Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 3
Kuidas sai Bill Gatesist Ameerika kõige rikkam mees? Tema rikkust ei anna seletada sellega, nagu toodaks Microsoft head tarkvara konkurentidest odavama hinnaga või “ekspluateeriks” oma töötajaid edukamalt (Microsoft maksab intellektuaalse töö tegijaile suhteliselt kõrget palka). Miljonid inimesed ostavad ikka veel Microsofti tarkvara sellepärast, et Microsoft on end maksma pannud peaaegu üldkehtiva standardina, praktiliselt monopoliseerides oma valdkonna kui “üldise teadmise” [general intellect, allgemeine Wissen] kehastus – selle terminiga pidas Marx silmas kollektiivset teadmist selle kõikides vormides teadusest kuni praktilise oskusteabeni. Gates sisuliselt erastas tüki üldisest teadmisest ja rikastus sellelt saadavast rendist [s. o hõlptulust].
Üldise teadmise erastamise võimalikkus oli midagi sellist, mida Marx oma kapitalismi-käsitlustes ette ei aimanud (suurel määral seetõttu, et vaatas mööda selle sotsiaalsest mõõtmest). Ometigi on just selles tänaste intellektuaalomandi üle peetavate võitluste tuum: kui kollektiivsel teadmisel ja sotsiaalsel koostööl põhineva üldise teadmise roll postindustriaalses kapitalismis tõuseb, siis kuhjub rikkus täiesti ebaproportsionaalselt seda tootva tööjõu kätte. Tagajärjeks ei ole, nagu Marx näis ootavat, kapitalismi iseeneslik lagunemine, vaid tööjõu ekspluateerimisest saadava kasumi järkjärguline asendumine teadmise erastamiselt saadava rendiga.
Sama käib loodusvarade kohta, mille ekspluateerimine on üks peamisi rendi allikaid maailmas. Käib lakkamatu võitlus selle nimel, kes selle rendi endale saab: kas Kolmanda Maailma kodanikud või Lääne korporatsioonid. Selgitades, mis vahe on tööl (mille kasutamine toodab lisaväärtust) ja teistel kaupadel (mille kasutamisel nende väärtus ammendub), toob Marx iroonilisel kombel “tavalise” kauba näiteks nafta. Igasugune katse seostada nafta hinna tõusu ja langust tootmiskulude tõusu ja langusega või ekspluateeritud tööjõu hinnaga oleks praegusajal mõttetu: tootmiskulude osakaal on nafta hinnas tühine – see hind on ju tegelikult rent, mida ressursside omanikud saavad sisse nõuda tänu piiratud pakkumisele.
Kollektiivse teadmise kasvavast panusest tingitud tootlikkuse tõus muudab ka tööpuuduse rolli. Kapitalismi edukus (suurem efektiivsus, kasvav tootlikkus jne) põhjustab tööpuudust, muutes üha enam töölisi kasutuks: see, mis võiks olla õnnistus – väiksem vajadus raske töö järele –, muutub needuseks. Teisisõnu: võimalust püsitöökohal ekspluateeritud saada kogetakse nüüd privileegina. Ülemaailmne turg, nagu on öelnud Fredric Jameson, on “ruum, milles kunagi igaüks oli tootev tööline ja milles tööjõu hind on igal pool hakanud tööjõudu ennast süsteemist välja tõrjuma”. Jätkuvalt globaliseeruvas kapitalismis ei piirdu töötute kategooria enam Marxi “tööjõu reservarmeega”; see sisaldab, nagu märgib Jameson, ka “neid massilisi rahvarühmi üle terve maailma, kes on justkui “ajaloost välja langenud”, nad on Esimese Maailma kapitalismi moderniseeruvatest projektidest tahtlikult välja arvatud ja lootusetute või surmaeelsete juhtumitena maha kantud”: nn nurjunud riigid (Kongo, Somaalia), nälja ja ökokatastroofi ohvrid, need, kes on jäänud pseudoarhailiste “etniliste vaenude” lõksu, filantroopiast ja valitsusvälistest organisatsioonidest sõltujad või terrorivastase sõja sihtmärgid. Seega on töötute kategooria laienenud ja hõlmab suuri inimhulki ajutiselt töötutest ja alaliselt töökõlbmatutest kuni geto- ja slummielanikeni (kõikide nendeni, keda Marx ise nimetas “lumpenproletariaadiks”) ning viimaks tervete rahvastikurühmade ja riikideni, kes on globaalsest kapitalistlikust protsessist välja lülitatud justkui valged laigud vanadel maakaartidel.
Mõne arvates pakub see uus kapitalismivorm uusi emantsipatsioonivõimalusi. Vähemalt selline on Hardti ja Negri tees raamatus “Multitudes” (“Rahvahulgad”, 2004), mis püüab radikaliseerida Marxi arvamust, et kui me lööme kapitalismil pea maha, siis jõuamegi sotsialismi. Nende silmis oli Marx ajalooliselt piiratud: tema arutlused lähtusid tsentraliseeritud, automatiseeritud ja hierarhiliselt organiseeritud tööstustööst, mistõttu ta mõistis “üldist teadmist” justkui mingit tsentraalset plaanikomiteed; alles tänapäeval, “immateriaalse töö” tähtsustudes, on revolutsiooniline pööre muutunud “objektiivselt võimalikuks”. See immateriaalne töö paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideede, tekstide, arvutiprogrammide tootmine) kuni afektiivse tööni (mida teevad arstid, lapsehoidjad ja stjuardessid). Immateriaalne töö on nüüdisajal hegemooniline samasuguses mõttes, nagu Marx kuulutas 19. sajandi kapitalismis hegemooniliseks suurtööstuse: see ei domineeri mitte arvudes, vaid mängides emblemaatilist struktuurset võtmerolli. Esile on kerkinud tohutu uus valdkond, mida nimetatakse “ühisvaraks” [commons]: ühisteadmine ja uued kommunikatsiooni- ja koostöövormid. Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted; immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine.
Hardt ja Negri kirjeldavad siin sama protsessi, mida tänase “postmodernse” kapitalismi ideoloogid kiidavad kui üleminekut materiaalselt tootmiselt sümboolsele, tsentralistlik-hierarhiliselt loogikalt iseorganiseerumise ja mitmekeskmelise koostöö loogikale. Erinevus on selles, et Hardt ja Negri jäävad ustavaks Marxile; nad püüavad tõestada, et tal oli õigus: üldise teadmise kasv on pikas perspektiivis kapitalismiga ühitamatu. Postmodernse kapitalismi ideoloogid väidavad täpselt vastupidist: marksismi teooria (ja praktika) jääb tsentraliseeritud riigivõimu hierarhilise loogika kammitsaisse ega suuda seega käsitleda inforevolutsiooni sotsiaalseid mõjusid. Sellele väitele leidub empiirilist tuge: see, mis kommunistlikud režiimid tegelikult laostas, oli nende võimetus kohaneda uue sotsiaalse loogikaga, mida soodustas inforevolutsioon. Nad püüdsid seda revolutsiooni juhtida, teha sellest veel ühe mastaapse tsentraliseeritud riikliku planeerimise projekti. Paradoks on selles, et seda, milles Hardt ja Negri näevad unikaalset šanssi kapitalismi ületamiseks, kiidavad inforevolutsiooni ideoloogid kui uutmoodi, “hõõrdumisvaba” kapitalismi esiletõusu.
Hardti ja Negri analüüsis on omad nõrgad kohad, mis aitavad meil mõista, kuidas on kapitalism suutnud üle elada muutuse, mis (klassikalise marksismi järgi) pidanuks panema aluse uuele tootmiskorraldusele, mis kapitalismi selja taha jätab. Nad alahindavad seda, kui edukalt (vähemalt lühikeses perspektiivis) on tänane kapitalism erastanud üldise teadmise enese, nagu ka seda, kui suurel määral on töölised – rohkem kui kodanlus – ise muutumas üleliigseks (üha suurem hulk ei jää lihtsalt ajutiselt töötuks, vaid langevad struktuursetel põhjustel tööjõu hulgast välja).
Kui ideaalis oli vana kapitalismi tuumaks ettevõtja, kes investeerib (omaenda või laenatud) raha tootmisse, mida ta korraldab ja juhib, ning lõikab seejärel investeeringult kasumit, siis nüüd on esile kerkimas uus ideaaltüüp: see pole enam ettevõtja, kes on oma kompanii omanik, vaid tippjuht (või juhatus, mille eesotsas seisab tegevdirektor), kes juhib kompaniid, mis kuulub pankadele (mida omakorda juhivad direktorid, kes panka ei oma) või hajutatud investoritele. Selles kapitalismi uues ideaaltüübis on ebafunktsionaalseks muutunud vana kodanlus oma rollis asendunud palgalise juhtkonnaga: uue kodanluse liikmed saavad palka ja isegi kui neile kuulub osalus oma ettevõttes, siis on aktsiaid saadud osana hüvitistest (“preemiana” “edukuse” eest).
