Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik
22
Asjad, mis on vastukarva. Keset päeva haukuv koer. Kevadeni vette jäänud bambusmõrrad. Kolmanda ja neljanda kuu roosade ploomiõitega kimonod suvehakul. Härjaajaja, kelle härg on surnud. Sünnitusonnike, kus laps on oma elu jätnud. Söenõu või tulease, kus pole süüdatud tuld. Õpetlane, kellel sünnivad üksteise järel tütred. Minna suunakeelust[1] hoolimata külla, aga sulle ei pakuta isegi süüa. Eriti vastukarva on, kui see juhtub pööripäeval.
Kiri kaugest maakonnast, millega pole kaasas kingitust. Pealinnast tulnud kirjade kohta võiks sama öelda, aga neis teatatakse enamasti midagi huvitavat ning räägitakse maailmas toimuvast, mis on väga meeldiv.
Kui kirjutad erilise hoolega kauni kirja ja ootad põnevusega peagi saabuvat vastust, kuid millegipärast seda ei tule ega tule, kuni viimaks tuuakse su enda sõnum, mis oli kenasti volditud või kokku sõlmitud, hirmus kulunud ja määrdunud kujul tagasi, nii et pitseri tintigi pole enam näha, ja öeldakse: „Kedagi polnud kodus“, või antakse see tagasi selgitusega: „Eraldumisaja[2] tõttu ei saanud seda kätte toimetada.“ See teeb meele kurvaks ja on äärmiselt vastukarva.
(…)
Inimese kodu, kes keiserliku kohustuste nimistu[3] väljakuulutamisel ametikõrgendust ei saanud. Kuna rahva hulgas liikusid kuuldused, et sel aastal teda kindlasti edutatakse, tulid kibekiiresti kokku kõik tema kunagised alluvad, kes seni mööda erinevaid maanurki laiali olid pillatud, nii et väravast sisse-välja saalivatel vankritel polnud otsa ja aisade vahele ei jäänud kübekestki ruumi – kõik rüselesid üheskoos pühamusse, et rituaalidest osa võtta, ning hea-parema söömises ja sake joomises ei tahtnud keegi kaaslastele alla jääda, aga kõige selle sagina ja lärmamise keskel läksid päevad üksteise järel märkamatult mööda, kuni viimseks koidikuks polnud sõnumitooja ikka veel väravale koputanud, et häid teateid tuua. Nüüd hakkasid kõik mõtlema, et asi on „kahtlane“, ja kikitasid kõrvu, et kuulda, mis siis õigupoolest toimub, kuni nendeni jõudsid heeroldite hõiked, mis andsid märku, et kõrgema järgu õukondlased[4] olid keisrilossist väljunud. Viimaks lonkisid vastumeelselt tagasi ka mehe teenrid, kes olid heade sõnumite ootuses öö läbi palee ees külmetanud, aga keegi kohalviibijatest ei julgenud neilt isegi küsida, mis juhtus, ja kui mõni möödamineja sattus uurima: „Mis ameti teie isand sai?“, vastasid nad sobivaid sõnu otsides: „Ta on endiselt selle ja selle maakonna valitseja.“
Need, kelle elu mehe käekäigust sõltus, olid väga löödud. Niipea kui valgeks läks, hakkasid külalised üksteise järel vaikselt ja märkamatult väravast välja libisema. Pikki aastaid tema juures teeninud kaaslased aga ei suutnud nõndasama lahkuda. See, kuidas nad loevad sõrmedel kokku maakondi, mille valitsejakohti järgmisel aastal jagatakse, ja kõnnivad rahulolematult pead vangutades ringi, on väga kurb ja vastukarva.
24
Asjad, mida inimesed põlgavad. Lagunev savimüür. Inimene, kes on kuulus oma heade iseloomuomaduste poolest.
25
Ebameeldivad asjad. Külaline, kes astub ootamatult sisse ja hakkab pikalt maast ja ilmast heietama, kui sul oleks tegelikult kiirete asjatoimetuste pärast vaja lahkuda. Kui see on keegi, kelle juuresolekul tohib end vabamalt tunda, siis võib ta sõnadega „Räägime hiljem“ rahulikult minema saata, aga kui tegu on väljapaistva inimesega, kellega tuleb aupaklikult käituda, siis on olukord äärmiselt ebameeldiv ja tülikas.
Kui juuksekarv on kukkunud tindikivile ja seda hõõrutakse pulgaga tindi sisse. Samuti krigin, mis tekib tindi segamisel, kui sinna on sattunud väike kivi.
Kui keegi jääb ootamatult haigeks ja minnakse mäetarga[5] järele, kes ei viibi oma tavapärases kohas, vaid on läinud kusagile kaugele, mistõttu tema otsimiseks kulub päris palju aega, ja kui ta pärast pikka ootamist viimaks kohale tuuakse, siis hakkab ta esoteerilist rituaali läbi viima,[6] aga kuna ta on ennast just äsja kellegi teise juures kurja vaimu väljaajamisega täiesti ära kurnanud, siis vajub ta istudes järjest enam kössi ja retsiteerib eriti unise häälega – see on äärmiselt ebameeldiv.
Kui tavaline inimene naerusui igasugu asjadest lobiseb.
Kui inimesed sirutavad oma käed otse söenõu või tuleaseme kohale ja keeravad neid end soojendades küll ühte-, küll teistpidi. Kas te olete kunagi näinud, et noor inimene niimoodi käituks? Vanemad inimesed suruvad teinekord isegi oma jalad vastu söenõu serva ja hõõruvad neid teineteise vastu, samal ajal juttu rääkides. Kui mõni sedasorti inimene sulle külla tuleb, lööb ta kõigepealt lehviku lahti ja püüab sellega oma istumiskohalt tolmu sinna ja tänna minema tuulutada, ja kui ta selle sahmerdamisega ühele poole saab ning viimaks maha istub, siis ei suuda ta kunagi rahulikult paigal olla, vaid niheleb pidevalt ning püüab voltida oma jahirüü alumist serva põlvede alla.[7] Võiks arvata, et midagi sellist teevad ainult madalamat sorti mehed, aga võta näpust – ma olen näinud niimoodi käitumas ka küllaltki kõrge staatusega inimesi, nagu näiteks tseremooniaameti sekretäri.[8]
Äärmiselt vastik on vaadata, kuidas mehed saket juues kõva häälega hõiguvad, endale sõrmi suhu topivad, oma märgi vuntse siluvad, kui neil muidugi on vuntsid, ja teistele poolvägisi oma saketopsi pihku suruvad. „Võtame veel!“ hüüavad nad ning võdistavad oma keha ja koogutavad peaga, endal suunurgad allapoole lontis nagu väikesel lapsel, kes laulab laulu „Mingem maavalitseja juurde“.[9] Kõige õõvas-tavam on see, kui näed midagi sellist tegemas inimest, kes on head päritolu ja korraliku kasvatusega.
Kui keegi kadestab inimesi, kurdab pidevalt enda olukorra üle ja imetleb teisi, kusjuures ta tunneb huvi kõikide pisiasjade vastu, mis nende käekäiku puudutavad, ja on väga pahane, kui talle neid ei usaldata, kuigi tal on kombeks ka väiksemaid kuulujutte teistele edasi rääkides need väga suureks puhuda ja jätta alati mulje, nagu oleks ta ainsana seda kõike algusest peale teadnud, mis on väga ebameeldiv.
Laps, kes hakkab nutma[10] just siis, kui sa kikitasid kõrvu, et midagi kuulda. Kui varesed kogunevad parve ja lendavad ärevalt kraaksudes tiibade vihinal ringi. Kui koer tunneb ära mehe, kes proovib öösel salaja sinu juurde hiilida, ja hakkab haukuma.
Kui mees on pugenud peitu igati ebasobivasse kohta ja hakkab norskama. Või kõrge lakitud õukondlasemütsiga mees, kes kavatseb hiilida kõikide pilkude eest varjatult tuppa, aga lööb kohmerdades oma mütsi kõva kolksuga vastu mingit asja ära. See krõbisev heli, mis tekib siis, kui uksest läbi minnes juuksed hõõrduvad vastu Iyo[11] karedat bambuskardinat, ei meeldi mulle üldse. Kui keegi laseb raskel bambuskardinal, mille servad on kanga ja puuliistudega ääristatud, alla kukkuda, teeb see üsna märkimisväärse mürtsu. Samas kui kardinaga hoolikalt ümber käia, siis ei tee see mingit häält. Väga kummaline on, kui keegi lõgistab lükandukse kallal ja proovib seda jõuga lahti suruda. Kõik peaksid ju teadma, et kui ust veidi ülespoole tõsta, siis ei tee ta avamisel mingit müra. Ka lükandseinade avamisel tuleb osav olla, et nad samasugust lokerdavat kolinat ei teeks.
Jõudsid just mõnusasti unisena pikali keerata, kui korraga annab endast ühtlase peenikese pininaga märku üksik sääsk, kes sinu pea ligidal tiire teeb. Ebameeldiv on tunda tema närvilistest tiivalöökidest tekkivad tuuleõhku oma näonahal.
(…)
27
Möödunud asjad, mis tekitavad sooje tundeid. Kuivanud tokkroosid.[12] Esemed, mida lapsed pabernukkudega mängimisel kasutasid. Leida raamatu vahelt siledaks pressitud roosakassiniseid või viinamarjakarva puuvillaseid riideribasid, mida keegi on kunagi ammu sinna järjehoidjaks pannud. Otsida vihmase päeva jõudehetkel üles vana kiri, mis kunagi sind südamepõhjani liigutas. Eelmisest suvest alles jäänud lehvik.
34
Õitsevate puude hulgas on kõige kaunimad ploomid, olgu nad siis hele- või tumepunased. Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad peenikesed. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi.
Neljanda kuu lõpu ja viienda kuu alguse paiku on tore vaadata mandariinilehtede tumerohelisel taustal puhkevaid lumivalgeid õisi, mis on eriti suurepärased vihmasel hommikupoolikul. See, kuidas viljade erksad kuldmunad õite vahelt välja piiluvad, ei jää millegi poolest alla hommikukastest märgade kirsiõite ilule. Pole vist vaja mainidagi, et kuuldused, nagu meeldiks väikekäole just mandariiniokstel istuda, teevad selle puu veelgi võluvamaks.
Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks – neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset – ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv –, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema. Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. See, kuidas Bai Juyi kirjeldas „Igavese igatsuse laulus“ Yang Guifei[13] pisarates nägu keisri saadikule sõnadega: „pirniõites oks on vihmas saanud läbimärjaks“, on ebatavaliselt liigutav – teist lille, mis siia nii erakordselt hästi sobinuks, maailmas ilmselgelt pole.
(…)
40
Putukad on kellakilk, õhturitsikas, liblikas, männikilk, rohutirts, kangakuduja, kummituskirp, ühepäevik ja jaanimardikas.
Keebi-märslane[14] on väga liigutav. Kuna tema ema oli tont, siis kartis isa, et ta muutub samamoodi hirmuäratavaks. Ta asetas lapse õlgadele oma kulunud keebi ja ütles: „Tulen siis, kui sügistuuled puhuma hakkavad. Oota mind!“ Pärast seda kadus ta nagu vits vette. Nüüd kuulabki keepi mässitud märslane kõrvad kikkis, kas tuul läheb tugevamaks, ja niipea kui kaheksas kuu kätte jõuab, hakkab ta südantlõhestava häälega hüüdma: „Issi! Issi!“ See on talumatult kurb.
Naksurlane on samuti põnev. Kuigi ta on tühipaljas putukas, tunneb ta siiski südames kutset Buddha tee järele, mistõttu käib ringi pidevalt kummardusi tehes. See, kuidas ta ootamatult mõnes hämaras nurgas seljalt kõhule hüppab, on väga huvitav.
Kärbse oleksin pidanud panema ebameeldivate asjade nimistusse – temas pole midagi armastusväärset. Kärbes pole piisavalt suur, et inimestes otsest vaenu tekitada, aga ikkagi on vastik, kuidas ta sügisel kõiksugu asjadel istub ja oma niiskete jalgadega su nägu puudutab. Kui kärbse märki kasutatakse inimese nimes, tundub see äärmiselt kohatu.
Suvised putukad on väga lummavad ja armsad. Kui tõmbad tule lähemale, et öösel raamatut lugeda, ja näed, kuidas nad paberilehel ringi ukerdavad, on see väga tore.
Sipelgad tunduvad vastikud, aga kuna nad on hirmus kerged, siis suudavad nad rahulikult vee peal käia, mis on üsna erakordne.
41
Kui seitsmenda kuu[15] paiku puhub õues tugev tuul, kostab lakkamatut vihmarabinat ja ilm on pööranud jahedamaks, siis on äärmiselt mõnus unustada suvised lehvikud, tõmmata enda peale tekiks õrnalt higi järele lõhnav suvekimono ja teha üks pärastlõunane uinak.
72
Harvaesinevad asjad. Väimees, keda äi kiidab. Samuti ämm, kes kiidab miniat. Korralikud hõbedast näpitsad, millega on hea karvu välja tõmmata. Teener, kes ei sarja isandat.
Puudusteta inimene. Keegi, kes on täiuslik nii välimuselt, meelelaadilt kui ka käitumiselt ega eksi kunagi teistega lävimises, kuigi on elu jooksul sattunud igasugu olukordadesse.
Samas kohas pikka aega elavad või töötavad inimesed, kes arvestavad pidevalt teineteisega ja lähtuvad kõiges kaaslase tunnetest, kunagi välja näitamata, mida nad tegelikult arvavad – sellist asja ei juhtu peaaegu kunagi.
Lugude ja luuletuste käsikirjade kopeerimisel mitte teha tindiplekke originaalile. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida.
Olgu see mehe ja naise või kahe naise vahel antud tõotus jääda igaveseks kokku – igal juhul on väga haruldane, kui head suhted kestavad kaua.
92
Asjad, mida on valus pealt näha. Kui sa enda juures külalist võõrustades kuuled, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada.
