemiani). Keskel on asi paigas. Ja ega polegi palju öelda aastatest, kui Lutsu elu kulges põhiliselt joomakohtade ja kirjutuslaua vahel. Aga näiteks algusosas jääb autor mõnigi kord äkki seisma. Siis ilmuvad faktide asemele sõnad ilmselt, tõenäoliselt, võisid olla jms. Või lihtsalt öeldakse, et Anton Jürgensteini roll oli algaja Lutsu kujunemises suur (lk 33), aga sinnapaika see jääbki. Mida siis Jürgenstein tegi, selles selgust ei saa.
Teostest kõnelevad peatükid on üsna ühtmoodi üles ehitatud. Autor refereerib ülilühidalt teose sisu, paneb vahele omaaegset kriitikat nende kohta, lisab mõned omapoolsed hinnangud ja natuke kõrvalepõikeid (nt “Soo” käsitlus lk 79–83). Tavaline viis asja kohta midagi öelda on mingi väide ja selle juurde enamasti ka mingi tsitaat.
Ikka on konstateeritud, et Lutsu töödest pole eriti kirjutatud. Ainus pikemaid käsitlusi saanud teos kipub olema “Kevade”. Kull on proovinud seda auku täita, vaadates kiirpilguga üle kõik teosed. Ma vaatan kiirpilguga üle Kulli töö.
“Kevade” saab muidugi kõige enam mahtu, kaheksateist lehekülge. Kull kirjutab pikalt “Kevade” sünniloost, refereerib ja tsiteerib, kõneleb prototüüpidest, redigeerimisest jne. Ja keerutab üldiste küsimuste ümber. Ainus huvitav jutt oli Arno ja Tootsi unenägude võrdlus (lk 54). Kokku on kõik pehmelt öeldes hõre ja katkendlik taustajutt. Veel enam. Kull kuulutab midagi hoopis võimsat, teatades, et “Kevade” ei tahagi alluda kirjandusteaduslikule analüüsile.
“Suvest” ja muudest enne sõda ilmunud Paunvere-sarja osadest on kirjutatud üsna lihtsate sõnadega ja küllalt adekvaatselt. Aga siis tuleb stopp. “Sügise” teisest osast pole pea midagi. Samas on see minu arvates oluliselt tugevam ja huvitavam kui “Suve”-järgsed nõrgukesed. Küll aga kirjutab ta ülipikalt mõttetust “Talvest”. Just siin paistab väga selgelt välja see, kuidas autor lihtsalt ripub ilmunud arvustuste otsas. “Sügise” teisest osast pole peaaegu midagi asjalikku kirjutatud. “Talvest” kirjutati kilode kaupa.
Lutsu jutustused 1920. aastatel on alati olnud uurijatele probleem, kuigi neid uuritud tegelikult ei olegi. Enamik neist olid omas ajas väga loetavad ja enamik pole jäänud kirjanduslukku rohkem kui mainimise jagu. Erandiks on “Tagahoovis”, mille lavaelu on olnud väga mõjuv, tegelased saanud üldnimedeks. Aga mida muuseas pole pärast “Teostes” ilmumist (1954) Eestis kordagi välja antud. Kull kuulutab, et jutt (kelle jutt?) Lutsu aeglasest allakäigust kirjanikuna on suuresti eelarvamuslik skeem (lk 174). Siis kirjutab igast teosest paar lehekülge. Kas tal õnnetub tõestada, et allakäiku ei ole? Ei. Sest need lühikesed jupid ei tõesta suurt midagi Ja oma kokkuvõttes väidab ta hoopis, et ta proovis näidata, et Lutsu teosed ei ole sünged ja täis raskuse vaimu.
Muud tööd saavad veel lühemaid kiirpilke. Mõnikord ei kirjuta ta asjast endast suuremat midagi, küll aga hilisemast retseptsioonist (nt “Nukitsamehe” puhul). Taustaks taas seik, et selle kohta on pärast filmi allikaid kasutada olnud.
Mõnikord taandub kogu ülevaade teosest lausa poolele leheküljele, nagu näidendite puhul. Sealjuures jäävad vaatluse alt peaaegu kõrvale Lutsu teoste dramatiseeringud, mis koos Tammsaare-dramatiseeringutega on eesti teatri ajaloos üliolulised tekstid.
Kaheksaosalisest mälestusromaanist on esitatud vaid killukesi, proovides siduda elu ja kirjandust. Kusjuures Nirgi põhimõtteline ja tähtis artikkel sellest kui jõgiromaanist jääb täiesti kasutamata.1 Autor nimetab seda muuseas esseistlikuks ülevaateks (lk 450?!).
Ülipõgusalt on vaadeldud Lutsu följetone, mis ometi moodustavad tema loomingust vägagi olulise osa. Eestis on följetone käsitletud üldiselt ajakirjanduse kontekstis. Sellest ulatuvad üle ainult 1920. aastate alguse kirjanduslikud följetonid (Gailit, Alle, vähem Kitzberg). Kindlasti on suur osa följetone vaid ajakaja. Aga Lutsu puhul on need kindlasti midagi muud. Ja nad teeb oluliseks nimelt see, et neis on tabatud ära ajatuid jooni eestlastes ja eesti elus. Just neidsamu arhetüüpe, mida on tabatud ka tema romaanides. Seda millegipärast autor ei rõhuta.
Nii võib kokkuvõtteks öelda, et keskne neis ülevaadetes on omaaegse päevakriitika tsitaatide esitamine. Pikematest ja põhjalikumatest Lutsu kohta kirjutatud analüüsidest libiseb Kull miskipärast lihtsalt üle. Nii ei saagi aru, mismoodi ta ise nendega suhestub. Autori enda analüüsid õigupoolest puuduvad. Neid lühikesi mõnelauselisi kokkuvõtteid ei oska ma kuigi tõsiselt võtta.
Nojah, seda kõike võiks ju nimetada reptseptsioonianalüüsiks. Aga seda see ei ole. Retseptsiooninalüüs tähendab ikka midagi muud kui lihtsalt valitud tsitaate ilmunud kriitikast. Kas või seletamist, millised on kirjutaja teoreetilised arusaamad. Kuidas ta suhtub eri aegadel ja eri platvormidelt kirjutatud retsensioonidesse. Jumala eest, monograafias ei kirjutata tõesti 100 lehekülge keerukat teooriat. Aga oma arutluste aluste avamist ootaks küll. Ühesõnaga: minu jaoks jäi siin selgelt puudu ühest pikemast peatükist, milles autor kirjutaks Lutsu uurimisest ja enda positsioonist selle uurimise sees.
Mida ma oleks veel oodanud?
Oleks tahtnud selle näitamist, et suur osa Lutsu töödest oli tõepoolest eesti meelelahutuskirjandus, nüüdse nimega olmekirjandus. Ja seda, millisel kohal ja millises rollis on nimelt Luts selle meelelahutuskirjanduse ühe olulisema loojana. Selleks poleks olnud just sügavaid analüüse vaja.
Oleks tahtnud selle näitamist, kuidas osa Lutsu töödest on suur kirjandus. Ja et autor kas või “Kevadet” ka analüüsinuks. Ja kõnelenuks kas või sellest, kuidas see teos lugeja ja ka analüüsija ära petab. Sest ta on antud läbi laste, kes klassikalise positivistliku kirjanikupildi järgi lihtsalt ei saa olla sügavad mõtlejad, kuna neil puudub vastav elukogemus ja haridus. Sest ta on antud läbi huumori, mis on põhimõtteliselt midagi kerget ja pinnapealset, eriti eesti traditsioonis, kus filosoofia peab olema surmtõsine ja võimalikult pikkade lausetega. Ja kõige parem, kui nood laused oleks kirja pandud saksa keeles ja siis bukvalistlikult maakeelde ümber pandud.
Oleks tahtnud analüüsi sellest, kuidas “Kevade” noored inimesed kohtuvad elu suurte eksistentsiaalsete küsimustega. Armastus ja selle reetmine, elu ja surm, Jumal ja selle tunnetamine, valik antud sõna murdmise ja valetamise vahel.
Oleks tahtnud näha “Kevadet” teiste filosoofiliste lasteromaanide taustal, nagu Twaini “Huckleberry Finn” või Goldingi “Kärbeste jumal”.
Oleks tahtnud näha kas või seda, kuidas “Kevades” peegeldub eesti ühiskonna suur murranguajastu sajandivahetusel. Kas või vanad ja uued jõulukombed. Kas või kannel ja viiul.
Ja asi pole ainult “Kevades”. Võtkem või “Tagahoovis”, Lutsu teine filosoofiline peateos, kus filosofeerivad joodikud ja allakäinud aguliinimesed, mitte haritlased ja intelligents. Ja mis samamoodi ei sobi eesti kirjanduses valitseva intelligendi maailmast ja positivismist lähtuva kirjanduspildiga. Aga samas on just seal esitatud Lutsule ülitähtsad küsimused elu võimalikkusest tagahoovis, inimese kohast siin ilmas ja selle äratundmise vajadusest.
Oleks tahtnud näha, et oleks analüüsitud Lutsu kui aguli- ja alevikirjanikku. Eesti kirjanikud on enamasti maakirjanikud, harva ka linnakirjanikud. Aga tegelikult olid just alev ja agul kaks eestlaste 20. sajandi elus väga olulist, rahvuspsüühikat kujundavat paika. Need olid kohad, mis sündisid eesti ellu sajandivahetusel. Nii on Luts suuresti 20. sajandi eesti maailma kirjanik.
Oleks tahtnud lugeda Lutsust kui kirjanikust, kes lõi omaette kohamütoloogilise maailma, kus eri tegelased liiguvad läbi eri teoste ja seovad need kokku keerukaks võrgustikuks.