See uus kodanlus omastab endiselt lisaväärtuse, kuid (müstifitseeritud) vormis, mida on nimetatud “ülemääraseks ehk lisapalgaks” [surplus wage]: neile makstakse märksa enam proletaarsest “minimaalsest palgast” (mis on sageli müütiline lähtepunkt, mille ainsaks tegelikuks näiteks tänases globaalmajanduses on Hiina või Indoneesia vabrikutöölise näljapalk) ja see erinevus tavalistest proletaarlastest määrabki ära nende staatuse. Seega kaldub klassikalises mõttes kodanlus kaduma, kapitalistid aga kerkivad uuesti esile palgatööliste alamhulgana, direktoritena, kes oma pädevuse tõttu on kvalifitseeritud rohkem teenima (mistõttu pseudoteaduslikul “evalveerimisel” on nii otsustav tähtsus: see õigustab lõhesid). Piirdumata kaugeltki direktoritega, laieneb “lisapalka” teenivate töötajate kategooria kõikvõimalikele ekspertidele, administraatoritele, avalikele teenistujatele, arstidele, juristidele, ajakirjanikele, intellektuaalidele ja kunstnikele. Sel “lisal” on kaks vormi: rohkem raha (direktoritele jt), aga ka vähem tööd ja rohkem vaba aega (mõningatele intellektuaalidele, aga ka riigiadministraatoritele jne).
Evalveerimisprotseduur, millega otsustatakse, millised töötajad saavad “lisapalka”, on meelevaldne võimu- ja ideoloogiamehhanism, millel puudub tõsine seos tegeliku pädevusega; “lisapalk” ei eksisteeri mitte majanduslikel, vaid poliitilistel põhjustel: selleks et säilitada ühiskonna stabiilsuse huvides “keskklassi”. Ühiskonnahierarhia meelevaldsus ei ole mingi eksitus, vaid asja tuum, milles evalvatsiooni meelevaldsus mängib analoogset rolli turuedu meelevaldsusega. Vägivald ei ähvarda puhkeda mitte siis, kui ühiskonnaruumis on liiga palju sattumuslikkust, vaid siis, kui sattumuslikkust püütakse kõrvaldada. Raamatus “La Marque du sacré” (“Püha märk”, 2009) näeb Jean-Pierre Dupuy hierarhiat seisnevana ühes neljast protseduurist (dispositifs symboliques), mille funktsioon on kaotada ülimussuhte alandavus: hierarhia ise (väljastpoolt pealesurutud kord, mis võimaldab mul kogeda oma madalamat ühiskondlikku staatust sõltumatuna mu sisemisest väärtusest); demüstifikatsioon (ideoloogiline protseduur, mis näitab, et ühiskond ei põhine meritokraatial, vaid on objektiivsete sotsiaalsete võitluste produkt, võimaldades mul vältida valusat järeldust, et kellegi teise ülimus on tema enda teenete ja saavutuste tulemus); sattumuslikkus (samalaadne mehhanism, mille abil me jõuame arusaamisele, et meie positsioon ühiskonnaredelil sõltub looduslikust ja ühiskondlikust loteriist; veab neil, kes sünnivad õigete geenidega rikastesse peredesse); ja komplekssus (ohjamatutel jõududel on ennustamatud tagajärjed; näiteks turu nähtamatu käsi võib viia mind ebaõnnestumisele ja mu naabrit edule, isegi kui ma töötan märksa rohkem ja olen palju intelligentsem). Vastupidiselt esialgsele muljele ei vaidlusta ega ohusta need mehhanismid hierarhiat, vaid teevad selle väljakannatatavaks, sest see, “mis vallandab kadedusemöllu, on idee, et teine on oma vedamist väärt, mitte aga selle vastandidee – kuigi see on ainus, mida saab avalikult väljendada”. Dupuy teeb sellest eeldusest järelduse, et suur viga oleks arvata, nagu oleks mõistlikult õiglane ühiskond, mis end ka õiglasena tajub, kadedusvimmast vaba – vastupidi, just niisugustes ühiskondades leiavad need, kes täidavad alamaid positsioone, oma riivatud uhkusele väljundi vägivaldsetes vihavimmapursetes.
