Kümme miljonit hinge see linn võib olla suur,
mõnel koduks on palee ja mõnel urg või kuur –
kuid meil pole kohta siin, mu arm, kuid meil pole kohta siin.
Kord oli meilgi oma maa, mida pidasime heaks,
vaata kaardile, ta seal veel alles olema peaks –
enam sinna minna ei saa, mu arm, enam sinna minna ei saa.
Küla kirikaias on üks vana jugapuu,
mis puhkeb õide iga kord, kui saabub kevadkuu –
vanad passid nii ei tee, mu arm, vanad passid nii ei tee.
Konsul prõmmis lauale, nii et hüppas tass:
“Ametlikult laip on see, kellel puudub pass” –
kuid olime elus veel, mu arm, kuid olime elus veel.
Läksin komiteesse, kus mul istet võtta lasti,
aasta pärast tulla taas paluti viisakasti –
aga kuhu minna nüüd, mu arm, aga kuhu minna nüüd?
Läksin miitingule, kus kuulsin kõnemeest:
“Kui lasta sisse, leiva siis nad näppavad me eest!” –
ta pidas silmas meid, mu arm, ta pidas silmas meid.
Kuulsin, justkui kärgataks Euroopa kohal kõu,
Hitler ütles: “Välja peab juurima selle tõu” –
me olime mõttes tal, mu arm, me olime mõttes tal.
Nägin puudlit jakiga ja portjee lampassi,
nägin avatavat ust, et sisse lasta kassi –
kuid see polnud saksa juut, mu arm, kuid see polnud saksa juut.
Läksin sadamasse, kus seisin mustas tujus,
nägin, kuidas vabana kala meres ujus –
vaid meetri kaugusel, mu arm, vaid meetri kaugusel.
Läksin läbi metsa, nägin linde puul,
poliitikuid neil polnud, rõõm laulis nende suul –
nad polnud inimsoost, mu arm, nad polnud inimsoost.
Nägin unes kõrgumas hiigelehitust,
mitu tuhat akent reas ja mitu tuhat ust –
meil puudus oma uks, mu arm, meil puudus oma uks.
Seisin väljal lumesajus, kuskile polnud minna,
kümme tuhat sõdurit marssis siia-sinna –
otsides sind ja mind, mu arm, otsides sind ja mind.
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga