Öötuul

Must tuuleiil käis läbi linna ruttu,
et pajatada õudset muinasjuttu.

Kõik varises, kui korraks ta vaid vingus,
võis tappa igaühe tema hingus.

Siis longu langesid kõik puude rivid
ja paigalt põgenesid telliskivid.

Siis sadamasse saabus katkupaate
ja tänavaile rullus okastraate.

Siis inimesi küljekile vajus,
tuul sõõrmeis, ta miasmid aga ajus.

Nahkhiired, aastad! Tuhat hallis jadas!
Neist nelikümmend akendesse sadas.

Öö kiikus pilvis, ähvardav ja raske.
Näo asemel mu rahvas kandis maske.

August 1946.

Ilmunud Vikerkaares 1988, nr 12