See seostub tänapäeva Hiina ees seisva ummikuga: Deng Xiaopingi reformide ideaaleesmärk oli rajada kodanluseta kapitalism (sest kodanlus ju moodustaks uue valitseva klassi); nüüd aga hakkab Hiina juhtidele valusalt kohale jõudma äratundmine, et kui kapitalismil puudub kinnistunud hierarhia, mille tagaks kodanluse olemasolu, tekib püsiva ebastabiilsuse oht. Niisiis millist teed mööda Hiina läheb? Üldiselt on kapitalismi kõige tõhusamateks mänedžerideks osutunud endised kommunistid, sest nende ajalooline vaen kodanluse kui klassi vastu sobib täiuslikult nüüdisaja kapitalismi tendentsiga muutuda ilma kodanluseta direktorikapitalismiks – mõlemal juhul, nagu Stalin juba ammu ütles, “kaadrid otsustavad kõik”. (Huvitav erinevus tänapäeva Hiina ja Venemaa vahel on see, et Venemaal on ülikoolide õppejõud naeruväärsuseni alamakstud – nad kuuluvad juba de facto proletariaati –, samal ajal kui Hiinas võimaldatakse neile mõnusat “lisapalka”, mis garanteerib sõnakuulelikkuse.)
“Lisapalga” mõiste heidab ka uut valgust jätkuvatele “kapitalismivastastele” protestidele. Kriisiaegadel sunnitakse esimesena püksirihma pingutama palgakodanluse alamastmeid: poliitiline protest on nende ainus vahend, millega vältida langemist proletariaadi hulka. Kuigi nende protestid on sõnades suunatud jõhkra turuloogika vastu, protesteerivad nad tegelikult oma (poliitiliselt) privilegeeritud majandusliku positsiooni järkjärgulise murenemise vastu. Ayn Rand esitas romaanis “Atlas Shrugged” (1957) fantaasia “loovkapitalistide” streigist ja see on omamoodi pahupidiselt teoks saanud nüüdsetes streikides, millest enamikku korraldavad “palgakodanlased”, keda ajendab hirm kaotada oma “lisapalk”. Need ei ole proletaarsed väljaastumised, vaid protestid ohu vastu langeda proletaarlaste hulka. Kes söandab streikida tänapäeval, kui püsitöökoht on juba iseenesest privileeg? Mitte tekstiili- jm tööstuste (õigemini nende jäänuste) madalapalgalised töölised, vaid need privilegeeritud, kellel on kindel töökoht (õpetajad, ühistranspordi töötajad, politseinikud). See seletab ka üliõpilasmeeleavalduste lainet: võib arvata, et nende peamiseks motiiviks on hirm, et kõrgharidus ei garanteeri enam edasises elus “lisapalka”.
Samas on selge, et protestide tohutust elavnemisest viimasel aastal – araabia kevadest kuni Lääne-Euroopani, Occupy Wall Streetist kuni Hiinani, Hispaaniast Kreekani – ei saa mööda minna kui pelgalt palgakodanluse mässust. Iga juhtumit tuleb hinnata selle tegeliku sisu järgi. Üliõpilasmeeleavaldused ülikoolireformi vastu Suurbritannias erinesid selgelt augustirahutustest, mis kujutasid endast tarbijalikku hävituskarnevali, tõelist kõrvalejäetute vihapurset. Võib väita, et Egiptuse ülestõusud algasid osalt palgakodanluse mässuna (haritud noored protestisid väljavaadete puudumise tõttu), aga see oli kõigest üks aspekt suuremast protestist rõhumisrežiimi vastu. Teisalt ei õnnestunud neil meeleavaldustel tegelikult mobiliseerida vaeseid töölisi ja talupoegi ning islamistide valimisvõit annab tunnistust algse ilmaliku protesti kitsast sotsiaalsest baasist. Kreeka on erijuhtum: viimastel kümnenditel loodi seal uus palgakodanlus (iseäranis vohavas riigihalduses) tänu Euroopa Liidu finantsabile ja proteste on motiveerinud suurel määral selle lõppemise oht.
Alama palgakodanluse proletariseerumisega käivad teise äärmusena kaasas tippjuhtide ja pankurite irratsionaalselt kõrged hüvitised (irratsionaalsed seetõttu, et nagu uuringud USA-s on näidanud, kalduvad need olema pöördvõrdelised ettevõtete edukusega). Selle asemel et võtta need suundumused moraliseeriva kriitika alla, peaksime neid lugema kui märke sellest, et kapitalistlik süsteem ei ole enam võimeline isereguleeruvaks stabiilsuseks – teisisõnu see ähvardab väljuda kontrolli alt.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Slavoj Žižek, The Revolt of the Salaried Bourgeoisie. London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr 2