Loomulikult, sügavuse näitamiseks on vaja analüüsi. Ning kui seda pole varem tehtud, siis tuleb autoril endal see ette võtta. Midagi pole teha. Nojah, raamatus on peatükk “Lutsu maailmavaade”. Juba pealkiri kõlab koledasti. Ja selles kirjeldab autor peaaegu ainult Lutsu suhet jumalaga. Lisaks lehekülg kapitalismikriitikast. Kas see ongi kogu maailmavaade? Aga inimese saatus ja vaba tahe? Inimese koht siin ilmas? Tõde ja õigus? Ülekohus ja õiglus? Kaotajate filosoofia, sest Luts ei ole põhimõtteliselt võitjate kirjanik? Fatalism? Väikseid kilde ju leiab siit-sealt, aga mida pole, seda pole.
Teose vormi osa on veel nõrgem. Lutsu keele kohta piirdub autor vaid sõnavara erijoonte ülevaatega. Muu jääb killukesteks. Ja kas või Udo Uibo 1987. aasta käsitlusele Lutsu kolmest stiilist ei viita ta üldse.2 Samuti Hella Keema samal aastal ilmunud artiklile Lutsu Tohuvabohu saare murrakust.3 Samuti jäävad lahti rääkimata kompositsiooniprobleemid. Kuigi suur osa Lutsu omapärast on peidus nimelt tema kompositsioonis ja keeles. Nendes pildikestes, milles tegelased ennast elavaks kõnelevad. (Muuseas, on huvitav küsimus, miks Luts, kes veel Esimese maailmasõja paiku pidas oma alaks nimelt lühinäidendit, hiljem näidendeid ei kirjutanud. Ja miks tema enda dramatiseeringudki oma romaanidest ei olnud just tasemel.)
Hakkame jõudma lõpu juurde. Kokku on minu suhtumine Kulli raamatuse sügavalt ambivalentne. On silmaga näha, et autor on teinud kõvasti eeltööd. Lugenud teoseid uuesti üle ja kirjutanud tükke eri raamatute kohta. Otsinud välja kriitika ja uurimused ning kirjutanud sellest referaate ja tsitaate. Otsinud üles ja kontrollinud fakte. Lugenud kirjavahetusi. Pannud kokku eluloo tükke ja otsinud välja uusi fakte selle kohta. Ja need ka korralikult kokku traageldanud. Aga siis on mingi tõke ette tulnud. Teoste ülevaatamine ongi jäänud referaatide ja neid siduvate omapoolsete üksikmõtete tasandile. Autori enda analüüs on pealispindne või olematu. Ja sellest on mul sügavalt kahju. Sest Lutsu laiust ei pea näitama. Lutsu kui loetavat kirjanikku ei pea rehabiliteerima. Ta oli olemas ja on olemas, ja ilmselt ka jääb. Aga Luts kui sügavamalt mõtlev kirjanik jääb endiselt otsekui olematuks. Laiuse näitamine ei korva seda mitte kuidagi.
Miks on tulemus selline, nagu ta on? Lugedes ei saanud lahti kahest tundest.
Esimene tunne on, et keegi on autorilt pooleli töö lihtsalt käest rebinud. Nii saab seletuse kõikumine mahtudes ja sügavuses. Saab seletuse toetumine eeskätt retsensioonidele ja üldse teiste autorite sõnale. Nii omandab ka see tavatu kõigi tööde läbivaatamine hoopis teise mõtte. On loomulik, et eeltööd tehakse kõige kohta, et vältida mõne olulise asja vahelejätmist ja proovida leida ununenud suurtöid.
Teine tunne on teistsugune. Autor silmanähtavalt ei tunne kirjandusteaduslikku analüüsi. Kokkuvõtvates osades on tal komme tuua sisse filosoofitsevaid või üldistavaid lauseid suvalistest kohtadest ja suvalistelt autoritelt (nagu muinasjuttude uurija Clarissa Pinkola Estés, lk 209). See pole eruditsioon, vaid selgelt juhuslikud killud juhuslikust maailmast. Mingeid kirjandusteadlasi autor lihtsalt ei tsiteeri. Oma kirjandusteaduslikke vaateid ei positsioneeri. Ja veel ettevaatlikumaks teevad laused selle kohta, kuidas Luts nagu põhimõtteliselt ei tahakski alluda kirjandusteaduslikule analüüsile (lk 45), või sellest, et uurijad nagu arvaksid, et Lutsu stiilile saab pihta keeleliste erijoonte üleslugemisega (lk 264). Hoian hambad ristis ja jätan need mõtted kommenteerimata. Aga igatahes pakuvad needki seigad seletuse, miks autori antud pilt on maksimaalselt lai, aga maksimaalselt madal.
Kumb neist on õige, kumb vale, kumb põhjus, kumb tagajärg, et hakka ma otsustama. Valigu lugeja ise või küsigu autorilt.
1 E. N i r k, Romaanikirjanik (?) Luts. Rmt-s: E. Nirk, Avardumine. Tallinn, 1985, lk 107–127.
2 U. U i b o, Palamuse Lomonossov ehk Oskar Lutsu kolm stiili. Keel ja Kirjandus 1987, nr 1, lk 12–20.
3 H. K e e m, Karl Martin Uhhuu ja Tohuvabohu saare murrak. Sealsamas, lk 21–24.