Samamoodi on raske taluda seda, kui su kallim on end purju joonud ja kõneleb avalikult kõiksugu piinlikest detailidest. Eriti kui ta räägib kellegi teise olukorrast, teadmata, et see inimene on kohal ja kuuleb teda. Aga isegi siis, kui kuuljaks on kõigest teener, mitte mõni tähtsam isik, on see kõik väga piinlik.
Jääda ööseks kellegi juurde ja näha, kuidas selle maja teenijad labaste lollustega teineteist lõbustavad.
Kui inetu näoga lapse vanemad, kes ainsana teda armastavad ja nunnutavad, püüavad oma häälega tema erinevaid emotsioone edasi anda.
Kui harimatu inimene pikib haritlasega rääkides oma jutu sisse erinevaid nimesid, neid aeg-ajalt tähtsa näoga meenutades.
Väga piinlik on kõrvalt vaadata seda, kuidas keegi esitab teiste ees oma luuletuse, mis pole eriti hea, ja räägib seejärel pikalt igasuguse tagasihoidlikkuseta, kuidas seda on päris palju kiidetud.
104
Asjad, mida on valus vaadata. Kui piki kimono selga jooksev õmblus on ühele poole viltu või rüü kaelus on taha vajunud ja paljastab kaela. Kui tähtsa inimese ette ilmutakse, laps seljas. Kui budistlik munk on sunnitud täitma yin-yangi meistri ülesandeid ja viib puhastusrituaali läbi, paberist kolmnurkne mütsike[16] otsa ees.
Kui tõmmu nahaga inetu naisterahvas[17] lösutab keset suvepäeva, parukas peas, habetunud kondise mehe süleluses, siis on seda võimatu taluda. Kas nad tõesti kujutavad ette, et neis on midagi vaatamisväärset? Öösel on teine asi – siis pole inimesi näha, ja pealegi tegelevad hämaruses kõik enam-vähem sama asjaga, mistõttu pole vaja oma välimuse pärast muretsedes öö läbi korralikult istuda. Samas hommikul tuleks võimalikult kiiresti üles tõusta, et mitte kellelegi silma jääda. Kui suvel pärast juhuslikku lõunauinakut ärgata, võib mõne erakordse inimese välimus olla küll elegantne, aga kõigil lihtsurelikel on tavaliselt nägu rasvast läikiv ja pundunud ning põsed loppis. Kui su kallim sind ärgates sellisena näeb, siis kaob eluisu ära.
Valus on vaadata, kui kõhn tõmmunahaline inimene kannab ühtainsat läbipaistvast siidist kimonot.
112
Asjad, mis paistavad maalidel kehvemad. Aednelgid.[18] Kalmused. Kirsiõied. Naised ja mehed, keda on lugudes kirjeldatud erakordselt kaunitena.
113
Asjad, mis paistavad maalidel paremad. Männipuud. Sügisesed aasad. Mägikülad. Mägiteed.
116
(…)
Teise kuu lõpus või kolmanda kuu alguses[19] on väga tore kirsside õitsemise ajal templisse eralduda.[20] Paar-kolm oma suguvõsade isandatena mõjuvat kaunist noormeest kannavad väga meeldivaid kirsi- ja pajukarva[21] värvikombinatsioonides jahirüüsid ja nende laiade pükste alumised ääred on elegantselt puhvi sõlmitud, et oleks lihtsam kõndida. Teenijatel on käes peenelt kaunistatud toidukorvid, nooreohtu kaaskondlased on riietatud ploomikarva ja kollakasrohelistesse jahirüüdesse, erinevat värvi kimonotesse ja trükitud mustritega laiadesse pükstesse. On väga tore vaadata, kuidas nad gongi löövad. Meeste hulgas leidub ka tuttavaid, kes ei oska muidugi aimatagi, et neid jälgitakse. Tundub kuidagi kohatu lasta neil niisama mööda minna ning väga tore on kuulda üht õuedaamidest ütlemas: „Kui saaks talle kuidagi endast märku anda…“
Tundub mõttetu eralduda templisse ja külastada kõiksugu erakordseid kohti, kui sinu ainsaks kaaslaseks on tavalised teenijad. Kindlasti tuleks võimaluse korral kutsuda kaasa vähemalt üks-kaks endaga samast seisusest inimest, kellega sul on lihtne ühist keelt leida ja vestelda toredatest ja ebameeldivatest asjadest. Isegi kui teenijate hulgas leidub inimesi, kes pole suu peale kukkunud, kohtud sa nendega oma argielus niigi sageli. Mehed mõtlevad küllap samamoodi. Sellepärast ongi neil alati suurem hulk kaaskondlasi.
133
Asjad, mis on igavad. Viibida suunakeelu tõttu kodust eemal. Sugo-roku[22] mäng, kui ei õnnestu oma kive laualt ära võtta. Mehe kodu, kes ei saanud keiserlikul ametite väljakuulutamisel oodatud kohta. Ja kõige tüütum on muidugi see, kui päev läbi kallab vihma.
134
Asjad, mis leevendavad igavust. Go.[23] Sugoroku. Jutustused. Kolme-nelja-aastane laps, kes oskab armsasti rääkida. Samuti väike laps, kes läheb pikka lugu jutustades omadega rappa ja on iga kord ähmi täis. Puuviljad. Kui ukse taha ilmub mees, kes on tuntud hea naljasoone ja ladusa jutu poolest, tekib tahtmine ta vaatamata suunakeelule sisse lasta.
214
Peale üheksanda kuu kahekümnendat päeva külastasin Hase templit ja ööbisin väga tagasihoidlikus majas. Kuna päev oli olnud kurnav, vajusin kohe sügavasse unne.
Keset ööd ärkasin üles ja nägin, kuidas aknast sisse imbuv kuuvalgus peegeldub magavate inimeste kimonotel, pannes need helendama, mis oli erakordselt liigutav. Just sellistel hetkedel kirjutavad inimesed luuletusi, mõtlesin endamisi.
219
Asjad, mis on suurena head. Majad. Toidukorvid.[24] Mungad. Puuviljad. Härjad. Männipuud. Tindi rohkus tindikivil. Kui mehe silmad on kitsad, siis on see naiselik. Aga kui nad on suured nagu hõõguvad raudkausid, siis on ka hirmus. Söenõud. Füüsalid. Kerriate õied. Kirsside kroonlehed.
220
Asjad, mis võiksid olla lühemad või madalamad. Lõimed, kui tuleb kiirustades rüü valmis saada. Lihtrahva hulka kuuluva naise juuksed.[25] Korralikust perest pärit tütre hääl. Küünlaalused.[26]
245
Asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda. Täies purjes laev. Inimese eluaastad. Kevad, suvi, sügis, talv.
246
Asjad, millest pole mõtet eriti välja teha. Halbade ennetega seotud päevad.[27] Kellegi ema vananemine.
252
Kõige ebameeldivam on kindlasti see, kui inimesed sind ei salli. Ükski tervemõistuslik inimene ei soovi siiralt, et temast halvasti mõeldaks. Aga ometi on õukondlaste, vanemate ja vendade-õdede omavahelistes suhetes nii neid, keda armastatakse, kui ka neid, keda ei armastata, mis teeb muidugi meele kurvaks.
Hea perekonna võsudest pole mõtet rääkidagi, aga ka madalamat päritolu peredes torkavad alati silma need lapsed, kellele vanemad erakordset tähelepanu pööravad – neid kuulatakse rohkem ja neile tullakse kõiges vastu. Kui kogu see au on põhjendatud, siis pole selles iseenesest midagi erilist. Kõige liigutavam on hoopis vaadata isasid-emasid, kes armastavad oma last vaatamata sellele, et midagi erilist temas justkui polegi, mis on just see, mida üks tõeline vanem peab tegema.
Elus pole vist midagi erakordsemat, kui olla armastatud oma vanemate, isanda ja kõigi nende poolt, kellega päevast päeva igasugu asju arutada tuleb.
255
Ma ei saa aru inimestest, kes saavad pahaseks, kui teistest selja taga halba räägitakse. Miks seda ei tohiks teha? Kui jätta kõrvale mure enda pärast, siis ei paku miski paremat võimalust oma ärrituse väljendamiseks. Kahjuks peetakse sellist käitumist ebasobivaks, kusjuures alati varitseb oht, et tagaräägitu saab juttudest kuulda ja hakkab vimma kandma, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne.
Lähedaste inimeste puhul, kelle tunded on sulle olulised, tuleb muidugi hoolikalt sõnu valida ja end tagasi hoida, sest muidu võib poolkogemata välja öelda midagi sellist, mille peale kõik naerma purtsatavad.
SEI SHŌNAGON (966–1025) elas hilisemate Jaapani põlvkondade poolt kuldajastuks nimetatud Heiani perioodi (794–1186) kõrghetkel 10. sajandi lõpus ja 11. sajandi alguses, mil keisri õukonda kogunenud seltskond võis nautida kõiki hüvesid, mida pakkus Hiina eeskujul üles ehitatud pealinn oma toreduses. Linna põhjaservas asuva keisrilossini viis läbi Rashōmoni värava Suzaku allee, millega läänest itta ristusid nummerdatud põiktänavad, üheksandast kuni keisrilossi (daidairi) endaga piirneva esimese põiktänavani välja. Linnulennult ruudulist lehte meenutav linn oru põhjas, mille idaküljel voolas Kamo jõgi ja mida ümbritsesid kõrged mäeahelikud, kehastas kosmilist korda, mida väljendab ka linna hiina märkidega „vaikus“ (hei) ja „rahu“ (an) kirjutatud nimi, mis pandi kunagise Hiina pealinna Changani („pikk rahu“) eeskujul ja andis märku soovist mitte alla jääda oma võimsa naabri edusammudele.
Kuigi suur osa iidsetest hoonetest on tänaseks hävinenud, kannavad Kyōtos paljud tänavad endiselt samu nimesid, ja kunagine korrapärane ruudustik on endiselt alles. Säilinud on mitmed tolleaegsed templid ja pühamud, mida „Padjamärkmetes“ (1002) mainitakse. Sei Shōnagoni teose lehekülgedel ärkavad ellu ka õukondlased, kes kunagi nendel tänavatel oma uhketes rüüdes liikusid ja oma igapäevaseid asju ajasid. Tema ülestähenduste põhjal saame teada, millised olid nende eelistused, mida nad armastasid ja vihkasid, aga võime omandada ka praktilisi teadmisi – kuidas viisakalt istuda, kuidas õigesti oma riideid kanda ja oskuslikult igas olukorras käituda. Lisaks kirjanduslikule naudingule, mida tekst kahtlemata pakub, on tegu olulise ajaloolise dokumendiga, mille vahendusel on Heiani ajastut uurivatel õpetlastel võimalus läbi ühe naise silmade vaadelda tolleaegset ainelist kultuuri ja elukorraldust keisrilossis.
Tihti öeldakse, et Heiani ajastu õukondlik kultuur sünnitas kaks suurt proosateost – Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ ja Murasaki Shikibu „Genji loo“ –, mis on oma iseloomult väga erinevad. „Padjamärkmetes“ leidub veidi üle kolmesaja lõigu, mida võib liigitada kolme kategooriasse: loetelud (näiteks putukad, kohad, tüütud asjad, liigutavad asjad), mõtisklused ja autobiograafilised fragmendid. „Genji lugu“ on aga fiktsionaalne jutustus, kus antakse edasi keskse tegelase ja tema järeltulijatega seotud sündmusi. Väga lihtsustavalt on vastandatud ka teoste esteetikat. Kui Murasaki Shikibu rõhutab budistlikku ideed kõikide asjade püsitusest ja eelistab luua nukra (aware) õhkkonna, kus mõistetakse asjade kaduvat iseloomu, siis Sei Shōnagoni keskseks mõisteks on okashi, mis tähendab, et miski on põnev, huvitav või erakordne. Samas ei puudu ka tema tekstis mõtisklused elu olemuse üle ning erinevate nähtuste kirjeldamisel on samamoodi tunda kaduvuse hõngu.
„Padjamärkmete“ („Makura no sōshi“) pealkirja kohta leiame selgituse 319. lõigust, kus autor ütleb, et ta on jõudehetkedel üles kirjutanud asjad, mida ta on „oma silmaga näinud ja südames tundnud, kordagi mõtlemata, et keegi võiks neid lugeda“. Selleks kasutas ta paberit, mille ühel heal päeval tõi keisrinna Teishile õueminister Korechika: „Keisrinna küsis: „Mida me küll kirja paneme? Keiser laseb kopeerida (Sima Qiani) „Ajaloolase kroonikat“.“ – „Ma võiksin sellest padja (makura) teha,“ ütlesin mina. „Hea küll, võta need siis endale,“ lausus keisrinna ja andis paberilehed mulle.“ Edasi kurdab Sei Shōnagon, et paberit oli hirmus palju ja ta pidi kõvasti nuputama, kuidas kõik tühjad lehed täis kirjutada. Suur osa sellest olid isiklikud märkmed, mis polnud mõeldud teiste silmadele. Ükskord aga jättis ta oma kirjutised lohakile ja paleevardjate keskpealik Tsunefusa, kes Sei Shōnagonile oli külla tulnud, napsas need enda kätte ja tagasi enam ei andnudki: „Sellest hetkest alates hakkasidki minu märkmed inimeste hulgas ringi käima.“ Rahva ette jõudis ilmselt teksti varane versioon, mida autor hiljem täiendas, aga „Padjamärkmed“ sai sellele vaatamata kiiresti üheks õukondlaste lemmikteoseks.
Padi (makura), millest ülaltoodu lõigus juttu on, võiski olla peatugi, milleks virn riisipaberi lehti võis muidugi sobida, aga tõenäolisem on see, et Sei Shōnagon tegi hoopis vaimukat nalja. Kui 319. lõigus räägib Teishi sellest, et keiser laseb kopeerida ajalookroonikaid, siis Sima Qiani teose pealkiri hääldub jaapani keeles shiki, mis võib tähendada matti. Sei Shōnagoni märkust võiks sellisel juhul tõlgendada ka nii: kui mehed teevad madratsit, siis meie teeme padja. Samas olid Heiani õuedaamide üsna kõrged puust alusega padjad ühtlasi ka väikesed laekad, mille sees hoiti isiklikke asju ja intiimseid armastuskirju, mida kellelegi teisele näidata ei tahetud. On ka õpetlasi, kes on arvanud, et padi osutab mõistele „luulepadi“ (utamakura), milleks olid kuulsad kohanimed ja nendega assotsieeruvad sõnad. „Luulepadjas“ kasutati sõna „padi“ sellepärast, et kuulsas kohanimes nähti tuge, millele terve luuletus toetus. Poeetiliste kohanimede loeteludest võisid võrsuda välja pikemad mõtisklused aastaaegade, lillede, putukate ja muude nähtuste olemuse üle. Lisaks võis Sei Shōnagon plaanida eraldi päeviku pidamist, kuid lõpuks otsustas autobiograafilised lõigud jätta loetelude ja mõtiskluste vahele samasse teksti. Sellisel hüplikul kujul pani „Padjamärkmed“ aluse uuele žanrile, mille jaapanikeelset nimetust zuihitsu on Rein Raud tõlkinud „pintslile järgnedes“. Selle žanri teiseks suureks eestvedajaks on Yoshida Kenkō, kelle „Jõudeaja võrsed“ on eesti lugejale juba tuttavad (vt Loomingu Raamatukogu, 1988, nr 46).
Sei Shōnagoni enda kohta pole kahjuks kuigi palju teada ja needki vähesed andmed pärinevad tema teosest. Heiani ajastu õuedaamide nimed viitasid sageli isa või abikaasa positsioonile, nii tuleneb Sei autori isanimest (‘sei’ on hiina hääldus märgile kiyo nimes Kiyohara) ja shōnagon on ametinimetus, mille olen tõlkinud alamnõunikuks. Kahjuks pole suudetud välja selgitada, kes on see konkreetne alamnõunik, kelle tõttu ta selle nime sai, aga küllap oli tegu mõne tähtsama sugulase või elukaaslasega. Õuedaamide nimed võisid elu jooksul mitu korda muutuda sõltuvalt sellest, kuidas nende isade ja meeste käsi õukonnas käis, ning lõpuks ei mäletanud enam keegi, mis kellegi pärisnimi kunagi võis olla. Sei Shōnagoni puhul on tema lapsepõlvenimeks traditsiooniliselt pakutud Nagikot.
Tema isa, Kiyohara no Motosuke (908–990), oli viienda järgu õukondlane, kes suure osa elust veetis maavalitsejana, mistõttu Sei Shōnagon kasvas üles pealinnast eemal, kus naisel oli rohkem vabadust ringi liikuda ja erinevate asjadega tegeleda. Jaapani kirjandusloolased on pidanud väga oluliseks fakti, et Heiani suured naiskirjanikud (näiteks „Genji loo“ autor Murasaki Shikibu) on pärit just sellest klassist. Põhjus on peamiselt selles, et kuigi hiina keele õppimist ja klassikute uurimist ei peetud sel ajal väga naiselikuks tegevuseks, võisid maavalitsejate tütred oma vendade kõrvalt õppida Hiina klassikuid lugema, sest kaugemates kohtades ei peetud reeglitest nii rangelt kinni. Kuigi maavalitseja ametit kardeti ja seda peeti teinekord lausa eksiili saatmiseks, tuli vabam elu tegelikult loovusele ainult kasuks. Kiyohara no Motosuke oli ise tuntud luuletaja, kes jõudis 36 luulepühaku nimistusse ja kelle ühe luuletuse valis oma saja parema luuletuse miniantoloogiasse Fujiwara no Teika (1162–1214).
Sei Shōnagon kirjeldab oma raamatus, kuidas õukond mõjus provintsist tulnud tüdrukule esialgu ebamaiselt ilusa ja elegantsena. Kui ta aga eluga Teishi kaaskonnas ära harjus, hakkas ta nägema ka Heiani elu negatiivseid külgi, mida ta teoses üsna armutult kritiseerib. Selline ausus ja otsekohesus on tema teose üks võlusid. Seda enam et paljud probleemid, millele ta osutab, mõjuvad värskelt ja kõnetavad ka tänapäevast lugejat. Lugedes tekib tihti tunne, et inimesed pole tuhande aasta jooksul tegelikult väga palju muutunud.
A. A.
[1] Yin-yangi õpetusest tulenevalt usuti, et teatud kuupäevadel võib mingisse ilmakaarde liikumisel olla halb mõju.
[2] Eraldumisajal (monoimi) pidi õukondlane teatud perioodi vältel hoiduma läbikäimisest välismaailmaga ja vältima ebapuhtust. Erilist tähelepanu tuli pöörata dieedile. Kodus olles kinnitati mütsile või juustele teistele hoiatuseks silt „monoimi“.
[3] Keiser kuulutas iga aasta välja uued ametikohad ja õukondlikud järgud. Kõige halvemini läks neil, kes saadeti kuskile kaugemasse maanurka maavalitsejaks.
[4] Kõrgema järgu õukondlaste (kandachi) hulka loetakse 1.–3. järgu õukondlased, kes töötasid keisri õukonnas nõunike ja ministritena.
[5] Ravi seisnes kurja vaimu väljaajamises, millega tihti tegelesid karastatud mägiaskeedid.
[6] Esoteerilised budistlikud rituaalid viidi sellisel juhul läbi Shingoni koolkonna ettekirjutuste järgi.
[7] Kombekohaselt tuli jahirüü (kariginu) alumine serv laotada enda ette põrandale.
[8] Sei Shōnagoni eluajal teadsid kõik, kes seda ametit tol hetkel pidas, aga meieni pole see teadmine kahjuks jõudnud. Sellesse ametisse valiti tavaliselt 5. või 6. järgu õukondlane.
[9] Ilmselt oli tegu lauluga, mille puhul lapsed pidid tegema kindlaid liigutusi ja näoilmeid.
[10] See ja järgnevad kaks lõiku keskenduvad erinevatele ebameeldivatele helidele.
[11] Iyo alal (praegune Aichi prefektuur) valmistatud bambuskardinad olid olnud üsna lihtsakoelised.
[12] Tokkroosidega (aoi) kaunistati Aoi pidustuste ajal pühamuid, rõivaid, vankreid ja muid kohti. See Heiani ajastu suurim pidustus toimub ka tänapäeval iga aasta 15. mail (kuukalendri järgi 4. kuu 15. päeval).
[13] Yang Guifei (719–756) oli Hiina keisri Xuanzongi liignaine, kes oli tuntud oma erakordse ilu poolest. An Lushani mässu ajal nõudsid keisri ihukaitsjad, et keiser laseks Yangi tappa, sest nad süüdistasid mässus tema nõbu ja teisi sugulasi. Bai Juyi (772–846) kirjutas temast luuletuse „Igavese igatsuse laul“, mis oli Jaapani õukondlaste hulgas väga populaarne.
[14] Märslast nimetatakse jaapani keeles keebiputukaks (mino-mushi), sest märslase röövik ehitab endale okastest ja kõrretükkidest väikese kaasaskantava märsi ehk koja, mille sisse varju pugeda. Seda märssi saab ta edaspidi vastavalt vajadusele suurendada.
[15] Praeguse kalendri järgi augusti lõpp, kui kuumaperiood läbi saab ja ilm läheb sügisesemaks.
[16] Vahel pidi mungad täitma ka muid ülesandeid ja kandma riideid, mida nad tavaliselt ei kandnud.
[17] Heiani naiseideaaliks oli lumivalge nahk, pikad mustad juuksed.
[18] Aednelgi jaapanikeelne nimi nadeshiko tähendab „lapse paitamist“, mis viitab noorele neiule. Selle lille teine nimi on tokonatsu, mis kirjutatakse märkidega „igavene suvi“, aga häälduse järgi viitab asemele (toko), kus koos ööd veeta. Kalmuste puhul on oluline nende lõhn, mida kuidagi maalida ei anna.
[19]19 Praeguse kalendri järgi aprillis.
[20] Järgnev lõik kirjeldab, kuidas Heiani ajastu õuedaamide jaoks oli templiskäik pigem tore seltskondlik ekskursioon, kus jälgiti teineteise riideid ja räägiti lugusid. Kuna naistel oli vähe võimalusi kodust väljas käia, siis pakkus iga selline reis teretulnud vaheldust.
[21] Kirsikarva rüü esikülg on valge, tagakülg roosa. Pajukarva rüü esikülg on valge, tagakülg sinine.
[22] Sugoroku (‘topelt-kuued’) on populaarne lauamäng, mis meenutab triktrakki või back-gammon’it. Võidab see, kellel õnnestub kivid laualt esimesena eemaldada.
[23] Lauamäng, mida mängitakse asetades kive joonte ristumiskohtadesse laual, kus on 19×19 joont. Go reeglid on suhteliselt kergesti omandatavad, aga mäng ise ei jää keerukuselt malele millegi poolest alla.
[24] Bambusest toidukorve kasutati kullide toitmiseks jahi ajal. Vahel pandi nende sisse ka inimestele mõeldud sööki. Vaata ka lõik 116.
[25] Pikad juuksed segaksid töötamist.
[26] Madalam alus on lugemisel parem.
[27] Yin-yangi õpetusest tulenevalt olid teatud päevadel kõik tegevused määratud luhtuma. Selliseid päevi oli kalendriaasta jooksul oma 80, mistõttu neid oli raske vältida. Sei Shōnagoni arvates pole mõtet yin-yangi meistrilt (onmyōshi) uurida, millise päevaga on tegu. Kui midagi halba juhtub, las juhtub.
Lisa kommentaar